Koldhaigur
 |
See artikkel räägib liigist; perekonna kohta vaata artiklit Tiigihaigur (perekond) |
| Koldhaigur | |
|---|---|
 Hundsulestikus | |
 Puhkesulestikus | |
| Kaitsestaatus | |
| Taksonoomia | |
| Riik |
Loomad Animalia |
| Hõimkond |
Keelikloomad Chordata |
| Klass |
Linnud Aves |
| Selts |
Pelikanilised Pelecaniformes |
| Sugukond |
Haigurlased Ardeidae |
| Perekond |
Tiigihaigur Ardeola |
| Liik |
Koldhaigur |
| Binaarne nimetus | |
|
Ardeola ralloides Scopoli, 1769 | |
 Koldhaigru levila – pesitsusala – aasta läbi – talvitusala | |
| Sünonüümid | |
|
Ardea ralloides | |
Koldhaigur ehk tiigihaigur (Ardeola ralloides) on haigurlaste sugukonda kuuluv linnuliik.
Välimus
[muuda | muuda lähteteksti]Koldhaigur on 42–47 cm pikk. Tiibade siruulatus on 80–92 cm. Kaalub 230–370 g.[2]
Ülapool on helepruun. Kaela esipool ja rind on beežid tumepruunide triipudega. Kõht, tiivad ja saba on valged. Peal ja kaela tagapoolel on mustad, pruunid ja hallid triibud. Valjasriba on kollakasroheline, silmad on kollased. Nokk on rohekaskollane, nokaots on must. Jalad on kollakasrohelised.[3]
Hundsulestikus koldhaigru ülapool on eredamat värvi. Peas on pikad beežid mustade servadega suled. Selg on roosakaspruun. Valjasriba on roheline või sinine. Nokk on eresinine, nokaots on tume. Jalad on punased.[3]
Noorlind sarnaneb puhkesulestikus täiskasvanule, aga tema sulestik on tuhmimat tooni. Rind on triibulisem. Alapool on hall. Lennusuled ja saba on pruunikad.[3]
Udusulis pojad on tumehallid. Nokk on kollane, nokaots tume. Jalad on eespoolt oliivrohelised, tagant kollased.[3]
Levik
[muuda | muuda lähteteksti]Koldhaigru levila ulatub Edela- ja Kesk-Euroopast Araali mere ja Kagu-Iraanini. Elavad ka Aafrikas ja Madagaskaril.[2]
Elavad soistel tasandikel, järvede ja tiikide ääres ja riisipõldudel. Harva võib neid kohata ka lehtersuuetes ja laidudel. Tavaliselt elavad madalikel, kuid mägijärvede ääres võivad pesitseda kuni 2000 m kõrgusel merepinnast.[2]
Toitumine
[muuda | muuda lähteteksti]Toituvad peamiselt putukavastsetest, kaladest ja kahepaiksetest, kuid ka rohutirtsudest, mardikatest, liblikatest, ämblikest, koorikloomadest, limustest, väikestest lindudest,[2] vihmaussidest, sisalikest, nastikutest ja karihiirtest.[3] Saagiks langevad loomad on tavaliselt kuni 10 cm pikkused.[2]
Tavaliselt toituvad üksi, vahel 2–5-linnulistes parvedes. Toitudes seisavad paigal või kõnnivad aeglaselt.[3] Võivad kala püüdmiseks putukaid söödana kasutada.[2] Mõnikord toituvad kariloomade juures nagu veisehaigrud. Peamiselt päevase või videvikulise eluviisiga, võivad toituda ka öösel.[3]
Pesitsemine
[muuda | muuda lähteteksti]Pesistsevad kolooniates koos kormoranide, tõmmuiibiste, siid-, öö- ja madagaskari tiigihaigrutega.[3] Pesa asub roostikus, võsas või puu otsas, tavaliselt kuni 2 m kõrgusel.[2] Pesa on ehitatud pilliroost ja rohust.[3]
Euraasias ja Põhja-Aafrikas pesitsevad aprillist juunini, Sahara-taguses Aafrikas vihmaperioodil, Madagaskaril oktoobrist märtsini.[2] Euroopas on kurnas 4–6 muna, Aafrikas ja Madagaskaril 2–4. Munad on rohekassinised. Euroopas on muna keskmine suurus 39 × 28 mm, Lõuna-Aafrikas 38 × 29 mm, Madagaskaril 37,3 × 27,5 mm. Mune haub peamiselt emaslind. Euroopas kulub tal selleks 22–24 päeva, Madagaskaril 18. Pojad saavad lennuvõimeliseks 30 päeva vanuselt.[3]
Looduslikud vaenlased
[muuda | muuda lähteteksti]Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ BirdLife International (2018). Ardeola ralloides. IUCNi punase nimestiku ohustatud liigid. IUCN 2018.
- 1 2 3 4 5 6 7 8 del Hoyo, Josep; Elliott, Andrew; Sargatal, Jordi, toim-d (1992). Handbook of the Birds of the World (inglise). Kd 1. Barcelona: Lynx Edicions. Lk 415. ISBN 978-84-87334-10-8.
- 1 2 3 4 5 6 7 8 9 10 11 Kushlan, James A.; Hancock, James A. (2005). The Herons (inglise). Oxford University Press. Lk 230–235. ISBN 0-19-854981-4.
Välislingid
[muuda | muuda lähteteksti] |
Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Koldhaigur |