Kodakondsusest loobumine

Allikas: Vikipeedia

Kodakondsusest loobumine on vabatahtlik kodakondsusest lahtiütlemine. See ei ole võrdväärne kodakondsuse kaotamisega, mis on sunniviisiline kodakondsuse äravõtmine.

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Üldise õiguse ehk angloameerika õiguse (inglise keeles common law) järgi polnud kuni 19. sajandi teise pooleni võimalik kodakondsusest loobuda, kuna üldise õiguse alatise lojaalsuse põhimõtte järgi polnud kodanikul õigust oma kohustustest valitseja ees lahti öelda.[1][2]

Riikide tahtmatus kodumaalt lahkumist õiguslikult tunnustada oli suureks probleemiks Ameerika Ühendriikides, kuhu tuli palju immigrante. 1812. aasta sõja põhjustas osaliselt asjaolu, et Suurbritannia tahtis Suurbritannias sündinud Ameerika Ühendriikide kodanikke sundkorras värvata Briti kuninglikku laevastikku. Ühendriikidesse sisserännanutele kohaldati mõnikord nende võõrast kodakondsusest tulenevaid kohustusi ka kodumaal viibides. Vastuseks võttis Ameerika Ühendriikide valitsus vastu 1868. aasta ekspatrieerimisakti ning sõlmis Bancrofti lepped, millega tunnustati õigust kodakondsusest omal soovil lahti öelda.[3][4]

1948. aastal vastu võetud inimõiguste ülddeklaratsiooni artikkel 13 punkt 2 sätestab isiku õiguse lahkuda mis tahes riigist, kaasa arvatud oma kodumaalt, ning artikkel 15 punkt 2 isiku õiguse muuta oma kodakondsust.[5]

Loobumise põhjused[muuda | muuda lähteteksti]

Kodakondsusest (USA) on loobunud ka Toomas Hendrik Ilves

Kodakondsusest loobutakse eelkõige topeltkodakondsusega seoses, kui teine kodakondsus on omandatud automaatselt ning võib olla ebasoovitav, kuna paljudes riikides ei ole topeltkodakondsus lubatud või kaasnevad sellega õiguslikud kitsendused. Mõned inimesed loobuvad kodakondsusest ajateenistuse või maksuvõlgade tagasimaksmise vältimise eesmärgil. Inimesed võivad kodakondsusest loobuda ka selleks, et vältida ebalojaalset kuvandit. Isegi riikides, kus topeltkodakondsus on lubatud, nagu näiteks Austraalias, Jamaicas ja Pakistanis, sätestavad valimisseadused, et poliitikutel ei tohi olla lojaalsuskohustust ühegi välisriigi ees.[6][7][8] Tuntud eestlastest on kodakondsusest loobunud näiteks Toomas Hendrik Ilves, kes loobus USA kodakondsusest 1993. aastal.[9]

Eesti kodakondsusest loobumine[muuda | muuda lähteteksti]

Eesti kodakondsuse seaduse[10] kohaselt võib isiku Eesti kodakondsusest vabastada Vabariigi Valitsuse otsusega, kui isik on selleks soovi avaldanud. Kodakondsusest loobuda sooviv isik peab esitama sooviavalduse volitatud valitsusasutusse. Alla 15-aastase alaealise või täisealise piiratud teovõimega isiku eest esitab dokumendid tema vanem, eestkostja või eestkosteasutus. Valitsus võib kodakondsusest vabastamisest keelduda, kui:

  • tagajärjeks on isiku kodakondsusetus;
  • isikul on täitmata kohustused Eesti riigi ees.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Martin, David A. (2005). "Dual Nationality: TR's 'Self-Evident Absurdity'". UVA Lawyer. Originaali arhiivikoopia seisuga 17.12.2011. Vaadatud 12.06.2012.
  2. Rice, Daniel (2011). "The 'Uniform Rule' and its exceptions: a history of Congressional naturalization legislation" (PDF). Ozark Historical Review. 40. Originaali (PDF) arhiivikoopia seisuga 05.03.2013. Vaadatud 12.06.2012.
  3. Thomas Alexander Aleinikoff, Douglas B. Klusmeyer (2001). Citizenship today: global perspectives and practices. Books.google.com. Lk 70. ISBN 978-0-87003-184-7.
  4. Tsiang, I-Mien (1942). The question of expatriation in America prior to 1907. Johns Hopkins Press. OCLC 719352.
  5. Inimõiguste ülddeklaratsioon
  6. Remeikis, Amy (19.07.2017). "Greens senator Larissa Waters' resignation triggers wave of MPs declaring Australian allegiance". The Sydney Morning Hearald. Vaadatud 19.07.2017.
  7. Joshua, Anita (04.06.2012). "Malik suspended from Senate over dual nationality". The Hindu. Vaadatud 30.06.2013.
  8. Henry, Paul (20.07.2010). "JLP–PNP dual citizenship deal". Jamaica Observer. Originaali arhiivikoopia seisuga 10.01.2014. Vaadatud 30.06.2013.
  9. Arhiveeritud intervjuu Toomas Hendrik Ilvesega Arhiivikoopia tehtud Välisministeeriumi kodulehelt aastal 2005
  10. Kodakondsuse seadus Riigi Teatajas