Mine sisu juurde

Kasutaja:MikkoKonder/liivakast

Allikas: Vikipeedia

Messiasaladus

[muuda | muuda lähteteksti]
Suurkohus kuulab Jeesust üle.

Messiasaladus on evangeeliume läbiv motiiv, mille järgi Jeesus varjab oma Messia staatust. Pärast kellegi ravimist või mõne muu imeteo läbi viimist, keelab Jeesus oma jüngritel ning rahval teistele juhtumusest rääkida. Jeesus väldib ka enda kirjeldamisel sõna "messias".

Motiiv esineb eelkõige Markuse evangeeliumi esimeses pooles, ning vastandub evangeeliumi teisele poolele, milles Jeesus juba Messia tiitli omaks võtab.[1]  Nimelt kinnitab Jeesus Peetruse väidet, et ta tõepoolest on Messias. Tundub et Jeesus sihilikult suunas jüngreid sammhaaval oma tegude ja ütlemiste kaudu tõele lähemale, kuni nood lõpuks taipasid, kes ta on. Selleks hetkeks ei ole tegemist enam saladusega, kuid seda on vaid vähestele ilmutatud ning paljud on veel tõele pimedad.[2]

Eelkõige võib motiivi märgata Markuse evangeeliumis, kuid ka Matteuse, Luuka ja Johannese evangeeliumis.

Esimesena analüüsis motiivi sügavamalt saksa teoloog William Wrede 1901. aastal oma teoses „Das Messiasgeheimnis in den Evangelien“.[3]

Näited Uuest Testamendist

[muuda | muuda lähteteksti]

Uues Testamendis nõuab Jeesus mitmel korral oma messiastaatusest vaikimist. Neist märkimisväärsemaks kohaks peetakse momenti, mil Peetrus tunnistab Jeesuse Messiaks. Sündmuse leiab nii Markuse[4], Matteuse,[5] 20 kui ka Luuka [6]evangeeliumist.

Ja tema küsis neilt: „Aga teie, kelle teie ütlete minu

olevat?” Peetrus kostis: „Sina oled Messias!”

Ja ta hoiatas neid, et nad midagi tema kohta ei räägiks.[4]

Veel nõuab Jeesus inimeste vaikimist pärast imetegusid või ravitsemisi. Näiteks Markuse evangeeliumis pärast pidalitõbise ravimist.

Jeesus ravib pimeda ja kurdi.

Ja otsekohe lahkus pidalitõbi temast ja ta sai puhtaks.

Ja Jeesus hoiatas meest ja saatis ta kohe minema.

Jeesus ütles talle: „Vaata, et sa kellelegi midagi ei

räägi, vaid mine näita ennast preestrile ja ohverda oma puhtaks

saamise eest, mis Mooses on käskinud, neile tunnistuseks!”[7]

Sama juhtub ka pärast kurdi kuuljaks [8] ning pimeda nägijaks tegemist [1]. Ka surnust üles äratatud tüdruku vanematel keelab Jeesus oma imeteost teistele rääkida.[9]

Jeesuse vaikimisnõuded ei piirdu vaid lihtsurelikele käskude jagamisega, vaid ta sunnib ka kurje vaime oma identiteedist vaikima.[10]

Isegi Johannese evangeeliumist võib leida „salajase Kristuse“ idee, kuid teise nurga alt. Näiteks, ei tahtnud Jeesus, et teda jumaliku kuningana liiga vara ära tuntaks.[11] Tihti väldib ta ka endast kui „Messiast“ või „Kristusest“ rääkimist ning eelistab fraasi „Inimese Poeg“. [12]

Jeesusel võis olla mitmeid põhjusi oma identiteedi varjamiseks. Nende hulgas:

