Kiniin

Allikas: Vikipeedia

Kiniin (tuntud ka kui hiniin) on ravim, mida kasutatakse malaaria ja piroplasmoosi raviks.[1] Selle hulka kuulub ka klorokviinile resistentsete Plasmodium falciparum'i vormide korral kasutamine, kui artesunaat ei ole kättesaadav.[1][2] Seda võib kasutada suukaudselt või veenisiseselt. Teatud maailma osades esinevad kiniinile resistentsed malaariavormid.[1] Toonikvesi sisaldab teatud hulgal kiniini ning annab sellele mõru maitse.[3]

Tavalised kõrvaltoimenähud on peavalu, tinnitus, nägemisprobleemid ja higistamine. Tugevamate kõrvaltoimete hulka kuuluvad kuulmise kaotus, trombotsütopeenia ehk madal vereliblede hulk veres ning südame rütmihäired. Kuigi veel ei teata, kas raseduse ajal kiniini tarbimine on lapsele kahjulik, soovitatakse seda siiski vajadusel kasutada. Kiniini toimemehhanism ei ole veel täpselt teada.[1]

Kiniin isoleeriti esmakordselt aastal 1820 kiinapuu koorest, kuigi kooreekstrakti on malaariaraviks kasutatud vähemalt aastast 1632.[1][4][5][6]

Kasutusalad[muuda | muuda lähteteksti]

Meditsiin[muuda | muuda lähteteksti]

2006. aasta seisuga ei soovita Maailma Terviseorganisatsioon enam kiniini malaaria esmaraviks ning seda peaks kasutama vaid siis, kui artemisiini või selle derivaate pole saadaval.[7][8][9][10]

Minevikus kasutati kiniini tihti jalakrampide vastu, kuid see kasutusala on vähenenud teatud eluohtlike kõrvaltoimete pärast.[11]

Saadaolevad vormid[muuda | muuda lähteteksti]

Kiniin on aluseline amiin ning on tavaliselt soola kujul. Kõige tavalisemad on hüdrokloriidi, dihüdrokloriidi, sulfaadi, bisulfaadi ja glükonaadi vormid.

Kõiki kiniinisoolasid võib raviotstarbeks kasutada suukaudselt või veenisiseselt, kiniinglükonaati võib kasutada ka intramuskulaarselt või rektaalselt (päraku kaudu).[12][13]

Kiniini baas erinevates soolades
Name Vaba kiniini ekvivalentkogus
Vaba kiniin 100 mg
Kiniinbisulfaat 169 mg
Kiniindihüdrokloriid 122 mg
Kiniinglükonaat 160 mg
Kiniinvesinikkloriid 111 mg
Kiniinsulfaatdihüdraat [(kiniin)2H2SO4∙2H2O] 121 mg

Joogid[muuda | muuda lähteteksti]

Toonik, normaalses ja ultraviolettvalguses

Kiniin on tooniku ja mitme muu joogilisandi üks komponente. Traditsiooni kohaselt leiutati ikooniline kokteil džinn ja toonik Indias inglise kolonistide poolt. Malaariavastase kiniintooniku mõru maitse tõttu segati seda džinniga kokku, soovi korral lisati suhkrut ja sidruneid. Kiniin on ka mõnede karastusjookide komponendiks, kuid seda võib vastavalt regulatsioonidele olla vaid 83 miljondikosa Ameerika Ühendriikides ning 100 mg/l Euroopa Liidus.[14][15][16]

Teadustöö[muuda | muuda lähteteksti]

Kiniini ja tema stereoisomeeri kinidiini kasutatakse mitmetes kiraalsetes reaktsioonides katalüsaatori selgroona. Kindla ja hästi tuntud fluorestsentsi tõttu kasutatakse kiniini tihti fotokeemia meetodites standardainena.[17][18]

Kahjulikud mõjud[muuda | muuda lähteteksti]

Kiniin võib põhjustada irregulaarseid südamerütme ning selle kasutust tuleks vältida patsientidel, kel on sellega seonduvad terviseprobleemid. Päritud G6PD defitsiidiga isikutel võib kiniin põhjustada hemolüüsi ehk punaste vereliblede lõhkemist, kuid risk on väike ning muude võimaluste puudumisel tuleks seda kindlasti kasutada.[19] Kiniin võib põhjustada ettearvamatuid ning eluähvardavaid südame- ja veresoonkonnareaktsioone nagu vereliistakute vähesus, leukotsüütide vähesus, hemoglobinuuria ning mitmed muud konditsioonid. Raskematel haigusjuhtudel võib tekkida ka neerupuudulikkus.[19] See võib põhjustada ka ülitundlikkuse reaktsioone nagu anafülaksia, erinevad lööbed ning sügelemine.[19]

