Kaubalaevaselts Linda
 |
Kaubalaevaselts Linda oli 1879. aastal tegutsema hakanud aktsiaselts, mille eesmärgiks oli kauba- ja reisijate veo korraldamine Läänemerel ja sellesse suubuvatel jõgedel.[1]
Seltsi asutamise ajal oli asutajaliikmeid 654, kuid juba mõne aasta möödudes oli aktsinäre üle tuhande. Seltsi auliikmeteks olid Carl Robert Jakobson, Johann Voldemar Jannsen, Johann Köler ja Mihkel Veske.[1]
1880. aastal osteti Carl F. Gahlnbäcki firma kaudu kolmemastiline parklaev Linda Morgenroden. Norralasest kapten värbas kuus välismaalasest madrust, eestlastest munsterdati laevale tüürimees ja viis madrust. Selts lisas laevale oma nime ja laev asus teele Ameerikasse Philadelphiasse, lastiks vanametallina raudteerööpad. Pärast sihtsadamasse jõudmist võttis alus sealt peale maisilaadungi. Oktoobris sõitis laev Taani väinades madalikule ning sai kannatada.[1]
Pärast remontimist jätkas laev reise Ameerika ja Euroopa sadamate vahel. 1881. aastal teenis Linda Morgenroden kogenud kapteni juhtimisel korralikku tulu. 1882. aastal lasti norralasest kapten ametist priiks ja asemele määrati Paldiski merekooli lõpetanud kaugsõidukapten Aleksander Teere. Sestpeale hakkas laev kahjumit tootma. Ka Linda Morgenrodeni järgmised kaptenid tegutsesid nagu paremaks pidasid ega andnud oma tegemistest aktsiaseltsi juhtidele aru.[1]
1882. aastal juulis osteti aktsiaseltsile Liepajast 331 tonnise kandvõimega parklaev, millele pandi nimeks Aleksander-Linda. Tehti plaane osta metsa ja hakata ise laevu ehitama, kuid seltsis valitsenud väikekodanliku pudukaupmehevaimu ja juhtide ebakompetentsuse tõttu ei saanud plaanidest asja.[1]
Aastaaruanded polnud korrektselt koostatud ja 1892. aastaks oli selts pankrotistunud ning kutsuti kokku likvideerimiskomisjon. Aktsiaseltsi likvideerimise ajal saatis likvideerimiskomisjon Aleksander-Linda merereisile üle Põhjamerele, kus see arvatavasti Norra rannikul 26. aprillil 1893 hukkus. Meeskond pääses küll paadiga randa, kuid laev oli kindlustamata, mistõttu sai aktsiaselts avariiga kahju 3280 rubla ja 1893. aastal kuulutati seltsi tegevus lõppenuks. Eesti rahvusliku liikumise suurim majanduslik ettevõtmine oli lõppenud krahhiga.[1]