Konstantinos X Dukas

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Konstantinos X Dukas
Konstantinos X Dukas
Konstantinos X miniatuur; varem arvati, et tegu on Alexios I Komnenos-ga
Bütsantsi keiser
Ametiaeg
23. november 1059 – 23. mai 1067
Eelnev Isaak I Komnenos
Järgnev Eudokia Makrembolitissa ja Romanos IV Diogenes
Isikuandmed
Sünniaeg 1006
Surmaaeg 23. mai 1067 (61)
Abikaasa teadmata ja Eudokia Makrembolitissa
Vanemad Andronikos Dukas
Lapsed

Michael VII Dukas; Andronikos Dukas; Konstantinos Dukas; Anna Dukaina; Theodora Anna Dukaina;

Zoe Dukaina;

Konstantinos X Dukas (kreeka keeles: Κωνσταντῖνος Ι΄ Δούκας (Kōnstantinos X Doukas); 100623. mai 1067), oli Bütsantsi keiser aastatel 10591067. Ta oli esimene vähe aega valitsenud Dukaste dünastia liige. Tema valitsemisajal võtsid normannid üle suure osa Bütsantsil allesolevatest Itaalia valdustest. Samal ajal okupeerisid ungarlased Belgradi. Samuti sai ta lüüa seldžukide sultanilt Alp Arslanilt.

Varasem elu & võimuletõus[muuda | muuda lähteteksti]

Konstantinos Dukas oli Andronikos Dukase poeg. Tema isa oli Paflagoonia kreeklasest aadlik, kes oli Möösia kuberner. Konstantinose ema identiteet on täpselt teadmata. Genealoog Ronald Wells oletab, et Konstantinos VIII vanim tütar Eudokia võis abielluda Andronikos Dukasega, olenemata sellest, et oli nunn, ning sai temaga ka lapsi. See on siiski pigem ebatõenäoline, sest Makedoonia dünastiaga seos oleks esile toonud Dukaste varasemad perekonnaliikmed.[1]

Konstantinos oli akadeemik ning talle meeldis osaleda lõpututes filosoofilistes ja teoloogilistes aruteludes. Ta saavutas laiema mõju pärast seda, kui abiellus teist korda Eudokia Makrembolitissaga, kes oli patriarh Michael I Keroulariose vennatütar. 1057. aastal toetas Konstantinos Isaak Komnenose troonianastamist, kuid järk-järgult asus ta õukondlaste poolele keisri reformide vastu.[1] Sellest vaikivast vastuseisust hoolimata valis Isaak Psellose mõjutusel 1059. aastal Konstantinose oma järeltulijaks[2]. Isaak I poeg oli juba varem surnud ning troon oleks pidanud minema keisri vennale Johannesele, kuid Psellose väitel loobus ta sellest. Konstantinos oli Isaaki hea sõber ja üks peamisi abilisi. Hiljem läksid nad omavahel tülli. Konstantinos isegi loobus talle varem omistatud tseesari tiitlist ja lahkus pealinnast. Samas aga ei katkenud tema lähedased suhted Psellosega, kes teataski talle keisri haigusest ja kutsus ta Konstantinoopolisse tagasi. Loomulikult toimus kogu see suhtlemine salaja.[3]

Suuresti tänu Psellosele valitigi Konsta

Keiser Isaak I jäi 1059. aastal ühe jahikäigu ajal haigeks. Keiser kartis, et sureb peagi ning loobus troonist 22. novembril 1059. aastal ning lasi end Bütsantsi tava järgi mungaks pühitseda. Selle idee olevat talle pähe pannud Psellos. 23. novembril kuulutati Konstantinos keisriks ning Psellos isiklikult pani talle jalga keiserlikud saapad. Kõigile ootamatult Isaak paranes ning aktiivse inimesena proovis ta uuesti võimule tõusta, kuid ta jäi toetuseta ning pidi alla andma. Ajaloolased peavad seda lugu üsna ebatõenäoliseks ja näevad seal pigem mingit õukonnaintriigi, mille tulemusel sunniti keiser troonist loobuma.[4] Seda kinnitab ka asjaolu, et Isaaki vend Johannes loobus vabatahtlikult troonist, mis kinnitab veelgi võimalust, et Isaak pigem kõrvaldati troonilt ja lugu tema vabatahtlikust mungaks pühitsemisest on tekitatud tagantjärele.[3]

Valitsemine[muuda | muuda lähteteksti]

