Keutschachi järv

Keutschachi järv
Idakallas
Valgla maad	Austria
Sissevool	Rakouzabach, Weißenbach
Väljavool	Reifnitzbach
Valgla suurus	29,81 km²
Pindala	1,327 km²
Pikkus	2 km
Laius	1,1 km
Keskmine sügavus	10,3 m
Suurim sügavus	15,6 m
Maht	13 600 000 m³
Kõrgus merepinnast	506 m
Koordinaadid	46° 35′ 10″ N, 14° 9′ 40″ E

Keutschachi järv (Keutschacher See, sloveeni Hodiško jezero) on järv Austrias Kärnteni liidumaal. See on Kärntenis suuruselt kuues. Seal on neoliitikumi asulakoht, mille 1864. aastal avastas Ferdinand von Hochstetter.

Järv asub samanimelises nõos, mille moodustas Draugletscheri lisajõgi, mis järgib tektoonilist riket. Järv oli minevikus palju suurem, nagu tõendavad ulatuslikud sood järvest idas ja põhjas.

Järv on pikliku ovaalse kujuga. Läänes asub laht, millesse suubuvad lisajõed. Idas on kitsas poolsaar, mis ulatub u. 400 m järve. Järve keskel on madalik, kus vesi on ainult 1,6 m sügav, kuid läheduses saavutab järv maksimaalse sügavuse 15,6 m. Poolsaar ja madalikud on osa kaljuharjast, mis kulgeb järve põhjas edela-kirde suunas.

Järve läänekaldal on ulatuslikud setted, osa Hafnersee poole ulatuvast liivasest nõmmest, mis kaetud tarna ja pillirooga. Seal on ka väike tiik, Moorteich.

Järve valgla pindala on 28,4 km². Sellest u 54% on metsane, 30% põllumajandusmaa, 6% veekogud ja ülejäänu arendatakse asulateks või puhkealadeks.

Kasutamine

Peale põhjakalda asuvb enamik järve osi ja selle valgla Keutschachi järve oru looduskaitsealal. Järve ennast ja sellega seotud kalapüüki hallatakse aga eraviisiliselt ning järv on populaarne suplus- ja kalastuspaik.

Lõunakaldal on kaks nudistide laagripaika mahutavusega kuni 3000 külalist.

Vaielamud

Järve madalikul on umbes 6000 aasta tagused vaielamute jäänused, mis näivad olevat olnud kasutuses u. 300 aastat. See on üks vanimaid nelja posti perioode Kesk-Euroopas. Sel ajal võis järve veetase olla umbes 1,5 m madalamal kui praegu, nii et see küla oleks asunud saarel.

Asula hõlmab kahte tüüpi maju: mudaseintega palkmajad ja vitstest puitmajad. Konstruktsioonide ehitamiseks kasutatud puit on väga erinev. Dendrokronoloogia näitab, et ehitamisel kasutatud kaks tammepuust tüve pärinevad aastatest 3947 ja 3871 eKr. Teiste leidude radiomeetrilised andmed annavad väärtused vahemikus 4340-3780 eKr.

Asulast leitud savikeraamika on Lasinja-Kanzianibergi tüüpi, tavaline Doonau eneoliitikumi asulatele. On tõendeid vase sulatamise kohta, kuid tõendeid tuleb veel rahuldavalt dateerida.

Toidujääkide hulgast leitud loomaluud viitavad sellele, et elanike liha pärines peamiselt ulukijahist; 59% on punahirvest. Veiste luud moodustavad samuti olulise osa leidudest (13%).