Keblaste mõis
Keblaste mõis (saksa keeles Keblas) oli rüütlimõis Mihkli kihelkonnas Läänemaal. Mõisa keskus asus Mihkli külas (endine Keblaste küla). Nüüdisajal jäävad kunagise mõisa maa-alad Lääneranna valda Pärnumaal.
Toponüüm "keblas", "keblis" tähendab Vigala kandi murdes kohtlast, heasüdamlikku inimest (vrd. Kihnu "kena").
Mõisa lähedal asub Keblaste hiis.[1]
Keblaste mõisas sündis võrdleva füsioloogia ja zoosemiootika üks rajajatest Jakob Johann von Uexküll.
Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]
Rootsi aeg ja Wolffeldtid[muuda | muuda lähteteksti]
1582 pantis kuningas Johan III Keblaste (Kewelasz) ja Piisu (Pysse) külad 12 adramaa ja 10 talupojaga Jürgen von Hattingenile, kes rajas Keblastesse mõisa.[2][3][4]
1612 päris mõisa Hattingeni väimees, Rootsi kapral Magnus Wolffeldt (mainitud Keblaste mõisaga seoses juba 1605 ja 1607), kes oli abielus Hattingeni tütre Annaga. 1624 läänistas Rootsi kuningas Gustav Adolf Wolffeldtile lisaks veel ka Ahaste, Nedrema (Neutenurm) ja Parasmaa (Parrasma) külad, mida omakorda kinnitas kuninganna Kristiina 1646. aastal.[4][5]
1650 päris Keblaste koos Nedremaa ja Ahastega Magnus Wolffeldti poeg Johan Wolffeldt (Parasmaa päris teine poeg Magnus), kelle õigusi kinnitas läänilepinguga ka kuninganna Hedvig Eleonora 1663. aastal. 1671 päris mõisa Johani poeg Magnus Frederick von Wolffeldt. Mõisate reduktsiooni ajal olid Wolffeldtid mõisa rentnikud.
Baranoffid[muuda | muuda lähteteksti]
Magnus Frederick von Wolffeldti pärijateks olid tema tütred Margaretha Dorothea (abielus Kasari mõisniku Georg Gustav von Baranoffiga) ja Johanna (abielus Anton Fabian von Salzaga). 1726 loovutas Anton Fabian von Salza enda osa Georg Gustav von Baranoffile, kes pärast abikaasa surma loovutas omakorda mõisa oma neljale pojale.[4]
1756 kuulus mõis Georg Gustavi pojale Christopher Georg Baranoffile, kelle surma järel samal aastal müüdi mõis tema pärijatest tütarde nimel tema vennale Detloff Friedrich von Baranoffile.[4]
1811 pärisid mõisa Detloff Friedrichi lesk ja lapsed ning pärandvara jagamise lepinguga omandas 1813 mõisa tema poeg Detloff Christoph von Baranoff.[4]
Uexküllid[muuda | muuda lähteteksti]
1818 pantis Detloff Christoph von Baranoff mõisa (ilma Nedrema ja Ahasteta) leitnant parun Jakob Johann Karl von Uexküllile, mille too 1833 endale ka päriseks omandas. 1853 päris mõisa Jakob Johann Karl von Uexkülli lesk Karoline Sophie Luise, loovutades selle 1860 oma pojale, Bernhard Otto Jakob von Uexküllile, kellele kuulusid ka naabermõisad Veltsa, Karinõmme ja Aru.[4]
1866. aasta vallaseadusega loodi Veltsa, Karinõmme, Aru ja Keblaste mõisate juurde Veltsa vald kui iseseisev omavalitsusüksus.
