Kasutaja:VivianVaha/Jakob von Uexküll

Jakob von Uexküll (sündinud 8. septembril 1864 Keblaste rüütlimõisas Mihkli kihelkonnas-surnud 1944. a Itaalias Capri saarel) on baltisaksa päritolu loodusteadlane, väljaõppelt füsioloog, lisaks veel filosoof ja biosemiootik, kes viis läbi revolutsiooni bioloogias, võttes seal kasutusele subjekti mõiste. Uurides loomade ja inimeste omailmasid (Umwelt), pakkus see ideede ja teaduse ajaloo silmapaistev isik maailmast ühe keskkonnateadliku visiooni. Jakob von Uexküllil oli tugev side Eestiga.

Elulugu

Jakob von Uexküll sündis ühte rohkearvulisse baltisaksa suguvõsasse. Tema isa Alexander von Uexküll (1829–1891) oli baltisaksa poliitik, kes viis aastat (1878–1883) töötas Tallinna (Revali) linnapeana. Isa oli Märjamaa kihelkonnas asuva Haimre (Heimari) mõisa omanik, kus  Jakob veetis suurema osa oma lapsepõlvest. Tema ema oli paruness Sophie Karoline Pauline von Hahn (1832–1887). Väike Jakob alustas kooliteed 1874. a  Coburgis Saksamaal, peatselt jätkas ta õppimist Tallinna Toomkoolis, kus tutvus esmakordselt Immanuel Kanti töödega. Kantiaaniks jäi ta kogu eluks.1884. a alustas Jakob õpinguid Tartu (Dorpati) Ülikoolis, õppides seal ajalugu, mineraloogiat ja zooloogiat. Tema üheks teaduslikuks juhendajaks oli zooloog Max Braun, kelle mõjutusel tekkis tal huvi mereselgrootute vastu. Just Tartus üliõpilasena väljendas ta esimest korda oma mittenõustumist Darwini põhiideega. Zooloogiaprofessor Julius von Kennel oli veendunud darvinist, kellega Jakobil tekkisid erimeelsused elunähtuste seletamisega seoses. Oma ülikooliaastatel oli Jakob korporatsiooni Estonia liige, samasse korporatsiooni olid kuulunud ka Karl Ernst von Baer ja F. R. Kreutzwald. 1888. a lõpetas Jakob von Uexküll Tartu Ülikooli zooloogina ja lahkus Tartust, et asuda õppima Heidelbergis Saksamaal professor Kühne füsioloogia instituudis. Tema peamiseks uurimisteemaks oli seal loomade toonus – organismi alalhoidev pingeseisund. Oma uurimistööle tuginedes sõnastas Uexküll neuro-motoorse regulatsiooni reegli, mis on füsioloogias tuntud nn Uexkülli reeglina. Selle kohaselt liigub närviimpulss lihasesse kui lihas on lõdvestunud olekus. Alates 1899. a pakub füsioloog Etienne-Jules Marey füsioloogiainstituut Pariisis võimaluse teadusega edasi tegeleda. Järgneb Napoli bioloogiajaama periood. Napolis kirjutab Uexküll oma esimese raamatu käitumisbioloogiast ("Juhatus veeloomade eksperimentaalbioloogilistesse uuringutesse"), mis ilmub 1905. a. Peatselt saabub esimene suurem tunnustus: 1907. a nimetatakse Jakob von Uexküll tema tööde eest lihasfüsioloogia uuringute alal Heidelbergi Ülikooli arstiteaduskonna audoktoriks. Kaks aastat hiljem viibib ta pikemalt Monacos, kus kirjutab 1909. a oma teise raamatu "Loomade omailm ja siseilm". Just see raamat pani aluse omailmaõpetusele (Umweltlehre), just selles raamatus kasutusele võetud termini omailm (Umwelt) kaudu ongi Uexküll kõige enam tuntuks saanud – seda kasutavad tänapäevalgi oma töödes nii semiootikud, antropoloogid, psühholoogid kui ka filoloogid.

Juba 1903. a oli toimunud Jakob von Uexkülli abielu krahvinna Gudrun von Schweriniga (1878–1969), kellega sai kolm last: Sophie Luise Damajanti e. Dana (1904–1992), Karl Kuno Thure (1908-2004) ja Gustav (Gösta) Adolf (1909-1993). Ajaloo keerises 1917. a kaotab Uexküll kogu oma Baltikumis asuva vara ja nüüdsest leiab suurem osa tema järgnevast karjäärist aset Saksamaal, peamiselt Heidelbergi ja Hamburgi ülikoolides õppejõuna töötades. 1918. a võtab ta enesele Saksa kodakondsuse. 1920. a avaldab ta olulise teose "Teoreetiline bioloogia". 1926. a saab temast hiljuti asutatud Hamburgi ülikooli professor, senini oli ta tegutsenud erinevates Euroopa ülikoolides eraõpetlasena.

