Kasutaja:TJairus/Delta

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Disambig gray.svg  See artikkel räägib jõedeltast; kreeka tähe kohta vaata artiklit Delta (täht); Nigeeria osariigi kohta Delta osariik; Colorado linna kohta vaata artiklit Delta (Colorado)

Niiluse delta nähtuna kosmosest. NASA foto.

Delta ehk suudmemaa on jõesetete kuhjumise tagajärjel tekkinud mitmeharuline jõesuu.

Delta on ala, kus voolusäng suubub basseini – järve, merre, ookeani või väljub seda piiritlevast voolusängist ning valgub laiali. Voolava veekogu suubumisel seisva veega veekogusse või teise aeglasema vooluga jõkke aeglustub vee voolukiirus ning sellega seoses väheneb selle võime transportida purdosakesi. Nende settimisel moodustub pikkamööda struktuur, mida tuntakse jõedeltana. Kaardipildilt vaadates meenutavad jõedeltad Kreeka tähestiku suurtähte delta, Δ. Legendi kohaselt märkas sarnasust esmalt Herodotos, kes kirjeldas oma teostes elu Vana-Egiptuses ja Niiluse jõe deltat. Hoolimata legendi populaarsusest ei võtnud „delta“ terminit siiski kasutusele Herodotos.[1][2]

Kujunemine[muuda | muuda lähteteksti]

Deltas toimub voolukiiruste langus ning selle tulemusena käivitub aktiivne purdosakeste (peamiselt liiva, aleuriidi ja saviosakeste) akumulatsioon. Sõltuvalt sellest, kas voolusäng suubub basseini või avaneb näiteks ariidsel alal mäestikuesisele tasandikule, eristatakse deltasid (kitsamas mõttes) ja uhtekoonuseid.

Deltad hakkavad kujunema siis, kui setteid transportiv vooluvesi jõuab ühte järgnevatest punktidest:

1. suubub seisva veega veekogusse, nagu järv, ookean või veehoidla;

2. suubub teise, aeglasema vooluga jõkke, mis ei suuda kogu transporditavat purdmaterjali lisajõe suudmest ära kanda;

3. suubub sisemaa regiooni, kus vesi voolab laiali, voolukiirus aeglustub ja setted kuhjuvad.

Kui voolav vesi siseneb seisvasse veekogusse, ei ole see enam voolukanalisse surutud. Veevool laieneb ning voolukiirus väheneb. See omakorda vähendab vee võimet purdosakesi transportida ning kaasa liikunud materjal settib, pannes aluse jõedelta moodustumisele. Aja jooksul setted kuhjuvad ja jõesuue progradeerub settebasseini suunas. Jõesängi suhteline kõrgus ei muutu, seega kaasneb deltasetete kogunemise ja voolukanali pikenemisega jõe languse vähenemine. Kui jõe lang väheneb, muudab see olemasoleva jõesängi ebastabiilseks:

1. Gravitatsiooni mõjul liigub vesi nõlvalt alla kõige otsemat teed pidi. Kui veetase tõuseb ajutiselt üle voolusängi kallaste, näiteks üleujutuse käigus, valib vesi uue, otsema tee nõlvalt alla ja lang muutub järsemaks.[2]

2. Kui jõe pikiprofiili langus väheneb, siis väheneb nihkejõud, mis voolusängi põhjast purdosakesi kaasa haarab ja transpordib. Purdosakesed settivad voolusängi põhja ja põhjapinna suhteline kõrgus voolusängi kallaste suhtes suureneb. Nii muutuvad üleujutused tõenäolisemaks, jõeveel on lihtsam kallastest läbi murda ja lõigata setetesse uusi, suurema langusega voolukanaleid. Uute voolusängide tekkimisel jääb enamasti osa veevoolust ka endisesse kanalisse ja taolise protsessi tulemusel tekib deltale iseloomulik harujõgede võrgustik.

Teine viis deltadele iseloomuliku harujõgede võrgustiku kujunemiseks on seljandike settimine jõesängide suudmeala keskosasse. Kui taoline seljandik on settinud, suunatakse veevool kahelt poolt ümber seljandiku. Vee voolukiirus seljandiku jõepoolses otsas aeglustub ja settimine hoogustub. Taolise protsessi tulemusel tekivad jõeharusid üksteisest eraldavad settesaared. Hea näide on Wax Lake´i järve delta USA-s Louisiana osariigis.

