Kotlandi mõis

Kotlandi mõisa peahoone

Kotlandi mõisa peahoone arhiivijoonis 1844.a

Kotlandi mõis (saksa keeles Gut Gotland) oli 1734. aastal loodud riigimõis Kihelkonna kihelkonnas. Tänapäevase haldusjaotuse järgi jääb mõisa peahoone Koki külla Saaremaal ja on kantud arhitektuurimälestisena nr 20913 kultuurimälestiste registrisse.

Arhitektuurselt on mõisa peahoone näol tegu algselt Eesti mõisaehituse vanemasse kihistusse kuuluva 18. sajandi esimesel poolel ehitatud urbaltisch (põlisbalti) arhalisemat tüüpi keskse mantelkorsten-köögi ja täiskelpkatusega mõisa peamajast eluhoonega, mis on küll 1844. aastal põhjalikult ja suuremas mahus ümber ehitatud klassitsistlikus stiilis eksterjööri detailide ja anfilaadina paigutatud saaltubadega ja interjööriga mõisaehitiseks, mis on säilitanud aga arhailisele põlisbalti mõisale iseloomulikud põhitunnused: keskse mantelkorstna-köögi, täiskelpkatuse ja püstlaudise. Märkimisväärne on, et Kotlandi mõisa peahoone on tänapäeval Eestis ainus mõisahoone, mida katab vanasti põlisbalti tüüpi mõisahoonetele eriti Saaremaal ja Läänemaal nii iseloomulik olnud pillirookatus. Uurija-restauraator Tõnu Sepp on öelnud, et Kotlandi mõisa näol on tegemist ühe kõige paremini ja muutumatul kujul säilinud Saaremaa väikese puitmõisaga, mis on väga heaks näiteks klassitsismi printsiipide pealetungil toimunud vana-balti tüüpi hoone evolutsioonist.

Kotlandi asustus- ja nimelugu

Gotlandi-nimelist kohta on kirjalikult esmamainitud 1617–1618 Gottlan Michelli Koimla küla hajataluna esimeses säilinud Saaremaa Taani aegses maaraamatus. Talu on kirja läinud maaraamatusse üksjala (Einfüssling) majapidamisena. Baltisches Historisches Ortslexikon järgi on talu kirjeldatud 1645. aasta Kottlany Michelli ühe adramaa suuruse rootslastega asustatud adrataluga. Gotlandi mõisa südame moodustav maavaldus oli 1731. aasta adramaarevisjoni kohaselt juba jagunenud Püha Suuremõisa Koimla külla kuuluvaks kaheks Gotlandi Simmo ja Gotlandi Jürgeni nime kandvaks pooleadramaaliseks hajataluks (Streu Gesinde). Põhjasõja ja katku tagajärjel olid aga varem rootslastega asustatud talud jäänud tühjaks. Just sinna asutati 1743. aastal uue mõisa süda ning mõisa hakatud seal asunud adratalu järgi nimetama Gotlandi ehk Kotlandi mõisaks.

Kotlandi nimi on siirik, mis tunnistab suhteid Gotlandi saarega. Nimi jõudis Saare-Lääne piiskopkonda tõenäoliselt 14. sajandi teisel poolel koos sisserändajatega teiselt poolt Läänemerd asuvalt saarelt. Aastatel 1228–1573 kogu Eesti territooriumil järjepidevalt iseseisvat riikliku võimu teostanud Saaremad, Hiiumaad ja Läänemaad hõlmanud keskaegse riigi Episcopatus Osiliensis elik Osilia piiskopkonna Lümanda piirkonna kaks vakust 14. sajandi keskpaigast arvatavalt rootslastega asustatud ning kõige varasematesse säilinud maaraamatutesse kantud talupoegade nimede ja nende madalama maksukoorma järgi on nendeks vakusteks arvatud ka tänapäeva Lõmala ja Koimla küla ala hõlmanud Lõmmala vakust. Veel 19. sajandil kasutati eesti keelses kirjasõnas ja mõisavalla templitel ning dokumentidel paralleelselt nii võõrapärast, nõrga konsonanttähega algavat nimekuju (Gotland) kui kõnekeelsele hääldusele märksa omasemat nimekuju – Kotlandi. Gotlandi mõisa territooriumil moodustati 19. sajandil Gotlandi või Kotlandi mõisavald. Ümberkaudsete väikeste mõisavaldade liitumisel Lümanda vallaks kandus Kotlandi nimi edasi senistele naaberküladele, Hütsa ja Kaavi külale, ning nende ääremaadel asuvatele hajataludele, mis moodustavad tänapäevase Kotlandi küla. Kotlandi mõisasüda ja peahoone aga kuuluvad tänapäevase haldusjaotuse järgi Koki külla.

