Kola Beldõ

Allikas: Vikipeedia

Kola Beldõ (Кола Бельды; kodanikunimi Nikolai Ivanovitš Beldõ, Николай Иванович Бельды; 2. mai 1929 Muhha küla, Nanai rajoon, Kaug-Ida krai (tänapäeval Habarovski krai) – 21. detsember 1993 Habarovsk) oli nanai rahvusest Venemaa laulja.

Kola Beldõ oli pärit jahimees Ivan Beldõ perest. Ta kaotas varakult vanemad, elas üle närvivapustuse ja hakkas kogelema. Teise maailmasõja ajal 1943. aastal põgenes ta internaatkoolist, võltsis oma vanust ja astus Nõukogude Vaikse ookeani laevastiku koosseisu, kus teenis jungana, osaledes sõjategevuses Koreas. Juba laevastikus teenides osales ta isetegevuses ja esines Vaikse ookeani laevastiku laulu- ja tantsuansamblis. Ta lõpetas eksternina muusikakooli. Hiljem lõpetas ta Saraatovi Konservatooriumi.

1953. aasta lõpul või 1954. aasta algul pöördus Beldõ tagasi Habarovskisse, kus asus tööle kohalikus filharmoonias. 1957. aastal sai Beldõ laiemalt tuntuks, kui ta tuli Moskva rahvusvahelise noorsoofestivali laureaadiks. Talle pööras tähelepanu ka kultuuriminister Jekaterina Furtseva ja ta kutsuti tööle Moskvasse. 1960. aastal tuli ta ülevenemaalise estraadiartistide konkursi laureaadiks.[1]

Suurima populaarsuse estraadilauljana saavutas Kola Beldõ 1972.–1973. aastal,[2] 1973 pälvis ta teise koha Sopoti rahvusvahelisel laulufestivalil[3]. Tal oli rida hitte, tuntuim neist "Увезу тебя я в тундру" ("Viin su tundrasse"). 1986. aastal anti Beldõle Vene NFSV teenelise kunstniku aunimetus.[4] Ta oli ka Jakuudi ANSV teeneline kunstnik ja Burjaadi ANSV teeneline kunstnik.

Muusikakriitik Artjom Troitski sõnul Beldõ "tabas 1970. aastatel märki paari tundrasuunitlusega megahitiga ning teda peetakse Nõukogude lumeooperikitši täheks".[5] Kola Beldõ laulis palju Kaug-Ida loodusest, väikerahvastest ja nende lihtsast igapäevaelust. Väidetavalt olevat just tema populaarsuse ajel levinud Nõukogude Liidus anekdoodid tšuktšidest kui lihtsameelsest põhjarahvast, kellele on võõras elu suurlinnades, eriti Moskvas.[6]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Бельды Николай Иванович Чтобы Помнили
  2. Мемория. Кола Бельды polit.ru, 2. märts 2015
  3. Roman Waschko, "Sopot Fest Establishes New Format", Billboard, 15 Sept. 1973, p. 42.
  4. Sputnik Monthly Digest (1974), p. 119.
  5. Artemy Troitsky, Tusovka: Who's Who in the New Soviet Rock Culture (1990)
  6. Золотой голос Севера. Кола Бельды оставил эстраду ради личного счастья Argumentõ i Faktõ, 02.05.2014

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]