Kivipuravik

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Kivipuravik
Saatana-kivipuravik (Boletus satanas)
Saatana-kivipuravik (Boletus satanas)
Taksonoomia
Riik Seened Fungi
Hõimkond Kandseened Basidiomycota
Alamhõimkond Agaricomycotina
Klass Agaricomycetes
Alamklass Agaricomycetidae
Selts Puravikulaadsed Boletales
Sugukond Puravikulised Boletaceae
Perekond Kivipuravik Boletus

Kivipuravik (Boletus) on puravikulaadsete seltsi puravikuliste sugukonda kuuluv seente perekond.

Teaduslikult kirjeldas seda perekonda esimesena rootsi mükoloog ja botaanik Elias Magnus Fries 1821. Esialgu arvas ta sinna kõik seened, mille kübara alaküljel on torukesed. Sellest ajast on kirjeldatud hulk teisigi perekondi, mis on kivipuraviku perekonnast eraldatud.

Perekonna nimi, ladinakeelne sõna Boletus tähendab 'seen'. See on laenatud vanakreeka sõnast βωλιτης, mis omakorda pärineb sõnast βωλος 'klomp, kamakas'. Kuid näiteks Galenos kasutas sõna boletus tähenduses Amanita caesarea, mis tänapäeval arvatakse kärbseseente perekonda.

Kivipuravikud on paksud ja lihakad, jalg on enamasti jäme ja nuiakujuline, jala läbimõõt kuni 8 cm[1]. Mõhkjat jalga katab võrkjas tekstuur. Erandlik on vaid punajalg-kivipuravik, kelle jalga katavad tihedad tumepunased peened soomused[2]. Kübar on kumer, tavaliselt paljas ja kuiv, mõnel liigil kleepuv.

Kübara läbimõõt võib olla kuni 30 cm[1]. Alaküljel on svammi meenutav torukeste kiht, mille värvus varieerub valkjast kollaseni (punakani)[1]. Seeneliha värvub lõikepinnal siniseks või rohekaks.

Mitu liiki kivipuravikke moodustavad mükoriisat laialehiste puudega, eriti tammega, ja on lubjalembesed, seetõttu on nad meil enam levinud Põhja- ja Lääne-Eestis ning läänesaartel. Neli liiki on II kategooria riikliku kaitse all, need on Fechtneri, mõru, kollane ja punajalg-kivipuravik [2]. Eesti punasesse raamatusse on lisaks neile kantud veel mõhk-, saatana- ja kuld-kivipuravik[2]. Punasesse raamatusse kuuluvate liikide viljakehade korjamine on taunitav, kaitsealuste liikide korjamine aga keelatud.

Paljud kivipuravikud on söödavad ja maitsvad. Selles osas on kõige tuntum harilik kivipuravik, kuid ka näiteks Boletus badius ja Boletus aereus. Kuid leidub ka kibedaid ja söödamatuid liike, näiteks mõhk-kivipuravik. Üksikud on koguni mürgised. Saatana-kivipuravikku on kaua peetud mürgiseks, kuigi veel keegi pole surnud saatana-kivipuraviku söömise kätte. Siiski on parem teda mitte süüa. Mõni kokaraamat soovitab mitte süüa selliseid kivipuravikke, mis on kübara alt kaetud punaste pooridega, kuid ometigi leidub sellistegi seas liike, näiteks tamme- ja punajalg-kivipuravik, mis pärast kupatamist süüa kõlbavad.

Mürgistest kivipuravikest on eraldatud glükoproteiinide hulka kuuluv bolesatiin ja sellele lähedane aine boleveniin, mis mõlemad on nimetatud kivipuraviku ladinakeelse nime järgi.

Eestis esineb kokku 18 liiki kivipuravikke[1]. Maailmas leidub kivipuravikke sadakond liiki.

Eesti liike[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 T. Niitla, E. Jeletsky, Vladislav Koržets. "Korilase käsiraamat, Nõiaraamat" 2004, lk 70
  2. 2,0 2,1 2,2 Meie puravikke I