Koko-hallhaigur
| Koko-hallhaigur | |
|---|---|
_Pantanal.JPG) | |
| Kaitsestaatus | |
| Taksonoomia | |
| Riik |
Loomad Animalia |
| Hõimkond |
Keelikloomad Chordata |
| Klass |
Linnud Aves |
| Selts |
Pelikanilised Pelecaniformes |
| Sugukond |
Haigurlased Ardeidae |
| Perekond |
Haigur Ardea |
| Liik |
Koko-hallhaigur |
| Binaarne nimetus | |
|
Ardea cocoi Linnaeus, 1766 | |
 | |
Koko-hallhaigur (Ardea cocoi) on haigurlaste sugukonda kuuluv linnuliik.
Välimus
[muuda | muuda lähteteksti]Koko-hallhaigur on 95–127 cm pikk.[2] Kaalub 1900–1980 g. Lõuna pool elavad linnud on põhjapoolsetest suuremad.[3]
Pealagi on must, kael on valge. Nokk on tuhmkollane, nokatüvik on tumedam. Silmad on kollased, valjasriba on sinine. Selg ja tiivad on hallid. Reied ja saba alapool on valged. Kõht ja jalad on mustad. Pulmarüüs on nokk erekollane ja jalad roosad.[3]
Noorlinude sulestik on hallikam, alapool on triibuline. Pealagi on hall või tuhmim must kui täiskasvanud lindudel. Udusulis pojad on hallid, pealagi on tume.[3]
Sarnaneb välimuselt ameerika hallhaigruga, kuid on ära tuntav üleni musta pealae, heleda kaela ja mustade reite järgi.[3]
Levik
[muuda | muuda lähteteksti]Elavad Lõuna-Ameerikas.[3] Levila ulatub Panamast[4] ja Venezuelast Aiséni piirkonna ja Chubuti provintsini, kuid nad ei ela Andides.[3]
Üldiselt peetakse neid paigalindudeks, kuid lõunapoolsed linnud lendavad talveks põhja poole. Jaanuarist juunini võib koko-hallhaigruid kohata ka Trinidadil.[2]
Elavad jõgede ja järvede ääres, soodes ning üleujutatud karjamaadel. Väldivad kuiva rannikut ja tihedaid metsi. Tavaliselt elavad madalikel, kuid Boliivias on neid nähtud 2550 m kõrgusel merepinnast.[2]
Toitumine
[muuda | muuda lähteteksti]Toituvad kaladest, konnadest ja veeputukatest. Brasiilia rannikul söövad vahel raipeid. Peruus toituvad peamiselt üle 20 cm pikkustest kaladest.[2] Pojad toituvad peamiselt imetajatest ja kaladest.[5]
Tavaliselt püüavad saakloomi paigal seistes. Tšiilis toituvad peamiselt öösel, Argentinas päeval. Tavaliselt toituvad üksi, Brasiilias on neid nähtud ka 100–200-linnulistes parvedes.[2] Mõnikord varastavad toitu muda-toonekurgedelt.[3]
Pesitsemine
[muuda | muuda lähteteksti]Pesitsevad üksikult või kolooniates, vahel koos teiste liikidega. Pesa on ehitatud pilliroost ja okstest ning vooderdatud rohuga. Pesa on 65 cm lai ja selle ehitamiseks kulub umbes seitse päeva. Pesa asub 20–25 m kõrgusel puu otsas.[3]
Panamas algab pesitsusperiood veebruaris,[4] Surinames juulis, Uruguays oktoobris, Buenos Aireses novembris. Kurnas on kolm taevasinist heledate tähnidega muna. Muna on 51–66 mm pikk ja 34–42 mm lai[3] ning kaalub 75 g.[6]
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ BirdLife International (2019). Ardea cocoi. IUCNi punase nimestiku ohustatud liigid. IUCN 2021.
- 1 2 3 4 5 del Hoyo, Josep; Elliott, Andrew; Sargatal, Jordi, toim-d (1992). Handbook of the Birds of the World (inglise). Kd 1. Barcelona: Lynx Edicions. Lk 406. ISBN 978-84-87334-10-8.
- 1 2 3 4 5 6 7 8 9 Kushlan, James A.; Hancock, James A. (2005). The Herons (inglise). Oxford University Press. Lk 90–92. ISBN 0-19-854981-4.
- 1 2 Angehr, George R.; Kushlan, James A. (2007). "Seabird and Colonial Wading Bird Nesting in the Gulf of Panama". Waterbirds. 30 (3): 335–357. DOI:10.1675/1524-4695(2007)030[0335:SACWBN]2.0.CO;2.
- ↑ Pretelli, Matías Guillermo; Josens, María Laura; Escalante, Alicia Haydee (2012). "Breeding Biology at a Mixed-Species Colony of Great Egret and Cocoi Heron in a Pampas Wetland of Argentina". Waterbirds. 35 (1): 35–43. DOI:10.1675/063.035.0104.
- ↑ González-Acuña, Daniel; Figueroa, Ricardo A.; González, Alejandro; Barrientos, Carlos; Ardiles, Karen; Moreno, Lucila (2008). "Biologia reproductiva de la garza cuca (Ardea cocoi) en el centro-sur de Chile" (PDF). Ornitologia Neotropical. 19 (4): 485–493.
Välislingid
[muuda | muuda lähteteksti] |
Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Koko-hallhaigur |