Konstantinos X Dukas

Konstantinost peeti üldiselt haritud inimeseks. Ta olevat ka ise väitnud, et ta sooviks "saada kuulsaks ennemini teadusega kui valitsemisega tegeledes". Psellos iseloomustab uut keisrit "väga südamliku ja sooja" inimesena, kuid teistsugust hinnangut poleks Konstantinose keisriks upitanud Pselloselt võimalik oodatagi. Psellose kirjelduse järgi tähendas Bütsantsi variandis "sooja südamega valitseja" seda, et keiser polevat andnud kordagi käsku "raiuda kellegi kätt ega jalga".[3]

Uus keiser tagas kiirest oma poegade Michaeli ja Konstantiose päriluse ning määras oma venna Johannes Dukase kaisariks (tseesar)[1]. Kuna üheks peamiseks põhjuseks, mis viis Isaaki (kas vabatahtlikult või sunniviisiliselt) troonilt, oli tema aktiivne tegutsemine ja reformid, siis õukondlased lootsid uue keisri puhul vastupidist. Keisrilt oodati praktiliselt kõigi eelkäija karmide otsuste tühistamist. Ta asus küll õukonna ja kiriku huve soosivale poliitikale[3], ent isegi kui Konstantinos oleks väga tahtnud, poleks ta ikkagi suutnud täita kõiki ootusi ja lepitada õukonna vaenulikke rühmitusi. Pealegi eelistas keiser tegelda peamiselt vaid kohtumõistmisega, mis oli tema tõeliseks kireks. Konstantinos pidas kohut institutsioonina niivõrd tähtsaks, et pühendas pea kogu oma jõu vaid sellele valdkonnale. Kohtusüsteemis võeti ette mitmeid reforme, sinna suunati arvukalt uusi ametnikke ja paigutati suuri rahasummasid. Väidetavalt olevat isegi paljud väepealikud "jätnud oma mõõgad ja hakanud tegelema õigusprobleemidega". Keisri kaasaegsete sõnutsi oli tervest riigist saanud suur kohtumaja. Kõik muud valdkonnad aga jäeti täielikult unarusse. Keisri ettevõtmistest tulenevalt on vahel imestatud, et kuidas Konstantinose valitsemise ajal võis olla nii vähe keisrivastaseid mässe ja rahutusi.[3] Keiser tühistas ka mitmeid Isaak I vajalikke reforme ning täitis kohtud ja senati oma toetajatega[5].

Sõjavägi ja välispoliitika[muuda | muuda lähteteksti]

Arvestades riigi keerulist välispoliitilist olukorda, oli kõige hullem see, et keiser ei pööranud ka mingit tähelepanu sõjaväele. Isegi vastupidi, otsides raha oma kohtualaste fantaasiate elluviimiseks, pidas ta sõjaväge parimaks kokkuhoiu valdkonnaks. Konstantinos lõpetas laevade ja sõjamasinate ehitamise ning kindluste remontimise. Erandina jäi sellest riigi kaitsevõimet hävitavast kokkuhoiukampaaniast kõrvale vaid keisri kaardivägi. Seda põhjusel, et valitseja pidas õukonda vaat et ohtlikumakski lahinguväljaks kui piirialasid. Konstantinose valitsemise ajal muutus keisri kaardiväe koosseis. Varasemaid normanne-venelasi hakkasid nüüd asendama Inglismaalt normannide eest põgenenud anglosaksid.[3] Otsustaval hetkel saatis Konstantinos laiali 50 000-mehelise Armeenia väeüksuse, mis langes kokku seldžukkide-türklaste rünnakuga[2]. Tema otsused asendada regulaarsõjavägi palgasõduritega ning piirikindluste parandamata jätmine muutis ta ebapopulaarseks sõjväelaste seas, kellest mingi osa proovis keisrit 1061. aastal mõrvata. Ta muutus ka lihtrahvaseas ebapopulaarseks, kui tõstis makste, et maksta oma palgasõduritele.[1][2]