  • Isegi oma staatust varjata üritanud Jeesus, ei pääsenud vale-messiana risti löömisest.
    Juutlikud arusaamad messiast. Traditsioonilisim seletus messiasaladusele on tihedalt seotud tolleaegsete juutlike messianägemustega. Nimelt, kui Jeesus oleks oma staatuse kohe omaks võtnud, poleks ta Jumala plaani ilmutamise asemel „eksitanud inimesi natsionalistlikesse kujutlustesse“.[2] Selle teooria järgi, ei eita Jeesus niivõrd seda, et ta on Messias kui kõrgem olend, vaid lükkab tagasi vaid poliitilise Messias-kuninga staatuse. On veel teooria, et Jeesus kaugenes teadlikult messias-kuninga ideest, kuna ta nägi seda ka enda jaoks saatanliku kiusatusena.[13] Johannes toob välja, et Jeruusalemmas tekitas Jeesuse messiaks kuulutamine segadust, kuna traditsiooni järgi oleks pidanud Messia päritolu olema teadmata, kuid kõik olid juba Jeesuse juurtega kursis.[14] Samas, paljude jaoks olid Jeesuse imeteod märgiks selle kohta, et tegemist on messiaga.[15]  Säärased kuulujutud algatasid Jeesuse surma planeerimise. Iroonilisel kombel, mindigi Rooma võimude juurde jutuga, et Jeesus on kuulutanud ennast Messias-kuningaks[16], mis päädis Jeesuse ristilöömisega. Seega, teadlikult poliitilise messia tiitli vältimine, ei säästnud Jeesust vale-messiana süüdistatult suremisest.[17]
  • Jumalariigi varjatus. Markuse evangeeliumis ei piirdu saladuse motiiv vaid Jeesuse kui Messia ideega. Mainitakse ka Jumalariigi varjatust, mida kirjeldatakse vaid vihjamisi. Mõisted nagu „kuningas“ ja „kuningriik“ olid tol hetkel liiga tugevate poliitiliste laengutega, et neid ettevaatamatult kasutada. Seega Messia staatuse saladuses hoidmisega, hoiti ära ka Jumalariigi tõe avaldamine, enne kui inimesed olid valmis sellest õigesti aru saama. Nii avaldabki Jeesus alles jüngritele, kes näevad teda juba Messiana, Jumala kuningriigi tõelise loomuse (Mk 9:1).[2]
  • Jumala plaan. Markus leiab, et Messia saladuses hoidmine on Jumala plaani kõige olulisem element. Jeesus peab siinses elus olema põlatud ning maine Inimese Poeg, kes ka kannatab sellena [18], et ta saaks hiljem naasta võiduka ning ülevana.[2] Markuse evangeeliumi kaheksas salm viitab sellele, et messiasaladuse funktsioon on Jeesuse ristilöömise garanteerimine ning, et ta Jumala Poeg saaks üles tõusta. Kui Jeesusest valesti aru ei saadaks, ning kõik usuks, et ta on messias, ei saaks teda ka risti lüüa. [19]Idee töötab ka vastupidi: mees, keda saab risti lüüa, ei saa ju olla messias.[17]
  • Jeesuse duaalsuse rõhutamiseks. Markus kujutab Jeesust kui võimeka õpetaja kui ka tagasilükatud Messiana. Messiasaladus seletaks, kuidas saab säärane isik olla mõlemat, kuna Jeesuse imeteod toovad talle populaarsuse kui ka vaenlaste viha[20]. Markuse evangeeliumis kujutataksegi Jeesust kui täiusliku kooslusena võimsast imetegijast ja kannatvast teenrist. Kui Jeesuse ülem staatus oleks kõigile teada olnud, poleks ta saanud mõlemat rolli täita.[20]
  • Kirjanduslik võte loo edasi viimiseks. Messiasaladust saab ka vaadelda kui kirjanduslikku nõksu, mis sündmustikku edasi viib. Peategelase tegeliku päritolu varjamine on tuntud motiiv juba antiikkirjandusest (nt: "Odüsseias"). Imetabaste võimetega Jeesus sobib varjatud kangelaseks hästi.[21]

Messia eneseteadvus

[muuda | muuda lähteteksti]