Kotlandi mõisa ajalugu

Mathhias Fromhold Kohl taotlus riigimõisa moodustamiseks 1734

Mõis asutati Riia rügemendis ohvitserina teeninud leitnandi Mathias Fromhold Kohli taotlusel riigimõisana 31. märtsil 1734, eraldades mõisa südameks Gotlandi-nimelise 3/4 adramaa suuruse Püha Suuremõisa alla kuulunud mahajäetud asustamata, hoonestamata ja võsastunud maavalduse ja andes uue mõisa alla Lõmala (Lemmalsnäse) linnamõisa alt Riksu ja Taritu küla talupojad maadega. Mõisaga liideti lisaks 18. sajandi II poolel ja 19. sajandi alguses Ütsa, Kaavi ja Koki küla talupoegade maad. Mõned Kotlandi mõisa juurde kuulunud Riksu ja Taritu talud aga anti varsti pärast mõisa asutamist 1736. aastal loodud uuele Melguni (Mälgu) riigimõisale, mida rentis Kihelkonna pastor Johann David Rahr ja mis hiljem omakorda liideti Karala (Karral) riigimõisaga. Gotlandi mõis koosnes Saaremaa mõisa kohta erandlikult ühest terviklikust territooriumist, mõisa territooriumil oli enklaavina Pilguse mõisa väike lahustükk, kus paiknes Kaerasoo kõrts. Mõisa talurahva arv kasvas 18.-19. sajandil sadakonnalt inimeselt 350-le (1858. aastal 357 inimest, 1883. aastal 354 inimest. Mõisa talupojad harisid 1114,48 ha maad, mõisa enda haritavate põldude ja rohumaade all oli 213,4 ha maad.

Kotlandi mõisa esimese rendihärra Mathhias Fromhold Kohli poolt Karja kirikule annetatud enda monogrammiga oblaatide toos

Matthias Fromhold Kohli taotlus riigimõisa moodustamiseks 1734 - II

Mõisa rentisid riigilt ja peahoones elasid 18. sajandil Mathias Fromhold Kohl, Reinhold von Berg, Juliana Charlotta von Schlichting (sünd von Thomson), Marie Elsa von Bützov ja Rudolf von Dittmar. Kotlandi mõisas viidi talumaad üle raharendile juba 1849. aastal ning kroonurentnikest talupojad maksid oma talumaade eest rendi ja maksud edaspidi otse riigile. Mõisa territooriumil moodustati Gotlandi mõisavald ja suhe mõisarentnikest mõisahärradega muutus rohkem koostööks mõisa talupoegade kogukonna ja mõisa vahel. Ilmekas näide pärineb aastast 1863, kui Kotlandi mõisa viimane rendihärra Rudolf von Dittmar mõisa rendimaksete tasumiseks talupoegade kogukonnalt mõisa härjad pandiks andes raha laenas. . Alates 1860. aastate lõpust asusid Kotlandi mõisa talupojad oma maad riigilt välja ostma, talude väljaostmise protsess lõppes pärast maareformi Eesti Vabariigi ajal.

