Kasutaja:Mariina/materjal9

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Next.svg Pikemalt artiklis Vikipeedia:Üldine arutelu#Kasutaja:Mariina.
Next.svg Pikemalt artiklis Kasutaja:Mariina/materjal.
Next.svg Pikemalt artiklis Kasutaja:Mariina/materjal0.
Next.svg Pikemalt artiklis Kasutaja:Mariina/materjal1.
Next.svg Pikemalt artiklis Kasutaja:Mariina/materjal3.
Next.svg Pikemalt artiklis Kasutaja:Mariina/materjal4.
Next.svg Pikemalt artiklis Kasutaja:Mariina/materjal5.
Next.svg Pikemalt artiklis Kasutaja:Mariina/materjal6.
Next.svg Pikemalt artiklis Kasutaja:Mariina/materjal7.
Next.svg Pikemalt artiklis Kasutaja:Mariina/materjal8....

D-IX[muuda | muuda lähteteksti]

D-IX ka DIX oli metamfetamiinipõhine uuringuravim, mis töötati militaarseks inimkasutuseks välja Gerhard Orzechovski poolt 1944. aastal.

Tol ajal jätkusid lisaks morfiinile ja pervitiinile ka nn "imerohu" otsingud.

Kieli Ülikooli farmakoloogia-professor Gerhard Orzechovski, kes sõja ajal oli tegev kui Läänemere mereväe ülemjuhatuse sanitaarameti staabiarst ja ülemfarmakoloog käis ühe-mehe-lahingpaadi Neger asukate tarbeks välja 10 preparaati. Need ravimid 1 kuni 10 tähistati lühenditega DI kuni DX. Ravimid koosnesid erineva koostismääraga Eukodalist, kokaiinist, pervitiinist, Dicodidist (poolsünteetiline morfiini derivaat).

Märtsis 1944 valmistas Kieli mereväelaatsareti apteek kõigist kümnest viis tabletti. Neid manustati viiekümnele sõdurile Blaukoppeli väljaõppelaagris.

Saksa mereväe ohvitser Hellmuth Heye andis rohelise tule DIX-ile. DIX oli segu, mis koosnes viiest milligrammist kokaiinist ja kolmest milligrammist metamfetamiinist. Sanitaarteenistuselt saadi 500 tabletti kahe torpeedoga väikealveelaevade Biber ja Neger meeskondadele SS-i saloperatsioonide juht Otto Sorzeny võttis "katsetusele" 1000 D-IX.(Ohler, 196:2017)

=Viited[muuda | muuda lähteteksti]

Välisallikad[muuda | muuda lähteteksti]

  • Norman Ohler: "Patsient A. Uimastid Kolmandas Reichis" ehk ("Totale Rausch. Drogen im Dritten Reich."), Helios kirjastus, 2017, ISBN-10: 9949554977

Selles artiklis on kasutatud ingliskeelset artiklit en:D-IX seisuga 26.09.2017.

Kokaiin[muuda | muuda lähteteksti]

Hydrochlorate of Cocaine anesteetikumina

Kokaiin oli pikka aega mediitsinilistel näidustustel kasutusel kui kohalik tuimasti, seda kasutati silma-, kurgu- ja ninaoperatsioonidel, nüüdseks asendatud sünteetiliste ainetega (novokaiin)[1]

1884. aastal avaldati mitmeid artikleid kokaiini tuimestava toime kohta sidekestale. Ameerika kirurg William Stewart Halsted hakkas 1884. aastal koos assitentidega läbi viima hydrochlorate of cocaine süsteeksperimente, süstides kokaiiii kõikjale närvidesse kehas ja leidis, et aine evib lokaalselt tuimestavaid toimeid. 1885. aastal teatas ta, et on kokaiinianesteesiaga sooritanud rohkem kui tuhat operatsiooni.[2]

Kurkumiin[muuda | muuda lähteteksti]

Kurkumiin on kurkuminoidide hulka kuuluv värvaine, mida leidub rohkesti hariliku kollajuure juurikas.[3]. Toidulisaainena (toiduvärvainena) tähistatakse teda E 100. Kurkumiini sisaldab ka maitseaine kurkum, mis on Ajurveedas kasutusel juba 1900 eKr.

Kurkumiini toodetakse ka sünteetiliselt.

Kukrumiiniuuringute kohaselt evib kurkumiin inimorganismides hulgaliselt farmakoloogilisi toimeid, nagu põletiku-, vähivastane jpm.

Kurkumiini isoleerisid esmakordselt 1815. aastal Vogel ja Pierre Joseph Pelletier.

