Kellpeekrite kultuur
Kellpeekrite kultuur oli Euroopas varasel pronksiajal levinud arheoloogiline kultuur, mis on saanud nimetuse ümberpööratud kirikukella kujuliste peekrite järgi. See tekkis 2800 eKr paiku ning kestis Briti aladel kuni umbkaudu 1800 eKr, Mandri-Euroopas aga kuni 2300 eKr, mil sellele järgnes Únětice kultuur. Kellpeekrite kultuur levis laialdaselt üle Lääne-Euroopa Ibeeria poolsaarelt Suurbritannia, Doonau tasandiku ning Sitsiilia ja Sardiiniani.
Osalt oli kellpeekrite kultuur nöörkeraamika kultuuri kaasaegne, osalt aga järgnes sellele. Umbes 2400 eKr hakkas kellpeekrite kultuur levima itta, nöörkeraamika kultuuri piirialadele. Kesk-Euroopas eelnes kellpeekrite kultuurile lehterpeekrite kultuur. Kellpeekrite kultuuri ajal leidsid Atlandi rannikul ja Lääne-Euroopas aset ulatuslikud kultuurilised kontaktid, vastandina neoliitilise Euroopa suhtelisele isoleeritusele.
Oma küpses faasis hõlmas kellpeekrite kultuur mitte üksnes iseloomulikke artefaktide tüüpe, vaid keerukate kultuuriliste fenomenide kompleksi, mille hulka kuulusid vase ja kulla töötlemine, vibukunst, kindlad ornamenditüübid ning oletatavasti ka ühised ideoloogilised, kultuurilised ja religioossed kujutelmad. Hilises kellpeekrite kultuuris esinevad laiad piirkondlikud erinevused, eriti kohalikes matmiskommetes (sealhulgas põletusmatused laibamatuste asemel), hoonestuses, majanduses ja kohalikes keraamikatüüpides (Begleitkeramik).
Kellpeekrite kultuuri nimetus pärineb saksa keelest, kus Paul Reinecke andis 1900. aastal kellpeekritele nime Glockenbecher.