1867. aastal lõpetas riik mõisaga viimase rentnikuga rendilepingu ja andis mõisa õigeusu kiriku kasutusse, et edendada sealses tugevas aktiivses vennastekoguduse kantsis talupoegade üleminekut õigeusku. Kihelkonna kihelkonnas oli üleminek õigeusku 1840. aastail muu Saaremaaga väga vaevaline (4,4% Kihelkonna elanikest 1851, Kotlandi mõisas 9,2% 1848; Ainar Õunapuu lk 11 ja lk 12), üheks põhjuseks peetakse luterlikule usule maarahva seas uue hingamise andnud vennastekoguduste liikumise suurt mõju. Mõisa territooriumi keskel toona asuvasse Ütsa külla ehitasid talupojad Tawi Tarkmeele eestvõttel 1779. aastal vennastekoguduse palvemaja, seal oli kogu Lääne-Saaremaa üks toonaseid tugevamaid vennastekoguduse kantse.

Kotlandi talupoegade kinnituskiri mõisa rendihärra Rudolf von Dittmari võlgade puudumise kohta mõisavalla ees

Õigeusu kirik likvideeriski õigeusu edendamiseks 1870. aastatel mõisa maadel mõisamajapidamise ja jagas mõisamaad eelistatult kohalikele või kaugematele õigeusklikele talupoegadele (erusoldatid) uuteks talumaadeks, mis läksid lõplikult eraomandisse pärast Vabadussõda ja maareformi. Mõisamajapidamise likvideerimisel üleliigseks osutunud mõisa kõrvalhooned aga lammutati värskete asundustalude ehitusmaterjalideks. Mõisa peahoone pääses lammutamisest, kuna 1887. aastal rajati sinna kohalike õigeusklikest talupoegade taotlusel õigeusu abikool. 1897. aastal müüdi mõisa peahoone Varpe küla elanikele Toomas Anile ja Mihkel Soonele, kellele pandi kohustus ehitada õigeusu algkoolile uus koolimaja. Uut koolimaja siiski ei ehitatud, vaid müüdi õige pea edasi Aleksei Selile, kes lihtsalt rentis vana maja soodsalt koolile edasi. Õigeusu algkool, mis Eesti vabariigi ajal muutus tavaliseks algkooliks tegutses mõisa peahoones nii kuni 1927. aastani, mil kõik ümberkaudsed väiksed endised luteri ja õigeusu külakoolid koondati Taritu uude koolimajja. Aleksei Selilt ostis 1937. aastal mõisa peahoone ja ümbritseva jäänukkinnistu Mihkel Puusepp omale talumajapidamiseks. Mihkel Puusepa pojalt Vello Puusepalt ostis hoone maja tänane omanik 2011. aastal. Aastatel 2012–2014 mõis restaureeriti ja on kasutusel puhkemajutusasutusena.

Mõisaansambel

Üldiseloomustus ja kirjeldus

Mõisa hoonestati pärast mõisa asutamist 1736. aastaks, esimeste hoonete seas oli ka mõisa peahoone-elumaja. Kõige varasem säilinud Kihelkonna kihelkonda 18. sajandil kajastav detailne kaardimaterjal 1793. aastast näitab mõisa peamisi hooneid – peahoonet, rehehoonet, talli, kõrtsihoonet ja loomalauta – samas asukohas 1863. aasta kaardiga, ümbritsetuna umbes 1 ha suuruse ja 600 m pikkuse kiviaiaga ääristatud mõisahoovi-pargiga. Mõisaansamblisse on kuulunud eri aegadel lisaks elu- ja esindushoonele teadaolevalt kokku 16 hoonet.

Kotlandi mõisa teebki unikaalseks eeskätt tänini terviklikuna säilinud peahoone elik elu- ja esindushoone: see 1736 valminud esialgse mõisahoone ümberehitamisel 1844. aastal sündinud mõisaehitus kujutab endast hästi tasakaalustatud proportsioonidega puitklassitsismi mõisaarhitektuuri näidet, mis kannab ühtaegu edasi antud ajaperioodil püstitatud vanabalti (saksa keeles Urbaltisch) tüüpi mõisamajade murrangut stiiliarhitektuuri poole, säilitades klassitsistlike uute avatäidete ja nende ehisraamistuste, karniisi, piirdeliistude ja samuti anfilaadina paigutatud avarate saaltubadega uue ruumijaotuse kõrval tänu keskse mantelkorstna-köögi säilitamisele ning püstlaudise ja pilliroost unkaavadega täiskelpkatuse jätkuvale kasutamisele puitmõisatele varasematel sajanditel omaseks olnud arhailise iseloomu.