1882 loovutas Bernhard von Uexküll nimetatud mõisad oma vennale, Tallinna linnapeale ja kreisisaadikule Alexander Rudolf Karl von Uexküllile, kes omakorda loovutab need (ilma Karinõmmeta) samal aastal oma pojale Konrad Karl Alexander Jakob Edgar von Uexküllile. 1884 omandas mõisad Konrad Karl Alexandri onupoeg Bernhard Jakob Johann Ludwig von Uexküll ning 1896 tolle ema Natalie von Uexküll (sündinud Harder). 1913 päris Keblaste koos Aru ja Veltsaga Natalie pojapoeg Edgar Charles Alexander Alfred vob Uexküll, kes jääb ka nimetatud mõisate viimaseks omanikuks enne nende riiklikku võõrandamist.[4]
Mõisa omanikud läbi aegade[muuda | muuda lähteteksti]
| Suguvõsa | Omanik | Märkused |
|---|---|---|
| von Hattingen | Jürgen von Hattingen | pandileping 1582 |
| von Wolffeldt | Magnus Wolffeldt (eelmise väimees) | pärandvara jagamise leping 1612, läänileping 1614 |
| Johan von Wolffeldt (eelmise poeg) | pärimine 1650, läänileping 1663 | |
| Magnus Frederick von Wolffeldt (eelmise poeg) | pärimine 1671 | |
| von Baranoff/ | Margaretha Dorothea von Baranoff (sündinud von Wolffeldt)(eelmise tütar)
Johanna von Salza (sündinud von Wolffeldt)(eelmise tütar) |
pärimine |
| von Baranoff | Georg Gustav von Baranoff (eelmise abikaasa) | pärimine |
| Christopher Georg Baranoff (eelmise poeg) | pärimine 1739 ja 1744 vahel | |
| Detloff Friedrich von Baranoff (eelmise vend) | ostuleping 1760 | |
| Detloff Christoph von Baranoff (eelmise poeg) | pärandvara jagamise leping 1813 | |
| von Uexküll | Jakob Johann Karl von Uexküll | pandileping 1818, ostuleping 1833 |
| Karoline Sophie Luise von Uexküll (eelmise abikaasa) | pärimine 1853, loobumine 1860 | |
| Bernhard Otto Jakob von Uexküll (eelmise poeg) | omandamine loobumise tõttu 1860 | |
| Alexander Rudolf Karl von Uexküll (eelmise vend) | pärandvara jagamine 1881 | |
| Konrad Karl Alexander Jakob Edgar von Uexküll (eelmise poeg) | pärandvara jagamine 1882 | |
| Bernhard Jakob Johann Ludwig von Uexküll (eelmise onupoeg) | ostuleping 1884 | |
| Natalie von Uexküll (sündinud Harder)(eelmise ema) | kokkulepe 1892, ostuleping 1896 | |
| Edgar Charles Alexander Alfred vob Uexküll (eelmise pojapoeg) | pärimine 1911, võõrandamine 1919 |
Mõisakompleks[muuda | muuda lähteteksti]
1799 valmisid mõisahooned praeguses asukohas. Pärast 1905. aastat jäeti mõis hooletusse, viimased väärtuslikud ehitusdetailid viidi ära 1917. aastal. 1924. aastal müüdi paekivist peahoone ehitusmaterjaliks. 1970-ndate alguseks oli peahoonest säilinud veel vaid väike osa selle tiibehitusest ümberkohandatuna taluelamuks[6].
Tänapäeval on säilinud pool Uexküllide aegsetest ringtallidest, varasemate tallide asemele ehitatud viinavabriku hoone, endine pesuköök, millest sai asunduse ajal kuivati, valitsejamaja; kaugemal veel sepikoda ja rehe-kõrtsi-postijaama hoonestusest midagi, millest on ehitatud Vambola talu majapidamishooned. Muinsuskaitse alla on võetud kunagine mõisa valitsejamaja, ait-kuivati, mõisa kelder ja tuuleveski[6].
Kunagisest mõisapargist on siiani säilinud kirikumõisa suunduv allee ja Koonga-Mihkli teele suunduv munakivitee alleega, kuuest tammest mälestuspuude grupp, ning teine tammede grupp, mille keskel on energiasammas.
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ Oskar Loorits. Endis-Eesti elu-olu II. Lugemispalu metsaelust ja jahindusest. Tartu: Eesti Kirjandusmuuseum 1941/2001, nr 92.
- ↑ "Jahrbuch für Genealogie, Heraldik und Sphragistik, lk 132". 1913.
- ↑ Beiträge zur Kunde Est-, Liv- und Kurlands. Band VIII, Heft I und II. 1913. Lk 73.
- ↑ 4,0 4,1 4,2 4,3 4,4 4,5 4,6 "Keblaste mõis". Rahvusarhiivi kinnistute register. Vaadatud 24.10.2017.
- ↑ "Wolffeldt". Genealogisches Handbuch der baltischen Ritterschaften, lk 716-720. 1929.
- ↑ 6,0 6,1 "Keblaste mõis". Muinsuskaitseameti digiteeritud arhivaalid.
Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]