Korintose piiramine

Allikas: Vikipeedia

"Korintose piiramine" (originaalis Le Siège de Corinthe, itaalia variandis L’Assedio di Corinto) on Gioachino Rossini ooper (tragédie lyrique) kolmes vaatuses Luigi Balocchi ja Alexandre Soumetlibretole (Rossini "Maometto Secondo" Cesare della Valle libreto järgi).

Esmaettekanne toimus 9. oktoobril 1826 Pariisi Opéras (Salle Le Peletier). Ooperit esitatakse Calisto Bassi tõlkes ka itaaliakeelses variandis – "L’Assedio di Corinto". Esimest korda oli see versioon ettekandmisel Parmas 26. jaanuaril 1828.

Rollide esmaesitajad[muuda | muuda lähteteksti]

  • Laure Cinti-Damoreau (Pamyre)
  • Adolphe Nourrit (Néoclès)
  • Louis Nourrit (Cléomène)
  • Henri-Ètienne Dérvis (Mahomet II)
  • Ferdinand Prévôt (Omar)
  • Bonel (Adraste)
  • Frémont (Ismène)
  • Alexandre-Aimé Prévost (Hiéros)

Dirigeeris François Antoine Habeneck.

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Rossini esimene Pariisi teatrile kirjutatud ooper. See on uus redaktsioon varasemast ooperist "Maometto Secondo", mis on muudetud tegevuskohaga ja tegelaskujude nimedega ning prantsuse grand opéra ülesehituse põhimõtetest lähtuva skeemiga, sealhulgas lisatud balletistseeniga. Faabula on suures plaanis sama mis "Maometto Secondos", kuid hoolikalt redigeeritud ja muudetud lihtsamaks. Muusikalised muudatused pole eriti märkimisväärsed, väljendudes vaid mõnes uues loos. Sellele vaatamata käsitletakse seda ooperit kui sisuliselt täiesti uut teost. Erinevalt "Maometto Secondost" algab "Le siège de Corinthe" avamänguga. See on õieti religioosne marss (marcia religiosa), mis on osaliselt võetud Giovanni Simone Mayri oratooriumist "Atalia". Peale selle sisaldab avamäng ka tsitaate Rossini enda teostest, nagu "Messa di Gloria" ja esimesed 28 takti langevad kokku "Bianca e Falliero" avamängu omadega.

Prantslased võtsid neile kirjutatud Itaalia maestro teose vaimustatult vastu. Viimane stseen põleva Korintose linna taustal viis publiku erilisse ekstaasi. Pärast iga vaatust ja ooperi lõppu aplodeeris publik seistes, mida kriitikud nimetasid „äikseliseks”. Ooperi lõppedes kutsus publik Rossini enam kui poole tunni jooksul lavale kummardama ning tänu ja vaimustust vastu võtma. Järgmise etenduse järel kogunes tema akna alla rahvahulk muusikutega, kes esitasid seal II vaatuse finaali. Kolmteist aastat pärast esietendust (1839) mängiti 100. etendust. Ooperi populaarsus kestis kaua. See oli Opéra repertuaaris kuni 1844. aastani.

Juba 1827. aastal esitati ooperit saksa keeles Maini-äärses Frankfurdis ja originaalis Brüsselis, Mainzis ja Roomas. Seejärel olid lavastused Barcelonas (1828), Viinis (1831), New Yorgis (1833), Londonis (1834). 1828. aasta itaaliakeelsele versioonile Genovas esitamiseks komponeeris ühe cabaletta lisaks Gaetano Donizetti. 1860. aastatel kadus ooper teatrite repertuaaridest ja jäi unustusse enam kui 80 aastaks. Ooperi avamäng jäi aga laialt populaarseks ega lahkunud kunagi kontsertorkestri repertuaarist.

Tänapäeval on ooper olnud teatrite repertuaaris nii prantsuse kui ka itaaliakeelses variandis. Esimene esitamine 20. sajandil originaalvariandis toimus 1949. aastal Firenzes ja seejärel 1951 Roomas. 1969. aastal lavastati ooper itaalia versioonis Milano La Scalas Rossini sajandat sünniaastapäeva tähistavas programmis. 1975. aastal kasutas New Yorgi Metropolitan Opera oma repertuaaris ooperi La Scala versiooni. 2006. aastal kanti ooper Baltimore'is ette prantsuse versioonis. Itaalia versioon oli ettekandmisel ka Firenzes (1982) ja Genovas (1992) ning prantsuse versiooni esitati Pesaros Rossini festivalidel (2000, 2017).

Ooper on erinevate solistide koosseisuga helisalvestatud 1969., 1974., 1972., 1992., 2000. ja 2010. aastal.

Rollid[muuda | muuda lähteteksti]

  • Cléomène (tenor), Korintose kuberner
  • Mahomet II (bass), Türgi sultan
  • Néoclès (tenor), noor Kreeka ohvitser
  • Pamyre (sopran), kuberneri tütar
  • Ismène (metsosopran), Pamyre usaldusisik
  • Omar (bass), sultani usaldusisik
  • Hiéros (bass), haudade valvur
  • Adraste (tenor), Cléomène usaldusisik

Süžee[muuda | muuda lähteteksti]

Tegevus toimub Kórinthosel 1459. aastal. Kórinthose kuberner Cléomène on nõus türklaste juhi Mahomet II vägedele alistuma, kuid noor Kreeka ohvitser Néoclès on valmis vallutajatele vastu hakkama. Selle patriootilise teo eest pakub kuberner talle oma tütre Pamyre kätt. Kuid neiu on armunud võõramaalasesse, kes tegelikult on Mahomet ise. Kreeklaste rünnak lüüakse tagasi ja kuberner võetakse vangi. Mahomet pakub kreeklastele rahu, juhul kui Pamyre temaga abiellub. Pamyre on nõus kreeklasi päästma. Néoclès nõuab Pamyret tagasi, kuid seda ei võeta kuulda. Kreeklased otsustavad võidelda ja varjavad end katakombides, kus valmistuvad viimaseks lahinguks türklastega. Sinna tuleb ka Pamyre. Türklased on võidukad. Mahomet läheb katakombidesse otsima Pamyret, kuid leiab eest tema ja teiste naiste laibad, kes on end tapnud.

Peamised muusikalood[muuda | muuda lähteteksti]

  • Néoclèse, Cléomène ja Pamyra tertsett kooriga „Disgrâce horrible!"
  • Cléomène'i aaria „Depuis long-temps du vainqueur de Bysance”
  • Pamyra, Cléomène ja Néoclèse tertsett „Céleste providence!”
  • koor „La flamme rapide”
  • Mahometi aaria kooriga „Chef d'un peuple indomptable"
  • Pamyra aaria kooriga „Du séjour de la lumière"
  • Pamyra aaria kooriga „Ô patrie infortunée!”
  • Ismène ballaad kooriga „L’hymen lui donne une couronne”
  • koori hümn „Divin prophète"
  • Néoclèse aaria „Grand Dieu, faut-il qu’un peuple qui t’adore”
  • ansambel „Chantons, chantons l’hymne au courage!”
  • koor „Répondons à ce cri de victoire"

Allikad[muuda | muuda lähteteksti]

  • Osborne, Charles, The Bel Canto Operas of Rossini, Donizetti, and Bellini, London, 1994
  • Made, Tiit, Ooperimaailm II köide, Tallinn, 2012
  • EMI Classics. Rossini Le Siège de Corinthe, London, 1974
  • Allegro, Rossini L’Assedio di Corinto, Portland, 1969