Peahoone

Mõisa peahoone oli pärast valmimist 1736. aastal põlisbalti (urbaltisch) arhailist tüüpi ehek ühekordne, täiskelpkatuse ja toonasele barokiajastule iseloomulike väikseruuduliste akende ja ühe keskse mantelkorstnaga hoone. Mõisa peahoone ehitusajaks on peetud ekslikult ka 1818. aastat (N: Eesti Kunstiajaloo III köide), tuginedes vastavat aastaarvu kandev soklikivile mõisa peaukse kõrval paekivivundamendis. Mõisa restaureerimise käigus 2013. aastal selgus, et soklikivi näol on tegemist Kaarma dolomiidist korstnapitsikiviga, mis pärineb tõenäoliselt mõisahoone korstnapitsi vahetusest 1818. aastal (18.–19. sajandi vahetusel Saaremaal hakkas levima komme uue korstnapitsi paigaldamise aastaarvu jäädvustamise korstnapitsil) ja on sattunud sekundaarse kasutuse tulemusel vundamendisoklikiviks 1844. aastal. Nimelt on algse mõisa peahoone mantelkorstna müüritise põhiosa ja osa ehitus- ja interjööridetaile (vahelaekompidena kasutatud seinapalgid, sarikad, toolvärgi detailid, vahelaetala ja üksikud siseuksed) taaskasutatud ära 1844. aastal põhjalikult klassitsistliku stiili mõjutustel ümber ehitatud ja tänini säilinud mõisa peahoones (viide muinsuskaitse järelevalve dokumendile). Ümberehituse ulatuslikkust arvestades tuleks lugeda tänini säilinud hoone ehitusaastaks pigem 1844. aastat. Mõisa peahoone ümberehitamise aluseks olnud ja pärast mõisa restaureerimist Riia arhiivist leitud arhitekti joonisele (arhitekt teadmata) tehti 1844. aastal ehituse käigus ainult üks suurem muudatus, mis tulenes tõenäoliselt samuti ümberehitatava mõisa peahoone juba varem välja kujunenud funktsionaalsest loogikast ja asetusest mõisasüdant ümbritseva kiviaia, mõisahoovi ja väljakujunenud teedevõrgu osas. Nimelt tõsteti peasissepääs arhitekti planeeritud Kuressaare-poolselt peafassaadilt külatee ja mõisa ning mõisakõrtsi esise tõllaringtee poolsesse otsafassaadi.

Eksterjöör

Mõis säilitas ka 1844. aastal pilliroost täiskelpkatuse, vertikaalse ja ookerkollase puitlaudise ja ühe keskse mantelkorstna. Nii säilis hoolimata uue hoone suuremast mahust, siledapinnalisest välislaudisest, uhkest klassitsistlikust välisuksest ja eeskojast, kuueruudulistest akendest ja muudest klassitsistlikest eksterjööridetailidest ka välisilmes veel arhailise põlibalti mõisa iseloom. Kotlandi mõisa seinapalkide järgi otsustades on üsna pea pärast hoone ehitamist kaetud mõisa eksterjöör tänini säilinud püstlaudisega, karniisiga, piirdeliistude ja lõunaseina ukse ehisraamistusega. Restaureerimise käigus selgus, et kõik need detailid on kinnitatud samasuguste sepanaeltega, seinapalgid ei ole ilmastiku käes oluliselt parkunud ja mis põhiline – seinapalkide nurkade ja tappide immutamiseks kasutatud purpurpunane puutõrv oli säilinud tappidel sedavõrd hästi, et hoone ehitusajal paigaldatuna võis seinapalk halja palkseinana eksisteerida kõige tõenäolisemalt 1–2 aastat, kuni hoone palgid vajusid. Mõisa püstlaudiselt oli restaureerimise ajaks värv maha kulunud, kuid uuringutega tehti kindlaks, et püstlaudise värvina on kasutatud läbi aegade ainult ookerkollast värvi. Välislaudise 30 mm paksused laiad sepanaeltega kinnitatud mõisa ehitamise aegsed seinalauad olid restaureerimise ajaks 170 aastat vanad, kuid pärast korralikku puhastamist ja taas ookerkollase linaõlivärviga katmist katavad kolmest küljest mõisa seinu needsamad originaallauad ka pärast restaureerimist edasi. Hoonel on alati olnud pillirookatus ja nii jäi see ka pärast restaureerimist 2013. aastal. Hoone hari on valmistatud kahekihilisest veesoonega tõrvatud katuselaudisest. Selline hari on pisut pidulikum kui traditsioonilised taluehitistes pillirookatuste puhul kasutusel olevad harjamalgad ja olnud kasutusel paljudes mõisates. Tegemist polnud muidugi ainult uhkeldamisega – mõisaid ümbritsesid erinevalt loomapidamise tõttu vanasti üsna lagedal asuvatest talumajadest pea alati suuremad pargi- ja viljapuud ning pilliroost katuse korral katuseharja kaitsmine liigse orgaanilise külluse eest oli mõisates ka praktiline vajadus.

