Koerichi loss

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Koerichi loss – Gréiveschlass
Lossi varemed

Koerichi loss (letseburgi keeles: Gréiveschlass, prantsuse keeles: château de Koerich; saksa keeles: Koericher Schloss) on Kesk-Luksemburgis Seitsme lossi orus asuv loss, millest tänapäeval on säilinud varemed.[1]

Koos kõrval asuva barokk-kiriku ja ümbritsevate Koerichi vanade majadega moodustab muljetavaldava donjon'iga linnus tähelepanuväärse ansambli.[2]

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Esimest korda mainitakse Koerichi isandana 1259. aastal ühte Wirichit, kelle kohta võib 1260. aasta allikatest lugeda, et tegemist on Luksemburgi krahvkonna senešalliga. Wirichil ei olnud meessoost järeltulijaid. Tema tütar Jeanne abiellus Thionville'i lähedalt pärit Godefroid de Bertrange'iga, kellest sai Koerichi isand ja kes oli ka Greiveldange'i isand. 1330. aasta paiku sai Koerichi isandaks nende poeg Godefroid II, kes oli 1340–1351 rüütlite koja kohtunik.

Lossi territooriumil tehtud arheoloogiliste väljakaevamiste põhjal on välja selgitatud, et loss valmis 1338. aasta paiku just Koerichi ja Bertrange'i lordi ning Luksemburgi krahvkonna kohtuniku Godefroid II eestvedamisel.[3] Lossi idaosas paiknes juba siis massiivne ruudukujuline donjon. Rahvasuus kutsutud nõiatorni (Hexenturm) välisseinad on hilisromaani stiilis. Torn võis hinnanguliselt olla 25–30 meetri kõrgune, kuid tänapäeval on säilinud vaid umbes 11 meetri kõrgune müür. Põhiplaaniga 12 x 11,6 meetrit ja 3–3,5 meetri paksuste seintega torn oli omal ajal kogu piirkonna üks suuremaid torne. Korruste vahel liikumiseks oli seinte sisse ehitatud keerdtrepp. Lossi täielikult ümbritsenud vallikraav oli 10–15 meetri laiune ja sellesse juhiti vesi Giewelerbaachist (Eischi lisajõgi). Idaküljel on vallikraavi jäljed tänapäevalgi näha.

1354. aastal sai Godefroid II järglaseks Wirich II, kes abiellus Ermengard de Hollenfelsiga. Nende tütar Marie oli Koerichi, Bertrange'i ja Greiveldange'i pärija. 1380. aasta paiku abiellus Marie Arloni lähedalt pärit Gilles d'Auteliga[4], kelle perekonnale kuulus Arloni lähedal Autelis asunud Auteli loss. Gilles von Autel tegi 14. sajandi lõpus lossis olulisi muudatusi: ta ehitas gooti stiilis ristkülikukujulise elamu ja parandas lossi kaitserajatisi.

Gilles d'Autel suri 1414 või 1415, ka nende kolm poega surid enne Maried. Nende tütar Marguerite abiellus Bernard de Bourscheidiga, kes hakkas Marguerite'i vennapoja Jean d'Auteli laste seaduslikest õigustest hoolimata 1433. aastal Koerichi isandaks. Jean d'Autel oli Marie kolmest pojast vanim. Pärast paljusid pikki vaidlusi tunnistati Jean d'Auteli poeg Gilles II 1466 Koerichi õigusjärgseks omanikuks. 1491. aastal sai Koerichi isandaks tema poeg Jean II. Viimase pärijad olid tema pojad Guillaume, kellel polnud lapsi, ja Georges, kes suri 1569. aastal ja kellel oli üks tütar. Koerich jäi viimase abikaasale Johann von Landscheidile.

Johann von Landscheid müüs 1580. aastal Koerichi lossi koos valitsusõigusega Jacques de Raville'ile (Johann II von Rollingen). 1588 ülendati Jacques de Raville Luksemburgi provintsinõukogu ülemaks ja 1590 sai temast rüütlite koja kohtunik. Jacques de Raville muutis 16. sajandi lõpus (1580–1585) lossi ilmet põhjalikult: vallikraavidega ümbritsetud madalast lossist sai renessanss-stiilis feodaalmõis: lõunaküljele ehitati palee, suur trepp ja kaks torni, millest praegu on säilinud üksnes edelatorn. Edelatorni alumisel korrusel oli Püha Miikaeli kabel, ülemisel korrusel asus valvurite kamber. Tänapäeval annavad endisest hiilgusest tunnistust vaid edelatorni esimese korruse väärikas korsten (1585) ja suured aknad. Samuti on säilinud mitmesugused sõjalise arhitektuuri komponendid. Pärast neid ehitustöid ei tehtud lossis umbes poolteist sajandit peaaegu ühtegi muudatust.

