Kim Campbell

Allikas: Vikipeedia
Kim Campbell
Kim Campbell
Kanada peaminister
Ametiaeg
25. juuni 1993 – 4. november 1993
Eelnev Brian Mulroney
Järgnev Jean Chrétien
Isikuandmed
Sünninimi Avril Phaedra Douglas Campbell
Sündinud 10. märts 1947 (77-aastane)
Port Alberni, Briti Columbia, Kanada

Kim Campbell (sünninimi Avril Phaedra Douglas Campbell; sündinud 10. märtsil 1947 Port Albernis Briti Columbias) on Kanada poliitik, kes oli 25. juunist kuni 4. novembrini 1993 Kanada peaminister. Ta oli Kanada esimene ja seni ainuke naissoost peaminister.[1]

Campbell on olnud Kanada esimene naissoost justiitsminister ja peaprokurör, riigikaitse- ja veteranide minister ning esimene naine, kes on esindanud liikmesriiki NATO kohtumisel. Ta on olnud ka esimene Briti Columbiast pärit peaminister ja pälvinud Briti Columbia ordeni. Samuti on ta pärjatud Kanada ordeniga.[2]

Elulugu[muuda | muuda lähteteksti]

Lapsepõlv[muuda | muuda lähteteksti]

Kim Campbell sündis 10. märtsil 1947 Port Albernis Vancouveri saarel Kanadas.[2] Ta vanemad Phyllis Margaret ja George Thomas Campbell[3] ei olnud aga õnnelikus abielus. Nad lahutasid, kui Kim oli 12-aastane ja ta jäi oma väikse õe Alixiga elama isa juurde, kes oli sel ajal Vancouveris advokaat. Sellel ajal muutis ta ka oma nime Avril ümber Kimiks. Hoolimata kodustest probleemidest oli Kim väga edukas keskkoolis ja juba noores eas sidus ta end poliitikaga ning temast sai Prince of Walesi keskkooli esimene naissoost õpilaspresident.[4]

Haridus[muuda | muuda lähteteksti]

Campbell astus 1969. aastal Briti Columbia ülikooli politoloogiat õppima. 1970. aastast õppis ta Londoni majanduskooli Nõukogude Liidu valitsussüsteemi.[4] Pärast õpinguid õpetas Campbell kuus aastat politoloogiat ning läks tagasi Briti Columbia ülikooli, et omandada õigusteaduse kraadi. Enne poliitikasse pöördumist praktiseeris ta veel kaks aastat pärast ülikooli lõpetamist Vancouveris õigusteadust.[1]

Poliitiline karjäär[muuda | muuda lähteteksti]

Karjääri algus[muuda | muuda lähteteksti]

Õppides Briti Columbia Ülikoolis õigusteaduskonnas, valiti Campbell kaks korda Vancouveri koolinõukogusse, kus töötas ta hiljem usaldusisikuna (1980–1984) ja esimehena (1983). Samuti proovis ta kandideerida 1984. aastal Sotsiaalkrediidi parteisse, kuid ei pääsenud sinna.[2]

Advokaadikarjääri alustas Campbell firmas Ladner Downs. Sel ajal kogus ta tuntust, osaledes regulaarselt CBC Radio riikliku ringhäälingu saates "Morningside".[2]

Seejärel töötas Campbell aastatel 1985–1986 Briti Columbia provintsi peaministri Bill Bennetti kantseleis ning 1986. aasta juunis proovis ta saada ka erekonna British Columbia Social Credit Party juhiks, kuid see katse kukkus läbi.[2]

Seadusandliku nõukogu assamblee liige[muuda | muuda lähteteksti]

1986. aasta oktoobris valiti Campbell provintsi seadusandlikusse nõukogusse, mis esindas Vancouver-Point Grey ringkonda. Seal muutis ta provintsi terviseseadust geikogukonna vastu vähem diskrimineerivaks. Seejärel astus ta 1988. aastal avalikult vastu Briti Columbia peaministrile Bill Vander Zalmile ja tema seisukohale abordi suhtes ning seadis kahtluse alla tema aususe. Sellega avaldas ta muljet föderaalsetele konservatiividele.[4] Campbell lahkus parteist ja astus tagasi seadusandlikust kogust 1988. aastal.[2]

Parlamendi ja valitsuse liige[muuda | muuda lähteteksti]

Pärast eelmisest parteist lahkumist astus Campbell progressiivsesse konservatiivide parteisse. 1988. aastal võitis ta alamkoja valimised, kus ta esindas Vancouveri kesklinna ringkonda. Tänu Brian Mulroneyle sai Campbellist 1989. aastal indiaanlaste tehingute ja põhjapoolse arengu riigiminister ning 1990. aastaks oli ta Kanada esimene justiitsminister ja peaprokurör. Just justiitsministrina tõestas ta oma tugevust poliitikuna ning teda kiideti tema seaduseelnõude eest.[4] Ta esitles reformiseadusi, millest üks oli naistele suurema kaitse pakkumine vägistamise ja seksuaalse rünnaku korral. Samuti tutvustas ta seaduseelnõu, et muuta relvaseadusi.[4] Campbellist sai ka Kanada esimene naissoost kaitseminister ja veteranide minister 1993. aasta valitsuskabinetis.[2]