Mõlemal kirjeldatud juhul muutub settekeskkond pidevalt, settimine liigub paksema settekihiga aladelt õhema settekihiga aladele, ühtlustades niimoodi reljeefi. Kaardipildilt vaadates läheneb selle ala põhikuju sageli Kreeka tähele delta, mille pinda läbistavad setteid transportivad harujõed. Mida sagedamini harujõgede asukoht muutub, seda enam sarnaneb delta kuju sümmeetrilisele lehvikule, sest seda ühtlasem on settimine kogu deltaala lõikes. Kui jõeharud ei muuda oma asukohti pika aja vältel, kujunevad välja nn “linnujala-tüüpi“ deltad, kus suured settesaared ja -poolsaared on läbistatud üksikute harujõgedega, näiteks Mississippi ja Uurali jõel.

Deltade tüübid[muuda | muuda lähteteksti]

Mississippi jõe alamjooksu muutused ajas
Deltaharude muutused Mississippi deltas, 4600 a tagasi Radiocarbon dating, 3500 a tagasi, 2800 a tagasi, 1000 a tagasi, 300 a tagasi, 500 a tagasi, tänapäev


Deltasid jagatakse klassidesse vastavalt nende tekkimist kõige enam kontrollivale protsessile, milleks võivad olla looded, lainetus või hoovused.[3]

Lainetuse deltad[muuda | muuda lähteteksti]

Lainetuse domineerimisel deltakujunemisprotsessis kujundab delta kuju lainetuse erosioon ja suur osa jõest tulnud setetest surutakse vastu rannikut. Seda tüüpi deltad, näiteks Niiluse delta, kalduvad olema tüüpiliselt kreeka suurtähe delta kujulised.[4]

Gangese delta Indias ja Bangladeshis on maailma suurim delta ja samas ka üks maailma viljakamaid piirkondi.

Loodete deltad[muuda | muuda lähteteksti]

Erinevalt jõe ja lainetuse poolt kujundatud deltadest on tõusu-mõõna poolt kujundatud deltades enamasti üksikud peaharud, mille vahele jäävad selgelt eristuvad seljandikud ja ahelikud. Oluline roll deltade kujunemisel on erosioonil, uued deltaharud formeeruvad ajal, kui on palju vett, näiteks üleujutuste või tormide ajal. Need kanalid täituvad seejärel aeglaselt setetega, kuni hääbuvad. Loodete poolt kujundatud deltadele on iseloomulik dentriitiline struktuur, näiteks Gangese delta.[4]

Gilberti deltad[muuda | muuda lähteteksti]

Gilberti delta (nime saanud Grove Karl Gilberti järgi) on eriline deltatüüp, mis on kujunenud jämedateralistest setetest, vastupidiselt enam levinud pigem savikatest setetest kujunenud deltadele nagu näiteks Mississippi jõel. Taolise delta moodustavad kiirevoolulised mäestikujõed mageveelisesse järve suubudes.[5] [6]Kuigi mõned autorid kirjeldavad mõlemaid, järvelisi ja merelisi Gilberti deltasid, väidavad teised, et formatsioon on iseloomulik mageveejärvedele. Jõevesi ja mage järvevesi on sarnase tihedusega ja segunevad kiiresti, merevesi aga on mageveest suurema tihedusega ja väiksema tihedusega jõevesi püsib soolase ja tihedama merevee kohal kauem, kandes ka setteid laiemale alale.[6]

G.K. Gilbert ise kirjeldas sellist deltatüüpi esmakordselt Bonneville´i järvel aastal 1885.[6] Taolisi struktuure leidub mitme oja suudmes Briti Kolumbias Okanagani järves, kus need tekitavad silmapaistvaid poolsaari, nagu Naramata 49° 35′ 30″ N, 119° 35′ 30″ W, Summerland 49° 34′ 23″ N, 119° 37′ 45″ W, või Peachland 49° 47′ 0″ N, 119° 42′ 45″ W.[6]

Estuaarid[muuda | muuda lähteteksti]

Deltasetete akumuleerumisel määrab nende paksuse basseini sügavus. Selle piiriga määratud setteruumi täitumisel nihkuvad järgnevad settemassid nn progradeeruvalt järjest rohkem basseini suunas. Delta progradeerumise ulatust ja kiirust kontrollivad vee voolu ja sissekantava settematerjali hulk ning basseini hüdrodünaamika (hoovused, lainetus, tõus-mõõn). Kui basseini hüdrodünaamilised tingimused on ebasoodsad siis võivad suudmest ära kanduda peaaegu kõik sinna ladestunud setted ning moodustub lehtrilaadne suudmelaht ehk estuaar.