Suviti oli noor Jakob sageli olnud oma tädi juures Virtsu mõisas. Virtsu maadel asus Puhtulaid – paik, millesse ta oli kiindunud. Nüüd 1928. a saab temast Eestis asuva Puhtu saare omanik, kus edaspidi veedab rohkem kui kümme oma järgnevatest suvedest. Mõne aasta pärast asub saarel n-ö aednikuna elama loodusarmastaja-ornitoloog krahv Alexander von Keyserling. Samal ajal, aastal 1934, ilmub Uexkülli esimene laiemale avalikkusele suunatud teos "Rännud loomade ja inimeste omailmades". Väidetavalt on just see raamat ja selles toodud näited olnud kõige rohkem kasutatud ja tuntud Uexküllile viitavas muude valdkondade kirjanduses. 1926. a loob Uexküll Hamburgis Omailmauuringute Instituudi ning juhatab seda 1926-1940. Rajab seal pimedate juhtkoerte keskuse ning kutsub üles parandama loomade elukeskkonda loomaaedades. 1940. a ilmub tema teos "Tähendusõpetus", mida praegu peetakse biosemiootika klassikaliseks, uut suunda rajanud tööks. Uexkülli tutvustamisel semiootikuna andis suure panuse ameerika keeleteadlane ja semiootik Thomas Sebeok. 1940. a seab end sisse Capri saarel Itaalias rootslasest arsti Axel Munthe juures ning sealt läheb ta  ka 1944. a oma viimasele teekonnale. 1947. a ilmub postuumselt Jakob von Uexkülli teos "Elu tähendus" (Der Sinn des Leben).

Jakob von Uexkülli saavutused teadlasena  

Uexküll peab dialoogi. Ta peab dialoogi oma ajaga, mineviku ja tuleviku bioloogide ja filosoofidega, ning eelkõige elu endaga. Sellest annab tunnistust tema kirjutiste elav ja samas küsitlev toon, tema ideede pidev areng avaldatud publitseeringute voolus; seda tõendab see tähtsus, mida ta omistab eksperimenteerimisele, seega faktidele, samuti  hool ja energia, millega ta pühendub praktilistele küsimustele, nt loomaaiad, pimedate juhtkoerad. Hoolimata koostatud väitekirjade (les theses) rohkusest – üks taju kohta, teine ökoloogia kohta, siis üks eetikast ja veel üks psühholoogiast – umbusaldas ta teooriaid. Tema seisukoht oli: teooriad vangistavad elu. Ja tõesti, tema suur mõistealane viljakus ja originaalsus ei lase tal kinni jääda mingisse tardunud teoreetilisse positsiooni ega mingisse koolkonda, olgu see siis füsioloogiline, psühholoogiline või filosoofiline, ega isegi mitte ühessegi distsipliini (teadusharusse) ja veelgi vähem oma ajastusse. Parun von Uexküll võtab osa teaduslikust debatist mehhanistide ja vitalistide vahel ning seisab vastu nii darvinismi loodusliku valiku teooriale bioloogias kui ka Watsoni ja Skinneri biheivioristlikule teooriale psühholoogias. Uexkülli esimesed tööd tegelevad selgroogsete mereloomade võrdleva füsioloogiaga. Järgnevalt tunneb ta huvi organismi ja teda ümbritseva keskkonna vahelise suhte vastu. Just siin läheneb ta vitalismile, olles saanud inspiratsiooni peamiselt füsioloog Johannes Mülleri ja bioloog-filosoofi Hans Drierchi töödest. Olles bioloogiasse toonud subjekti mõiste, annab ta tõuke bioloogiale, mille aluspõhjaks saab tähenduse mõiste (le concept de signification), sellisele bioloogiale, mis nõuab looduse nägemist elavana. See viis, kuidas Uexküll tungib loomade keskkondadesse, on lähteallikaks objektivistlikule etoloogiale. (Etoloogia – zooloogia haru, mis uurib loomade käitumist ja selle põhjuseid). Siinkohal võiks mainida Konrad Lorenzit, kes peab Uexkülli üheks etoloogia rajajaks.

