Koivisto saarestik
| Koivisto saarestik | |
|---|---|
 | |
| Ümbritseb | Viiburi laht |
| Koordinaadid | 60° 20′ N, 28° 34′ E |
| Peasaar | Bolšoi Berjozovõi saar |
| Saari | üle 50 |
| Kogupindala | 83,9 km² |
| Kõrgeim koht |
43,7 m üle merepinna |
  | |
Koivisto saarestik (soome Koiviston saaret vene Берёзовые острова ehk Berjozovõje ostrova rootsi Björkö otsetõlkes 'kase saarestik') on Viiburi lahes asetsev Venemaale kuuluv saarte kogum. Saarestiku koosseisu kuulub 3 suurt ja üle 50 väikese saare, kolm suurt saart on Bolšoi Berjozovõi saar (soome Koivistonsaari, 24 km²), Tiurinsaari (ehk Zapadnoi Berjozovõi, 20 km²) ja Piisaari (ehk Severnoi Berjozovõi, 20 km²). Saarte ja mandri vahel on 26 km pikkune ja kõige laiemalt kohalt ainult 5 km lai Björkösundi väin.
Ajalooliselt valdavalt rootsikeelse asustusega saared on tänapäeval sisuliselt asustamata ja looduskaitse all. Administratiivselt kuulub saarestik Leningradi oblasti koosseisu ja moodustab Venemaa piiriala, kuhu minekuks peab kõigepealt FSB loa saama.
Loodus[muuda | muuda lähteteksti]
Koivisto saared on peamiselt kaetud männimetsadega. Esindatud on ka kõik parasvöötmele omased sood. Kokku esineb saartel üle 680 liigi soontaimi, 215 liiki samblaid, 61 liiki vetikaid, 277 liiki samblikke ja üle 800 liigi seeni. Saartel elab 80 liiki vee- ja merelinde. Saartel on laialt levinud tõmmukajakad, kes seal pesitsevad. Lindudest elavad saartel kühmnokk-luik, hahk, merisk ja röövlindudest merikotkas ja kalakotkas. Saared on ka üheks levinumaks pesitsusalaks Läänemere viigerhüljeste jaoks.[1] Saarte juures võib püüda kala, millest levinumad on koger, meritint, latikas, linask, ahven, räim, koha ja forell.[2]
Ohustatud liikidest tuntumad taimeliigid Koivisto saartel on põhja-konnarohi (Alisma wahlenbergii), kirju helmikas (Melica picta), väike maasapp (Centaurium pulchellum), põhjatarn (Carex mackenziei), meri-näkirohi (Najas marina), kännuvildik (Aulacomnium androgynum), hammas-tähtsammal (Mnium hornum), põisadru (Fucus vesiculosus). Seentest esinevad harilik kopsusamblik (Lobaria pulmonaria) ja lakkvaabik (Ganoderma lucidum). Vene punase raamatu järgi elab ohustatud loomadest saarestikul üks roomajaliik, 45 ohustatud linnuliiki ja kaks liiki imetajaid. Ohustatud linnuliigid on sarvikpütt (Podiceps auritus), väikeluik (Cygnus bewickii), hallhani (Anser anser), kalakotkas (Pandion haliaetus), merikotkas (Haliaeetus albicilla), merisk (Haematopus ostralegus), tõmmukajakas (Larus fuscus) ja teised linnuliigid. Imetajatest pesitsevad saartel viigerhüljes (Pusa hispida botnica) ja hallhüljes (Halichoerus grypus) ning roomajatest kohtab seal nastikut (Natrix natrix).[1]
Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]
Koivisto saarestik sattus ajaloolise Soome-Karjala koosseisu 13. sajandil, kui Pähkinäsaare rahuga jagati Karjala Rootsi ja Novgorodi vahel. Koivisto saared jäid Rootsi koosseisu. Peamiselt asusid saartele rootslased ja soomlased.[3] Keskajal oli piirkond seotud tugevalt Eestiga sepra-ühenduste kaudu, mis moodustasid tihedad kaubavahetussidemed Kirde-Eesti rannikualade ja Koivisto saarestiku vahel.[4]
Saarestik kujunes tähtsaks meresõja tugipunktiks, mida Rootsi kasutas sõdades ära kuni Põhjasõjani, pärast mida ta Uusikaupunki rahuga loovutas Venemaale kogu Soome-Karjala, sh Koivisto saared. 1721–1812 kuulusid saared Viiburi kubermangu ja allusid otse Venemaa Keisririigi ülemvõimule, kuid pärast Soome vallutamist liideti saared koos ülejäänud kubermanguga autonoomse Soome Suurvürstiriigiga. Ka Venemaa kasutas saari edasi sõjalise kaitse eesmärgil, et kaitsta tollast pealinna Peterburi.[3][5]
Soome iseseisvumisele järgenud kodusõjas sattusid saared punasoomlaste võimu alla. Venemaa kodusõja ajal kasutas Saksamaa saari sõjavangide vahetuseks ning Suurbritannia baasina operatsioonidel Kroonlinna vastu.[6] Iseseisvas Soomes oli saarte- ja mandrivaheline 5 km väin Ida-Soome parimaks sadamaks, mis oli ühendatud raudtee abil kogu Soomega. Terve Koivisto vallas elas ligi 10 000 elanikku, kellest märgatav osa olid rootslased.[3] Saartel olid jätkuvalt tugevad kindlused, mis kaitsesid Viiburit mererünnaku eest.[7]
