Sõprus (kino)

Kino Sõprus, 2009. Peasissepääs

Kino Sõprus on kino Tallinna vanalinnas aadressil Vana-Posti 8. Seda peetakse suurepäraseks näiteks stalinistlikus stiilis ehitatud tüüpilisest kinohoonest.

Tegemist on Tallinna vanima repertuaarikinoga. Tallinna ainus kahe saaliga ja kohvikuga kino ehitati aastatel 1953–1955, 1944. aasta märtsipommitamises hävinud hoonete asemele. Hoone esialgse projekti autor oli arhitekt Friedrich Wendach, tema tööd jätkasid Ilmar Laasi, Peeter Tarvas ning August Volberg.

Ajalugu

7. mai 1945 anti Moskvas Nõukogude Liidu kinofikatsioonivalitsuses välja käskkiri näidiskinode moodustamise kohta. 1948. a võeti vastu otsus teha kinopalee kolme saaliga. Hiljem vähendati saalide arvu kahele. Kino Sõprus on Eesti esimene kobarkino.

1950. aastal hakkas hoonet projekteerima arhitekt Friedrich Wendach. Temalt on pärit hoone põhimõtted: kumer väliskuju ja sammastik, 400 vaatajat mahutavad saalid, nende asend, fuajee ja treppide asukoht.

1950-1952 toimus uue kino projekteerimine 1944. aasta märtsipommitamises hävinud hoonestuse kohale.

Kino algseks nimeks pakutakse Leningrad või Spartacus. Hiina Rahvavabariigi ja Nõukogude Liidu soojenenud suhete viljana hakkab, aga siiski kandma Sõpruse nime.

Sõpruse ehitamiseks oli 1953. aastal ette nähtud juba peaaegu miljon rubla.

See oli ligi kolmandik kogu Eesti NSV kinovõrgu ehitamiseks määratud rahast. Kinod pidid valmima ka Keilas, Tõrvas, Jõhvis ja Paldiskis. Vundamendiauku kaevati talvel. Külmunud pinnast ja seal leiduvaid vanu kivi- ja raudbetoonkonstruktsioone osalt lõhati, osalt raiuti käsitsi või masinatega. Ehituse aeglast edenemist põhjendati vundamendi rajamiseks erakordselt raske pinnasega, kaevetööde mehhaniseerimise väheste võimaluste ja sellest tuleneva käsitsi kaevamisega. Ei jätkunud ka töötajaid.

15. mai 1955 avatati kino režissööride A. Ivanovi ja M. Šapiro Moskva ülikooli 200 aasta juubelit tähistava filmiga „Mihhail Lomonossov”. Selleks ajaks oli koht, kus korraldada Nõukogude filmiplakatite näitust, puhata jalga buffetis, kohtuda filmiloojatega. Hoonel on avar välisfassaad, kuhu saab riputada hiiglaslikke plakateid filmireklaamidega.

1970-ndate lõpp oli Venemaa filmide kõrgaeg kinos Sõprus. Nõukogude film „Moskva pisaraid ei usu” sai parima võõrkeelse filmi Oscari.

21. september 1995 Eesti-USA ühisfirma BDG Meelelahutuse AS avas Tallinnas endises kinos Sõprus meelelahutuskoha Club Hollywood ja kasiino Grand Prix. Kinole Sõprus jäi üks kinosaal, mille sissepääs on hoone küljelt.

2004. aastal taasavati Sõprus kui väärtfilmikinona, seda hakkas eest vedama AS Tallinnfilm. Tallinnfilmi stuudios aastatel 1941–2001 valminud filmide kollektsioon moodustab valdava enamiku eesti filmipärandist, sealhulgas tuntuimad rahvuslikud hitid nagu „Kevade“ või „Viimne reliikvia“. Kokku on Tallinnfilmi filme 850 ringis, lisaks hulk kroonika- ja ringvaatefilme.

2009 aasta lõpus kolis AS Tallinnfilm kinno Artis ja pidev filmi näitamine Sõpruses katkes. Kinoesisel platsil avati lõpuks purskkaev, mis oli sinna ette nähtud juba 1955. aastal.

Alates 2010. aasta algusest haldab kino MTÜ Must Käsi.

Arhitektuur

Sõpruse Kino on kaunistatud toonasel traditsionalistlikul viisil eri tegevusvaldkondasid kuvavate embleemidega. Maja fassaad on pühendatud kultuurile (kunstialade, teatri, muusika ja kirjanduse sümbolid), ühtmoodi kujundatud külgseintel on koht, aga hõlpsalt loetavatele maisematele distsipliinidele (sõjandus, tööstus, põllumajandus, kaevandus, reaalteadused). Klassikaliste põhimõtete kohaselt on majaesine lahendatud väikese väljakuna, mille pilgupüüdjaks on nõgus kinofassaad.