Jacques de Raville'il sündis abielust Marguerite de Bassompierre'iga poeg Pierre-Ernest de Raville, kes abiellus Anne de Pallantiga. Pierre-Ernest organiseeris Luksemburgis jesuiitide kiriku ja praegusele kirikule eelnenud Koerichi koguduse kiriku ehitamist. Vaatamata varandusele ja mitmesugustest funktsioonidest saadud sissetulekule suri ta 1623. aastal suurtes võlgades.

Koerichi parunil Pierre-Ernest de Raville'il oli kuus last. Koerichi isandana jätkas neist vanim, Jean-François, kes müüs majandusliku olukorra parandamiseks osa vara ja andis Koerichi valitsemisõiguse esmalt kellelegi de Mouzayle, seejärel 1641. aastal krahv de Suys'le, kelle perekonna valduses oli mõis peaaegu sajandi. Pierre-Ernesti järglastest pärijad Jean-François, Florent-Hartard ja Jean-Ernest olid küll jätkuvalt Raville'i ja Koerichi isandad. 1714. aastal andis Jean-Ernest kõik õigused edasi oma nõole Lothaire-Frédéric de Raville'ile, kellest sai Koerichi isand. Lothaire-Frédéric abiellus Hélène-Charlotte de Thüngeniga, kuid see abielu oli lastetu.

Aastal 1722 tegi Lothaire-Frédéric de Raville lossis ulatuslikke remonditöid, et muuta loss uuesti elamiskõlblikuks. Sel ajal vahetati lossi lõunaküljel olevad renessanss-stiilis aknad barokkstiilis akende vastu.

Lothaire-Frédéric suri 1735. aastal Mechelenis; Hélène-Charlotte määrati ainupärijaks. Ta suri 1738. aastal Koerichi lossis ja pärandas kogu varanduse oma kahele lapsele esimesest abielust parun Schliederer von Lacheniga.

4. mail 1739. aastal ostis lossi ja selle valitsemisõiguse Ansembourgi parun Lambert-Joseph de Marchant, kuid hülgas osaliselt lagunenud lossi ja lagunemine muudkui jätkus. Oktoobris 1749 andis hertsoginna Maria Theresia Koerichi lordile ja Ansembourgi parunile Lambert-Joseph de Marchantile krahvi tiitli. Krahv Lambert-Joseph de Marchant hakkas Koerichi lossi kutsuma Gréiveschlass'iks (krahviloss). 1738. aastal oli Lambert-Joseph de Marchant omandanud ka teise Koerichi lossi ehk Focki lossi; nüüd kuulusid mõlemad Koerichi lossid Ansembourgi krahvile, kuid lossid muudkui lagunesid.

1786. aastal tehti paruness Élisabeth de Lefèvre'i korraldusel mõned korrastustööd ja lammutati kagutorni varemed. Lossis ei elanud enam ükski isand. 19. sajandi alguseni tegeleti lossi territooriumil siiski põllumajandusega ja sel ajal tehti lossis ka juhuslikke hooldustöid. 1864. aastaks oli kasutusel ainult edelatorn ja edelaküljel olevad hooned. Lõpuks muutus aga hooldamata loss muutus elamiskõlbmatuks.

22. novembril 1938 kanti Koerichi lossi varemed Luksemburgi ehitismälestiste registrisse.[5]

1950. aastatel kindlustas lossi viimane omanik, tollane Koerichi linnapea hr Pierre Flammang lossi täieliku lagunemise vältimiseks lossi välisseinu.[6] Ta kattis ka võlvkeldrid betoonist tasanduskihiga, et kaitsta neid vihmavee sisseimbumise eest.

Loss praegu[muuda | muuda lähteteksti]

Lossi varemed ja barokk-kirik

1985. aastal sai lossi omanikuks Luksemburgi riik.

Kuna hooned lagunesid jätkuvalt, tuli juurdepääs platsile sulgeda. Lossi halvenenud seisukorda silmas pidades asutati 1993. aastal Koerichis ühing Käercher Schlassfrënn, mille eesmärk ja ülesanne oli veenda Luksemburgi riiki selles Koerichi hinnalises kultuuripärandis ja kaitsta lossi lõpliku lagunemise eest.

1995. aastal alustati Gréiweschlass'i hooldustöödega. Need kestsid aastani 2015. Alates 2015. aastast saab Koerichi lossi taas külastada. Sissepääs on tasuta. Samuti toimuvad lossi territooriumil kultuuriüritused.

Stabiliseerimis- ja ümberehitustöödega jätkati ka pärast 2015. aastat, et kujundada lossist omanäoline kultuurikeskus. 13. septembrist 2019 on loss külastajatele põhjalikult renoveerituna taas avatud.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Krantz, R., Quintus, N. (1985) Untersuchungen über zwei Burgen in Koerich. (sks k)
  2. http://ksf.lu/files/ksf.lu/Demeures%20historiques%20DHJ-198-FR-Koerich-04.pdf
  3. Geneanet.
  4. Geneanet
  5. Luksemburgi ehitis- ja kultuurimälestiste nimekiri. Seisuga 20. september 2019.
  6. Brošüür Koerichi lossi kohta. (sks k)