Kosovo lahing (1448)

Teine Kosovo lahing
Osa Osmanite sõjad Euroopas ja Osmanite-Ungari sõjad
Akindži võitmas Ungari rüütlit lassoga.
Toimumisaeg	17.–20. oktoober 1448
Toimumiskoht	Kosovo väli, Serbia despootkond
Tulemus	Osmanite võit
Osalised
Osmanite riik Ungari kuningriik Poola Kuningriik Valahhia vürstiriik Moldova vürstiriik
Väejuhid või liidrid
Murad II János Hunyadi Vladislav II
Jõudude suurus
40 000 – 60 000 22 000 – 32 000 Poola Kuningriik 5000 Valahhia vürstiriik 4000 Moldova vürstiriik 3000
Kaotused
4000 tapetud 6000 – 17 000 tapetud või vangistatud

Teine Kosovo lahing (ungari: második rigómezei csata, türgi: İkinci Kosova Savaşı) (17.-20. oktoober 1448) oli maalahing Ungari-juhitud ristisõdijate armee ja Osmanite riigi vahel Kosovo väljal. See oli Ungari pealetungi kulminatsioon kätte maksta neli aastat varem saadud kaotuse eest Varnas.

Kolmepäevases lahingus alistas sultan Murad II juhitud Osmanite armee regent János Hunyadi ristisõdijate armee. Arvestades, et tal on Osmanite võitmiseks vaja rohkem kui 40 000 meest, püüdis Ungari regent ühineda Osmanite vastaste Albaania jõududega, mida võib-olla juhtis Skanderbeg. Osmanid oma baasis Sofias said teate ristisõdijate armee liikumisteest ja asusid seejärel oma mehi ette valmistama.

Kuna Hunyadil ei õnnestunud leida Osmanite peaarmee asukohta, mis tema arvates oli endiselt nende pealinnas Edirnes, tabas Hunyadit 17. oktoobril üllatus, kui Osmanite armee ilmus Kosovo väljale tema meeste ette. Ta ehitas Plementina künkale vankerkindluse, kust võidelda Osmanite vastu, kes ehitasid vastuseks oma vaitõkke. Esimesel kahel päeval toimunud ratsavägede jagelus vaitõkete tiibadel ning ristisõdijate öine rünnak 18./19. oktoobri öösel sultani tsentri vastu oma vankreid ja kahureid kasutades tõid kaasa palju verevalamist, kuid mitte mingeid lõplikke tulemusi.

19. oktoobril kasutas Murad II oma Tessaalia sipahi ratsaväge ristisõdijate vasakul tiival asuva ratsaväe ümberpiiramiseks koos üldise rünnakuga kogu rindel, et Hunyadi tähelepanu esmasest pingutusest kõrvale juhtida. Manööver töötas ning sipahid kahandasid Valahhia, Moldova ja Ungari ratsaväge vange võtmata. Enamik ristisõdijate armeest seejärel taandus. 20. oktoobril, kui Murad II võitlust isiklikult jälgis, ründasid janitšarid ja tapsid igaühe, kes veel positsioonile oli jäänud.

Lahing lõpetas igasuguse lootuse päästa Konstantinoopol Osmanite riigi käest. Ungari kuningriigil ei olnud enam sõjalisi ja rahalisi vahendeid, et Osmanite vastu pealetungi alustada. Pool sajandit kestnud ristisõdijate ohu lõppedes nende Euroopa piirile võis Muradi poeg Mehmed II 1453. aastal vabalt Konstantinoopolit piirata.

Taust

1448. aastal nägi János Hunyadi õiget hetke Osmanite riigi vastase kampaania juhtimiseks. Pärast lüüasaamist Varna lahingus (1444) kogus ta Osmanite ründamiseks uue armee. Tema strateegia põhines Balkani rahvaste oodataval mässul, üllatusrünnakul ja Osmanite peaväe hävitamisel ühe lahinguga.

1448. aasta septembris viis Hunyadi Ungari väed üle Doonau ja asus Serbias Kovini külje all otse Serbia pealinna Smederevo juures laagrisse. Terve kuu seisid ungarlased seal laagris, oodates saksa ristisõdijaid, Valahhia hertsogit, samuti Böömi ja Albaania armeed. Skanderbegi Albaania armee selles lahingus ei osalenud, kuna Osmanid ja nende liitlased takistasid teda Hunyadi armeega ühendust võtmast. Arvatakse, et teda viivitas Serbia despoot Đurađ Branković, kes oli siis sultan Murad II-ga liidus, kuigi Brankovići täpse rolli üle vaieldakse. Selle tulemusena laastas ja rüüstas Skanderbeg Brankovići valdusi karistuseks kristlikust eesmärgist loobumise eest.

