Kulglainelamp

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Kulglainelamp on elektrovaakumseadis, mida kasutatakse peamiselt elektrivõnkumise võimendamiseks mikrolainete sagedustel (0,3–100 GHz). Kulglainelambi töö põhineb elektronide voo ja samas suunas kulgeva elektromagnetlaine vastastikusel mõjul, kusjuures elektromagnetvälja energia suureneb selles väljas pidurduvate elektronide kineetilise energia arvel.[1]

Kulglainelampe kasutatakse raadiosides, televisioonitehnikas ja raadiolokatsioonis. Kulglainelamp leiutati Teise maailmasõja ajal Suurbritannias.

Ehitus[muuda | muuda lähteteksti]

Kulglainelambi ehitus

Kulglainelambi põhiosad – elektrone väljutav katood, väljavenitatud spiraali kujuline aeglustussüsteem ja elektrone koguv kollektor – paiknevad õhutühjas klaas- või metalltorus. Kütteniidiga kuumutatavast katoodist väljuvaid elektrone kiirendatakse võrekujulisele anoodile ja kollektorile antava positiivse kõrge pingega (1–20 kV). Elektronid pannakse spiraali sees liikuma paralleelselt toru teljega välise püsiva magnetvälja abil, mida tekitab toru ümbritsev vooluga induktiivpool (elektromagnet). Elektrone aeglustav traatspiraal on torusse kinnitatud isoleerainest hoidikute külge. Need peavad olema hea soojusjuhtivusega, et eemaldada spiraalilt soojust, mis tekib elektronivoo aeglustumisel vabaneva energia arvel.

Kõrgsageduslikku elektromagnetlainet edasikandva spiraali ühendamiseks sisend- ja väljundliiniga on selle alguses ja lõpus sobituslüli koaksiaalse liinilõigu või lainejuhtme kujul. Et laias võimendatavas sagedusribas on head sobitust raske saavutada, siis võib elektromagnetlaine peegeldumisel pidurdussüsteemi otsest tekkida teatud sagedustel sisemine tagasiside. Selle ärahoidmiseks on torusse lisatud peegeldunud signaali neeldurid.

Parameetrid[muuda | muuda lähteteksti]

  • Võimendustegur on väikese võimsusega kulglainelampidel kuni 60 dB, keskmise ja suure võimsuse korral 25–40 dB.
  • Väljundvõimsus võib olla laias vahemikus: alates millivattidest (müravaesed ülikõrgsagedusvõimendid) kuni mitmekümne kilovatini pidevrežiimis (raadiosaatjates) ja mitme megavatini impulssrežiimis.
  • Võimendatav sagedusriba on samuti lai, ulatudes 20–50 protsendini kesksagedusest. Selle omaduse poolest erineb kulglainelamp kõrgetel sagedustel võimendamiseks kasutatavast klüstronist, mis annab küll suurema võimenduse, kuid suhteliselt palju kitsamas sagedusribas.
  • Kasutegur sõltub sellest, kui suure osa oma liikumisenergiast elektronid aeglustussüsteemis kulgevale elektriväljale annavad, ehk mida enam nad seejuures aeglustuvad. Kuid koos faasikiiruse vähenemisega halveneb elektronirühmade sünkronism välja suhtes ja selle tagajärjel võimendustegur. Seetõttu piirdub kasutegur 30–40 protsendiga.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. ENE 5. köide, 1990

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]