Välisallikad[muuda | muuda lähteteksti]

Hitleri penitsilliin[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Adolf Hitler#Isiklikku#"patsient A haiguslugu.
Next.svg Pikemalt artiklis Morelli kalendermärkmik.

Pärast Adolf Hitlerile 20. juulil 1944 (vaata ka Claus von Stauffenberg#20. juuli atentaat) sooritatud atentaati kasutas doktor Theodor Morell "patsient A" kompleksravis ka puudrit - Penicillin- Hamma see oli puuder, mille töötas välja Morelli farmaatsiaimpeeriumi peakeemik Kurt Mulli. Morell ravis selle peaaegu olematu antibiootilise toimega puudriga Hitleri parema käe haavu(Neumann ja Eberle, 82:2013).[4][5], 20. juuli 1944 sissekanne Morelli kalendermärkmikus: "Patient A: eye drops administered, conjunctivitis in right eye. One fifteen P.M. Pulse 72. Eight P.M. Pulse 100, regular, strong, blood pressure 165–170.Treated injuries with penicillin powder."

Hitleri penitsilliini päritolu on seatud kahtluse alla, kuna tol ajal oli penitsilliini Ameerika Ühendriikides alles "katsetusjärgus" - määratud oli nii, et vaenlaste poolele ei tohiks penitsiliiniteadmisi ega penitsilliini ennast kättesaadavaks teha[6]. Pole teada, mis põhjustel Saksamaa tol ajal okupeeritud alade farmaatsiatööstustelt penitsilliini tootmiseks vajalikku teaduspersonali ja vahendeid ei omastanud arendamaks Saksa penitsilliini tootmist. Pärast sõda ei suutnud ülekuulajad välja selgitada, kuidas Morellil õnnestus penitsilliini hankida.[7]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Sinikka Piippo ja Ulla Salo, "Meelte ja tunnete taimed", lk 37, 2007
  2. KIM Ock–Joo, William Stewart Halsted in the History of American Surgery, Korean J Med Hist, 12, 66–87 juuni 2003, veebiversioon (vaadatud 25. septembril 2017) inglise keeles
  3. Ain Raal,"Farmakognoosia. Õpik kõrgkoolile", lk 258-259, Tartu Ülikooli Kirjastus, 2010
  4. Norman Ohler, "Blitzed: Drugs in Nazi Germany", Google'i raamatu veebiversioon (vaadatud 25. septembril 2017) inglise keeles
  5. Hans-Joachim Neumann, Henrik Eberle, "War Hitler krank?: Ein abschließender Befund", Google'i raamatu veebiversioon vaadatud 25. septembril 2017) saksa keeles
  6. Milton Wainwrigth, Hitler’s Penicillin, Perspectives in Biology and Medicine, 47. väljaanne, nr 2, Spring 2004, lk 189-198, veebiversioon (vaadatud 25. septembril 2017) inglise keeles
  7. Theodor (Theo) Gilbert Morell

Strühniin[muuda | muuda lähteteksti]

Stühniinil oli oluline roll Adolf Hitleri ravis.

  • Antigasi pillid
Next.svg Pikemalt artiklis Antigasi pillid.
Next.svg Pikemalt artiklis Hitleri arstide 1944. aasta konflikt.

Norman Ohler: "Patsient A. Uimastid Kolmandas Reichis" ehk ("Totale Rausch. Drogen im Dritten Reich.").

Pillid sisaldasid karumustikaesktrakti (Atropa belladonna) ja hariliku strühniinipuu (Strychnos nux-vomica L.) seemneist saadavat strühniini. Nende pillide valmistajaks tol ajal oli Dr. Köstner & Co, Berliin-Wilmersdorf).

Hitler võttis neid pille kõhupuhituse vastu iga lõunasöögi eel kuni 1944. aasta oktoobrini ja need kirjutas talle välja 1935. aastal Ernst-Robert Grawitz.

Pärast 1944. aasta 20. juuli atendaati põhjustasid pillid skandaali Hitleri arstide vahel. Brandt, Hasselbach ja eriti Giesing arvanud sama aasta septembris, et Hitleri kollakas näovärv on strühinnini üledoosist tingitud. Seepeale lasknud SS-Gruppenführer Martin Bormann pille farmaatsiadoktor Carl Blumenreutheril analüüsida. Analüüside tulemused indikeerisid, et belladonna ja strühniini kogus pillides ei saanud mürgistavat toimet evida.(Neumann ja Eberle, 80:2013)

Hitleri arstide 1944. aasta konflikt lõppes Karl Brandti, Hanskarl von Hasselbachi ja Erwin Giesingi vallandamisega.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]