Krzysztof Kieślowski

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Krzysztof Kieślowski (1994)

Krzysztof Kieślowski (27. juuni 1941 Varssavi13. märts 1996 Varssavi) oli poola filmirežissöör.[1]

Varajane elu[muuda | muuda lähteteksti]

Teise maailmasõja ajal elas Kieślowski pere isa tuberkuloosi tõttu paljudes väikestes Poola külades. Tema isa soovitas tal minna kohalikku tuletõrjujate kolledžisse, mis oli Kieślowski jaoks raske ning sellest sündis tal soov saada korralik haridus. Tema kauge sugulane töötas Varssavi teatritehnikute kolledžis, seega Kieślowski pani ennast sinna kirja. Talle meeldis teater ning ta otsustas hakata lavastajaks, aga selleks oli vaja kõigepealt läbida õpingud teisel alal.

Ta valis filmilavastamise, mida ta tahtis õppima minna Łódźi filmikooli, aga kukkus sisseastumiseksamitel kahel aastal järjest läbi. Sellel ajal ta näljutas ennast ning teeskles psühholoogilist ebastabiilsust selleks, et ennast sõjaväest eemal hoida. Ta toetas oma peret, tehes eri töid. Kolmandal korral sai ta kooli sisse. Łódź oli üks vähestest Poola linnadest, mida ei olnud sõja ajal pommitatud.

Kool oli asutatud 1948. aastal Stalini propaganda tegemiseks, aga oli sai tuntuks oma liberaalse õppekava poolest, kus näidati haruldasi rahvusvahelisi filme ning õpetati filmiteooriat ning nii dokumentaal- kui mängufilmiproduktsiooni. Łódźis õpinguid alustades kaotas Kieślowski huvi teatri vastu. Sealt sai alguse tema karjäär. Kieślowski abiellus oma naise Marysiaga viimasel õppeaastal ning tema lõputöö oli "Z miasta Lodzi" ("Łódźi linnast").[2]

Dokumentaalid[muuda | muuda lähteteksti]

1966.–1980. aastal produtseeris Kieślowski rohkem kui kaksteist dokumentaalfilmi, mille teema oli Poola sotsiaalne ja poliitiline elu.[1] 1960.–1970. aastate Poolas olid dokumentaalfilmid olulisel kohal, sest need näitasid, milline oli elu tegelikult, vastandudes sellele, mida partei inimestele rääkida üritas. Kuigi meediat ja filmitegijaid prooviti tsenseerida, leidsid filmitegijad ja publik siiski intuitiivse viisi suhtlemiseks.[2]

Lühikest aega tegi Kieślowski reklaame ja kaks riigi tellitud filmi. Pärast seda tegi ta filmi "Byłem żołnierzem" ("Ma olin sõdur") Czolowka filmistuudio jaoks, mis spetsialiseerus armeeteemalistele dokumentaalfilmidele. Ta intervjueeris sõdureid kes olid sõjas oma nägemise kaotanud ning küsis neilt küsimusi nende unenägude kohta. Aastal 1970 toimusid streigid elukalliduse suurenemise ja madalate palkade tõttu ning sellel ajal tegi Kieslowski "Robotnicy '71: Nic o nas bez nas" ("Töölised '74: mitte midagi meie kohta ilma meieta"), kus ta intervjueeris töölisi, küsides neilt nende unistuste ja soovide kohta. Kieslowski on seda iseloomustanud kui tema kõige poliitilisemat filmi, sest intervjuude kaudu sai nähtavaks inimeste rahulolematus valitseva olukorra suhtes. Tal kästi paljud osad filmist ära lõigata ning seetõttu film avalikkuse ette ei jõudnudki.[2]

"Pierwsza miłość" ("Esimene armastus"; 1974) oli dokumentaalfilm, mis illustreeris ühe abielupaari elu seitsme kuu vältel, alustades naise neljandast raseduskuust kuni kahe kuuni peale lapse sündi. Kieslowski muutis vahepeal olustikku, selleks et jäädvustada osalejate tõelised reaktsioonid. Ta suutis veenda Poola televisiooni ja ametivõime, et nad annaksid abielupaarile uue neljatoalise korteri, et oleks võimalik näidata pereelu positiivsest küljest.[2]