Teise maailmasõja alguses 1939. aasta oktoobris nõudis Nõukogude Liit Soomelt baaside lubamist Soome territooriumile ja piiriäärsete alade Nõukogude Liidule loovutamist, ettekäändeks oli vajadus Leningradi kaitsta. Muuhulgas nõuti ka Koivisto saari. Soome oli valmis loovutama mõned piiriäärsed alad, kuid mitte Koivisto saart.[8][9] Sama aasta novembris ründas Nõukogude Liit Soomet, mis algatas talvesõja. Sõja ajal moodustatud Nõukogude satelliitriik Soome Demokraatlik Vabariik müüs detsembris Koivisto saared ametlikult Nõukogude Liidule, kuid Soome Vabariik kaitses saari edukalt kuni 1940. aasta veebruari lõpuni.[10] 22. veebruaril loovutasid Soome relvajõud Koivisto saared ja taganesid üle jää Säkkijärvisse ja Nõukogude väed vallutasid kõik piirkonnas asetsevad kindlused. Saarte langemine vabastas mitmed Punaarmee üksused piirkonnast ja nad said mujal rindel Soomele survet avaldada.[11] Sama aasta märtsis sõlmitud Moskva rahulepinguga loovutas Soome ametlikult saared Nõukogude Liidule.[12]
Jätkusõja ajal taastas 1941. aasta novembri alguses Soome saartel oma võimu, mis püsis 1944. aasta suveni.[13] Juunis 1944 vallutas Nõukogude Liit taas Koivisto saared ning alustas saarte ja mandri vahelise väina traalimist.[14] Rahulepingu sõlmimise järel lahkusid saartelt tolle ajani seal elanud soomlased ja rootslased, venelastest uusasunikud tulid saartele peamiselt Pihkva ja Jaroslavli oblastidest.[5] Nõukogude armee jäi piirkonda 1950. aastateni, pärast nende lahkumist hakkas asustus piirkonnas vähenema ning uusarendusi saartele enam ei tekkinud. 1977. aastal liideti saartel tegutsenud kolhoos Leningradi Lenini kolhoosiga ning enamus saarte elanikke kolis Primorski.[15]
1994. aastal määras Venemaa saaretiku looduskaitsealaks. Bolšoi Berjozovõi saarel on säilinud veel väike küla, kus inimesed aastaringi elavad ja Tiurinsaaril on Venemaa mereväe õppelaager. Ülejäänud saared on tänapäeval asustamata. Lisaks loodusele väärivad saartel vaatamist ka ajaloolised Soome külade varemed ja sõjaaegsed kindlustused.[2][15][16]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ 1,0 1,1 "Государственный природный заказник «Берёзовые острова»". Особо охраняемые природные территории Ленинградской области. Vaadatud 07.03.2023.
- ↑ 2,0 2,1 Сурикова, Елена (25.05.2020). "Архипелаг Березовые острова". travel-for-life.RU. Originaali arhiivikoopia seisuga 7.03.2023. Vaadatud 07.03.2023.
- ↑ 3,0 3,1 3,2 "Karjala ja Soome-lahe saared". Päewaleht. 04.12.1939. Lk 4.
- ↑ Tainio, Juha (17.10.2013). "Vaid keel saab kultuuri päästa!". Sirp.
- ↑ 5,0 5,1 SINGLETON, FRED (2004). A Short History Of Finland (inglise) (Teine trükk). Cambridge: Cambridge University Press. Lk 49–67, 126.
- ↑ "Finnland". Revaler Bote. 19.05.1920. Lk 3.
- ↑ Simon, A. (01.03.1940). "Viiburi õhk - rubla liiter". Uudisleht. Lk 10.
- ↑ "Tanner Kremli pidul". Stockholms-Tidningen Eestlastele. 01.04.1951. Lk 2.
- ↑ T., H. (12.03.1940). "Soome–Nõuk. Liidu lahkuminekud". Päewaleht. Lk 2.
- ↑ "Kuusinen sõlmis N. Liiduga pakti". Päewaleht. 04.12.1939. Lk 2.
- ↑ Tamme, Jürgen (23.02.2015). "Vaenlase liitlasena Talvesõjas". Postimees.
- ↑ "SOOME TALVESÕDA – väikerahva kangelaslikkuse sümbol". Eesti Sõna. 09.03.1943. Lk 4.
- ↑ "Koivisto tähtsus". Järva Teataja. 06.11.1941. Lk 2.
- ↑ "Postimees 1944. aastal: Soomes võideldakse vaibumatu väsimatusega". Postimees. 27.06.2018.
- ↑ 15,0 15,1 "Березовые острова в Финском заливе, общая информация". Березовые острова в Финском заливе. 2017. Vaadatud 07.03.2023.
- ↑ "Комплексный заказник «Березовые острова»". ГБУ Ленинградской области «Информационно-туристский центр». Originaali arhiivikoopia seisuga 7.02.2023. Vaadatud 07.03.2023.