Kultivaator

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Kultivaator

Kultivaator on põllutööriist, mida kasutatakse järeltöötlemiseks. Üks nimetus tähendus viitab hammaste raamidele, mis läbivad mulda, libistades neid läbi lineaarselt. Teine tähendus viitab masinatele, mis kasutavad sama tulemuse saavutamiseks ketaste või hammaste pöörlemist. Peamine näide on pöörlev tiivik. Kultivaatorid segavad pinnast kas enne istutamist või pärast seda, kui põllukultuur on hakanud kasvama (umbrohu hävitamiseks). Erinevalt äkkest, mis häirib kogu mulla pinda, on kultivaatorid loodud selleks, et häirida mulda ettevaatlikumalt, säästes põllukultuure, kuid hävitades umbrohtu. Hammastega kultivaatorid on peaaegu sarnased atradele, kuid nende eesmärgid on erinevad. Kultivaatori hambad töötavad pinnase lähedal, tavaliselt umbrohutõrjeks, samal ajal kui adrad töötavad sügavuti pinnase all, lõhkudes kõvasti. Järelikult kultiveerimisel kulub ühe hamba peale palju vähem jõudu kui adral. Väikeste teradega kultivaatoreid lükatakse või tõmmatakse ühe inimese poolt kasutatava aiatööriistana, näiteks leibkonna enda tarbeks või väikeste turgude jaoks. Sama suurusega, pöörlevate puurimismasinatega ühendatakse äkke ja kultivaatori funktsioonid üheks mitmeotstarbeliseks masinaks.

Kultivaatoreid veetakse tavaliselt kahe- või neljarattaveolise traktoriga. Neljarattalistele traktoritele kinnitatakse need tavaliselt kolmepunktilise haakeseadeldise abil ja jõuülekanne toimub jõuvõtuvõlli kaudu. Veojõu konks on endiselt levinud kogu maailmas. Mõnikord kasutatakse ikkagi loomade jõudu, mis on arengumaades mõnevõrra levinum, tööstusriikides on see haruldane.

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Põllutööd käsil

Algselt oli see mulla harimine et umbrohtu kontrolli alla saada, seda tehti kõblaste ja hangudega, aastatuhandeid enne kultivaatorite arenemist. Kultivaatorid olid algselt veetavad loomadega, (näiteks hobused, eeslite ja härgadega) või vedasid/lükkasid neid inimesed. Tänapäeva modernses põllumajanduses on kultiveerimise hulk vähenenud, sest umbrohutõrje on suuresti vähenenud herbitsiidide kasutamise tõttu. Herbitsiidid pole mitte alati vajalikud – näiteks mahepõllumajanduses.

Mootoriga töötavad/pöörlevad kõplad leiutas 1912. aastal Arthur Clifford Howard, kes hakkas eksperimenteerima pöörlevat mullaharimist oma isa talus Gilgandras Uus-Lõuna-Walesis Austraalias. Algul kasutas ta isa aurutraktorite mootorit toiteallikana, kuid siis avastas, et maapinda saab harida ka ilma tihese tekketa, mis on loomulik tavalise künni puhul. Tema varasem disain/leiutis Viskas/loopis mulda küljesuunda, kuni ta parandas oma leiutist ja leiutas L kujulise tera, mis on paigaldatud laialdaselt paiknevatele flantsidele, mis on kinnitatud väikese läbimõõduga rootorile. Koos oma õpipoisi Everard McClearyga tegid nad oma masinaehitusettevõtte, kuid plaane hakkas segama esimene maailmasõda. 1919. aastal naasis Howard Austraaliasse ja jätkas oma tööd, patenteeris viie pöörleva teraga kultivaatori ning aastal 1920 sisepõlemismootori.

1922. aasta märtsis moodustas Howard firma Austral Auto Cultivators Pty Ltd, mis hiljem sai tuntuks kui Howard Auto Cultivators. See asus 1927. aastal Sydney äärelinnas Northmeadis.

Samal ajal, 1910ndatel, arenesid Põhja-Ameerikas traktorid väiksemate, kergemate ja odavamate masinate suunas. Fordsoni traktor valmistas esimesena väikeste ja keskmiste farmide jaoks taskukohased ja praktilised traktorid. Kultiveerimine oli Fordsoni traktori hilisem täiendus, mis peegeldub selles, et ainuüksi väiketraktorite turule toomine oli omaette verstapost. Vahemikus 1915–1920 mitmed leiutajad ja põllumajandusettevõtted katsetasid/aretasid mootorikultivaatorite rühma kuuluvaid masinaid, mis olid modifitseeritud hobustega veetavad kultivaatorid, millele lisatud mootoriga ajam. Kuid aastaks 1921 oli ettevõte International Harvester oli ühendanud motoriseeritud kultiveerimise teiste traktori kasutamise võimalustega, et luua üldkasutatav traktor, millest sündis vahelt harimise traktorite kategooria.