Hoone konstruktsioon

Mõisa peahoone sokkel on laotud paekivist lubimördil seguga, mille all on lisaks raudkividest taldmik. Mõisahoone palkseinad on 180 mm paksused (7-tollised), hoone nurgad on tapitud puhasnurgana kalasabatapi abil. Märkimisvääre on ka fakt, et välisseinapalgid langetati dendrokronoloogilise uuringu järgi metsast juba 1838–1839 ehk viis aastat enne nende kasutamist hoone ehitusel. Dendrokronoloogilise uuringu üks eesmärke mõisahoone restaureerimise ajal oli välja selgitada mõisa seinapalkide vanus, sest toona ei olnud veel avastatud Riia arhiivist hoone ehitusprojektiga selgunud hoone ümberehitamise aeg. Hilisemad arhiiviandmed kinnitasid dendrokronoloogilise uuringu tulemusi, mitu aastat korralikult kuivatatud palkide kasutamine on toonaste hoonete pikaajalisuse saladus. Pikikülgedel on hooneid läbivate palkide jätkamiseks (akende all ja kohal) kasutatud hollandi kaldhammastappi. Seinapalgid on valdavalt kirvega tahutud, vaid üksikud palgid seintes on käsitsi saeraami peal saetud ja siis viimase 30–40 cm juures kistud. Sellest saab järeldada, et mõisaehitusel oli käsitsi saeraamil saagimine juba kasutusel ja seinte ehituseks kasutati mitmes tehnikas ette valmistatud palke. Vahelaed koosnevad 30x30 cm ristlõikega laetaladest, mis läbivad hoonet kogu laiuses. Vahelaetalade servadesse on raiutud vahelaeklompide toetamiseks sooned, klompide pesadesse asetamise sooned on jäetud hoone välisseina äärde. Laetalad ulatuvad mõnevõrra konsoolselt üle välisseina palkide, vahelae taladesse kinnituvad kabitapi abil sarikad. Vahelaetalad on dendrouuringu alusel vaheldumisi nii kuuse- kui männipuust ja on langetatud vahemikus 1837–1839. Katusekonstruktsioon koosneb ümarsarikatest, neid ühendavatest pennidest ja kelba juhtsarikatest, mida toetavad laetaladele toetatud kaldtoed. Katusekonstruktsioonid on kõik üheaegsed, materjali sekundaarkasutust pole näha.