Toimemehhanism[muuda | muuda lähteteksti]

Teooria kohaselt on kiniin Plasmodium falciparum'i parasiidile toksiline seetõttu, et ta segab tema võimet veres olevat hemoglobiini lahustada ja metaboliseerida.[20] Kiniini täpne toimemehhanism pole senimaani kindel. Kõige laialdasemalt tunnustatud hüpoteesi järgi sarnaneb mehhanism klorokviini omaga. Selle mudeli kohaselt inhibeerib kiniin hemosoiini biokristallatsiooni, mistõttu kuhjub parasiidi rakku talle surmavat heemi.[21]

Keemia[muuda | muuda lähteteksti]

Robert B. Woodward

Kiniini UV-kiirguse absorptsioon on suurim 350 nm juures. Kiniin on tugevalt fluorestseeruv 0.1 molaarses väävelhappe lahuses.[17][18] Fluorestsents on intensiivseim 460 nm lainepikkuse juures (helesinine värv).[22]

Süntees[muuda | muuda lähteteksti]

Ainuke majanduslikult jätkusuutlik viis kiniini saamiseks on senimaani aine eraldamine kiinapuu koorest. Siiski on olemas mitmeid täieliku sünteesi meetodeid, millest esimese töötasid välja 1944. aastal Ameerika Ühendriikide keemikud R. B. Woodward ja W. E. Doering.[23] Sellest ajast saadik on saavutatud mitmeid efektiivsemaid meetodeid kiniini sünteesiks[24], kuid ükski neist pole looduslikust allikast odavam.

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

19. sajandi kiinapuu illustratsioon

Kiniini kasutasid ketšuad (Peruu, Boliivia ja Ecuadori põliselanikud) lihaselõdvestina, et takistada külmavärinaid.[25]

Malaariaraviks efektiivse kiniini vormi leidis 1737. aastal Charles Marie de La Condamine.[26][27] 1820. aastal isoleerisid Prantsusmaa teadlased Pierre Joseph Pelletier ja Joseph Bienaimé Caventou esmakordselt Cinchona perekonda kuuluva puu koorest kiniini ning andsid sellele ka nime.[28] Nimi tuletati ketšuakeelsest kiinapuu koort märkivast sõnast quina või quina-quina, mis tähendab "püha koor". Enne 1820. aastat puukoor kuivatati, jahvatati peeneks puruks, segati vedelikuga (näiteks vein) ning joodi. Kiniini suureskaalaline profülaktiline kasutamine algas 1850. aastate paiku. Aastal 1853 avaldas Paul Briquet lühikese ajaloo ja ülevaate quinquinast.[29]

Kiniin mängis olulist rolli eurooplaste Aafrika kolonisatsioonis. Arvatakse, et see on peamine põhjus, miks Aafrikat ei tunta enam kui "valge mehe hauda". Roy Porter on öelnud, et just kiniini efektiivsus andis kolonistidele uusi võimalusi, nagu Guinea lahe äärsed maad, Nigeeria ning muud Lääne-Aafrika osad.[30][31]

Teise maailmasõja ajal olid liitlased oma kiniinivarudest ära lõigatud, kui sakslased vallutasid Hollandi ning jaapanlased kontrollisid Filipiine ja Indoneesiat. Ameerika Ühendriigid suutsid Filipiinidelt saada neli miljonit kinoapuu seemet ning rajasid istandusi Costa Ricale. Siiski võttis asi liiga kaua aega ning kümned tuhanded USA sõdurid Aafrikas ja Vaikse ookeani piirkonnas surid selle puuduse tõttu.[30] Kuigi jaapanlased kontrollisid varusid, ei suutnud nad seda efektiivselt kasutada ning selle tulemusel surid tuhanded inimesed. [32][33][34][35] Kiniin jäi peamiseks malaariavastaseks ravimiks Teise maailmasõja lõpuni, kuni teised väiksema kõrvaltoimega ravimid nagu klorokviin seda asendasid.[36]

Regulatsioon[muuda | muuda lähteteksti]

Aastatel 1969–1992 sai USA Toidu- ja Ravimiamet (FDA) 157 teadet otseselt kiniini tarbimisega seotud terviseprobleemidest, nendest 23 lõppesid surmaga.[37] Aastal 1994 keelas FDA kiniini käsimüügiravimina öiste jalakrampide raviks[37]. Doktorid võivad kiniini küll välja kirjutada, kuid FDA on käskinud firmadel seda sisaldavaid kinnitamata ravimeid mitte turustada. Kiniin on kinnitatud malaaria raviks, kuid seda kirjutatakse välja ka jalakrampide ning muude sarnaste seisundite korral. Malaaria eluohtlikkuse tõttu on kiniini kasutamisega seotud riskid aktsepteeritavad, kui seda kasutatakse selle raviks.[38]

