Keskaegne õigusteadus

Allikas: Vikipeedia

Keskaegne õigusteadus on teadus, mis tegeleb põhiliselt feodaalse õiguse ja kanooniõigusega. Selle saab paigutada aastatesse 300–1500. Kõrgkeskajal tekkis igas feodaalvalduses enda õiguskord ja kuningal polnud võimalust peale sundida üldist kehtivat õiguskorda. Lisaks feodaalsele õigusele oli keskajal kehtivaks ka kanooniline õigus. Paavstile anti võim valitseda ja mõista õigust maiste asjade üle. Kanoonilises õiguses kasutati Rooma õigust, mida muudeti ja tõlgendati ka kiriku jaoks.[1]

Õigusallikad[muuda | muuda lähteteksti]

Keskajal kasutatud õigusallikad pärinesid peamiselt Vana-Roomast. Enim kasutati “Digeste ehk pandekte” (“Digesta seu Pandectae”), mis on tähtsaim osa Justinianuse seadustekogust (“Corpus iuris civilis” II osa). “Digestid” koostati aastatel 530–533 ning seal on koos 39 vanema juristi õigusalased kirjatööd. Lisaks sellele pöörati palju tähelepanu ka “Justinianuse koodeksile” (“Codex Justinianus”), mis on “Corpus iuris civilise” I osa.[2]

Õigusteaduse õppimine keskajal[muuda | muuda lähteteksti]

Keskajal hakkasid tekkima ülikoolid. Neid said endale lubada vaid kõige rikkamad ja targemad. Läänemaailma vanimaks ülikooliks peetakse Bologna ülikooli Itaalias, mis avati 1088. aastal. Selle avamisest saati on ülikoole võetud kui õppegilde, kus õpilased ja õpetajad on kirikliku või tsiviilvõimu kontrolli all. Õigusteaduse õpetamine ülikoolides aitas suuresti kaasa just õigusteaduse arengule ja sellest arusaamisele. Õigusteadust sai keskajal õppida vaid Bologna, Pariisi, Oxfordi ja Montpellier' ülikoolis. Alates 13. sajandist hakkas ülikoole juurde tekkima pea igasse Euroopa riiki ning õppimisvõimalused laienesid.[3]

Kuna keskajal oli õigusteadust võimalik õppida vaid mõnes üksikus õppeasutuses, siis polnud õigusteadusel ühiskonnas sama suurt mõju kui tänapäeval. Lisaks uute juristide väljaõpetamisele pöörati keskaegsetes ülikoolides suurt tähelepanu ka Vana-Rooma õigusallikate analüüsimisele. Näiteks Justinianuse “Digestid ehk pandektid” (“Digesta seu Pandectae”), millega tegeles enim inimesi just Bologna ülikoolis. Õigusallikaid analüüsiti, et aru saada õiguse eri aspektidest. Ülikoolide õigusteaduskondades tegeleti lisaks õigusallikate analüüsimisele ka kohtumenetluse, avaliku õiguse ja poliitiliste teooriate õppimisega.[3]

Bologna ülikool[muuda | muuda lähteteksti]

Bologna ülikool loodi Itaalias 1088. aastal. Enda hea maine sai ülikool tänu õigusteaduskonnale ning seepärast tulid Bolognasse kohale jõukad õpilased üle kogu Euroopa. Bologna ülikool sai 12. ja 13. sajandil tsiviil- ja kanooniõiguse uurimise keskpunktiks. Kuna tsiviil- ja kanooniõigus olid esimesed valdkonnad, mida õigusteaduses õppida sai, siis läksid Bolognasse mehed eeskätt kiriku ja riigiga seotud ametikohtadelt. See oli üks põhjustest, miks suurema osa üliõpilastest moodustasid täiskasvanud mehed. Bolognas alustati ka juriidiliste lühendite kasutamist, mida on võimalik näha keskaegsetes juriidilistes käsikirjades Cambridge'is.[4][5]

Pariisi ülikool[muuda | muuda lähteteksti]

Pariisi ülikool asutati 12. sajandi keskel. See kasvas välja Notre-Dame'i katedraali koolidest ning oli algselt vaid õpilaste ja õpetajate ühendus. Paavsti abiga sai Pariis kristliku teoloogia õpetuse keskpunktiks. Algselt jaotati ülikool nelja osakonda: teoloogia, kanooniõigus ja meditsiin ning vabad kunstid.[6]

Oxfordi ülikool[muuda | muuda lähteteksti]

Oxfordi ülikool loodi 12. sajandi alguses Londoni äärelinnas. Osakonnad moodustati Pariisi ülikooli eeskujul ehk nendeks olid teoloogia, õigusteadus, meditsiin ja vabad kunstid. Oxfordi ülikooli üliõpilastest ja professoritest tekkis ka Cambridge'i linnas asuv Cambridge'i ülikool, mis sai alguse 1722. aastal.[7]

Montpellier' ülikool[muuda | muuda lähteteksti]

Montpellier' ülikool asutati Prantsusmaal 1220. aastal. Sarnaselt Pariisi ülikooliga oli Montpellier' ülikool suuresti mõjutatud Rooma katoliku kirikust. Kiiresti hakati tundma juutide ja araablaste mõju, mispärast pööras ülikool kõige rohkem tähelepanu just meditsiinile ja õigusteadusele. Arvatakse, et Montepellier' õigusteaduskond rajati juba 1160. aastal.[8]

Juristide rakendamine keskajal[muuda | muuda lähteteksti]

Ülikooli lõpetanud juristid said tööd advokaatide, professorite, nõunikena või kohtunikena ning nendelt küsisid keskaja kohtud tihti consiliaid ehk juriidilisi nõuandeid.[3]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. "Õigusajalugu. Keskaja õigus". Vaadatud 28.10.2020.
  2. Hesi Siimets-Gross, Merike Ristikivi (2019). Fontes iuris romani. Tartu: Tartu Ülikool. Lk 52-57.
  3. 3,0 3,1 3,2 "Rechtshistorie. Medieval law". Vaadatud 28.10.2020.
  4. "D. Tulloch. Encyclopedia. The Rise of Medieval Universities". Vaadatud 28.10.2020.
  5. "Encyclopædia Britannica. University of Bologna". Vaadatud 28.10.2020.
  6. "Encyclopædia Britannica. Universities of Paris I-XII". Vaadatud 28.10.2020.
  7. "Encyclopædia Britannica. University of Oxford". Vaadatud 28.10.2020.
  8. "Encyclopædia Britannica. Universities of Montpellier I, II and III". Vaadatud 28.10.2020.