Kristuse pärast meeletu
Kristuse pärast meeletus (kreeka keeles διά Χριστόν σαλότητα, kirikuslaavi keeles оуродъ, юродъ, omadussõnana юро́дивый) on mõiste käitumise kohta, mille puhul usklik kristlane annab ära kogu oma vara, et hakata elama askeesis, ja eirab teadlikult ühiskondlikke norme usuliste eesmärkide saavutamiseks. Kristuse pärast meeletud on sageli käitunud väljakutsuvalt ja ebakonventsionaalselt, on teinud ettekuulutusi ja varjanud oma vagadust.
Väljend esineb Pauluse esimeses kirjas korintlastele: "meie oleme ogarad Kristuse pärast, aga teie olete arukad Kristuses; ..." (4:10)[1], samuti arutleb ta tarkuse ja narruse üle muudes kirjakohtades nagu "Jumala juures on ju praeguse maailma tarkus narrus, sest on kirjutatud: "Tema tabab targad nende riugastelt."" (3:19 (Piibel 1968)[2]) ja "Kuna maailm Jumala tarkuses ei tundnud Jumalat ära tarkuse abil, siis oli Jumalale meelepärane päästa selle narri kuulutuse kaudu need, kes usuvad" (1:21 (Piibel 1968)[3]).
Ajaloost[muuda | muuda lähteteksti]
Kreekakeelne sõna Kristuse pärast meeletu kohta on salos. Kirikuslaavi keeles on pühakuna austatud meeletu kohta kasutatud tiitlina sõna блаженный 'õnnis'.
Varaseim teadaolev Kristuse pärast meeletuks peetud pühak oli nunn Isidora Tabenna kloostrist, kuid sõna ilmus Bütsantsi hagiograafiatesse pärast 5. sajandit. Emesa abba Siimeoni, kes võis olla ka tegelikult vaimuhaige, hakati pidama Kristuse pärast meeletute kaitsepühakuks.
Väga tugevasti juurdus "pühade hullude" praktika keskaegses Moskoovias, oletatavasti alates 14.–15. sajandist. Vene Õigeusu Kiriku pühakute loendis on kokku 36 Kristuse pärast meeletut. Meeletu (jurodivõi) Venemaa versioonis oli loomult ambivalentne: ta mõistusevastane käitumine võis olla tõeline või teeseldud, kuid oli alati tahtlik, irriteeriv ja provotseeriv, ja seda peeti jumaliku inspiratsiooni ilminguks – usuti, et meeletu suu läbi kõneleb Jumal. Meeletul oli lubatud öelda välja tõdesid, mida tavalised inimesed ei võinud ja ta esitas neid sageli mõistatuste või tähendamissõnade vormis. Suhetes tsaariga oli meeletul eriline staatus, see asus väljaspool maist kontrolli ja kohtumõistmist.
Kristuse pärast meeletuid pühakuid[muuda | muuda lähteteksti]
- Isidora Tabennast (4. sajandil)
- Siimeon Emesast (6. sajandil)
- Andreas Konstantinoopolist (10. sajandil)
- Prokopi Ustjugist (13.–14. sajand)
- Vassili Moskvast (15.–16. sajandil)
- Ioann Moskvast (16. sajandil)
- Ksenia Peterburist (18.–19. sajandil)