Katkise akna parabool

Katkise akna paraboolis küsitakse, et kui laps lõhkus hoolimatult akna, siis kas see toob ühiskonnale kasu

Katkise akna parabool on parabool, mille esitas prantsuse majandusteadlane Frédéric Bastiat oma 1850. aastal kirjutatud essees "Mis on näha ja mis ei ole näha" ("Ce qu'on voit et ce qu'on ne voit pas"), et seletada, miks kahju tekitamine ja raha, mis on saadud tänu kahju tekitamisele, ei too tegelikult ühiskonnale kasu.

Frédéric Bastiat' parabool on järgmine. Poe omaniku poeg lõhkus akna ja poe omanik pidi maksma kuus franki akna parandamiseks. Aknaklaasija sai kasu, mistõttu nähtav majanduskasu sellest oli kuus franki. Nähtav ei ole, et poe omanik ei saanud seda raha kasutada millekski kasulikumaks. Selle raha oleks võinud saada mõni teine töömees, majanduskasu oleks olnud sama, kuid raha oleks olnud võimalik kasulikult kasutada. Kui see poiss oli tegelikult aknaklaasija poolt palgatud (nagu Charlie Chaplini filmis "Väikemees"), siis võib seda lugeda varguseks, kuid ometigi näevad eemaltvaatajad ainult, et aknaklaasija tegi tööd ja sai kasu. Ning Bastiat ütleb edasi, et ühiskonnas võidakse teha tahtlikult asju, mis põhjustavad kahju, kuid tunduvad toovat majanduslikku kasu, aga häving ei too kasu. Selle näiteks võib olla uue tehnoloogia juurutamine, mis tekitab palju täiendavaid probleeme ja nende probleemide lahendamiseks tehtud kulutused tunduvad majandust edendavat, kuid varasem tehnoloogia oli ühiskonnale parem ja odavam. Või sõjaks tehtud kulutused, mis edendavad majandust, kuid sõda põhjustab hävingut.