Klassika ja tänapäev: kaks ajastut kodanliku filosoofia arengus

"Klassika ja tänapäev: kaks ajastut kodanliku filosoofia arengus" ("Классика и современность: две эпохи в развитии буржуазной философии") on Merab Mamardašvili, Erihh Solovjovi ja Vladimir Švõrjovi artikkel.

Artikkel põhineb Mamardašvili ideedel ning selle on kirja pannud teised autorid. Alajaotuse teadusfilosoofiast kirjutas Švõrjov.

Artikkel on olemas kahes versioonis. Üks neist ilmus 1972. aastal kogumikus: Философия в современном мире. Философия и наука. Критические очерки буржуазной философии, М.: Наука, lk 28–94.

Kokkuvõte

Sissejuhatus

Tänapäeva kodanlik filosoofia on keeruline ja vastuoluline, selle voolud (näiteks eksistentsialism ja neopositivism, fenomenoloogia ja psühhoanalüüs) võivad olla kõrvutamatud või vastastikku vaenulikud, aga ometi on ta ühtne analüüsistiili, probleemiasetuste viisi ja mõtlemiskultuuri poolest. Et seda ühtsust mõista, tuleb analüüsida, kuidas on muutunud filosoofilise teadmise tootmise mehhanismid, mis kuuluvad vahetult ühiskonna ajalukku.

Nõudmised sellele analüüsile on järgmised.

1.

Tänapäeva kodanlikku filosoofiat tähtis seostada mingi muu ajaloolise tervikuga, millega ta on geneetiliselt seotud. Sellise terviku olemasolule ja tänapäeva kodanliku filosoofia sõltuvusele sellele osutab asjaolu, et iga oluline 20. sajandi kodanlik filosoof paneb paika oma kriitilise ja poleemilise hoiaku klassikalise kodanliku filosoofilise kultuuri suhtes; klassikast öeldakse demonstratiivselt lahti, kuid jäädakse sellest varjatult seesmiselt sõltuvaks (nagu ka teiste kultuurialade modernismi puhul). See võimaldab mõista, milles seisneb tänapäeva kodanliku filosoofia ajalooline terviklikkus.

Seepärast püütakse siinses artiklis tüpoloogiliselt (mitte liikidena eraldada ja iseloomustada klassikalist ja tänapäevast kodanlikku filosoofiat, kaht ajastut, kaht "vaimset formatsiooni". Klassikaline kodanlik filosoofia on 17.–19. sajandi (kuni Georg Friedrich Wilhelm Hegeli, Ludwig Feuerbachi ja Auguste Comte'ini) mõtlemisele iseloomulik üldine orientatsioon ja ideeline stilistika, mis realiseerus ainult summaarse tendentsina, jäädes igal konkreetsel juhtumil teoks saamata. Nii tolleaegne materialismile kui ka idealismile on iseloomulikud mingi vaimse formatsiooni jooned, mis neid tänapäeva kodanlikust filosoofiast järsult eristavad. Pärast renessanssi väljatöötatud ideed ja kujutlused, hoiakud ja mõtlemisharjumused moodustasid terviku, tähendusliku ühtsuse, ent ühtki filosoofi, ei John Locke'i, Gottfried Wilhelm Leibnizit, Hegelit ega Comte'i, ei saa pidada selle filosoofilise kultuuri ainsaks, täievoliliseks, kehastuseks. Kõik klassikud olid vähemalt osaliselt mitteklassikalised, rääkimata sellest, et juba alates 17. sajandist oli mõtlejaid, kes ei mahtunud klassikalise vaimse formatsiooni raamidesse, nagu Arthur Schopenhauer, Søren Kierkegaard ja Charles Fourier.

Sama lugu on tänapäeva kodanliku filosoofiaga, mis on katse ületada filosoofilise mõtlemise klassikalised struktuurid. Neopositivism kuulutab traditsioonilise filosoofia pseudoprobleemide kogumiks, uute metafüüsikate ja ontoloogiatega fenomenoloogid ja eksistentsialistid süüdistavad klassikat kitsalt gnoseoloogilised orientatsioonis. Sama tendents on omane analüüsifilosoofiale, elufilosoofiale, uuele naturalismile ja vooludele, mis peavad filosoofiat ainsaks järjekindlaks vaimuteaduseks. Aga ükski neist suundadest ei vii kriitilist arveteõiendamist klassikalise filosoofiaga lõpule.

