Kasutaja:Mp3820e/Keskkonnapsühholoogia

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Keskkonnapsühholoogia[muuda | muuda lähteteksti]

Keskkonnapsühholoogia ehk ruumipsühholoogia on psühholoogia valdkond, mis uurib inimese ja keskkonna vahelisi suhteid. Inimeste ja keskkonna suhete tulemustena muudavad inimesed keskkonda ning keskkond muudab ja mõjutab omakorda inimeste käitumisi ja kogemusi.

Keskkonnapsühholoogia hõlmab keskkondade eri tüüpi mõju inimestele. Näiteks esitas 1970. aastal Stanley Milgram hüpoteesi, et linlik eluviis mõjub inimesele ärritavalt ning sellega võivad kaasneda ärevushäired ja keskkonnastress.

Keskkonnastressi peamised tegurid on müra, ülerahvastatus, kõrge temperatuur ja õhusaastatus. Sellisel juhul tekitab keskkond inimeses pealesurutud tunde, inimene tunneb negatiivseid emotsioone ja piiratud vabadust. Pikemas perspektiivis tekib inimesel õpitud abitus kuna inimene tunneb, et ta ei saa käituda nagu ta loomupäraselt sooviks.

Teooriad ja lähenemised[muuda | muuda lähteteksti]

Keskkonnapsühholoogias on loodud mitmesuguseid teooriaid indiviidi ja keskkonna omavaheliste suhete kirjeldamiseks, kuid puudub üks ja ainus teooria, mis rakenduks igas keskkonnapsühholoogiat puudutavas teemas.

Stimulatsiooniteooriad[muuda | muuda lähteteksti]

Simulatsiooniteooriad defineerivad keskkonda kui sensoorse informatsiooni allikat, mis on inimestele vajalik ellujäämiseks. Stiimuliks mõistetakse alati reaalset sündmust, näiteks heli, värvus, valgus, ehitised, teised inimesed.

Üheks stimulatsiooni põhiseks teooriaks on adaptatsioonitaseme teooria, mis seletab, et üks ja sama stiimul ei tähenda inimestele alati samat asja.

Keskkonnapsühholoogia uurimine[muuda | muuda lähteteksti]

Keskkonnapsühholoogia uurimused viiakse läbi igapäeva keskkondades või nendele sarnastes olukordades ning on suunatud reaalsete probleemide parandamisele.

Keskkonnapsühholoogia uurimisvaldkonnad on:

  • Hoonete ja looduslike maastike tajumine ja hindamine
  • Ehitus- ja loodusmaastike hindamine
  • Töökohtade, koolide, elamute, avalike hoonete ja avalike ruumide füüsiliste aspektide kavandamine ja nendega seotud kogemused
  • Mõiste "ehitatud vormid"
  • Inimeste ja looduse psühholoogilised ja käitumuslikud aspektid
  • Koha, koha kinnituse ja koha identiteedi teooria
  • Ressursside juhtimise ja kriiside psühholoogilised aspektid
  • Keskkonnariskid ja -ohud: taju, käitumine ja juhtimine
  • Füüsiliste seadistustega seotud stress
  • Sotsiaalse ruumi kasutamine ühiskonnas: rahvahulk, privaatsus, territoriaalsus, isiklik ruum

Uurimistasandid[muuda | muuda lähteteksti]

Keskkonnapsühholoogia jaguneb kolmel uurimistasandil. Kõige baasilisem neist on taju, mõtlemine ja isiksus kuna need protsessid väljendavad iga indiviidi keskkonnakogemust. Järgmise uurimistasandina käsitletakse, kuidas inimesed korraldavad sotsiaalset ruumi - inimestevahelise distants ning personaalne ruum.

Näiteks privaatsus, ülerahvastatus, territoriaalsus.

Kolmandaks uuritakse igapäevaste käitumiste füüsilise raamistiku aspektidele. Näiteks seotus loodusega, koduelu, õppimine ning töötamine.

Tõenäoliselt peetakse olulisemateks keskkonnapsühholoogia teemadeks panust tehiskeskkonda ning säästlikumat ümberkäimist keskkonnas. Näiteks taaskasutus ja elektri kokkuhoid.

Uurimismeetodid[muuda | muuda lähteteksti]

Eksperimentaalsed uurimused

  • Kõrvaliste faktorite minimiseerimine
  • Juhuvalim
  • Väline valiidsus
  • Kogemuslik realism

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

"Õnnelikkuse allikail" Toivo Niiberg, Eesti Ajalehed AS ja Toivo Niiberg, 2010

http://www.psychology4all.com/environmentalpsychology.htm

https://www.journals.elsevier.com/journal-of-environmental-psychology/

http://www.psy.cmu.edu/~scohen/environstress.pdf