Uexküll ei soovinud loomades näha pelgalt masinaid, objekte, sest nii nagu inimestel, nii on ka loomadel meeleelundid, mille abil tajuda ja liikumiselundid, mille abil mõjuda. Nii saavad ka loomadest subjektid, kelle oluliseks tegevuseks on tajumine ja  mõjumine. Ja nõnda „avame omailmade juurde viiva ukse, sest kõik, mida subjekt tajub, saab tema tajuilmaks (Merkwelt) ja kõik, millele ta mõjub, tema mõjuilmaks (Wirkwelt). Tajuilm ja mõjuilm koos moodustavad ühe tervikliku üksuse, omailma (Umwelt)“.

Uexkülli bioloogiaalased tööd omavad ühtaegu fundamentaalset filosoofilist tähtsust. Tema teooriatest (de ses theses) saadi inspiratsiooni aruteludeks ja tõlgendusteks nii fenomenoloogias (Heidegger, Merleau-Ponty ja Patočka) kui ka prantsuse filosoofia harus, mida võiks üldistavalt nimetada strukturalismiks (Canguilhem`ist Deleuze`ni). Uexküll kuulutab sõnaselgelt oma teoreetilist ambitsiooni jätkata [Kanti] Puhta mõistuse kriitikat, pannes rõhku dimensioonile, mida kehastab teadlik subjekt. Ta muide kõrvutab oma keskkonnateooriat Leibnizi monaadidega. Ja tematiseerib looduse suurt sümfooniat. „Kõik arvutud omailmad moodustavad oma mitmekesisusega (…) selle klaviatuuri, millel Loodus mängib oma üleajalist ja üleruumilist tähendussümfooniat“. Kui nõustume Deleuze`i väitega, et filosoofiale sobiv tegevus on uute mõistete loomine, siis võime Uexkülli pidada 20. saj alguse suurimaks filosoofiks: tema omailmateooria paistab silma ohtral arvul originaalsete mõistete loomisega. Mõistest Umwelt (omailm) on täielikus sõltuvuses sellised mõisted nagu Umgebung (keskkond), Merkwelt (tajuilm), Wirkwelt (mõjuilm), Innerwelt (sisemaailm) ja Gegenwelt (vastasmaailm, monde replique).  Uexkülli mõte esitab algusest peale kahte liiki küsimusi: ühelt poolt epistemoloogilisi ja teiselt poolt filosoofilisi, temas seostuvad omavahel füsioloogi teaduslik rangus ja filosoofi ambitsioon.

Kuidas sai üks 20. saj suurimaid ja originaalsemaid biolooge olla antidarvinist? küsib filosoof-ornitoloog Hadrien Gens ja seejärel vastab Uexkülli omailmateooriat abiks võttes järgnevalt. Vastupidiselt domineerivale darvinistlikule bioloogiale on olemas teine võimalus, subjekti suhet oma keskkonnaga saab mõista aktiivse kohandumisena, mitte passiivse adapteerumisena. See mittedarvinistlik bioloogia on rajatud tähendusele ning võtab Uexkülli käsitluses subjektiivse perspektivismi kuju. Selle absoluutselt fundamentaalse bioloogilise žesti taga asub vitalistlik vajadus, mis ilmneb eelkõige Uexkülli pidevas vastandumises tema ajal domineerinud mehhanitsismile. Ta ütleb: looma omailm on tema elumaailm. Lõpuks kasvatab ta oma keskkonnateooria üheks tõeliseks tajumisteooriaks: elada, see tähendab tajuda aktiivselt oma omailma (oma keskkonda). Vivre signifie percevoir activement son milieu. Veel tänapäevalgi võib Uexkülli mõjul leida teatavais neuropsühholoogiat uurivates harudes, kes jätkavad Uexkülli mõiste Umwelt (omailm) kasutamist, aga eriti Tartu biosemiootika koolkonnas, kes on sõnaselgelt kinnitanud oma tahet jätkata selle baltisakslase keskkonnateooriaga: bioloogid ja semiootikud nagu Thomas A. Sebeok või Kalevi Kull registreerivad oma tööd just omailmauuringute (Umweltforschung / la recherche sur le milieu) alla.