Tegevus peaministrina[muuda | muuda lähteteksti]

Campbell sai Kanada 19. peaministriks 1993. aastal pärast Brian Mulroney tagasiastumist. Kuigi ta oli ametis ainult neli ja pool kuud, suutis ta eelnevalt justiitsministrina viia läbi tiheda ja edasiviiva tegevuskava.[1]

Progressiivne Konservatiivne Partei oli 1988. aastal edukas ja võitis valimistel alamkojas teise järjestikuse enamuse, aga 1993. aastal oli Kanada poliitika muutunud. Bloc Québécois ja Reformipartei lõpetasid konservatiivide toetamise[2] ning nende parteid kritiseeriti nii vabakaubanduse, GST, põhiseaduslike fiaskode kui ka majanduslanguse tõttu.[2] Campbell oli küll populaarne, kuid tema partei ja valitsus mitte.[2]

1993. aasta föderaalvalimised[muuda | muuda lähteteksti]

Ometi kaotasid Campbell ja tema partei suure osa oma toetajatest pärast intervjuud sotsiaalprogrammide kohta. Seal Campbell mainis, et praegu pole õige hetk tõsiste teemade üle arutada. Inimesed tõlgendasid seda kui Campbelli salajast soovi sotsiaalprogramme kärpida.[2]

Olukord muutus hullemaks, kui progressiivsed konservatiivid avaldasid telereklaami, milles mõnitati liberaalide liidri Jean Chrétieni näo osalist halvatust. See avaldati John Tory nõusolekul, kes oli Campbelli kampaania esimees. Kuigi Campbell ise ei kiitnud reklaami heaks ja nõudis selle tagasivõtmist, sai tema partei suurt poliitilist kahju.[2]

Suurim löök tuli parteile 1993. aastal, kui Progressiivne Konservatiivne Partei kaotas valimised. Nende parteid vähendati alamkojas kahele kohale ja nad kaotasid ametliku partei staatuse ning Campbell omakorda kaotas koha Vancouveri keskuses.[2]

Pärast poliitikat[muuda | muuda lähteteksti]

Campbell töötas Los Angeleses Kanada peakonsulina (1996–2000), seejärel Harvardi ülikooli Harvard Kennedy Schoolis (2001–2004)[2] ning Club de Madridi peasekretärina (2004–2006). Ta lõi kaasa sellistes organisatsioonides nagu International Crisis Group ja The International Centre for the Study of Radicalisation and Political Violence. Naiste õiguste eest seisjana kuulub ra Maailma Naisjuhtide Nõukokku ja Rahvusvahelisse Naistefoorumisse (2003–2005 oli selle president).[2]

1996. aastal ilmus tema autobiograafia "Time and Chance".[1]

Tunnustus[muuda | muuda lähteteksti]

Autasud[muuda | muuda lähteteksti]

Aukraadid[muuda | muuda lähteteksti]

Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]

Campbell abiellus UBC matemaatikaprofessori Nathan Divinskyga Inglismaal Londonis 1972. aastal. Nad lahutasid abielu 1982. aastal. Seejärel abiellus Campbell 1986. aastal Victoria advokaadi Howard Eddyga, nad lahutasid abielu 1993. aastal.[4] 1997. aastast elab Campbell koos Hershey Felderiga, kes on näitleja, näitekirjanik ja kontsertpianist.[2]

Harrastused[muuda | muuda lähteteksti]

Campbell on ka tuntud kui laulev peaminister. Juba lapseeas oskas ta mängida kitarri ja klaverit kõrva järgi. Ta ühines ka Nelipühi kirikuga, kus ta mängis gospelmuusikat, mida ta eelistas oma vanemate anglikaani kiriku vaiksetele hümnidele. Koolis võttis ta osa kõigist muusikalistest üritustest ja Briti Columbia ülikoolis esitas ta oma kaastudengitele satiire ja sketše, mis ta oli ise kirjutanud ja loonud. Nende eesmärk oli kritiseerida õiguslikku ja poliitilist institutsiooni tudengite meelelahutuseks.[4]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 Kim Campbell. Encyclopedia Britannica. Vaadatud 16.03.2022.
  2. 2,00 2,01 2,02 2,03 2,04 2,05 2,06 2,07 2,08 2,09 2,10 2,11 2,12 2,13 2,14 2,15 2,16 2,17 2,18 2,19 2,20 2,21 2,22 2,23 2,24 2,25 2,26 2,27 2,28 2,29 2,30 2,31 2,32 2,33 2,34 Bokyo, John. 2021. Kim Campbell. Vaadatud 16.03.2022.
  3. Lissa VROOM. The Times Colonist. Vaadatud 16.03.2022.
  4. 4,0 4,1 4,2 4,3 4,4 4,5 4,6 Government of Canada. 1993. Kim Campbell. Vaadatud 16.03.2022.
Eelnev
Brian Mulroney
Kanada peaminister
1993
Järgnev
Jean Chrétien