Kivilehelised
| Kivilehelised | |
|---|---|
| Taksonoomia | |
| Riik |
Taimed Plantae |
| Hõimkond |
Õistaimed Angiospermae |
| Klass |
Päriskaheidulehelised Eudicotyledoneae |
| Selts |
Nelgilaadsed Caryophyllales |
| Sugukond |
Kivilehelised Aizoaceae |
Kivilehelised (Aizoaceae) on taimede sugukond.
Kivilehelised on ühe- või mitmeaastased enamasti okasteta rohttaimed, harvem põõsad või puud.[1][2] Lõuna-Aafrikas öeldakse kivileheliste kohta vygies, viidates kuparde sarnasusele viigipuu viljaga. Teatud välimuse sarnasuste tõttu nimetatakse mõnesid taksoneid inglise keeles "ice plants" ja "stone plants" või "living stones" ('jäätaimed', 'kivitaimed', 'elavad kivid').[viide?]
Kivileheliste sugukond tekkis Lõuna-Aafrikas Oligotseeni ajal ligikaudu 35 miljonit aastat tagasi. Kiire liigiteke sugukonnas on toimunud alles 3,8 kuni 8,7 miljonit aastat tagasi, mistõttu on perekondade ja liikide eristamises veel küsitavusi.[3] Erinevate allikate järgi on kivileheliste sugukonnas 118[1] või 145[3] perekonda, liikide arv kokku ligikaudu 1800.[3]
Kivileheliste hulgas on üle 800 sukulentse liigi. Sukulentsus on oluline omadus kuivamise vältimiseks, kuid seda seostatakse kivileheliste puhul ka mulla suurema soolsuse talumisega.[3][4]
Kivilehelistele on iseloomulik CAM või C4 fotosüntees (sukulentide puhul), mis on samuti kohastumus kuivas ja kuumas kliimas ellujäämiseks.[2]
Kivilehelistele annavad värvi betalainid (punast ja kollast värvi andvad türosiini derivaadid), antotsüaniine ei leidu.[2]
Morfoloogia
[muuda | muuda lähteteksti]Vars täielikult või osaliselt roomav, tihti taimed lülilised.[1]
Kivilehelistel on terved lihtlehed, tavaliselt abilehtedeta, mõnikord membraansete abilehtedega.[1][2] Lehed on tavaliselt vastakud või männases, harva vahelduvad.[1][2] Tihti on tsentrilised, ilma kahekülgse struktuurita, tihti ringikujulise ristlõikega (inglise terete).[2] Lehtede arv võib olla kahanenud ühe lehepaarini.[1]
Õied aktinomorfsed, varre tipus või lehtede kaenlas, üksikult või mitme kaupa ebasarikas.[1][2] Tavaliselt kahesugulised,[1][2] epiperigüünsed või perigüünsed.[2] Õiekate ühekordne, enamasti viietine: õietupp iseloomulik 5 (3 – 8) ühinenud tupplehega. Õiekroon puudub, mõnedel taksonitel on kroonlehti meenutavad kõlutolmukad.[1][2]
Tolmukaid on viis kuni palju,[1][2] paiknevad üksikult või alusel kinnitunud kimpudeks. Mõnel juhul on tolmukad koondunud üheks kimbuks ning kroonlehti meenutavad kõlutolmukad ümbritsevad männasena.[2]
Emakkond sünkarpne, ülemise või alumise emakaga, viljalehti kaks või rohkem. Emakakaelu ja viljapesasid tavaliselt sama palju kui viljalehti, harva ainult üks pesa. Seemnealgmed on kõverdunud (kampülotroopsed) või käändunud (anatroopsed).[1][2] Nektaariumid on õiesisesed.
Viljaks on kupar või mari, hüpantium on olemas.[2] Enamasti on vili pesa-avanev (lokulitsiidne) lõhiskupar (harvem seinavanev ehk septitsiidne), seemneid tavaliselt palju, väga harva ainult üks, seemned ligikaudu neerukujulised.[1]
Levik
[muuda | muuda lähteteksti]Kivilehelised on levinud troopikas ja lähistroopikas, eelistavad ariidset või poolariidset sooja kliimat. Suurim liigirikkus on Lõuna-Aafrikas Succulent Karoo piirkonnas, kus enamik kivileheliste liike on ka endeemsed. Suur mitmekesisus on ka Vahemere piirkonnas (elurikkuse tulipunkt) ja Austraalias. Kivilehelisi leidub vähemal määral ka ülejäänud maailma piirkondade sobiva kliimaga aladel.[2][3][5]
Kasutus
[muuda | muuda lähteteksti]Kivilehelisi on kasutatud toiduks, ravimiks ja kosmeetikatoodetes, aga ka haljastuses, toataimena ja teaduses taimede mõistmiseks.[2][3][4][6]
Söödav hotentotiviljak (Carpobrotus edulis või Mesembryanthemum edule) on tuntud ravimina seen- ja bakterinfektsioonide, kõhulahtisuse, nohu ja tuberkuloosi vastu, Lõuna-Aafrika rahvameditsiinis düsenteeria ja tuberkuloosi vastu ning diureetikumina. Kristall-lõunalill (Mesembryanthemum crystallinum) on olnud kasutusel nii toidu- kui ka meditsiinivaldkonnas. Tuneesia meditsiinis on mõlemat liiki kasutatud silmainfektsioonide ravil. Söödava hotentotiviljaku ja kristall-lõunalille ravitoime tuleneb pektiinpolüsahhariidide antioksüdantsetest omadustest.[6]