1930. aastal oli Howardil Austraalias üha raskem vastavalt nõudlusele eksportida oma masinaid. Ta reisis Suurbritanniasse ja 1938. aastal asutas ettevõtte Rotary Hoe Ltd Ida Horndoni, Essexis. Selle ettevõtte harufirmad avati hiljem Ameerika Ühendriikides, Lõuna-Aafrikas, Saksamaal, Prantsusmaal, Itaalias, Hispaanias, Brasiilias, Malaisias, Austraalias, Uus-Meremaal. Hiljem sai selle omanikuks Howard Rotavator Co. Howard Group sai 1985. aastal ka Danish Thrige Agro Group omanikuks ning 2000. aasta detsembris sai osanikuks Kongskilde Industries of Sorore, mis asub Taanis.

Aiakultivaatorid[muuda | muuda lähteteksti]

Väikesed maaharimisseadmed, mida kasutatakse väikestes aedades, näiteks majapidamisaedades ja väikestes kaubanduskeskustes, võivad pakkuda nii esmast kui ka sekundaarset mullaharimist. Näiteks pöörlev maaharija teeb ära kündmise ja äestamise, valmistades seemnele ette ühtlase ja kobeda pinnase. See ei paku aga ridapidi umbrohuhävitamist, mida suudaksid kultivaatori terad. Selle jaoks on käsitsi ühe inimese lükatav teradega kultivaator.

Variandid ja kaubamärgid[muuda | muuda lähteteksti]

Pöörlevad maaharijad on üks tüüp kultivaatoreid. Pöörlevad maaharijad on populaarsed koduaednikele, kes tahavad suurt köögivilja aeda. Aeda võiks harida mõned korrad enne taime istutamist. Pöörlevad maaharijaid saab rentida ühekordseks kasutamiseks tööriista keskustest, näiteks muru istutamisel.

Mullafrees[muuda | muuda lähteteksti]

Väike pinnasefrees liigub edasi üldiselt bensiinimootoriga, mis ajab ringi labasi ja tal ei ole rattaid, mis liigutaks teda, kuigi võib neil olla väike ratas transportimiseks / taseme juhtimiseks. Et hoida masinat liiga kiirest edasi liikumisest, on tal labade taga väike tera, mis käitub ka pidurina. See surub masinat rohkem maasse ning aitab mulda kobestada. Mida vaiksemalt frees edasi liigub, seda kobedam muld saavutatakse. Juht saab kontrollida pidurdamist tõstes ja madaldades juhtrauda. Mullafreesidel ei ole tagurpidi käiku, kuna igasugune tagurpidine liikumine võib ohustada juhti. Töötamise ajal saab aga freesi tõmmata tagurpidi, et käia üle alad, mis ei saanud piisavalt kobestatud, küll aga peab juht olema eriti ettevaatlik, et ei komistaks ning ei tõmbaks freesi omale peale. Mulla freesimine mootoriga freesiga on palju kiirem kui teha seda käsitsi, kuid see on väga raske ning väsitav freesi juhtida, eriti raskemate ja võimsamate mudelite puhul. Kui freesi labad tabavad etteaimamatut pinnast, näiteks nagu puu juured või maetud praht, siis võib põhjustada freesi liikumist väga jõuliselt ükskõik, mis suunas.

Mootorkobesti[muuda | muuda lähteteksti]

Võrreldes väike mullafreesiga on iseliikuvad mootorfreesid varustatud käigukastiga ja ratastega, mis liigutavad seda edasi või tagasi. Käigukast võimaldab liikumiskiirust muuta, jättes labade kiiruse konstantseks. Kahe rattaga varustatud mullafrees muudab töö operaatori jaoks oluliselt kergemaks, võrreldes väike mullafreesidega. Need moto-mullafreesid on raskemad, varustatud võimsamate bensiini- või diiselmootoritega (4–18 hp või 3–13 kW), suutes harida tunnis palju suurema maa-ala. Rotovaator on inglise keeles üks pikemaid ühesõnalisi palindroome.

Minifrees[muuda | muuda lähteteksti]

Minifreesid on uut tüüpi väiksed põllumajanduslikud freesid või kultivaatorid, mida kasutavad farmerid või majaomanikud. Need on ühtlasi tuntud kui ka mullafreesid või aiafreesid. Kompaktsed, jõulised ja mis kõige tähtsam, odavad minifreesid pakuvad alternatiivi neljarattalistele traktoritele väikefarmerite põldudel arengumaades.

Kaherattaline traktor[muuda | muuda lähteteksti]

Suurema jõudlusega freesid laienevad aedadest põldudele, eriti Aasias, Aafrikas ja Lõuna-Ameerikas. Nad on võimelised töötlema 1 ha suurust pinda 8–10 tunniga. Nad on tuntud ka jõuliste freeside või kõndivate traktoritena. Aastaid tagasi peeti neid sobilikuks kasutada vaid riisi kasvatavatel aladel, kus neil olid metallist labadega rattad, tagamaks parem pidamine. Tänapäeval kasutatakse neid nii märgala- kui ka kuivalapõllumajanduses üle maailma. Nende kasutamisel on erinevaid võimalusi erinevate põllumajandusriistadega, näiteks pumpamine, transportimine, rehepeks, taimekaitsevahendite pritsimine. Neid võib kasutada küngastel, mägedes, kasvuhoonetes ja viljapuuaedades. Diiselmootorid on arengumaades populaarsemad kui bensiinimootorid.