Kultuuridiplomaatia

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Kultuuridiplomaatia (inglise keeles cultural diplomacy) on avaliku diplomaatia ja "pehme jõu" erivorm, mis politoloog Milton Cummingsi definitsiooni järgi sisaldab "ideede, informatsiooni, kunsti ja teiste kultuurivormide vahetust erinevate rahvaste vahel, et edendada vastastikust mõistmist".[1] Kultuuridiplomaatia erineb tavapärastest diplomaatilistest praktikatest selle poolest, et see pole valitsustevaheline diplomaatiline suhtlus, vaid suhtlus valitsuste ja välisriikide elanike vahel. Seega on kultuuridiplomaatia vaid kaudselt traditsioonilise välispoliitikaga seotud.[2]

Lucian Jora on avalikku ja kultuuridiplomaatiat eristanud väites, et esimene on kahesuunaline suhtlusprotsess, mille käigus püütakse ühelt poolt kujundada riigi kuvandit ning viia selle väärtusi teiste riikide ja rahvasteni ning teisalt saada informatsiooni teiste riikide ja rahvaste kohta, et neid paremini mõista. Kultuuridiplomaatia seevastu rõhub isikute ja ideede vahetusele, mis otseselt puudutab väikest hulka inimesi, ent selle eesmärgiks on saavutada pikemas perspektiivis vastastikune mõistmine rahvaste vahel.[3]

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Ehkki kultuuridiplomaatiast selle tänases tähenduses räägitakse alates 20. sajandi esimesest poolest, on selle juuri otsitud ka kaugemast minevikust. Kultuuridiplomaatia kõrgajaks on peetud näiteks 16. sajandit, kui jesuiidid ja itaallane Matteo Ricci püüdsid Hiinasse eksportida Lääne ideid. Teiseks kultuuridiplomaatia näiteks peetakse Louis XIV alustatud prantsuse kunsti ja mõtteloo levitamist üle Euroopa, mis jätkus Napoleoni ajal.[4]

Esimeseks suuremas ulatuses kultuuridiplomaatiat rakendanud riigiks või koguni selle leiutajaks on peetud Prantsusmaad, mis alustas 19. sajandi teisel poolel ulatuslikku välisministeeriumi korraldatud religiooni- ja haridusalast ning filantroopilist tegevust Lähis- ja Kaug-Idas. Lisaks riiklikule tegevusele loodi mitmeid eraalgatuslikke organisatsioone, millest mõni tegutseb ka tänapäeval. Üheks selliseks oli Alliance Française, mis alates 1883. aastast korraldas erinevas vormis õppetööd ja annetas raamatuid prantsuse keele ja kultuuri levitamiseks.[5][6]

Kahe maailmasõja vahel[muuda | muuda lähteteksti]

1934. aastal, kui loodi Briti Nõukogu, algas Suurbritannia ulatuslikum kultuurialane tegevus välisriikides. Selle ametlik eesmärk oli tutvustada laiemalt Briti elu- ja mõtteviisi, populariseerida inglise keele õpet ning levitada värsket Briti kirjandust, kunsti ja teadussaavutusi.[7]

VOKS[muuda | muuda lähteteksti]

Nõukogude Liit arendas alates 1920. aastatest riiklikku kultuuridiplomaatiat, mille üheks olulisemaks institutsiooniks oli 1925. aastal Üleliiduline Välismaaga Kultuurisidemete Arendamise Organisatsioon (akronüüm VOKS – Всесоюзное общество культурной связи с заграницей).

Alates 1930. aastate keskpaigast oli VOKSi tegevus peamiselt suunatud Lääne intellektuaalide mõjutamisele. VOKSi tegevus mõjutas muuhulgas selliseid intellektuaalne nagu Henri Barbusse, Romain Rolland ja Lion Feuchtwanger.

Külm sõda ja kultuuridiplomaatia[muuda | muuda lähteteksti]

Briti ajaloolane David Caute on kirjeldanud kultuuridiplomaatiat sõjapidamisvahendina. Nimelt oli tema järgi külm sõda eelkõige "ideoloogiline ja kultuuriline" konflikt ning ta leiab, et Nõukogude Liidu majandusliku ja sõjalise nõrgenemise kõrval oli selle lagunemises otsustav roll ka "moraalsetel, intellektuaalsetel ja kultuurilistel" aspektidel.[8] Seega süvenes külma sõja perioodil varasemaga võrreldes oluliselt kultuuridiplomaatia rakendamini riikide välispoliitiliste eesmärkide teenistusse. Selle käigus tõusid tugevalt esile kaks suurvõimu – Nõukogude Liit ja USA, Euroopa riigid jäid kultuurivõitluses tagaplaanile.[6]

Nõukogude "kultuuriofensiiv"[muuda | muuda lähteteksti]

Pärast Stalini surma muutis Nõukogude Liit lääneriikide suunalist poliitikat, mis muuhulgas sisaldas senisest oluliselt suuremas mahus kultuuridiplomaatiale tähelepanu pööramist. Frederick C. Barghoorn on oma 1960. aastal ilmunud raamatus nimetanud seda muutust "kultuuriofensiiviks". Ta väitis, et vahepealsete aastate jooksul Nõukogude Liidu püüded lääneriikide elanikke kultuuriliselt mõjutada võtnud sellised mõõtmed, et Suurbritannia ja USA valitsused on selle tekitatud probleemidega tegelemiseks pidanud välja töötama uued struktuurid.[9]

Välispoliitiliste eesmärkide muutumise tõttu reorganiseeriti VOKS 1958. aastal ümber Välismaaga Sõpruse ja kultuurisidemete Arendamise Nõukogude Ühingute Liiduks (akronüüm SSOD – Союз Советских Обществ Дружбы и Культурной Связи с Зарубежными Странами).[10]

Kultuuridiplomaatiat teostavaid institutsioone[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Milton C. Cummings. Cultural Diplomacy and the United States Government: A Survey Cultural Diplomacy Research Series, 26. juuni 2009, lk 1.
  2. Jessica C. E. Gienow-Hecht, Mark C. Donfried. The Model of Cultural Diplomacy: Power, Distance, and the Promise of Civil Society Searching for a cultural diplomacy. Koost. Jessica C.E. Gienow-Hecht, Mark C. Donfried. New York, Oxford: Berghahn Books, 2010, lk 13.
  3. Lucian Jora. European Unions´ Public and Cultural Diplomacy Capabilities Romanian Review of Political Sciences and International Relations, 2012, vol IX, nr 2, lk 29–38, siin lk 30.
  4. Gienow-Hecht, Donfried. The Model of Cultural Diplomacy, lk 16–17.
  5. Frederick C. Barghoorn. The Soviet Cultural Offensive: The Role of Cultural Diplomacy in Soviet Foreign Policy. Princeton, New Jersey: Princeton University Press, 1960, lk 3.
  6. 6,0 6,1 Evolution of cultural diplomacy culturaldiplomacy.org.
  7. Barghoorn, The Soviet Cultural Offensive, lk 4.
  8. John Lenczowski. Cultural Diplomacy, Political Influence & Integrated Strategy Strategic Influence: Public Diplomacy, Counterpropaganda, and Political Warfare. Koost. J. Michael Waller. Washington: The Institute of World Politics Press, 2008, lk 76.
  9. Barghoorn, The Soviet Cultural Offensive, lk 1.
  10. Barghoorn, The Soviet Cultural Offensive, lk 17.