Koonduslaager

Koonduslaager (saksa keeles Konzentrationslager) on kinnipidamiskoht suure hulga isikute (eriti sõjaliste vastaste) isoleerimiseks ja/või hävitamiseks juhul, kui neid ei ole võimalik mahutada tavapärastesse vangilaagritesse.

Koonduslaagrid leiutati Suurbritannias 19. ja 20. sajandi vahetusel. Esimesena kasutati neid Buuri sõja ajal.

Teistes riikides olid 20. sajandil veel eriliigilised interneeritute laagrid ja eraldi sõjavangide laagrid.

Koonduslaagreid kasutati võimuvõitluse vahendina Nõukogude Venemaal ja Nõukogude Liidus, hiljem reorganiseeriti need siseministeeriumile allunud kinnipidamisasutusteks, osa ka suleti.

Nõukogude Liidus ja Saksamaal jagunesid koonduslaagrid peamiselt kaheks: töölaagriteks ja hävituslaagriteks^[küsitav] ( surmalaagriteks).

Saksamaa koonduslaagrite süsteem[muuda | muuda lähteteksti]

Pikemalt artiklis Natsionaalsotsialistliku Saksamaa koonduslaagrite süsteem

Pikemalt artiklis Saksamaa vägede poolt okupeeritud alade koonduslaagrite süsteem

Natsionaalsotsialistliku Saksamaa kõigi laagrite kohta kasutatakse vahel nimetust "koonduslaager" (saksa keeles Konzentrationslager, lühend KZ või KL). Tegelikult koosnes laagrite süsteem eri liiki laagritest. Nii oli tollal ametlikult tegemist ka nn kasvatus- ja/või töölaagritega. Kuni 1940. aastani oli koonduslaagreid 20 ringis.

Natsionaalsotsialistliku Saksamaa laagritesüsteem sai arvatavasti alguse SA poolt käibele võetud üksikutest laagritest, nagu Dachau, Oranienburgi ja Esterwegeni laager, kuhu paigutati esmalt natsionaalsotsialistliku režiimi poliitilisi vastaseid, režiimikriitilisi haritlasi, kommuniste, aga ka nn isiklikke vaenlasi (näiteks Berghofi pottsepp jpt).

Arvatakse, et vangilaagrite süsteemi rajamisel oli eeskujuks Lenini rajatud vanglavõrgustik Venemaal. ^[1]

Natsionaalsotsialistliku Saksamaa laagrite süsteem jagatakse tinglikult kolme perioodi:^[viide?]

I periood – 1933–1936;
II periood – 1936–1942;
III periood – 1942–1944 ja 1945 – nii, kuidas liitlasväed ja Nõukogude väed hakkasid laagreid "üle võtma".

Laagrite loend (osaline)[muuda | muuda lähteteksti]

Pikemalt artiklis Natsionaalsotsialistliku Saksamaa koonduslaagrite loend

Pikemalt artiklis Natsionaalsotsialistliku Saksamaa okupeeritud alade koonduslaagrite loend

Pikemalt artiklis Poola Teises maailmasõjas#Koonduslaagrid

Koonduslaagrid Eestis Saksa okupatsiooni ajal[muuda | muuda lähteteksti]

21. juunil 1943 andis Reichsführer-SS Heinrich Himmler korralduse luua sõjalis-tööstuslikeks vajadusteks Eestis ja Riias laagrid ning transportida sinna juute Ostlandi getodest.

Pealaagrid (KZ-Stammlager)[muuda | muuda lähteteksti]

Saksa okupatsiooni ajal moodustati 1943. aastal Allgemeine SS-ile alluv KZ Vaivara Vaivara piirkonnas, mille ülem oli SS-Hauptsturmführer Hans Aumeier. Vaivara ühes harulaagritega allus SS-i Majanduse ja Halduse Peaametile.

