Kuimetsa karstiala

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Koopasuue Kuimetsa karstialal.
Kuimetsa karstiala.
Suurvesi Kuimetsa karstialal

Kuimetsa karstiala (ka: Kuimetsa Iida urked, Iida urked, Iie urked, Iida karstiala) on karstiala Rapla maakonnas Rapla vallas ning Harjumaal Juuru kihelkonnas, Kuimetsa külas.

Karstiala asub 33 hektaril ja on võetud kaitse alla (Kuimetsa maastikukaitseala). Kuimetsa karstiala on Eesti kõige ulatuslikum karstikoobastik.[1] Karstialal on võimalik tutvuda haruldaste stalagmiitide, nahkhiirte, avarate koobastega.[2] Kuimetsa karstialal on näha mitmeid karstivorme: langatusorge, lehtreid, lohke, kanaleid ja koopaid.[3]

Osaliselt kamardunud karst on arenenud loopealsetel Ordoviitsiumi ladestu Porkuni lademe lubjakivides. Salajõe pikkus on 5-6 km. Kuimetsa karstialal on geoloogiline, maastikuline, ökoloogiline (koopafauna, lootaimestik) ja veekaitseline tähtsus. [4]

Kuimetsa karstiala[muuda | muuda lähteteksti]

Kohalik rahvas nimetab karstiala lihtsalt Iida urgeteks. Lääne Mustsoo osast põhja poole voolavad oja veed neelduvad maa alla Iida talu juures, kus tuleb vastu 1,5 meetri kõrgusega paesein. Seal avaneb ka poole meetri kõrgune koopasuu. Karstiala karstiõõnsustes voolab oja ning selle peal asuvad langatusvormid (orud ja lehtrite ahelad), mida on näha pinna pealt karstivormide kogumina ja on tekkinud lagede sissevajumisel. Koopad asuvad langatusvormide põhjas ja külgedel. Kunagi voolas karstialadel rohkelt vett, mida karstiala koopad vastu võtta ei suutnud ja sisse vajusid.

Märgitud on ka 1994. aastal suurvee ajal veetase, mis on üks meeter kõrgemal praegusest talu teepinnast. Iida karstialal asub ka Kuimetsa suurkoobas, mida võib nimetada Eesti pikimaks looduslikuks koopaks ja mille läbimõõt on küll kõiges pool meetrit, kuid sisemuses asetseb kahe meetri kõrgune ja kümne meetri laiune ruum. [5][6]

Kaitse alla on võetud Kuimetsa karstiala 1959. aastal. Geoloogide sõnul on karstivormid tekkinud mandrijää taandumisel. [7]

Suurema osa aastast on Kuimetsa karstikoopad kuivad ning inimjalale läbitavad, suurvetega valgub maa-aluste jõgede vesi ka karstialale. [8]

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Koobastikku on nimetatud ka Iie urgeteks. Rahvapärimuse järgi on usutud, et seal elasid Iida-nimelised loomad, keda inimesed kartnud. Ka on urgetes nähtud kohapärimuse järgi "tonte ja vaimusi", sinna olla vajunud Iida või Hiida linn, mis pärimuse järgi võib üles tõusta. Urgetesse vajunud linna tulesid olevat muistendi järgi mõisa öövaht kord uusaasta öösel metsa kohal hiilgamas näinud. Hiie-toponüümika ja pärimuses kirjeldatud ebatavalised nähtused annavad kohapärimuse uurija Jüri Metssalu hinnangul tunnistust, et tegu on pühapaigaga.[1]

Läti Henriku kroonika on seni vanim viide Kuimetsa koobaste kohta. Kroonikas märgitakse, et 1219. aastal sakslaste ja liivlaste sõjakäiguajal Harjumaale suitsu abil lämmatasid ligikaudu 1000 inimest, kes olid pugenud karstiala koobastesse peitu. [5]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 Jüri Metssalu. Iida urked ja Neitsimägi. Raamatus: Eesti kultuuriloo õppematerjal. I. Raplamaa. Koostanud Mare Oja, toimetanud Mati Laur ja Mare Oja. Eesti Ajaloo- ja Ühiskonnaõpetajate Selts, Tallinn 2011, lk 36.
  2. Eesti Vabariik 100. Karstiala 100. [1]
  3. Puhka Eestis. Kuimetsa karstiala koopad ja õpperada. [2]
  4. Kink H. 2006 Veeobjektid Eesti ürglooduse raamatus. Teaduste Akadeemia Kirjastus, Tallinn.
  5. 5,0 5,1 Keskkonnamet. Kuimetsa maastikukaitseala. [3]
  6. Maavald. Kuimetsa suurkoobas. Elis Pillov. [4]
  7. Tiit Petersoo. Osoon. Iida urked. [5]
  8. Marko Kaldur, 18. september 2014. Õhtuleht. [6]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]