Keha ja vaimu dualism
Keha ja vaimu dualism on vaimufilosoofias arusaam, mille kohaselt vaimunähtused ei ole füüsilised nähtused ega ümberpöördult.
Dualism esineb mingil kujul nii Platonil, Aristotelesel kui ka Descartesil.
Dualismi eriti tuntud vorm on Descartesi dualism. Descartes oli esimene, kes samastas vaimu selgelt teadvuse ja eneseteadvusega ning eristas seda kehast. Tema sõnastaski esimesena keha ja vaimu probleemi praegu tuntud kujul.
Dualism vastandub monismile, mille erikujude seas on füsikalism ja fenomenalism.
Substantsidualism vastandub igasugusele materialismile; omadusdualismi võib pidada emergentse materialismi vormiks ning vastandada mitteemergentsele materialismile.
Keha ja vaimu dualismi tüübid[muuda | muuda lähteteksti]
Eristatakse kolme tüüpi dualismi:
- (1) Substantsidualism väidab, et vaim ja mateeria on eri tüüpi substantsid.
- (2) Omadusdualismi järgi seisneb vaimunähtuste ja füüsiliste nähtuste erinevus vaimuomaduste ja materiaalsete omaduste vahelises erinevuses (näiteks emergentism).
- (3) Predikaadidualismi järgi ei taandu vaimupredikaadid füüsilistele predikaatidele.
Substantsidualism[muuda | muuda lähteteksti]
Pikemalt artiklis Substantsidualism
Substantsidualism, mille kuulsaim esindaja on Descartes, väidab, et on kaht tüüpi substantse – vaimsed ja materiaalsed.
Descartes'i dualismi järgi puudub vaimsel substantsil ulatuvus ja materiaalsel substantsil mõtlemine. Mõned filosoofid, näiteks Aquino Thomas ja William Hasker, esindavad substantsidualismi teisi vorme.
Substantsidualism sobib teoloogias levinud vaatega, mille kohaselt surematu hing saab eksisteerida väljaspool füüsilist maailma.
David Chalmers on teinud järgmise mõtteeksperimendi. Oletame, et mingis arvutisimulatsioonis kontrollivad olendite kehasid nende vaimud, mis jäävad simulatsioonist väljapoole. Need olendid võivad maailmas teha millist teadust tahes, kuid nad ei saa kuidagi välja selgitada, kus on nende vaimud, sest need jäävad väljapoole nende vaadeldavat maailma. Selles näites on tõene substantsidualismi arvutisimulatsiooni suhtes. Kui vaimud oleksid ise osa simulatsioonist, oleks tõene substantsimonism.
Omadusdualism[muuda | muuda lähteteksti]
- Pikemalt artiklis Omadusdualism
Omadusdualism väidab, et kui mateeria on teatud viisil organiseeritud, ilmuvad emergentsed mentaalsed omadused. See on emergentse materialismi erijuht.
Epifenomenalism väidab, et materiaalsed põhjused küll tekitavad aistinguid, tahteid, mõtteid jne, kuid vaimunähtustel puudub kausaalne jõud.
Interaktsionismi järgi võivad mentaalsed põhjused esile kutsuda materiaalseid tagajärgi ja ümberpöördult.
Omadusdualismi mõiste ei ole selgelt piiritletud. John Searle pooldab füsikalismi vormi, mida ta nimetab bioloogiliseks naturalismiks: kuigi vaimuseisundid ontoloogiliselt ei taandu füüsilistele seisunditele, taanduvad nad neile kausaalselt. Neuroteadus peab vaimunähtused lõpuks ära seletama. Mõned peavad seda omadusdualismiks, ise aga ta end omadusdualistiks ei tunnista.
Predikaadidualism[muuda | muuda lähteteksti]
- Pikemalt artiklis Predikaadidualism
Predikaadidualismi on pooldanud enamik mittereduktiivseid dualiste (sealhulgas Donald Davidson ja Jerry Fodor), kes väidavad, et substantse ja omadusi on küll ainult ühte tüüpi (tavaliselt füüsilist tüüpi), kuid vaimusündmuste kirjeldamiseks kasutatavaid predikaate ei saa ümber sõnastada loomuliku keele füüsikaliste predikaatide kaudu ega neile taandada. Predikaadidualismi saab kõige kergemini iseloomustada eitusele eliminativistlikule predikaadimonismile, mille järgi säärased intentsionaalsed predikaadid nagu uskumine, soovimine, mõtlemine ja tundmine lõpuks kõrvaldatakse nii teaduskeelest kui ka tavakeelest, sest nad ei osuta millelegi, mis eksisteeriks. Predikaadidualistid seevastu usuvad, et ilma rahvapsühholoogiata, millesse kõrvaldamatuna kuulub propositsiooniliste hoiakute omistamine, ei saa inimese vaimuseisundeid kirjeldada, seletada ega mõista.
