Kivipuravik

Kivipuravik
	; Harilik kivipuravik (Boletus edulis) Foto: Sven Pruul
Taksonoomia
Riik	Seened Fungi;
Hõimkond	Kandseened Basidiomycota;
Alamhõimkond	Agaricomycotina;
Klass	Agaricomycetes;
Alamklass	Agaricomycetidae;
Selts	Puravikulaadsed Boletales;
Sugukond	Puravikulised Boletaceae;
Perekond	Kivipuravik Boletus;

Kivipuravik (Boletus) on puravikulaadsete seltsi puravikuliste sugukonda kuuluv seente perekond.

Teaduslikult kirjeldas seda perekonda esimesena rootsi mükoloog ja botaanik Elias Magnus Fries 1821. Esialgu arvas ta sinna kõik seened, mille kübara alaküljel on torukesed. Sellest ajast on kirjeldatud hulk teisigi perekondi, mis on kivipuraviku perekonnast eraldatud.

Perekonna nimi, ladinakeelne sõna Boletus tähendab 'seen'. See on laenatud vanakreeka sõnast βωλιτης, mis omakorda pärineb sõnast βωλος 'klomp, kamakas'. Kuid näiteks Galenos kasutas sõna boletus tähenduses Amanita caesarea, mis tänapäeval arvatakse kärbseseente perekonda.

Kivipuravikud on paksud ja lihakad, jalg on enamasti jäme ja nuiakujuline, jala läbimõõt kuni 8 cm^[1]. Mõhkjat jalga katab võrkjas tekstuur. Kübar on kumer, tavaliselt paljas ja kuiv, mõnel liigil kleepuv.

Kübara läbimõõt võib olla kuni 30 cm^[1]. Alaküljel on svammi meenutav torukeste kiht, mille värvus varieerub valkjast kollaseni (punakani)^[1]. Seeneliha värvub lõikepinnal siniseks või rohekaks.

Mitu liiki kivipuravikke moodustavad mükoriisat laialehiste puudega, eriti tammega, ja on lubjalembesed, seetõttu on nad meil enam levinud Põhja- ja Lääne-Eestis ning läänesaartel.

Kõik kivipuravikud on söödavad ja maitsvad. Selles osas on kõige tuntum harilik kivipuravik, kuid ka näiteks Boletus aereus.

Eestis esineb kokku 4 liiki kivipuravikke. Maailmas leidub kivipuravikke sadakond liiki.