Kontaktor

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Kolmefaasilise kontaktori kujutamine elektriskeemil:
A1 – A2 juhtimisahel elektromagnetiga; 1 – 3 peakontaktid; 11, 12, 23, 24 abikontaktid
Kontaktori tööpõhimõte:
1– elektromagneti mähis, 2 – vastusurvevedru, 3 ja 4 – kontaktid
Kontaktor

Kontaktor on automaat- või distantsjuhitav lülitusseade, mis on ette nähtud sisse või välja lülitama normaalset talitlusvoolu ja ka ülekoormusvoolu peamiselt elektriajamite ja võimsate valgustusseadmete toiteahelais.

Kontaktorit, mida kasutatakse elektrimootori lülitamiseks, nimematatakse mõnikord magnetkäivitiks. Kontaktorit, mis koormusvoolu liigsel tugevnemisel, näiteks lühise või ülekoormuse korral, vooluahela automaatselt katkestab, nimetatakse ka kontaktorkaitselülitiks.

Kontaktori kontakte käitav ajam on enamasti elektromagnetiline. Tinglikult nimetatakse kontaktoriks ka kontaktivabu elektronlüliteid (nt pooljuhtkontaktor, türistorkontaktor).[1]

Kontaktori tööpõhimõte[muuda | muuda lähteteksti]

Elektromagnetiline kontaktor koosneb kahest põhiosast:

Elektromagnetiline süsteem võimaldab kontaktorit elektromagneti mähisesse antava vooluga eemalt juhtida – sisse ja välja lülitada.

Kui kontaktori mähist läbib juhtimisahelast saabuv elektrivool, tõmbub ankur südamiku vastu ja käitab kontaktisüsteemi: peavooluahela kontaktid sulguvad ja ühendavad elektritarviti võrku. Magnetsüsteem hoiab kontaktid sisselülitatud asendis niikaua, kui mähist läbib vool. Väljalülitamine toimub juhtimisvoolu katkemisel vedru või liikuva osa raskuse jõul. Nii tagatakse ka alapingekaitse: kui pinge on langenud alla lubatava, lülitub kontaktor välja; nii on välditud oht, et voolukatkestuse korral elektrimootor ootamatult käivituda saaks.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. ENE 5. köide, 1990

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]