Koosdisainimine

Allikas: Vikipeedia
Koosdisainimine
Koosdisainimise töötuba

Koosdisainimine (inglise k. co-design, vahel ka koosloome eesti k) on väljakujunenud lähenemine loomingulisele praktikale. Koosdisaini alustaladeks on Skandinaavias 1970. aastatel välja töötatud osalusdisaini tehnikad. Koosdisainimist kasutatakse tihti kaasloomise juures oleva terminina.

Koosloome peegeldab traditsiooniliste disainer-kliendisuhete fundamentaalset muutust. Kaasautoreklaamipõhine lähenemine võimaldab paljudele inimestele loominguliselt kaasa aidata probleemide sõnastamisel ja lahendamisel. Selline lähenemisviis läheb kaugemale konsulteerimisest, arendades ja süvendades võrdset koostööd kodanike vahel, kes konkreetset väljakutset lahendavad või üritavad lahendada. Koostöös peamine juhtmõte on see, et kasutajad, kes on oma kogemuse "eksperdid", on projekteerimisprotsessi keskmes.[1]

Seda terminit kasutatakse erinevates valdkondades, nt disaini, arhitektuuri, maastikuarhitektuuri, toote disaini, jätkusuutlikkuse, graafilise disaini ning planeerimise juures.

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

1960. paiku kasvas kogukonnaga arvestamise nõudlus suurema otsuse langetamistel. 1965. aastal Suurbritannias sündis esmakordselt idee, et rahval peaks olema võimalus oma koosloome meetodeid jagada, (Taylor, 1998, lk 86) ent osaliste poolt panustatava töö suurus polnud sugugi võrdne. Koosdisainimine on püüdnud luua platvormi projekteerimisprotsessi aktiivseks osalemiseks lõppkasutajatele.[2]

Skandinaavia[muuda | muuda lähteteksti]

Koosdisainimine on tegeliku alguse saanud Skandinaaviast, kus algusaastatel nimetati seda ühisdisainiks (inglise k. cooperative design).

Kui antud meetodid aga jõudsid Ühendriikidesse, otsustati, et cooperative design ei ole õige termin, mida kasutada, kuna tegemist ei olnud näost-näkku infovahetusega, siis otsustati kutsuda antud meetodit participatory design nime pidi.

Skandinaaviast tulenevad andmed koosdisainimise kohta põlinevad 1970. aastatest, kus tegeleti nn kollektiivse ressursside lähenemisega ning töötati välja strateegiad ja tehnikad, mis mõjutavad töökohtades kasutatavate arvutirakenduste kavandamist ning rakendamist. Norra Raua- ja metallitööliste liidu projekt (NJMF) astus esimese sammu traditsioonilistest teadusuuringutest inimestega töötamise poole, muutes otseselt ühistusse kuuluvate osapoolte tähtsust.[3]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. John Chisholm. "What is co-design?". Design for Europe.
  2. Nichols, Dave, (2009) "Planning Thought and History Lecture", The University of Melbourne.
  3. Bødker, S (1996). "Creating conditions for participation: Conflicts and resources in systems design". Human Computer Interaction. 11 (3): 215–236.