Estuaari moodustumise tingimused:

Estuaari eritüübiks on limaan – väljavenitatud lahelaadne üleujutatud jõesuue, mis ulatub kaugele piki jõge ülesvoolu.

Märkimisväärseteks estuaaride näideteks on Saint Lawrence´i jõe ja Tejo jõe estuaar. Suure hulga setete puhul võib ka taolistes tingimustes siiski delta moodustuda. Jõgi moodustab mitu lehtersuuet, mille vahele jääb saari. Näiteks Jangtse ja Meghna jõgede suudmed.

Sisemaa deltad[muuda | muuda lähteteksti]

Okavango delta

Haruldastel juhtudel asuvad jõedeltad orus ja neid kutsutakse ümberpööratud jõedeltadeks. Mõnel juhul jaguneb jõgi sisemaal mitmeks haruks ainult selleks, et taas ühineda ja jätkata teed mere poole. Selline ala kannab nimetust sisemaa delta ja esineb sageli endistel järvepõhjadel, näiteks Nigeri jõel ja Amazonase jõel, mis jaguneb enne Marajó saart. Üheks märkimisväärseks sisemaadeltaks on Peace´i-Athabasca delta, kus kaks eraldi jõge moodustavad Athabasca järve suubudes ühise delta.

Uhtekoonused e. kuivamaadeltad on iseloomulikud mäestike jalamil paiknevatele ariidse ja poolariidse kliimaga nõgudele ja tasandikele. Mäestikulistes tingimustes moodustuva lumikatte ja liustike kevadisel sulamisel uhutakse tavaliselt järsu gradiendiga ja kärestikuliste voolusängidega mäestike jalamitele suurel hulgal erineva terasuuruse ja tavaliselt halva ümardatusega kivimmaterjali, mis kuhjub nende kanalite suudmealadel lehvikulaadsete ja/või keeljate ning koonusjate kumera ristlõikega settekehadena. Sarnaselt veelistele deltadele arenevad uhtekoonused progradeeruvalt tasandike suunas, kuid neil puudub selgelt väljapeetud vertikaalne settekeha liigestus. Küll on uhtekoonustes teravalt väljakujunenud lateraalne, koonuse suubumiskohast radiaalselt lahknev diferentseerumine jämedateralistest setetest (rahnud-veerised) sängi suudmes kuni distaalsete liivade ja aleuriitide ning savideni. Ajutise vooluvee kanali suudmes tekivad uhtekuhikud e. proluuviumid.


Delta võib moodustuda ka sisemaal. Mõnel juhul jaguneb jõgi tasastel ariidsetel aladel kanaliteks, mis seejärel järjest aurustuvad kõrbes. Okavango delta Botswanas on üks hästi tutud näide. Nigeri jõel on keskjooksul sisedelta, aga allavoolu harud ühinevad taas. Sisemaa deltasid ei nimetata alati deltaks.

Settestruktuur[muuda | muuda lähteteksti]

Kuigi voolukiiruse langemisel on deltade akumuleerumisel mängida suurim roll, määravad settimist kolm faktorit:

  • mehhaaniline settimine – voolukiirus või voolamise turbulentsus langeb ja hakkavad settima ka kõige väiksemad osakesed.
  • elektrolüütiline koagulatsioon – magedas, madala ioonkontsentratsiooniga vees on saviosakeste ja ka kolloidide ümber elektriline kaksik-kiht, mis ei lase neil osakestel üksteise külge kleepuda. Juba väikeste elektrolüütide hulga korral vees surutakse see kaksik-kiht kokku ja saviosakesed-kolloidid kleepuvad üksteise külge, moodustades suuremaid ja seega ka kiiremini settivaid osakesi nii nimetatud koagulaate ja flookuleid. Elektrolüütiline koagulatsioon teeb võimalikuks muidu praktiliselt mittesettivate saviliblede väljalangemise suspensioonist.
  • orgaaniline – soodi ja järve või soo setted – delta pinnal moodustuvad paljudel juhtudel soised seisva vee järvikud või mangroovisood.

Merelised deltad moodustavad reeglina tasaseid, nõrgalt basseini poole kallutatud settelavasid, mille veepealset ja suudmelähedast osa liigestavad arvukad hargnevad jõekanalid. Deltade settekehad ulatuvad tavaliselt kaugele eemale füüsiliselt määratletavast jõesuudmest ning neil eristatakse kaht põhilist osa: subakvaalne delta ehk veealune deltatasandik ja subaeraalne delta ehk veepealne deltatasandik, viimane võib olla ajutiselt üleujutatud.