Messiasaladus ei toimi juhul, kui Jeesusel endal puudub messialik eneseteadvus. Juhul, kui Jeesus ei tea, et ta on Messias, ei saa ta oma staatust ka teiste eest teadlikult varjata. Paljud uurijad siiski usuvad, et Jeesus oli teadlik sellest, et ta on messias ning ta lihtsalt teadlikult varjas seda. Leitakse, et on loogilisem järeldada, et Jeesus kas lihtsalt ei võtnud omaks teatud omadusi, mida seostati poliitilise messiaga või hoidis oma staatust saladuses mõnel muul praktilisel eesmärgil.[17]

Vasturääkivused Jeesuse messialiku eneseteadvuse mõistmise puhul tekivad Peetruse tunnistuse juures, kui Jeesus küsib „kelle ütlevad mehed minu olevat?“[22]. Kõnealune sündmus on oluline Jeesuse messialiku enesetunnetuse mõistmisel. Probleem tekib juba sellega, et erinevad evangelistid kirjeldavad sündmust erinevalt. Markuse evangeeliumis öeldakse lihtsalt „Sina oled Messias“[4], Luuka evangeeliumis „Jumala Messias“ [23] ning Matteus kirjutas: „Sina oled Messias, elava Jumala poeg“[24]. Osad uurijad väidavad, et Markuse versioon on esimene ning ülejäänud on tema adaptsioonid. Tegelikult ei ole järgnevad seletused Markuse omaga otseselt vastuolus, vaid seletavad erinevaid viise, kuidas messia tiitlit võiks mõista, kuna „messias“ üksi võis olla liiga suure poliitilise laenguga sõna. Luuka ja Matteuse täpsustused annavad „messiale“ spirituaalse tasandi juurde.

Kindlalt võib väita, et Jeesus ei seostanud ennast poliitilise messiaga. Tema õpetused propageerisid vägivalla vältimist, mis ilmselgelt ei olnud aktiivse poliitilise laenguga: ükski poliit-revolutsioon ei õhutaks inimesi oma vaenlasi armastama. Nii tekibki küsimus: kui Jeesus ei pidanud ennast kuningas-messiaks, siis milliseks messiaks ta ennast pidas? Vastus peitub eelkõige tema Vana Testamendi ettekuulutuses. Jeesus on messias kui Jumala agent, kes on saadetud siia oma inimesi lunastama. Jeesus näeb ennast spirituaalse, mitte natsionalistliku messiana. Arvatakse, et Jeesus küsis just Peetruselt, kuidas teda nähakse, kuna ta teadis, et Peetrus mõistis teda elementaarset inimtunnetust ületanult, ning sai spirituaalse messia loomusele pihta.

Veel radikaalsem tõlgendus Peetruse tunnistusest on, et Jeesus ei näinudki ennast tegelikult lõplikult messiana, vaid kõigest messia kandidaadina ning ta ootas mõnda teiste „inimese poega“ kes messia rolli täielikult kannaks. Selle tõlgenduse põhiargumendina kasutatakse lugu, milles suurkohus kuulab Jeesust üle[25][26]. Kui Markuse evangeeliumis vastab Jeesus küsimusele „Kas sina oled Messias, Kiidetava Poeg?” otsese jaatusega, siis Matteuse evangeeliumis vastab Jeesus ebaspetsiifilisemalt, „Need on sinu sõnad. Ometi ütlen mina teile: Siitpeale te näete Inimese Poja istuvat Väe paremal käel ja tulevat taeva pilvedel.”[27] Selle põhjal võib arvata, et kas Markuse tekst põhineb Matteuse omal, kuid kui see nii ei olnud, tähendab see seda, et Jeesus ei pea enam vajalikuks oma messia staatust saladuses hoida. [17]

