Keskkonnamaks
Keskkonnamaks on majanduslik meede, millega soovitakse muuta tarbimis- ja tootmisharjumusi keskkonnasõbralikumaks. Kuna majanduse arenguga on suurenenud ka surve keskkonnale, siis on hakatud järjest enam tähelepanu pöörama keskkonnaga seotud majandushoobadele (nt keskkonnamaksud, kaubeldavad saasteload jms), et vähendada võimalikku negatiivset keskkonnamõju ja kasutada säästlikult loodusressursse.[1] Keskkonnamaksu kehtestamise aluseks on tõestatud spetsiifilise negatiivse keskkonnamõju füüsiline ühik või sellega sarnane asendaja. Keskkonnamaksude määratlemisel on seega oluline nii maksu eesmärk kui ka selle kehtestamise alus ja mõju keskkonnale.[2] Keskkonnamakse eelistatakse erinevatele regulatsioonidele, kuna tekkiv väliskulu on võimalik lülitada toodete või teenuste omahinna sisse ning pikemas perspektiivis hakkab maksutulu keskkonnamaksude efektiivsuse korral vähenema.[3]
Jagunemine[muuda | muuda lähteteksti]
Euroopa Liidu statistikaameti (Eurostat) alusel rühmitatakse keskkonnamakse valdkondade järgi:
- saastemaksud – saastetasu saasteainete heitmisel välisõhku, veekogudesse, põhjavette ja pinnasesse, saastetasu jäätmete kõrvaldamise eest, pakendiaktsiis;
- ressursimaksud – maavara kaevandamisõiguse tasu, vee erikasutusõiguse tasu, kalapüügiõiguse tasu, kasvava metsa raieõiguse tasu, jahipiirkonna kasutusõiguse tasu;
- energiamaksud – kütuseaktsiis, elektriaktsiis;
- transpordimaksud – riigilõiv mootorsõidukite, laevade ja õhusõidukite registreerimise eest, raskeveokimaks.[4]
Euroopa Liidu regulatsioon[muuda | muuda lähteteksti]
Mitmes Euroopa riigis on keskkonnamaksud olnud kasutuses aastakümneid, kuid paljudes uutes Euroopa Liidu liikmesriikides on keskkonnamakse hakatud süsteemselt ja eesmärgipäraselt kasutama alles viimase kümne aasta jooksul. Laialdasemalt kasutatakse keskkonnamakse riikides, mis on jõudnud majandusliku ja sotsiaalse arengu käigus etappi, kus keskkonnakaitse kui valdkonna olulisus on suure osatähtsusega.[2] Euroopa Liidu säästva arengu põhimõtete kohaselt on keskkonnamaksudel väga oluline osa kogu maksukorralduses. Igas liikmesriigis on aga erinev maksusüsteem ning ka erinevad keskkonnaprobleemid, mistõttu on vaja ka rakendada erinevaid meetmeid, et muuta tarbijate ja tootjate käitumisharjumusi.[5] Lisaks eeldab Euroopa Liidu asutamisleping ühehäälset muudatuste tegemist, mille tõttu ei ole keskkonnamaksude harmoneerimine Euroopa Liidus olnud väga edukas.[6] Väga edukalt on keskkonnamakse rakendanud Holland, Rootsi, Soome, Taani, Suurbritannia ja Saksamaa. Need riigid on suurendanud küll keskkonnamaksude osatähtsust, kuid samas on rakendanud ka lisameetmeid, et vähendada negatiivseid mõjusid ettevõtete konkurentsivõimele.[7]
Keskkonnamaksud Eestis[muuda | muuda lähteteksti]
Eestis on hakatud rakendama ökoloogilist maksureformi, mille käigus vähendatakse tööjõumakse ja suurendatakse saaste maksustamist. Eestis oli plaanis langetada tulumaksumäära ning tõsta keskkonnamaksumäärasid, kuid majandussurutise tõttu peatati tulumaksumäära langetamine. Ökoloogiline maksureform aga jätkub – keskkonnamaksudega soovitakse endiselt muuta tarbimis- ja tootmisharjumusi keskkonnasõbralikumaks ja majandust tõhusamaks. Keskkonnamaksudest laekus Eesti riigile 2007. aastal 5,9 miljardit krooni.[8] Eestis on kehtestatud järgmised keskkonnamaksud:
- saastemaksud: saastetasu jäätmete kõrvaldamise eest, saastetasu saasteainete heitmisel välisõhku, veekogusse ja pinnasesse, pakendiaktsiis
- ressursimaksud: keskkonnatasu vee erikasutusõiguse ja kalapüügiõiguse eest
- energiamaksud: kütuseaktsiis, elektriaktsiis
- transpordimaksud: raskeveokimaks, riigilõiv sõiduautode registreerimise eest
Eesti keskkonnamaksude struktuur on teistsugune kui mujal Euroopa Liidus, transpordimaksude osatähtsus on siin kõige väiksem. Teistes Euroopa Liidu liikmesriikides on levinud näiteks sõiduautode kasutamise aastamaks ja teekasutustasu, mida Eestis kehtestatud ei ole. Kõige suurema osa keskkonnamaksudest hõlmab kütuseaktsiis.[9]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ Keskkonnamaksud., Eesti Statistikaamet, 2014. Külastatud aadressil: https://web.archive.org/web/20141218172618/http://www.stat.ee/keskkonnamaksud [25.11.2014]
- ↑ 2,0 2,1 Lahtvee, V., Nõmmann, T., Runnel, A., Sammul, M., Espenberg, S., Karlõseva, A., Urbel-Piirsalu, E., Jüssi, M., Poltimäe, H., Moora, H., Keskkonnatasude mõjuanalüüs, SEI Tallinn ja Tartu Ülikool, RAKE, 2013.
- ↑ Ekins, P., European Environmental Taxes and Charges: Recemt Experience, Issues and Trends. – Ecological Economics, 1999, Vol. 31. pp. 39–62
- ↑ Keskkonnamaksude statistika., Eurostat, 2014. Külastatud aadressil: http://epp.eurostat.ec.europa.eu/statistics_explained/index.php/Environmental_tax_statistics [vaadatud: 25.11.2014]
- ↑ Lüpsik, S., Koidu, U. Mis on ökoloogiline maksureform ja miks on seda vaja? – Riigikogu Toimetised, 2005, nr. 12.
- ↑ von Homeyer, I., Withana, S. Final Report for the Assessment of the 6th Environment Action Programme. 2011, 266 p.
- ↑ Fantini, M. Taxation Trends in the European Union. Data for the EU Member States, Iceland and Norway. European Commission, 2011, 428 p.
- ↑ Grüner, E., Nõmmann, T., Oras, K., Salu, K., Keskkonnamaksud – keskkonnakaitse majanduslikud meetmed. Eesti statistika kvartalikiri, 3/09. Säästva Eesti Instituut, Stockholmi Keskkonnainstituudi Tallinna keskus.
- ↑ Keskkonnamaksud., Eesti Statistikaamet, 2014. Külastatud aadressil: https://web.archive.org/web/20141218172618/http://www.stat.ee/keskkonnamaksud [vaadatud: 25.11.2014]