Ravimitootjal URL Mutual on kiniini sisaldav ravim Qualaquin. Seda turustatakse kui malaariavastast ravimit ning müüakse Ameerika Ühendriikides vaid retsepti alusel. Aastal 2004 esines Ameerika Ühendriikides 1347 malaariajuhtumit.[39]

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 "Quinine Sulfate". The American Society of Health-System Pharmacists. Originaali arhiivikoopia seisuga 5. detsember 2015. Vaadatud jaanuar 2016. 
  2. Esu, E; Effa, EE; Opie, ON; Uwaoma, A; Meremikwu, MM (11. september 2014). "Artemether for severe malaria". The Cochrane database of systematic reviews 9: CD010678. PMC 4455227. PMID 25209020. doi:10.1002/14651858.CD010678.pub2. 
  3. Olmsted, John; Williams, Gregory M. (1997). Chemistry: The Molecular Science (inglise keeles). Jones & Bartlett Learning. p. 137. ISBN 978-0-815-18450-8. Originaali arhiivikoopia seisuga 15. september 2016. 
  4. Willcox, Merlin (28. juuni 2004). Traditional Medicinal Plants and Malaria. CRC Press. p. 231. ISBN 9780203502327. 
  5. Cechinel-Filho, edited by Valdir (2012). Plant bioactives and drug discovery : principles, practice, and perspectives. Hoboken, N.J.: John Wiley & Sons. p. 2. ISBN 9780470582268. Originaali arhiivikoopia seisuga 4. märts 2016. 
  6. editors, Henry M. Staines, Sanjeev Krishna, (2011). Treatment and Prevention of Malaria : Antimalarial Drug Chemistry, Action and Use.. [S.l.]: Springer Verlag. p. 45. ISBN 9783034604796. 
  7. World Health Organization (2006). "Guidelines for the treatment of malaria". World Health Organization. Originaali arhiivikoopia seisuga 5. august 2009. Vaadatud 10. august 2009. 
  8. "Artesunate verus quinine for treatment of severe falciparum malaria: a randomised trial". Lancet 366 (9487): 717–25. 2005. PMID 16125588. doi:10.1016/S0140-6736(05)67176-0. 
  9. Reyburn, H; Mtove, G; Hendriksen, I; Von Seidlein, L (2009). "Oral quinine for the treatment of uncomplicated malaria". Brit J Med 339: b2066. PMID 19622550. doi:10.1136/bmj.b2066. 
  10. "Effectiveness of quinine versus artemether-lumefantrine for treating uncomplicated falciparum malaria in Ugandan children: randomised trial". Br Med J 338: b2763. 2009. doi:10.1136/bmj.b2763. 
  11. "FDA Drug Safety Communication: New risk management plan and patient Medication Guide for Qualaquin (quinine sulfate)". Food and Drug Administration. 7. august 2010. Originaali arhiivikoopia seisuga 19. veebruar 2011. Vaadatud 21. veebruar 2011. 
  12. "Efficacy and pharmacokinetics of a new intrarectal quinine formulation in children with Plasmodium falciparum malaria". Brit J Clin Pharmacol 41 (5): 389–395. 1996. doi:10.1046/j.1365-2125.1996.03246.x. 
  13. Barennes, H.; Balima-Koussoubé, T; Nagot, N; Charpentier, JC; Pussard, E (2006). "Safety and efficacy of rectal compared with intramuscular quinine for the early treatment of moderately severe malaria in children: randomised clinical trial". Br Med J 332 (7549): 1055–57. PMC 1458599. PMID 16675812. doi:10.1136/bmj.332.7549.1055. 
  14. Ballestero, JA; Plazas, PV; Kracun, S; Gómez-Casati, ME; Taranda, J; Rothlin, CV; Katz, E; Millar, NS et al. (2005). "Effects of Quinine, Quinidine, and Chloroquine on α9α10 Nicotinic Cholinergic Receptors". Molecular Pharmacology 68 (3): 822–829. PMID 15955868. doi:10.1124/mol.105.014431. 
  15. "Food Additive Status List". U.S. Food and Drug Administration. U.S. Department of Health and Human Services. Vaadatud 9. oktoober 2017. 
  16. "COMMISSION IMPLEMENTING REGULATION (EU) No 872/2012". EUR-Lex. Official Journal of the European Union. Vaadatud 9. oktoober 2017. 
  17. 17,0 17,1 Joseph R. Lakowicz. Principles of Fluorescence Spectroscopy 3rd edition. Springer (2006). Chapter 2. page 54.
  18. 18,0 18,1 Quinine sulfate ogi.edu. Vaadatud 16 august 2013
  19. 19,0 19,1 19,2 "US label: quinine sulfate". FDA. Aprill 2013. Originaali arhiivikoopia seisuga 20. jaanuar 2017. 