Pealaagrile Vaivaras allusid välilaagrid kogu Eestis. Vaivaras oli kaks laagrit: üks Vaivara raudteejaama lähedal, teine viie kilomeetri kaugusel raudteejaamast, bensiinivabriku lähedal.

Ajaloolaste Toomas Hiio ja Meelis Maripuu andmetel toodi 1943. aasta sügisel Eestisse umbes 10 000 juuti Kaunase ja Vilniuse getost, mõnedel andmetel ka Riiast ja Bystritzast Transilvaaniast. Juudid koondati Vaivara koonduslaagrisse, kust nad saadeti edasi harulaagritesse, mis toimisid nn töölaagritena.

Vaivara koonduslaagrite võrgustik koosnes järgmistest laagritest: Auvere, Aseri, Ilinurme, Ereda, Goldfields (Kohtlas), Hungerburg (Narva-Jõesuus), Vaivara (nii raudteejaama kui utmisvabriku juures olevad laagrid), Viivikonna, Jõhvi, Lagedi (kaks transpordi-vahelaagrit), Narva, Sonda, Soski, Putki, Kunda, Kuremäe, Kiviõli, Klooga (harulaagrid Laokülas ja Paldiskis), Kukruse, Petseri ja Kudupe (Põhja-Lätis). Kiviõli laager kuulus teadaolevalt suuremate hulka.^[2]

Välilaagrid ehk filiaalid (KZ-Außenlager)[muuda | muuda lähteteksti]

KZ Aseri (Aseris)
KZ Auvere (Auveres)
KZ Erides (Eredal, koos osakonnaga Kohtlas)
KZ Goldfields (Kohtla põlevkiviõlitehas)
KZ Ilinurme (Ilinurmes)
KZ Jewe (Jõhvis)

KZ Kerestowo (Karstala-Korostell, Viru-Ingeris, asutati 15. septembril 1943^[3])
KZ Kiviöli (Kiviõlis)
KZ Kukruse (Kukrusel)
KZ Kunda (Kundas)
KZ Kuremaa (Kuremäel)
KZ Lagedi (Lagedil)
KZ Lodensee (Kloogal)

KZ Narwa (Narvas)
KZ Narwa-Hungerburg (Narva-Jõesuus)
KZ Putki (Virumaal Kose vallas)
KZ Reval (Ülemistel?)

KZ Saka
KZ Sonda (Sondas)
KZ Soski (Vasknarva vallas)
KZ Wiwikond (Viivikonnas)
KZ Ülenurme (Ülenurmel)^[4]

Töö- ja kasvatuslaagrid (Arbeits- und Erziehungslager)[muuda | muuda lähteteksti]

1942. aasta suvel moodustati Eesti Julgeolekupolitsei ja SD alluvuses neli suurt töö- ja kasvatuslaagrit, mis toimisid kõrvuti 14 vangimajaga maakonnakeskustes.

Jägala Töö- ja Kasvatuslaager (august 1942 – september 1943)
Murru Töö- ja Kasvatuslaager
Tallinna Töö- ja Kasvatuslaager
- Harku Töö- ja Kasvatuslaager (27. oktoobril 1942 hukati Harku laagris 243 Eesti mustlast, sealhulgas 38 inimest Koslovski suguvõsast (lisaks 2 Koslovskyt) ja 79 inimest Mitrovski suguvõsast. Nende hulgas olid ka politseinik Ranniku ja omakaitselaste poolt arreteeritud Tõrva mustlased.^[5])
- Lasnamäe vangla
Tartu Töö- ja Kasvatuslaager (ülem Karl Linnas)
Turba Töö- ja Kasvatuslaager Ellamaal, Ellamaa elektrijaama juures. Vangid käisid tööl turbarabas. Laager oli mõnisada meetrit Tallinna–Haapsalu raudteest, lagedal rabapinnal, kuhu ümber oli tõmmatud traataed, aia sees barakid.^[6]