Näiteks Davidson pooldas anomaalset monismi, mille kohaselt puuduvad ranged psühhofüüsilised seadused, mis seoksid vaimusündmusi ja füüsilisi sündmusi kirjeldatuna vaimusündmustena ja füüsiliste sündmustena. Sellegipoolest on vaimusündmustel ka füüsilised kirjeldused. Mentaalsed predikaadid on ratsionaalsed, holistlikud ja paratamatud, füüsilised predikaadid aga kausaalsed, atomaarsed ja kontingentsed.
Argumendid dualismi kasuks[muuda | muuda lähteteksti]
Subjektiivne argument[muuda | muuda lähteteksti]
Üks tähtis argument füsikalismi vastu (ning seega mingit laadi dualismi kasuks) viitab sellele, et vaimul ja kehal paistavad olevad väga erinevad ja võib-olla ühitamatud omadused.
Vaimusündmustel on teatud subjektiivne kvaliteet, mida füüsilistel sündmustel ei paista olevat. Võib näiteks küsida, mis tunne on, kui näpp on kõrvetada saanud või kui nähakse taeva sina või kuuldakse ilusat muusikat.
Vaimufilosoofid nimetavad vaimusündmuste subjektiivseid aspekte kvaalideks. Valu tunda, tuttavat sinise varjundit näha jne on mingi tunne. Need on nende vaimusündmustega seotud kvaalid. Ja väidetakse, et kvaale on eriti raske taandada millelegi füüsilisele.
Thomas Nagel väitis artiklis "Mis tunne on olla nahkhiir?", et isegi kui me teame nahkhiire kajalokatsioonimeele kohta kõike, mida on võimalik teada saada kolmandaisikulisest teaduslikust vaatekohast, siis me ikka veel ei tea, mis tunne on olla nahkhiir.
Teadmiseargument[muuda | muuda lähteteksti]
- Pikemalt artiklis Teadmiseargument
Nageli omadega sarnaseid argumente kasutades sõnastas Frank Jackson teaduseargumendi. Oma mõtteeksperimendis (nn Mary tuba) räägib ta neuroteadlasest Maryst, kes on sündinud ja kogu elu elanud mustvalges toas, kus on mustvalge televiisor ja mustvalge arvutiekraan, ning on seal kogunud kõik andmed värvuste loomuse kohta, mis tal oli võimalik saada. Jackson väidab, et niipea kui Mary toast välja läheb, saab ta teada midagi, mida ta varem ei teadnud, nimelt mis tunne on värvusi näha. Kuigi selles näites Mary varem teadis värvuste kohta kõike, mida objektiivsest, kolmandaisikulisest vaatekohast on võimalik teada, ei teadnud ta, mis tunne on näha punast, oranži ja rohelist.
Kui Mary tõepoolest midagi uut teada saab, siis see teadmine peab olema teadmine millegi mittefüüsilise kohta, sest värvuse füüsiliste aspektide kohta teadis ta juba kõike, mida on võimalik teada.[1] David Lewis vastas sellele argumendile nn võimeargumendiga: Mary lihtsalt omandas võime tunda ära värvuseaistinguid, mida tal varem polnud olnud.[2] Lewise järgi on teadmiseargument ebaõnnestunud, sest ta ajab oskamise segi teadmisega.
Eriteadusteargument[muuda | muuda lähteteksti]
See argument ütleb, et kui predikaadidualism on õige, siis on olemas eriteadusi, mis ei ole taandatavad füüsikale. Need taandumatud eriteadused, kust väidetavad taandumatud predikaadid pärinevad, erinevad "kõvadest teadustest" põhiliselt sellepoolest, et nad on huvisõltelised. Kui nad on huvisõltelised, peavad nad sõltuma huvitatud vaatekohti omavate vaimude olemasolust. Sääraste eriteaduste musternäide on muidugi psühholoogia. Sellepärast peavad psühholoogia ja psühholoogilised predikaadid veel sügavamalt sõltuma vaimse olemasolust.