Semiotica tartuensis: Jakob von Uexküll ja Juri Lotman

Semiootikateadlased J. Lotman ja K. Kull on kirjutanud ühest huvitavast seaduspärast, tähelepanekust, et uute ideede, vaadete ja lähenemisviiside ilmumine pole seotud üksnes kellegi ajuga, vaid ka mingi kohaga geograafilises ruumis, paigaga, kus see aju asub. Igal paigal on oma genius loci, mis eksisteerib vaid nende jaoks, kes on talle kongeniaalsed. Vaadeldes selles kontekstis Jakob von Uexkülli ja Juri Lotmanit, kellest viimatimainitu oli Tartu-Moskva 1960.-1980. aastatel tegutsenud semiootikakoolkonna rajaja ja eestvedaja, on mõlema mehe seos Tartuga ilmne. Lotman ja Kull, olles eraldanud Moskva-Tartu semiootilisest tervikust spetsiifilise Tartu komponendi, leiavad, et peale Juri Lotmani on see komponent seotud just J. von Uexkülli ideedega ja seda hoolimata tõsiasjast, et Uexküll elas Tartus palju aega varem.

See paik oli just Tartu, kus 1884-1888 ülikoolis õppiv Jakob von Uexküll hakkas kahtlema tol ajal üldiselt aktsepteeritud Darwini-keskses bioloogilises paradigmas. Just oma Tartu tudengiaastatel hakkas Uexküll omaenda sõnul "tõsiselt kahtlema, kas see kangas, millesse Darwin ja Haeckel Emakese Looduse on riietanud, talle vähimalgi määral passib."Hoolimata oma õppejõudude Darwini-meelsusest ei tahtnud ta omistada kogu selektiivset funktsiooni keskkonnale, vaid näha organismi ennast valiva subjektina. Me võime uskuda, et just Tartus külvati esimesed seemned tema edasisele tegevusele biosemiootika vallas. Suures osas tänu kultuurisemiootik Juri Lotmanile kujunes Tartu semiootikas termin, mida võiks kõrvutada biosemiootik Jakob von Uexkülli Umweltiga, ja see termin on "semiosfäär". Ka Lotman oli antidarvinist. Tema loodud mõiste "semiosfäär" kujunemisel oli oluline roll "biosfääri" mõistel. Biosfäär aga erineb darvinistlikust keskkonnast selle poolest, et areneb koos selles eksisteerivate biosüsteemidega, on seega niiöelda bioloogilise dialoogi tulemus.

Erinevalt varasematest lingvistilistest ja semiootilistest arusaamadest ei eelne Lotmanil kontekst tekstile, ei ole selle eeltingimuseks, vaid vastupidi - tekst produtseerib oma konteksti ja seda kõige laiemas mõttes.Võrdluseks võib tuua, et ka Uexkülli käsitluse järgi on primaarne organism, kes produtseerib oma Umwelti; igal organismil on maailm, mis loodud tema enese unikaalsete mõõtmete järgi.

Jakob von Uexkülli olulisemad teosed

• "Leitfaden in das Studium der experimentellen Biologie der Wassertiere" (Juhatus veeloomade eksperimentaalbioloogilistesse uuringutesse), Wiesbaden, Verlag von J. F. Bergmann, 1905.
• "Umwelt und Innerwelt der Tiere" (Loomade omailm ja siseilm), Berliin, Verlag von Julius Springer, 1909; teine parandatud ja täiendatud trükk, 1921.
• "Bausteine zu einer biologischen Weltanschauung: Gesammelte Aufsätze" (Bioloogilise maailmavaate ehituskivid), München, F. Bruckmann, 1913.
• "Theoretische Biologie" (Teoreetiline bioloogia), (I trükk 1920. a Berliinis), Frankfurt-am- Main, Suhrkamp, 1928.
• "Die Lebenslehre" (Eluteadus), Potsdam, Müller und Kiepenheuer Verlag, Zürich, Orell Füssli Verlag, 1930.
• "Streifzüge durch die Umwelten von Tieren und Menschen" (Rännud loomade ja inimeste omailmades), Hamburg, 1934.
• "Bedeutungslehre" (Tähendusõpetus), Hamburg, Rowohlt, 1940.

• "Der Sinn des Lebens" (Elu mõte), Stuttgart, Ernst Klett Verlag, 1947 (posthuumselt).

Kasutatud kirjandus

1.Gens, H. (2014). Jakob von Uexküll, explorateur des milieux vivants. Logique de la signification, Herman Editeurs, Paris.

2. Kull, K.; Magnus, R. (2012). Jakob von Uexküll. Omailmad, Ilmamaa, Tartu.

3. Lotman, M. (2012). Struktuur ja vabadus I. Semiootika vaatevinklist, TLÜ Kirjastus, Tallinn.