Söödaval hotentotiviljakul on söödavad lehed ja viljad, kristall-lõunalillel söödavad lehed.[viide?] Ruutlehikut Tetragonia tetragonoides kasutatakse maitserohelisena spinati asemel.[2]
Kristall-lõunalill on olnud kasutuses ka kosmeetikatoodetes.[3]
Lisaks kasutatakse näiteks söödavat hotentotiviljakut ja kivilehelist Mesembryanthemum cordifolia kattetaimestikuna mullapinna stabiliseerimiseks. Sukulente (sh ka kivilehelisi) kasutatakse laialdaselt suurlinnades taimekatustel, eriti kuiva ja kuuma kliimaga piirkondades, kus nad taluvad hästi sademetevaest perioodi.[3]
Kristall-lõunalill (Mesembryanthemum crystallinum) on mudeltaimeks halofüütide uurimisel. On kindlaks tehtud, et kristall-lõunalille epidermises on põietaolised rakud, milles säilitatakse naatriumisooli ja vett ning mis aitavad taimel toime tulla keskkonnast tuleneva stressiga.[4]
Paljusid kivilehelisi kasvatatakse dekoratiivsete toataimedena.[2]
Taksonoomia
[muuda | muuda lähteteksti]Kivilehelised on päriskaheidulehelised, kuuluvad nelgilaadsete seltsi (Caryophyllales). Fülogeneetiliselt lähimateks sugukondadeks on imelillelised (Nyctaginaceae), Gisekiaceae, kermesmarjalised (Phytolaccaceae), määrpõõsalised (Sarcobataceae) ja Petiveriaceae. Kew’ botaanikaaia andmebaasi järgi on sugukonnas 118 aktsepteeritud perekonda.[1][7]
Perekondi
[muuda | muuda lähteteksti]Olulisemad perekonnad:
- Aizoon L. – kivileht
- Carpanthea N.E.Br. – pärastlõunalill
- Carpobrotus N.E.Br. – hotentotiviljak
- Cleretum N.E.Br. – keskpäevalill
- Delosperma N.E.Br. – maukleht
- Drosanthemum Schwantes – kasteõis
- Erepsia N.E.Br. – keskpäevapõõsas
- Faucaria Schwantes – lõuglehik
- Fenestraria N.E.Br. – akenlill
- Frithia N.E.Br. – kivisilmik
- Glottiphyllum Haw. – keelleht
- Lampranthus N.E.Br. – läikõis
- Lithops N.E.Br. – kivilehik
- Mesembryanthemum L. – lõunalill
- Oscularia Schwantes – oskulaaria
- Pleiospilos N.E.Br. – graniitlehik
- Rhombophyllum (Schwantes) Schwantes – romblehik
- Ruschia Schwantes
- Sesuvium L.
- Tetragonia L. – ruutlehik
- Titanopsis Schwantes – lubileht
- Trichodiadema Schwantes – harjaskroon
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- 1 2 3 4 5 6 7 8 9 10 11 12 13 "Aizoaceae Martinov | Plants of the World Online | Kew Science". Plants of the World Online (inglise). Vaadatud 4. aprillil 2025.
- 1 2 3 4 5 6 7 8 9 10 11 12 13 14 15 16 17 18 Simpson, Michael G. (1. jaanuar 2010), Simpson, Michael G. (toim), "8 - Diversity and Classification of Flowering Plants: Eudicots", Plant Systematics (Second Edition), San Diego: Academic Press, lk 275–448, DOI:10.1016/b978-0-12-374380-0.50008-7, ISBN 978-0-12-374380-0, vaadatud 4. aprillil 2025
- 1 2 3 4 5 6 7 8 Pérez-López, Arely V.; Lim, Sung Don; Cushman, John C. (1. oktoober 2023). "Humboldt Review: Tissue succulence in plants: Carrying water for climate change". Journal of Plant Physiology. 289: 154081. DOI:10.1016/j.jplph.2023.154081. ISSN 0176-1617.
- 1 2 3 Oh, Dong‐Ha; Barkla, Bronwyn J.; Vera‐Estrella, Rosario; Pantoja, Omar; Lee, Sang‐Yeol; Bohnert, Hans J.; Dassanayake, Maheshi (august 2015). "Cell type‐specific responses to salinity – the epidermal bladder cell transcriptome of Mesembryanthemum crystallinum". New Phytologist (inglise). 207 (3): 627–644. DOI:10.1111/nph.13414. ISSN 0028-646X.
- ↑ "Aizoaceae". www.gbif.org (inglise). Vaadatud 4. aprillil 2025.
- 1 2 Mzoughi, Zeineb; Majdoub, Hatem (15. märts 2021). "Pectic polysaccharides from edible halophytes: Insight on extraction processes, structural characterizations and immunomodulatory potentials". International Journal of Biological Macromolecules. 173: 554–579. DOI:10.1016/j.ijbiomac.2021.01.144. ISSN 0141-8130.
- ↑ "Tree of Life - Tree of Life Explorer". treeoflife.kew.org. Vaadatud 4. aprillil 2025.