Deltasetteid iseloomustab spetsiifiline vertikaalne ehitus, mille alusel jagunevad setted kolme üksusesse: delta põhjasetted, nõlvasetted ja pinnasetted.[5]

  • delta põhjasetted (bottomset beds) – horisontaalkihilised peened kuni ülipeeneteralised aleuriidi ja savi setted, mis moodustavad delta distaalses osas ehk välimisel serval. Need on suspendeerunud kõige peenemad osakesed, mille koaguleerumine ja settimine nõuab hüdrodünaamilisemalt vaiksemaid ja normaalsoolsusega tingimusi.
  • nõlvasetted (foreset beds) – kallak-põimjaskihilised liiva ja jämealeuriidi setted, mis moodustuvad subakvaalse delta basseinipoolsel nõlval. Delta arenedes progradeeruvad nõlvasetted basseini suunas ja asendavad põhjasetteid. Nõlvasetted moodustavad valdava osa delta settekehast.

Delta välisserva kalle sõltub setete settimisnurgast. Mida kaugemale edasi nõlvasetted arenevad, seda enam setteid kuhjub ja esineb miniatuurseid maalihkeid. Läbilõikes on näha, et nõlvadetted on paralleelsete kihtidena põhjasetete kohal ja nendega nurga all, näidates iga delta kujunemise etappi.

  • pinnasetted (topset beds) – õhuke, valdavalt horisontaalkihiline settekiht nõlvasetete peal, mis moodustub subaeraalses delta osas. Pinnasetted võivad moodustuda delta pinnal hargnevates jõeharudes, kruusad-liivad, analoogiliselt sängisetetega, kuid peamiselt siiski suurvee või üleujutuste perioodidel üle kogu delta ala (peeneteralised setted). Pinnasetted on jagatud kahte alamossa: ülemine deltatasandik ja alumine deltatasandik. Ülemist deltatasandikku ei mõjuta looded, alumise deltatasandiku ülapiiriks on loodete mõju ülapiir.[7]

Deltad ja uhtekoonused[muuda | muuda lähteteksti]

Deltad erinevad uhtekoonustest, sest deltadel on enamasti lauge nõlv ja nad koosnevad peamiselt peeneteralistest setetest (liiv, aleuriit, savi) ja alati on tegemist vee voolamisega veekogusse. Uhtekoonused aga on järsu nõlvaga, koosnevad jämedateralistest setetest(muuhulgas rahnudest) ja domineerivad purdmaterjali voolude ja suurte üleujutuste korral. Need üleujutused on sageli tulvaveed, mis võivad lõppeda nii maapinnal kui ka veekogus. Viimasel juhul nimetatakse tekkivat suudmeala ka deltadeks.

Deltade näited[muuda | muuda lähteteksti]

Kuulsaim delta on Niiluse jõel ja selle delta tüübiks on nn jagunenud delta. Gangese ja Brahmaputra kombineeritud delta katab enamuse Bangladeshi ja Bengali alast, suubudes Bengali lahte maailma suurima deltana. St. Clair´ jõe delta Kanada Ontario provintsi ja USA Michigani osariigi piiril on suurim mageveekogusse suubuva jõe delta.

Ökoloogilised ohud deltadele[muuda | muuda lähteteksti]

Inimtegevus, muuhulgas veerežiimi muutmine, tammide ja hüdroelektrijaamade ja veehoidlate rajamine võib radikaalselt muuta deltade ökosüsteemi. Tammid takistavad täiendavate purdosakeste edasikandumist deltaalale, mis omakorda võib viia deltaalade erosioonini. Vee kasutamine ülesvoolu võib olulisel määral suurendada merevee soolsust, kuna merre voolava magevee hulk väheneb. Peaaegu kõik deltad on inimtegevusest mõjutatud, kuid kõige ekstreemsemateks ökoloogilise hävingu näideteks võib siiki pidada Niiluse ja Colorado jõe deltade tammide ja veerežiimi muutmise süsteeme. Niiluse deltasse kanalite kaevamisest on kirjutanud juba Herodotos (elas ca 484–425 e.Kr) oma teises teoses nimega „Euterpe“.[8]

Deltad majanduses[muuda | muuda lähteteksti]