"Życiorys" ("Elulookirjeldus"; 1975) oli jäädvustus parteikomiteest, mis kontrollis partei liikmeid ning aktsepteeris või tühistas liikmete seisu mitteametlikel istungitel. Kieslowski muutis asjade kulgu, kasutades päris komiteed, kes intervjueeris väljamõeldud ajalooga näitlejat. Parteiliikmed kasutasid filmi poliitilistel eesmärkidel ning seetõttu on sellel filmil Poolas vastuoluline staatus, seda kritiseeritakse kui kommunistide ja Kieslowski koosmängu. Kieslowski ise aga eitas seda täielikult, öeldes, et kõik ideed olid tema, mitte partei omad.[2]

1988. aastal tegi ta oma viimase dokumentaali "Siedem dni w tygodniu" ("Seitse nädalapäeva"). Ta hülgas dokumentaalfilmi vormi, kuna sellel oli liiga palju piiranguid tulenevalt žanrist endast ning samuti ei saanud dokumentaalfilmi tegijad olla kindlad, et võimud ei kasuta nende filme või kaadreid mingil muul eesmärgil.[1]

Täispikad filmid[muuda | muuda lähteteksti]

1975. aastal tegi Kieślowski oma esimese täispika filmi "Personel" ("Isik"), mis rääkis ühest teatritrupist ning oli inspireeritud tema teatrikoolikogemustest. See oli filmitud dokumentaali stiilis ning näitlejad olid nii professionaalid kui amatöörid. "Personel" oli tähelepanuväärne oma võime poolest taas luua kulissidetagune kaos ning filmis langetati eetilisi otsuseid – seda leidub palju ka Kieslowski edasistes töödes.[2]

"Amator" ("Amatöör"; 1979) oli Kieslowski esimene töö, mida tunnustati Moskva rahvusvahelisel filmifestivalil peapreemiaga. Film räägib tehasetöötajast Filip Moszist, kes ostab 8 mm kaamera selleks, et oma vastsündinud tütrest kaadreid jäädvustada, aga tehase juht paneb ta selle asemel tehase jaoks propagandafilme tegema.[2]

Aastal 1981 lõpetas Kieslowski filmi "Przypadek" ("Juhus"), kus on näha noore meditsiinitudengi Witeki kolme võimalikku reaalsust. Ta kas 1) läheb rongi peale ja temast saab partei liige, 2) jääb rongist maha, põrkub kokku politseiohvitseriga ja jääb tegema ühiskondlikku tööd ning puutub kokku solidaarsusliikumisega, 3) jääb rongist maha ja ei põrka politseiga kokku, abiellub ühe teise meditsiinitudengiga ning jääb apoliitiliseks. Need kolm võimalust illustreerisid tolleaegse Poola rasket olukorda, aga selle asemel et pooldada üht või teist väljavaadet, näitas Kieslowski seda, kuidas inimese saatust mõjutavad asjad, mis on väljaspool tema enda kontrolli.[2]

"Dekalog" ("Dekaloog"; 1988) oli kümnest lühifilmist koosnev seeria, mis loodi Poola televisiooni jaoks. Iga osa oli tund aega pikk ja inspireeritud kümnest käsust. Filmid rääkisid kümnest loost mis hõlmasid endas moraalseid ja eetilisi dilemmasid, mida paljud üksteisega ähmaselt seotud tegelased läbi elasid.[3]

1985. aastal algas Kieślowski pikaajaline koostöö stsenaariumite kallal koos kuulsa Varssavi advokaadi Krzysztof Piesiewicziga. Nende esimene koostööprojekt oli film "Bez końca" ("Ilma lõputa"). Koos nad töötasid filmidega "Krótki film o milosci" ("Lühifilmi armastusest") ja kahe filmiga "Dekaloogi" seeriast. Filmiga "La double vie de Véronique" ("Veronika kaksikelu") hakkas Kieślowski tegema Poola-Prantsuse kaasproduktsioone ning aastast 1993 olid kõik tema filmid koostöös tunnustatud prantsuse filmirežissööri Marin Karmitziga.[1]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 Jazowska, Marta. 2022. Krzysztof Kieślowski. Artist Krzysztof Kieslowski, külastatud 16.03.2022.
  2. 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 2,5 2,6 2,7 Cummings, Doug. 2003. Kieslowski, Krzysztof. Great directors: Kieslowski, külastatud 16.03.2022.
  3. Perez, Rodrigo. 2013. The Essentials: Krzysztof Kieslowski. The essentials Krysztof Kieslowski, külastatud 16.03.2022