Kaks aastat oli Bütsantsi naabreid otsesest vaenutegutsemisest tagasi hoidnud mitte niivõrd keisririigi reaalne jõud kui Isaak I hirmuäratav nimi. Pärast Isaaki surma aga lõppesid keisririigi vaenlaste leeris igasugused kõhklused ja nagu paisu tagant vallandusid sissetungid Bütsantsi piiridesse. Kallaletungid ei sagenenud mitte üksikuil piirialadel, vaid kõikjal keisririigi piiridel ja Bütsantsi aladele tunginud vaenlaste jõud olid hirmuäratavalt suured. Näiteks 1064. aastal Doonau ületanud ja keisririigile kallale tunginud vaenlaste koguarvuks on bütsantsi autorid nimetanud 600 000. Samas mõtiskles keiser pikalt, kas üldse tasub raisata raha vägede koondamiseks ja sissetungijaile vastu saatmiseks. Ja kui lõppude lõpuks ikkagi otsustati eraldada raha ja asuda tegutsema, olid juba Bütsantsi ulatuslikud valdused Euroopas rüüstatud. Hullemast päästis keisririik vaid sissetungijate ridades puhkenud epideemia. Kuid selle rünnakuga kallaletungid keisririigi aladele ei piirdunud. Suureks ohuks olid ka ungarlased, kes vallutasid mitu linna, nende seas Belgradi. Türklastel õnnestus saavutada märkimisväärset edu Armeenias.[3] 1064. aastal vallutas Alp Arslan Armeenia pealinna. Lisaks tuli Bütsantsi vägedel taanduda ka normannide rünnakute ees. Robert Guiscardi juhtimisel viidi lõpuni Bütsantsi Calabaria vallutamine. Kuid siis tärkas keisris huvi Apuulia hoidmise vastu. Ta määras ametisse vähemalt kaks Itaalia katepanikioni (Marules ja Sirianus) ning saatis veel kahel korral abiväed sinna.[2]

Seega rünnati keisririiki pea aegu kõikidelt suundadelt. Keiser aga oli võimetu vastupanu osutama ning peamiseks põhjuseks, miks ta ei üritanudki seda teha, oli huvi puudumine. Keisrile tegi tunduvalt rohkem muret kohtureformi kulg ja rahaliste vahendite kokkuhoid selle läbiviimiseks. Nii et antud olukorras oleks Bütsants vajanud Konstantinose asemel hoopis troonilt tõugatud hakkajat sõjameest Isaak I-st.[3]

Surm[muuda | muuda lähteteksti]

Keisriks saades oli Konstantinos juba vana ja halva tervisega[6]. Surma lähenemist tundva Konstantinose tähelepanu köitis veel üks probleem - kellest teha enda järeltulija. Selle lahendamisel pidas keiser kõige olulisemaks vajadust kindlustada dünastiline järjepidevus. Tema alaealised pojad kuulutati kaasvalitsejateks ning neist vanema, Michaeli hooldajaks määrati keisrinna Eudokia.[3]Tema viimane tegu oli nõuda, et järeltulijateks saaksid vaid tema pojad ning seega käskis ta abikaasal anfa tõotus, et ta uuesti ei abiellu[2]. 23. mail 1067. aastal keiser Konstantinos X Dukas suri.[3]

Perekond[muuda | muuda lähteteksti]

Esimese abikaasaga, kes oli Konstantinos Dalassenose tütar, oli Konstantinosel mitu tütart:

  • Anna Dukaina; nunn
  • Theodora Anna Dukaina; abiellus Veneetsia doodži Domenico Selvoga

Teise naise, Eudokia Makrembolitissaga olid tal järgmised lapsed:

Eelnev:
Isaak I Komnenos
Bütsantsi keiser
23. november 1059 - 23. mai 1067
Järgnev:
Eudokia Makrembolitissa ja Romanos IV Diogenes

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 Kazhdan, Alexander (1991). "Constantine X Doukas". The Oxford Dictionary of Byzantium. Oxford ja New York: Oxford University Press. ISBN 0-19-504652-8
  2. 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 2,5 Norwich, John Julius (1993). Byzantium: The Apogee. Penguin. ISBN 0-14-011448-3
  3. 3,0 3,1 3,2 3,3 3,4 3,5 3,6 3,7 3,8 3,9 David Vseviov (2004). Bütsantsi keisrid. Valitsejad purpuris. Tallinn: Kunst. Lk 322-325. 
  4. David Vseviov (2004). Bütsantsi keisrid. Valitsejad purpuris. Tallinn: Kunst. Lk 318-321. 
  5. Finlay, George (1854). History of the Byzantine and Greek Empires from 1057–1453. Kd. 2. William Blackwood & Sons. 
  6. Gauthier, Paul ( (1966). Monodie inédite de Michel Psellos sur le basileus Andronic Doucas. Revue des études byzantines. Prantsuse keel.