Kumran

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Kumrani koopad

Kumran [kumra:n] (ka Qumran, heebrea keeles קומראן; araabia keeles خربة قمران Khirbet Qumran) on paik, kus asuvad juudi asula varemed, mis asuvad Juuda kõrbes umbes 1,5 km kaugusel Surnumerest loodes Iisraeli okupeeritud Palestiina aladel (Läänekallas), Iisraeli Kalya asula ja Kibutsi lähistel, Kumrani vadi suudmealal.

Kumranis teostati Roland Guérin de Vaux' (1903–1971) juhtimisel arheoloogilised väljakaevamised aastatel 1951–1956. 160 ruutmeetrisel alal avastati judaismi lahkusuliste esseenide[1] keskse asula varemed sh looduslikud ning inimtekkelised koopad ja tunnelid mudakivist platool. Asula loodi Johannes Hyrkanuse (134–104 eKr) valitsemisperioodil[2] ja vallutati roomlaste poolt Juudi sõja ajal 68 pKr, pärast mida rajati sinna garnison, mis oli roomlaste kasutuses umbes aastani 73 pKr.

Asulas asus ühise majapidamise, ühiste söömaaegade ja usutalituste paik, kus lisaks leidus koosoleku- ja söögisaal, köök, skriptoorium, töökojad, laoruumid, veemahutid, koguduse liikmete eluruumid paiknesid lähedal asuvates koobastes.

Kumrani käsikiri

Kumrani koobastest leiti aastatel 1946–1956 kokku 12 rullraamatut ja umbes 40 000 katkendit heebrea- ja arameakeelseid nahk- ja papüüruskäsikirju, mis pärinevad vahemikust 200 eKr – 68 pKr. Kokku 400 teksti, millest 175 on piiblitekstid: kõik vana testamendi raamatud (va Estri raamat), neist tuntuim on terviklik Jesaja rullraamat, kommentaarid Nahumi ja Habakuki raamatule ning esimese Moosese raamatu arameakeelne apokrüüfiline ümberjutustus. Lisaks piiblitekstidele leiti juudi esseenide koguduse põhikiri, psalmid, elukorralduse range eeskiri, kirjutis valguse poegade sõjast pimeduse poegade vastu.[3] Leitud kirjandusel on suur väärtus nii vana kui ka uue testamendi raamatute ja nende kirjutamise ajastu mõistmisele. Kumranist ja mujalt Surnumere äärest pärinevaid käsikirju uurib semiidi filoloogia haru kumranoloogia.

Iisraeli loodus- ja pargiamet võttis ala üle 1967. aastal pärast Kuuepäevase sõja lõppu, kui Iisrael okupeeris Jordani läänekalda ja hõivas Kumrani. Sellest ajast peale on Iisrael teinud piirkonnas suuri investeeringuid, et kehtestada Kumrani koopad kui "ainulaadse Iisraeli juudi pärandi" paik.[4] Iisraeli loodus- ja pargiamet on loonud Kumrani seniseid ja uusi leide käsitleva informatiivse veebilehekülje.[5]

Kumrani varemete lugu on Eestis uurinud Kristiina Vaiksalu (Tartu Ülikooli usuteaduse magister, EELK liige ning Kirik & Teoloogia toimetuskolleegiumi liige.)[6] Eesti keeles on Kumrani käsikirjadest ilmunud romaan "Koobas Surnumere ääres".[7]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Schiffman, Lawrence H. (1989). "What Are the Dead Sea Scrolls: An Introduction". Autori kodulehekülg. Vaadatud 4.11.2021.
  2. Collins, John J. (2016). The Apocalyptic Imagination : An Introduction to Jewish Apocalyptic Literature (3 trükk). USA: Grand Rapids, Michigan : Eerdmans Publishing Company. Lk 185–186. ISBN 978-1-4674-4517-7.
  3. Rienecker, Fritz; Maier, Gerhard (1994). Suur Piiblileksikon. Eesti: Logos. Lk 604. ISBN 978-9949-402-84-7.
  4. Abu-Baker, Aseil; Farah, Marya (17. aprill 2020). "Established Practice: Palestinian Exclusion at the Dead Sea". Journal of Palestine Studies. 48-64. Vaadatud 30. oktoobril 2021.
  5. https://www.deadseascrolls.org.il
  6. Vaiksalu, K (12. mai 2017). "Aardeleid Surnumere ääres. Põgus sissejuhatus Qumrani käsikirjadesse". Kirik ja teoloogia. Vaadatud 30. oktoobril 2021.
  7. Stoll H. A. (1992). Koobas Surnumere ääres. Tallinn: Olion. ISBN 5460001307.