Ketramine
Ketrus on kiududest lõnga valmistamine keeru lisamisel.[1]. Kiud venitatakse välja, lisatakse keerd ja keritakse poolile (värtnale). Kedrata võib puuvillast, linast, villast, viskoosist, sünteetilistest kiududest (näiteks poülester) või kiudude segudest.[2] Algselt tehti seda käsitsi kedervarre abil, kuid alates 500. aastatest pKr sai vokist Aasias ja Euroopas domineeriv ketrusvahend. 18. sajandi lõpus leiutatud mehaanilised ketrusvahendid muutsid ketramise palju tõhusamaks kui käsitsi ketramine ning eriti puuvillatootmine sai üheks tööstusrevolutsiooni olulisemaks tööstusharuks.
Lina ketramine
[muuda | muuda lähteteksti]Enne lina või linataku ketramist tuli see ette valmistada, seada koonlasse. Lina ketramisel kedervarrega ei ole Eestis kiudu abivahendile kinnitatud, koonalt hoiti käes, kaenla all, süles. Vokiga kedrates kasutati abivahendina koonlalauda, koonlanuia või takuharki, mis kinnitati voki külge, et ketraja mõlemad käed oleks ketruse ajal vabad.[3]
Lina ketramist hakati Eesti taludes õpetama lastele varakult. Alguses õpetati takkude ketramit, sest takud olid vähem väärtuslikud, olgugi et kvaliteetse takulõnga ketramine oli keerulisem.[3]
Lina ketramisel tuleb vasaku käega tõmmata koonlalt kiudu ning paremaga hoida keerdu koonlasse liikumast. Ketramise ajal niisutati sülje, vee, õõnestatud kartulis (sic!) olnud vee, hapu kalja, rõõsapiima, seebivee, linaleotise või hapu piimaga sõrmi, et lõng sile ja ühtlane jääks.[3]
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ "ketramine - Eesti Entsüklopeedia". entsyklopeedia.ee. Vaadatud 31. märtsil 2026.
- ↑ Hecht, Ann (2001). The Art of the Loom. London: The British Museum Press. Lk 16. ISBN 0295981393.
- 1 2 3 Pensa, Margit (2016). "Lina töötlemine 20. sajandi esimesel poolel Eestis ja selle protsessi taasloomine". Tartu Ülikool. Vaadatud 31.03.2026.