Omamoodi ekraani meenutava nõgusa fassaadi ja madalakaldelise katuse tõttu mitte liialt esile tükkiv maja on lahendatud lehvikuna, millesse algupäraselt mahtus kaks 400 istekohaga saali. Korralikult viimistletud oli ka maja tagakülg, mis erinevalt paljudest teistest tolle aja ehitistest on samuti uhkelt dekoreeritud ning terrasiit krohviga kaetud. Maja ümbrus lahendati kompaktse väljakuna, mille visuaalseks keskmeks seati kino. Kui juba varastel eskiisidel plaaniti maja ette teha purskkaev, siis kohe seda teostada ei jõutud. Siiski otsustati aastakümneid hiljem platsi veesilmaga täiendada ning 2009. aastal valmiski AB Järve & Tuulik projekti järgi tehtud rukkilillest tuletatud fontään.

Kino Sõprus pakkus lihtsale tööinimesele senikogematut imeilusat ja luksuslikku ruumi, mis pidi mõista andma, et uus võim pole elitaarne, vaid näoga rahva poole.

Kino fassaadide arhitektuuseteks dominantideks on kokku 18 kaheksakandilist saledat sammast hoone kolmel küljel, ning maja analüüsil “võtmena” käsitletavad 15 seintele paigutatud dolomiitreljeefi-embleemi. Neist kuus on paarisembleemid, mis mõlemal külgfassadil korduvad, kolm on esifassaadil. Kuigi ühelegi embleemile pole lisatud juurde motot, on piltkiri ise sedavõrd lihtne, et sõnumi loeb igaüks. Embleemid külgfassaadidel kujutavad järgmisi tegevusalasid:sõjapidamine (vintpüss ja kiiver), masinaehtus/tööstus (mutter ja haamer), põllumajandus (viljavihk ja sirp), maavarade tootmine (kaevuri kiiver, kirka ja latern) ning teadus (mikroskoop ja avatud raamat). Esifassaadi kolm embleemi viitavad kirjandusele (hanesulg ja avatud raamat), teatrile (nuttev ja naerev mask) ja kaunitele kunstidele.

• 
  Sõjapidamine
• 
  Masinaehitus/tööstus
• 
  Põllumajandus
• 
  Maavarade tootmine
• 
  Teadus

Sisearhitektuur

Maja sisemus jätkab stalinistlikule ajale omast (kuigi Stalin suri 1953, kunstipraktika kohe ei muutunud) ajaloo konstrueerimist minevikust pärit arhitektuurivõtete ning materjalide abil. Kui praegu pääseb kinno nurga tagant, siis algupärane kujundus oli ülipidulik ning muutis filmi vaatamise sündmuseks, mis ei jäänud oma luksuselt sugugi teatrile alla. Esimesel korrusel asusid kassad, mille taga paiknes avar puhvetiga varustatud fuajee, mida sai kasutada ka kontsertideks. Balustritega ääristatud kaheks hargnevat raskepärast paraadtreppi pidi pääses peegelpildina lahendatud punasesse ja valgesse saali. Vahepodesti aktsendiks seati võimas seinapeegel, mis lisas ruumile sügavust. Interjöör mõjus monumentaalse ja väljapeetuna.Võrreldes fassaadiga jutustavaid motiive ei kasutatud, pigem eelistati nappe, ent siiski ajalooga siduvaid ehisvorme, nagu stukki, liiste, friise, petikuid, rosette ja kroogitud kardinaid. Soliidsust lõid kunstmarmorist sambad, piilarid ja kroonlühtrid. Erinevalt tänasest mugavast sisustusest domineerisid algses mööblivalikus puidust toolid-lauad. Kõige pidulikumalt olid lahendatud teisel korrusel asunud kinosaalid, millest tänaseks üpriski algupärased on säilinud üks ning teine on muudetud ööklubiks.

Galerii

• 
  Kino Sõprus, 2009. Peasissepääs
• 
  Kino Sõprus. Vaade paremalt küljelt, Vana-Posti tänavalt, 2008
• 
  Arhitektide mälestustahvel kino seinal mainib vaid kaht neljast arhitektist. Suvi 2011.
• 
  Kino Sõprus, 2010

Vaata ka

• Kosmos (kino)

Välislingid

• Kino koduleht
• Sõprus (kino) kultuurimälestiste riiklikus registris