Kristuse Ihu püha

Kristuse pühima ihu ja vere suurpüha (ladina keeles Sollemnitas Sanctissimi Corporis et Sanguinis Christi), rahvapäraselt ka Corpus Christi, on katoliku kiriku suurpüha, millega austatakse Jeesuse Kristuse tõelist ihu ja vere kohalolu armulauas ehk Euharistias. Püha tähistatakse kolmainupühale järgneval neljapäeval:

• 10 päeva pärast nelipühi;
• 60 päeva pärast ülestõusmispühi.

Gregorius XVI Corpus Domini (Kristuse pühima ihu ja vere suurpüha) protsessioonil. Ferdinando Cavalleri (1794–1867)

Tähendus

Erinevalt suurest neljapäevast, mil mälestatakse armulaua seadmist Jeesuse viimasel õhtusöömaajal kurbuse ja kannatuse õhkkonnas, on Kristuse ihu ja vere suurpüha rõõmus tähistamine. See rõhutab dogmat, et leib ja vein muutuvad pühitsemisel tõeliselt Kristuse ihuks ja vereks.

Kirikuaasta liikuva pühana jääb Corpus Christi ülestõusmisaja 9. nädalasse ja toob uuesti esile suure neljapäeva tähenduse, mil meenutatakse püha armulauasakramendi seadmist viimsel õhtusöömaajal. Kuna suur neljapäev on paastuaja püha, mil suurtest pidustustest loobutakse, saab Kristuse ihu ja vere austamisega «teisel» neljapäeval kaasata rohkem avalikke üritusi, protsessioone ja rikkalikku rahvakombestikku. Maades, kus Corpus Christi neljapäev ei ole riigipüha, viiakse tähistamine üle järgnevale pühapäevale. Nõnda on see ka Eestis (neljapäeval pühendutakse tavapärasele adoratsioonile). Kirikupühal viibivad piiskopid kindlalt oma karja juures.

Teoloogiline taust

Suurpüha teoloogiline sõnum on suunatud euharistiaga seotud õpetusele Kristuse reaalsest kohalolust muudetud armulauaandides. Läänekirikus kinnistus sellega seoses transsubstantsiatsiooni ehk olemusmuutuse õpetus, mis dogmatiseeriti Lateraani IV kirikukogul (1215).

Praktiline põhjus püha levikuks oli seotud keskaegse vagaduselaadiga. Sel ajal taandus kirikurahva osasaamine armulauast ning levis nn „silmakommunioon“ – usklikud piirdusid pühitsetud hostia vaatamisega eemalt. Keskenduti Kristuse ihule ehk hostiale, tuginedes konkomitantsiõpetusele: usule, et Kristus on terviklikult kohal nii pühitsetud leivas kui veinis. See tõi kaasa pühitsetud leiva ülestõstmise (elevatsiooni) liturgias ja selle eksponeerimise monstrantsis.

Ajalugu

Püha kujunes ladina kirikus välja 13. sajandil. Selle tekkimist mõjutasid nii teoloogilised arutelud kui ka ilmutused:

• Püha Juliana ilmutused: Nunn nimega Juliana Liège'ist sai 1209. aastal nägemuse täiskuust, millel oli tume laik. Ilmutuse kohaselt sümboliseeris see kirikuaastat, kus puudus armulauasakramendi austamise püha. Tema mõjul kehtestati püha Liège'i piiskopkonnas 1246. aastal.
• Bolsena ime : 1263. aastal toimus Itaalias Bolsena ime, kus armulaualiturgial murtud hostiast hakkas voolama verd. See sündmus kinnitas usku transsubstantsiatsiooni õigsusesse.

Paavst Urbanus IV kehtestas 1264. aastal suurpüha üleilmselt bullaga "Transiturus de hoc mundo". Ta tellis liturgilised tekstid ja hümnid püha Thomas Aquinoselt. Nende hulka kuuluvad maailmakuulsad hümnid nagu "Pange Lingua", "Panis Angelicus" ja "Adoro Te Devote".

Traditsioonid ja protsessioon

Püha peamiseks tunnuseks on pidulik protsessioon. Missa lõppedes väljub vaimulikkond ja kogudus kirikust. Protsessiooni keskmes kantakse konsekreeritud hostiaga monstrantsi, mille kohal on sageli taevalaotust sümboliseeriv baldahhiin.

Linnades liigutakse nelja ilmakaare suunas seatud välialtarite juurde, kus loetakse evangeeliumi ja jagatakse sakramentaalset õnnistust linnale, maale ja peredele. Paljudes maades on tavaks kaunistada protsessiooni tee lillede ja keeruliste lillevaipadega.