Füüsika püüab vähemalt ideaalis öelda, missugune maailm iseenesest on, liigendada maailma selle liitekohti pidi ning kirjeldada maailma ilma individuaalsete vaatekohtade ja isiklike huvide sekkumiseta. Teiselt poolt, sellised asjasd nagu ilmamustrid ja inimeste käitumine huvitavad ainult inimesi. Vaatekoha omamine maailmale on psühholoogiline seisund. Sellepärast eeldab eriteaduste olemasolu, et on olemas vaimud, millel saavad säärased seisundid olla. Kui eitada ontoloogilist dualismi, siis vaim, millel vaatekoht on, peab olema selle füüsilise reaalsuse osa, mille kohta see vaatekoht käib. Kui see on nii, siis selleks, et tajuda füüsilist maailma psühholoogilisena, peab vaim omama vaatekohta füüsilisele. See omakorda eeldab vaimu olemasolu.
Zombie-argument[muuda | muuda lähteteksti]
- Pikemalt artiklis Zombie (filosoofia)
Zombie-argument põhineb David Chalmersi mõtteeksperimendil. Põhiidee seisneb selles, et on võimalik kujutleda ning seega ka mõelda kellegi keha ilma selle kehaga seostatavate teadvuslike seisunditega.
Chalmersi argument on järgmine. Tundub väga usutav, et säärane olend saab olemas olla, sest nõutav on lihtsalt see, et zombie kohta on tõene parajasti see, mida füüsikalised teadused tema kohta ütlevad. Et nendes teadustes ei räägita midagi teadvusest ega muudest vaimunähtustest, siis ei ole samm mõeldavusest võimalikkuseni kuigi suur.[3]
Isikuidentsuse argument[muuda | muuda lähteteksti]
See argument puudutab erinevusi kontrafaktuaalide rakendatavuse juures ühelt poolt füüsiliste esemete puhul ja teiselt poolt isikute puhul. [4] Mis tahes materiaalse objekti, nt printeri puhul saab sõnastada rea kontrafaktuaale:
- See printer oleks võinud olla õlgedest.
- See printer oleks võinud olla mõnest teisest plastmassist ja teistsugustest transistoritest.
- See printer oleks võinud olla 95% ulatuses sellest, mis ta tegelikult on, ja 5% ulatuses transistoritest.
- ...
Kuskil poolel teel sellelt, et printer on tehtud täpselt nendest detailidest, millest ta tegelikult on, kuni selleni, et ta on ainult 20% ulatuses samast materjalist, on kokkuleppe küsimus, kas tegu on sama printeriga.
Kujutame aga ette Fredericki-nimelise inimese teisikut, kes on sündinud samast munarakust ja geneetiliselt pisut muundatud seemnerakust. Kujutame ette kontrafaktuaalsete juhtumite rida, mis sarnaneb printeri kohta toodud näitega. Kuskil poolel teel ei olda Fredericki identsuse küsimuses enam kindel. Väidetakse, et "ehituse kattumine" ei ole rakendatav vaimu identsusele. Madell ütleb: "Ent kuigi minu praegusel kehal võib mõnes võimalikus maailmas olla osaline vaste, ei saa seda olla minu praegusel teadvusel. Iga praegune teadvuseseisund, mida ma saan kujutleda, kas on minu oma või ei ole. Siin ei juttugi astmetest."
Kui Fredericki vaste Frederickus koosneb 70% ulatuses samast füüsilisest ainest nagu Frederick, kas see tähendab, et ta on ka mentaalselt 70% ulatuses Frederickiga identne? Kas on mõtet öelda, et miski on mentaalselt 70% ulatuses Frederick?[5]
Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ Frank Jackson. Perception: A Representative Theory, Cambridge: Cambridge University Press 1977.
- ↑ David Lewis. What Experience Teaches. (1988) – Papers in Metaphysics and Epistemology, Cambridge: Cambridge University Press 1999, lk 262–290.
- ↑ David Chalmers. The Conscious Mind, Oxford University Press 1997, ISBN 0-19-511789-1
- ↑ G. Madell. The Identity of the Self, Edinburgh: Edinburgh University Press 1981
- ↑ S. Shoemaker, R. Swinburne. Personal Identity, Oxford: Blackwell 1984.