Üldine suhe klassikalise ja tänapäevase kodanliku filosoofia vahel on kõige abstraktsemal kujul võetuna vastastikune avamine. Klassikaline filosoofia pretendeeris peamiselt süstemaatilisele terviklikkusele, lõpuleviidusele ja monistlikkusele, tuginedes sügavale tundele, et maailmakorras on loomulik kord ja harmoonia, mida saab mõistusega taibata. Tänapäeva kodanlik filosoofia on selle kõrge ja praegu võimatu hinna avastamine, mida selle pretensiooni realiseerimise eest tuli maksta. Lähemal vaatlusel osutub, et tänapäeva filosoofilised suunad pole midagi muud kui klassikalise filosoofia sisuliste vastuolude järjekindel lahtiharutamine; klassikaline filosoofia sai neid vältida ainult suurte lihtsustuste jäikade absolutiseerimiste ja mahavaikimiste hinnaga. Nad rebivad klassikalt klassikalisuse maski, artikuleerides oma sisuga neid pooltõdesid ja peidetud ratsionaliseeringuid, mis võimaldasid seda klassikalisust ja terviklikkust saavutada.

Tänapäeva kodanlik filosoofia pretendeerib peamiselt Euroopas kolme sajandi jooksul kujunenud mõtlemiskultuuri ületamisele ja tänapäevale kohase uue filosoofia loomisele. Ent klassikalise pärandi vaatekohast nähtub, et tänapäevane filosoofia on selle kultuuri kütkeis ning teeb uuenduste sildi all klassikaliste mõtlemisviiside keerulisi inversioone. Tänapäevase filosoofia tänapäevasus ja novaatorlus osutub näilikuks. Tänapäeva kodanlik filosoofia on õigupoolest selle tulemus, et klassikalised mõtlemisharjumused on üle kantud ajastusse, mille sotsiaalsed ja teaduslikud probleemid olid klassika ajastu tundmatud. Nende probleemide terav ja dramaatiline tajumine (oskus fikseerida need tajutavate ja kogetavatena) on ilmses vastuolus sellega, et kasutatakse traditsioonilist teoreetilist mõistestikku, maailmavaateliste elamuste mõistuspärase mõistestamise vahendeid, intuitiivseid tähenduseristusi väljendatakse üldtähenduslikult jne. Praegune filosoofia on vastuvõtlikkuse, reflektiivsuse, tõlgendustehnika poolest, valvsa suhtumise poolest teoreetiliste konstruktsioonide spekulatiivsusesse või ebakriitilisesse positivismisse mitteklassikaline, kategooriate süsteemil põhineva mõtlemise kättesaadavate vormide (ja mõtleva subjekti tunnetusaktiivsuse mõistmise viisi) poolest sügavalt traditsiooniline.

Klassikalise ja tänapäevase kodanliku filosoofia vaheline suhe on põhimõtteliselt erinev näiteks klassikalise ja mitteklassikalise füüsika vahelisest suhtest. Kummalgi juhul on praktikas, inimese reaalsetes suhetes välismaailmaga toimunud muutused toonud kaasa probleemimurrangud, aga Lääne filosoofias pole toimunud murrangut uute probleemide ratsionaalse mõistmise viisis, pole loodud uut mõtlemisharjumuste süsteemi nagu relatiivsusteooria ja kvantmehaanika loomisel. Seal, kus tänapäeva kodanlik filosoofia pole üldse veel lahti öelnud ratsionalistlikust traditsioonist, on selle ratsionalism jäänud klassikaliseks, kuigi verbaalne väljendus on muutunud.

Millega seletada seda ambivalentsust? Miks on kõik katsed klassikat ületada jäänud põhimõtteliselt ebajärjekindlaks?

2.

Lõppkokkuvõttes on kodanliku filosoofilise mõtlemise ümberkorraldused põhjustatud muutustest ühiskonnakorralduse struktuuris. Aga see determinatsioon on keeruline ja muutusi filosoofilise mõtlemise kultuuris ei tohi vaadelda vulgaarsotsioloogiliselt kapitalismi majandusliku, sotsiaalse, poliitilise jne ajaloo lihtsa "ideoloogilise refleksina". Tuleb leida vahelüli sotsiaal-majanduslike muutuste (ühiskondliku olemise muutumise) ja filosoofia arengu (teadmise ja teadvuse muutumise) vahel. See on vaimse tootmise sotsiaalne struktuur, laiemas mõttes teadmise roll individuaalses teadlikkuses üldse teatud ajastu ühiskondlikes suhetes.