  20. DrugBank, toim. (24. veebruar 2017). "Quinine". DrugBank. Originaali arhiivikoopia seisuga 6. veebruar 2017. 
  21. Foley M, Tilley L (27. veebruar 1997). "Quinoline antimalarials: mechanisms of action and resistance.". Int J Parasitol. 27: 231–40. PMID 9088993. doi:10.1016/s0020-7519(96)00152-x. 
  22. "Basic Concepts in Fluorescence". Originaali arhiivikoopia seisuga 13. september 2012. 
  23. "The Total Synthesis of Quinine". J Am Chem Soc 66 (849). 1944. 
  24. Kaufman, Teodoro S.; Rúveda, Edmundo A. (2005). "Die Jagd auf Chinin: Etappenerfolge und Gesamtsiege". Angewandte Chemie International Edition (saksa keeles) 117 (6): 876–907. doi:10.1002/ange.200400663. 
  25. History of quinine: Friedrich A. Flückiger and Daniel Hanbury, Pharmacographia: A history of the principal drugs of vegetable origin, met with in Great Britain and British India (London, England: Macmillan and Co., 1874), pages 302–331: Cortex Cinchonæ
  26. de la Condamine (1738) "Sur l'arbre du quinquina" (On the quinquina tree) Histoire de l'Académie royale des Sciences, pages 226–243.
  27. See also: Joseph de Jussieu, Description de l'arbre à quinquina: mémoire inédit de Joseph de Jussieu (1737)(Description of the quinquina tree: unpublished memoir of Joseph de Jussieu (1737)). De Jussieu accompanied de la Condamine on the latter's expedition to Peru.
  28. Pelletier and Caventou (1820) "Suite: Des recherches chimiques sur les quinquinas"(Continuation: Chemical research on quinquinas), Annales de Chimie et de Physique, vol. 15, pages 337–365. The authors name quinine on page 348: " …, nous avons cru devoir la nommer quinine, pour la distinguer de la cinchonine par un nom qui indique également son origine." ( …, we thought that we should name it "quinine" in order to distinguish it from cinchonine by means of a name that also indicates its origin.)
  29. Paul Briquet (1853) Traité thérapeutique du quinquina et de ses preparations from Internet Archive
  30. 30,0 30,1 Conner, Clifford D. (2005). A People's History of Science: Miners, Midwives, and 'Low Mechanicks'. New York: Nation Books. pp. 95–96. ISBN 1-56025-748-2. 
  31. Porter, Roy (1998). The Greatest Benefit to Mankind: A Medical History of Humanity. New York: W. W. Norton. pp. 465–466. ISBN 0-393-04634-6. 
  32. Louis Morton (1953). "29". The Fall of the Philippines. Washington, D.C.: United States Army. p. 524. Originaali arhiivikoopia seisuga 25. mai 2017. 
  33. Alan Hawk. "Remembering the war in New Guinea: Japanese Medical Corps – malaria". Originaali arhiivikoopia seisuga 22. november 2011. 
  34. Lt. Gen. Leonard D. Heaton, toim. (1963). "8". Preventive Medicine in World War II: Volume VI, Communicable Diseases: Malaria. Washington, D.C.: Department of the Army. pp. 401 and 434. Originaali arhiivikoopia seisuga 29. jaanuar 2012. 
  35. "Notes on Japanese Medical Services". Tactical and Technical Trends (U.S. War Department) (36). 1943. Originaali arhiivikoopia seisuga 14. oktoober 2011. 
  36. Shah, Sonia (2010). The Fever: How Malaria Has Ruled Humankind for 500,000 Years (inglise keeles). Farrar, Straus and Giroux. p. 102. 
  37. 37,0 37,1 "FDA Orders Stop to Marketing Of Quinine for Night Leg Cramps". FDA Consumer Magazine. Food and Drug Administration. juuli–august 1995. Originaali arhiivikoopia seisuga 15. jaanuar 2008. Vaadatud 31. juuli 2009. 
  38. "FDA Orders Unapproved Quinine Drugs from the Market and Cautions Consumers About Off-Label Use of Quinine to Treat Leg Cramps". United States Food and Drug Administration. 11. detsember 2006. Originaali arhiivikoopia seisuga 28. juuli 2009. Vaadatud 31. juuli 2009. 
  39. "Malaria Surveillance – United States, 2004". Center for Disease Control. 22. november 2006. Originaali arhiivikoopia seisuga 18. november 2009. Vaadatud 22. november 2009.