Interjöör

Mõisa eluhoone interjöör on säilinud väga hästi. Tänu mõisa ehitusprojektile ja arhiivis säilinud materjalidele on teada tubade esialgne funktsioon. Mõisa siseuksed on hoone ehitusaegsed ja säilinud koos mitmete detailidega (lukud, hinged, käepidemed). Väiksemate ruumide ehitusaegsed uksed on kõik ühe kujundusega – lihtsa profiiliga kahe peeliga tahveluksed, esindusruumidel on aga sarnaste profiilidega uhked tiibuksed. Säilinud ka uste kannelleeritud piirdeliistud. Ühe malli järgi on valmistatud ka uste hinged, lukud ja käepidemed. Kahel uksel võib kohata barokseid detaile (oinapeahinged) ja võivad olla sekundaarse kasutusega (viide uuring). Viimistlusuuringute käigus välja tulnud misa saalide trafarettmaalingutest õnnestus säilitada ühes saalis väike fragment originaalist, mis puhastati ja kinnitati. Trafarettmaalingud on klassikalise stiilile omased antiikmotiividega vahemerelise taimeornamentikaga jms. Ülejäänud seintele kanti originaalmustrite koopiad originaaltoonidega. Professionaalse töö tegid ära Tartu Restauraator OÜ meistrid Kristiina Ribelus ja Pille Vilgota. Kõik mõisasaalid oli peedelvõlgidega krohvitud siledad ja puhaste seinapindadega. Seinte originaalvärviks oli klassitsismi klassikana roosa värv, mis on tänini säilitatud suurel mõisasaalil. Mõisa põrandaliistud on Saaremaa mõisatele omase profiiliga madalad ja paksud. Peaukse eeskojas on kahevärvilise ruudustikuga kahvelplaate imiteeriv laudpõrand, mis on ka Eestimaa provintsimõisate kasutatud säästuvõte esinduslikkuse suurendamiseks. Mõisate saalide on väga laiade laudadega põrand, mis suures mõisasaalis on säilinud originaalsena. Mõisas on kaks ahju ja üks kaminahi.

Mõisa kõrvalhooned ja park

Kotlandi mõisa Milchkammer – piimakambri arhitektuurne joonis

Mõisaansamblisse on kuulunud eri aegadel lisaks elu- ja esindushoonele teadaolevalt kokku 16 hoonet. Lisaks peahoonele on arhiivides mõisa kivist rehehoonest ja piimakambrist (Milchkammer) säilinud arhitekti joonised, seni on joonise järgi koopiaehitisena taastatud ja veekäitluse sõlmena kasutusel piimakuur. Mõisal oli kaks kaevu, peakaev oli peahoonest 50 m lõunas üle tee asuva kõrtsihoone kõrval ja teine mõisa magasiaida ja karjalauda vahel 250 m läänes. Mõisaansamblisse kuulus veel suur tallihoone, nuumhärgade laut, piimakarja laut, kõrtsihoone, kaks veskit, kaks rehehoonet ja mitu heinaküüni.

Mõisa kõrvalhooned on olnud alati (mõne erandiga) puidust. Mõisa kivist rehehoone ehitati mahapõlenud rehehoone asemele 1859. aastal, selle arhitekt oli keegi Friedrich Sahrader. Mõisapargis on veel ühe väiksema kivihoone varemed, mille all on väidetavalt keldriruumid ja mis olevat olnud mõisa paargu ja hiljem ka väike viinaköök (Mihkel Puusepp: mõisate invertariseerimine, Vello Puusepa meenutused).

Kotlandi mõisa 1859. aasta rehehoone arhitektuurne joonis

Mõisa park-hoov on ligikaudu ühe hektari suurune ja seda ümbritseb 600 meetri pikkune kiviaed. Mõisahoovis on olnud läbi aegade viljapuu- ja juurviljaaed, mõisa kiviaia tänakut on ääristanud puudeallee. Tänini on säilinud mõisa tegutsemisajast üks harilik pärn (Tilia cordata) ja introdutseeritud liigina must pappel (Populus nigra). Mõisapargis kasvab ka kadakaid, tammesid, saari, kaski, vahtraid, haabu, kuuskesid, jalakaid ja künnapuid ning hõberemmelgas, viljapuudest õuna-, pirni- ja kreegipuud, seal on ka sireli- ja sarapuupõõsaid.

Seisukord ja kasutamine

Kotlandi mõis restaureeriti aastatel 2012–2015 ja on väga heas seisukorras. Hoonet kasutatakse puhkemaja- ja büroohotellina.

Välislingid

• Kotlandi mõis Rahvusarhiivi Eesti ala mõisate registris