Vaimse tootmise struktuur ilmneb 1) eriliste sotsiaalsete moodustiste ja suhetega (konkreetsele ühiskonnale omased vaimse ja füüsilise töö jaotuse vormid, intelligentsi majanduslik olukord ja sotsiaalne staatus, instituudid, milles korraldatakse vaimset tegevust, teadmise ja kultuuri transleerimine ühiskonnas jne) ja 2) vaimse tootmise agendi subjektiivsuse erilise organisatsioonina (oma objektiivse sotsiaalse staatuse ja oma mõtlejarolli läbielamine (mitte meeleolude ja hingeseisunditena, vaid äärmiselt formaalsete ja abstraktsete kujutlustena teadvuse ja eneseteadvuse, mõtlemise ja mõttesubjekti vaheliste suhetena); tegu ja selles realiseeruv kavatsus jne. See kujutlus kristalliseerub filosoofiliste kategooriate abiga. Nende väljatöötatus on juba filosoofia kui erilise teadmisevormi arengu tulemus. See areng võib toimuda ja toimub täiesti sõltumatult indiviidi eneseväljenduse ülesannetest. Abstraktne kujutlus, millesse valab end antud ajaloolistes objektiivsetes tingimustes vaimset tegevust sooritava indiviidi enesetaju, ei ole mitte lihtsalt kategooriate keeles vormistatud, vaid mõjutab seda keelt, kutsudes selles esile keerulisi teisenemisi, orienteerib teatud moel filosoofia kui tunnetustegevuse võimalusi. Professionaalsed filosoofia väljatöötajad peavad arvestama üldkultuurilise kujutlusega filosoofist. Teatud ajastul elava mõtleva indiviidi kategoriaalselt vormistatud enesetaju valitseb konkreetsete elusate inimeste üle, kes tegelevad ka loomingulise vaimse tegevuse teiste vormidega, ette väljatöötatud "teadvuse skematismiga, arhetüübiga, aprioorse skeemiga, kuidas elada läbi omaenda subjektiivsust. See "teadvuse skematism" on muidugi ajalooliselt muutuv, aga need muutused toimuvad otsekui vaimse tegevuse vahetute agentide seljataga, arvestamata nende tahet, looduslooliselt sõltuvalt ühiskonna ning seega ka vaimse tootmise sotsiaalse struktuuri muundumistest. Just üldise "teadvuse skematismi" loodusloolise evolutsiooni, mis on teatud viisil fikseeritud filosoofiaajaloolise arengu materjalil, püüavadki autorid klassikalise ja tänapäevase kodanliku filosoofia vaheliste geneetiliste sõltuvuste vaatlemisel tähelepanu keskpunkti asetada. Peamiselt selle evolutsiooni eripärad tingivadki tänapäeva filosoofia kahesuse, ambivalentsuse: suure vastuvõtlikkuse mittetraditsioonistele probleemidele ja selle ratsionaalse aparaadi ilmse arenematuse, mille abil need probleemid saaks tõesti hõlvata ja mõtlemise keelde tõlkida. Autorid püüavad näidata, et selle arenematuse tingivad viivitused ja moonutused üldise "teadvuse skematismi" loomulikes muutumistes, tänapäeva vaimse tootmise agendi arhailistes kujutlustes oma sotsiaalsest staatusest ja intellektuaalsest missioonist, vastuolud, millesse ta satub end identifitseerida püüdes. Nad tahavad fikseerida selle arengu sotsiaalsed objektiivsed tunnused ja subjektiivsed tunnused ning vaadelda selle avaldusi filosoofia ajaloos aluseks oleva ühtse protsessi eri mõõtmetena. Just analüüsides filosoofilise tegevuse põhiformalismide muutumist loodusloolise (teadvuses, kuid teadvusest sõltumatult kulgeva) protsessina ja tuues välja vaimse tootmise struktuuri vahendava lülina mõtlemise ajaloo ja ühiskonna ajaloo vahel, on autorite arvates võimalik seada klassikalise ja tänapäevase kodanliku filosoofia vaheline erinevus vastavusse klassikalise vaba konkurentsi aegse kapitalismi ajastu ühiskonna ja tänapäeva riiklik-monopolistliku kapitalismi ajastu ühiskonnaga. Asetades esiplaanile vastavad muutused reaalses vaimse tootmise viisis tänapäeva ühiskonnas, intellektuaalse töö tegemise viisis ja intelligentsi olukorras, juhinduvadki nad viimasest erinevusest. Nii saab tänapäeva idealistliku filosoofia marksistlik kriitika vaimsete moodustiste materialistliku teooria alajaotuseks ning võimaldab heita täiendavat valgust filosoofilise teadmise spetsiifikale, selle erinevusele konkreetsest teaduslikust teadmisest ja nende vastastikusele suhtele.

Välislingid

• Veebiversioon
• Veebiversioon