Deltade setted on vooluvee poolt hästi sorteeritud ning seetõttu on iidsete deltade aladel levivad liivad ja kruusad laialdases kasutuses. Neist valmistatakse betooni kiirteede ehituseks, hoonete rajamiseks, kõnniteedeks ja isegi maastiku kujundamiseks. Ainuüksi USAs toodetakse üle 1 miljardi tonni liiva ja kruusa aastas.[9] Deltade alad moodustavad ulatuslikke tasandikke, mis külgnevad sageli linnadega. Nii asuvad deltadel sageli suured tööstus- ja kaubanduspiirkonnad, samuti põllumajandusmaa. Sellised kasutusalad on sageli omavahel vastuolus. Näiteks Fraseri jõe deltal Briti Kolumbias, Kanadas, asub Vancouveri lennujaam ja Roberts Banki sadam, suurim kivisöeekspordi ettevõte kogu Põhja-Ameerikas, ja Annacise saare tööstuspiirkond, ja on seega segu äri-, elamu- ja põllumajandusmaast. Deltaaladel või nende vahetus läheduses elab tihti palju inimesi. Põhjuseks on enamasti viljakas muld, mis soodustab põllupidamist. Paljud suured linnad läbi ajaloo, nagu Aleksandria, Kolkata, Rotterdam, Shanghai, Marseille ja New Orleans, on tekkinud suurte deltat moodustavate jõgede suudmealadele.Paljud linnad, mis on ehitatud mere kaldale jõesuudme vahetusse lähedusse, ei pruugi enam olla mere kaldal, sest jõesetteist tekib pidevalt juurde uut maismaad. Näiteks Mississippi jõe delta tungib edasi kiirusega umbes 60, Niiluse delta aga "kõigest" 3 m aastas.


Deltad Eestis[muuda | muuda lähteteksti]

Deltasid esineb ka Eesti jõgedel, neist suurimad on Emajõel ja Kasari jõel. Mõlemad kuuluvad Ramsari rahvusvaheliselt tähtsate märgalade nimekirja, sest on oluliseks rändlindude peatuspaigaks.[10]

Deltad Marsil[muuda | muuda lähteteksti]

Teadlased on leidnud mitu näidet deltadest, mis on kujunenud Marsi järvedes. Deltade leidmine Marsilt on märk sellest, et kunagi oli Marsil palju vett. Deltasid on leitud suurtest geograafilistest piirkondadest, allpool toodud neist mõned pildid.[11]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Celoria, Francis (1966). "Delta as a geographical concept in Greek literature". Isis 57 (3): 385–388. 
  2. 2,0 2,1 Slingerland, R. and N. D. Smith (1998), Necessary conditions for a meandering-river avulsion, Geology (Boulder), 26, 435–438.
  3. Galloway, W.E., 1975, Process framework for describing the morphologic and stratigraphic evolution of deltaic depositional systems, in Brousard, M.L., ed., Deltas, Models for Exploration: Houston Geological Society, Houston, Texas, p. 87– 98.
  4. 4,0 4,1 Fagherazzi S., 2008, Self-organization of tidal deltas, Proceeding of the National Academy of Sciences, vol. 105 (48): 18692–18695,
  5. 5,0 5,1 Characteristics of deltas. (Available archived at [1] – kontrollitud sept.2013.)
  6. 6,0 6,1 6,2 6,3 "Geological and Petrophysical Characterization of the Ferron Sandstone for 3-D Simulation of a Fluvial-deltaic Reservoir". By Thomas C. Chidsey, Thomas C. Chidsey, Jr (ed), Utah Geological Survey, 2002. ISBN 1-55791-668-3. Pages 2–17. Partial text on Google Books.
  7. Mineral Information Institute. 2011. Sand and Gravel. http://www.mii.org/Minerals/photosandgr.html
  8. Gutenbergi projekti ingliskeelne tõlge http://www.gutenberg.org/files/2131/2131-h/2131-h.htm
  9. Mineral Information Institute. 2011. Sand and Gravel. http://www.mii.org/Minerals/photosandgr.html
  10. Vabariigi Valitsus. Rahvusvahelise tähtsusega märgalade, eriti veelindude elupaikade konventsiooni täitmise riikliku programmi kinnitamine Vastu võetud 04.03.1997 nr 48 https://www.riigiteataja.ee/akt/25273.txt
  11. Irwin III, R. et al. 2005. An intense terminal epoch of widespread fluvial activity on early Mars: 2. Increased runoff and paleolake development. Journal of Geophysical Research: 10. E12S15

Vaata lisaks[muuda | muuda lähteteksti]

  • KUENZER C. and RENAUD, F. 2012: Climate Change and Environmental Change in River Deltas Globally. In (eds.): Renaud, F. and C. Kuenzer 2012: The Mekong Delta System - Interdisciplinary Analyses of a River Delta, Springer, ISBN 978-94-007-3961-1, DOI 10.1007/978-94-007-3962-8, pp. 7–48

Lingid[muuda | muuda lähteteksti]