Branković reageeris sissetungimisele kahemõtteliselt ja pidas selle aja jooksul läbirääkimisi Osmanite vastase ristisõjaga liitumise tingimuste üle. Hunyadi oli Brankovićile öelnud, et ta oli toonud 20 000 oma meest, kes ootavad täiendavaid abivägesid, ja et tema [Branković] koos oma kergeratsaväega on ainus liitlane, kes on vajalik selle otsustava võidu saavutamiseks. Branković oli väsinud, kuna tema riik taastati pärast täielikku Osmanite okupatsiooni alles 1444. aastal, ja olles täielikult teadlik Osmanite sõjalise jõu tugevusest, soovis hoida oma trooni. Despoot Branković ei tahtnud end mingil tingimusel Hunyadi juhtimise alla anda, kuna too ei meeldinud talle isiklikult, pidades teda alama väärikusega olevaks.

Hunyadi ja Brankovići vahelise vaidluse keskseks punktiks oli nende isiklik tüli. Pärast Szegedi rahu 1444. aastal sai Serbiast Osmanite vasall, kes nõustus maksma 50 000 floriini ja panustas relvile kutsel 4000 ratsaväelasega. Hunyadi ja Wladyslawi jaoks pakkus despoot rahu sõlmimiseks kogu oma Ungari vara. Hunyadi ei andnud Osmanitega sõlmitud tehingutele erilist au, samas kui Branković nägi selles Serbia rahu ja õitsengu võimalust, nii et rahu sõlmiti ja Branković lahkus Ungarist Smederevosse. Hiljem samal aastal (1444) soovis ristisõdijate armee Serbia ja Bulgaaria kaudu Adrianoopolisse jõuda, kuid Branković keelas neile läbipääsu. Kuna ristisõdijad teadsid, et Veneetsia laevastik suudab Marmara väinad blokeerida vaid lühikeseks ajaks, valisid nad Doonau marsruudi, kuid Hunyadi pidas despooti hulluks, kuna too arvas, et Murad andis talle riigi jäädavalt tagasi, ja lubas Brankovićile naastes Serbia põlema panna. Pärast Varna lahingut veetis Hunyadi 1445. aasta siseasju lahendades, 1446. aastal pidi ta Steiermarkis Celje Ullrichi vastu kampaaniat tegema ja 1447. aastal surus maha Osmanite-sõbraliku Valahhia mässu, kuid 1448. aastal oli saabunud aeg uueks ristisõjaks, ja despoodile veel üks võimalus end lunastada, kuid too keeldus jällegi läbipääsu andmast ja palus abi hoopis Osmanitelt.

Lahing

Ristisõdijad (22 000-30 000 meest) saabusid Kosovo väljale – paika, kus 1389. aastal toimus esimene serblaste ja Osmanite vaheline Kosovo lahing – ning seisid silmitsi Osmanite armeega (40 000-60 000 meest), kus sultan Murad juhtis isiklikult suurt osa kahurväge ja janitšare, samas kui tema poeg ja tulevane järglane, 16-aastane Mehmed, kes oli esimest korda lahingus, juhtis Anatoolia vägesid paremal tiival. Hunyadi juhtis lahingus oma armee tsentrit, samas ristisõdijate paremat tiiba juhtisid valahhid. Ungarlastel olid pika tagasilöögiga kahurid.

Järgmisel päeval algas lahing, kui Hunyadi ründas Osmanite tiibu segaratsaväega (kerge ja raske). Türklaste tiivad, mis koosnesid Rumeelia ja Anatoolia sõduritest, olid kaotamas, kuni Türgi kergeratsavägi neile appi saabus. Seejärel purustati kristlaste tiivad ja ellujäänud taandusid tagasi Hunyadi peajõudude juurde. Kui Hunyadi nägi oma tiibade lüüasaamist, he attacked with his main force, composed of rüütlid and kerge jalavägi. Janitšaride korpus ei olnud edukas; ratsavägi edenes läbi türklaste tsentri, kuid peatati türklaste laagris. Kui põhirünnak peatati, rühmitus Türgi jalavägi ümber ja tõrjus Ungari rüütlid edukalt tagasi. Kergeratsaväest, kes oli nüüd ilma rüütlite toetuseta, saadi ka jagu. Ungari väed taganesid oma laagrisse. Taganemisel tapsid janitšarid enamiku Ungari aadlikest; Hunyadi põgenes, kuid sattus hiljem serblaste kätte vangi. Öösel tulistas Türgi jalavägi mürskudega ungarlaste pihta, kes vastasid kahuritega. Järgmisel päeval hävitas viimane rünnak allesjäänud Ungari armee.

Tagajärjed

Kristlikud Balkani riigid ei suutnud pärast seda lüüasaamist Osmanitele vastu seista, langedes lõpuks Osmanite riigi kontrolli alla. Pärast lahingut langes Hunyadi Brankovići kätte vangi, kes vabastas ta 100 000 floriini lunaraha eest, lepiti kokku domeenide tagastamises, mille Hunyadi oli Brankovićilt ära võtnud, ja Hunyadi pärija kihlumises Brankovići tütrega. Ülejäänud valitsemisajal kaitses Hunyadi edukalt Ungari kuningriiki Osmanite kampaaniate eest. Ka Skanderbeg jätkas Albaanias edukalt vastupanu kuni oma surmani 1468. aastal, kuid kümme aastat hiljem, 1478. aastal langes maa täieliku Osmanite kontrolli alla.