Wrede teooria

[muuda | muuda lähteteksti]
William Wrede

Wrede teooria kohaselt redigeeris Markus ise oma teksti nõnda, et tuleks välja messia saladuse motiiv, et sellega traditsiooni muuta. Wrede väidab, et ajalooline Jeesus ei mõelnud endast ise kunagi kui messiast. Kõnealuse teooria järgi nägigi kristlik kirik alles hiljem, mitte kohe, Jeesust messiana. Markus mõtles messiasaladuse motiivi välja selleks, et seletada Jeesuse vähest sõnavõttu messiastaatuse teemal ning ka juutide toetuse puudumise põhjendamiseks.[17] Wrede põhiargument on, et teiste evangeeliumite uurimise põhjal võib näida, et selline saladuse idee Markuse evangeeliumis on arenenud erinevalt teistest evangeeliumitest.[3]

Wrede kriitikaks võib öelda, et põhjalik uurimine ei too Markuse evangeeliumis välja niivõrd messiasaladuse motiivi, vaid pigem üldise valitsemisalasaladuse[28], imesaladusese[29] või pojapõlve saladuse[30] idee. Veel räägib Wrede teooria vastu lugu, milles Jeesust kutsutakse Taaveti pojaks[31] ning Jeesus otseselt ei vaidle sellele vastu. Tekib küsimus: kas Markus oli lohakas toimetaja ning jättis kogemata sellise juhtumi sisse, või on  see tõend, et Markus ei surunud meelega oma materjalile messiasaladuse motiivi peale? Mitmed hilisemad uuringud Markuse ning messiasaladuse kohta on näidanud, et Markus oli oma lähtematerjalide konservatiivne toimetaja, mitte loominguline autor.[32]

  1. 1,0 1,1 (Mk 8:26)
  2. 2,0 2,1 2,2 2,3 Cole, R.Alan (2015). Sõna seletus. Markuse evangeelium. Tallinn: Logos. Lk 49, 86-88. ISBN 978-9949-402-91-5.
  3. 3,0 3,1 Wrede, William (2021). The Messianic Secret (inglise) (teine trükk). Cambridge: James Clarke & Co. ISBN 978-0-227-90672-9.
  4. 4,0 4,1 4,2 (Mk 8:29-30)
  5. (Mt 16:16)
  6. (Lu 9:20)
  7. (Mk 1:43-45)
  8. (Mk 7:36)
  9. (Mk 5:43)
  10. (Mk 1:25)
  11. (Jh 6:15)
  12. (Lk 22:69)
  13. Cullmann, Oscar (1959). The Christology of The New Testament (inglise). Philadelphia: The Westminster Press. Lk 117, 120-127.
  14. (Jn 7:26)
  15. (Jn 7:31)
  16. (Lk 23:2)
  17. 17,0 17,1 17,2 17,3 17,4 Guthrie, Donald (1981). New Testament Theology (inglise). Inter-Varsity Press. Lk 238-243. ISBN 0-85111-742-2.
  18. (Mk 8:31)
  19. Focant, Camille (2012). The Gospel According to Mark. A Commentary (inglise). Pickwick Publications. Lk 354. ISBN ‎ 978-1610977630. {{raamatuviide}}: kontrolli parameetri |isbn= väärtust: invalid character (juhend)
  20. 20,0 20,1 Barton, Stephen C. (2006). The Cambridge Companion to the Gospels (inglise). Cambridge University Press. Lk 149-150. ISBN 978-0521002615.
  21. MacDonald, Dennis R. (2000). The Homeric Epics and the Gospel of Mark (inglise). Yale University Press. Lk 46. ISBN 978-0300080124.
  22. (Mk 8:27)
  23. (Lk 9:20)
  24. (Mt 16:16)
  25. (Mt 26:57)
  26. (Mk 14:53-56)
  27. (Mt 26:64)
  28. (Mk 4:10-12)
  29. (Mk 5:43)
  30. (Mk 3:11)
  31. (Mk 10:46)
  32. Witherington, III, Ben (1990). The Christology of Jesus (inglise). Fortress Press. ISBN 9781451404166.