Kasutaja:Mariina/materjal3

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

'"J'adore Hardcore"'

Next.svg Pikemalt artiklis Vikipeedia:Üldine arutelu#Kasutaja:Mariina
Next.svg Pikemalt artiklis Kasutaja:Mariina/materjal0
Next.svg Pikemalt artiklis Kasutaja:Mariina/materjal1
Next.svg Pikemalt artiklis Kasutaja:Mariina/materjal2
Next.svg Pikemalt artiklis Kasutaja:Mariina/materjal4
Next.svg Pikemalt artiklis Kasutaja:Mariina/materjal5
Next.svg Pikemalt artiklis Kasutaja:Mariina/materjal6
Next.svg Pikemalt artiklis Kasutaja:Mariina/materjal7
Next.svg Pikemalt artiklis Kasutaja:Mariina/materjal8
Next.svg Pikemalt artiklis Kasutaja:Mariina/materjal9

...

Brintsidofoviir[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Vikipeedia:Üldine arutelu#Kasutaja:Mariina

Crystal Clear app virusblue.pngSiin tutvustatakse ravimit või ravimeetodit, kuid kirjutatu pole arstlik nõuanne ning see ei asenda arsti konsultatsiooni. Vikipeedia ei vastuta iseravimise tagajärgede eest.

Brintsidofoviir
Brincidofovir.svg
Brintsidofoviir struktuurivalem
Üldised omadused
Keemiline valem C27H52N3O7P
Kasutatakse SI-süsteemi ühikuid. Kui pole teisiti öeldud, eeldatakse normaaltingimusi.

Brintsidofoviir (CMX001) on firma Chimerix poolt välja töötatud eksperimentaalne, antiviraalse toimega, ravim.

Nimetused ja tähised[muuda | muuda lähteteksti]

Sünonüümid: CMX001; Cidofovir-HDP

CAS-i registreerimisnumber on 444805-28-1. PubChemi number on : CID 483477.

Farmakoterapeutiline rühm : määratlemata, ATC-kood on määratlemata (ravim on registreerimata).

Näidustused[muuda | muuda lähteteksti]

Ravim on mõeldud tsütomegaloviiruse ja adenoviiruse nakkuse ning lastehalvatuse ja Ebola viirushaiguse raviks ning on läbimas kliiniliste katsetuste III faasi.

Katsed laborihiirtega näitasid, et ravim mõjutab kesknärvisüsteemi ja läbistab hematoentsefaalse barjääri.

Ebola viirushaiguse ravis[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis 2014. aasta Ebola viirushaiguse epideemia

USA-s[muuda | muuda lähteteksti]

1. oktoobril 2014. teatasid esimesest kinnitatud Ebola viirushaiguse haigusjuhust ka USA-ametkonnad [1], New York Times tuvastas '0 patsiendiks' USA-s Thomas Eric D[2], kellele manustati ravimina brintsidofoviiri, kuid 8. oktoobri seisuga on ta surnuks kuulutatud.[3]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. "Die Welt", Erstmals Ebola-Seuche in den USA festgestellt, veebiversioon (vaadatud 01.10.2014)(saksa keeles)
  2. Michael Remke, © Axel Springer SE 2014.. "Ebola-Gefahr – 100 Personen unter Beobachtung". "Die Welt", 03. oktoober 2014. Kasutatud 03. oktoober 2014. Saksa.
  3. Michael Remke, © Axel Springer SE 2014.. "Amerikas "Patient Null" stirbt an Ebola". "Die Welt", 08. oktoober 2014. Kasutatud 08. oktoober 2014. Saksa.

Veebikirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

Kategooria:Ravimid

Rohepärdik==
Next.svg Pikemalt artiklis Vikipeedia:Üldine arutelu#Kasutaja:Mariina
Rohepärdik
Chlorocebus Aethiops (Green Monkey).JPG
Kaitsestaatus
Taksonoomia
Riik Loomad Animalia
Hõimkond Keelikloomad Chordata
Klass Imetajad Mammalia
Selts Esikloomalised Primates
Infraselts Simiiformes
Ülemsugukond Kitsaninalised ahvid Cercopithecoidea
Sugukond Pärdiklased Cercopithecidae
Alamsugukond Cercopithecinae
Perekond Chlorocebus
Liik Rohepärdik
Binaarne nimetus
Chlorocebus aethiops
(Linnaeus, 1758)
Sünonüümid
  • Cercopithecus calliaudi Wettstein, 1918
  • Cercopithecus cano-viridis Gray, 1843
  • Cercopithecus cinereo-viridis Gray, 1843
  • Simia engytithia Hermann, 1804
  • Cercopithecus griseo-viridis Desmarest, 1820
  • Cercopithecus griseus F. Cuvier, 1819
  • Cercopithecus matschiei Neumann, 1902
  • Simia subviridis F. Cuvier, 1821
  • Cercopithecus toldti Wettstein, 1916
  • Lasiopyga weidholzi Lorenz, 1922
  • Cercopithecus canoviridis Gray, 1843
  • Cercopithecus cinereoviridis Gray, 1843
  • Cercopithecus griseoviridis Desmarest, 1820
  • Cercopithecus aethiops zavattarii de Beaux, 1943[1]

Rohepärdik (Chlorocebus aethiops) on perekonda Chlorocebus kuuluv pärdiklane.

Rohepärdik elutseb Etioopias, Sudaanis ja Djiboutis.

Zoonoosid[muuda | muuda lähteteksti]

1967. aasta augustis Saksamaal, Marburgis farmatseutikaettevõttes Behringwerke toimunud hemorraagilise viiruspalaviku laboritekkese puhangu põhjustajaks peetakse Ugandast kohale toodud rohepärdikut, kelle vere, elundite või rakukultuuridega kokku puutunud laboritöötajad nakatusid Marburgi viirushaigusesse.[2]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Chlorocebus aethiops (Linnaeus, 1758) vaadatud 07.10.2014
  2. Werner Slenczka ja Hans Dieter Klenk, Forty Years of Marburg Virus vaadatud 07.10.2014

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]

Kategooria:Pärdiklased


Marburgi viirushaigus==
Next.svg Pikemalt artiklis Vikipeedia:Üldine arutelu#Kasutaja:Mariina
Disambig gray.svg  See artikkel räägib looduslike Marburgi viiruste põhjustatud viirushaigusest; laborites muundatud Marburgvirus tüvede poolt põhjustatud haiguse kohta vaata artiklit Marburgi viirushaigus (muundatud)

Marburgi viirushaigus ehk Marburgi haigus (lüh MVD) on peamiselt inimeste ja mitmete esikloomaliste väga nakkav ja palavikuga kulgev infektsioonhaigus, mida põhjustavad mitmed perekonda Marburgvirus liigitatud viiruseliigid.

Marburgi viirushaigust on kliiniliselt väga raske eristada Ebola viirushaigusest.

Haigustekitajad[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Marburgvirus

Hemorraagilise viiruspalaviku põhjustajateks võivad olla harilikult 2 Marburgi viiruse liiki.

Nakkusekandjad ja nakkuse leviku uuringud[muuda | muuda lähteteksti]

Zoonootilised ohud[muuda | muuda lähteteksti]

Marburgi viiruste looduslikeks reservuaarideks peetakse nahkhiirt Rousettus aegypti.

Arvatakse, et Marburgi haigus nakkab inimestele peamiselt rohepärdikult.[1]

Olmeline nakatumine[muuda | muuda lähteteksti]

Inimeselt inimesele levivad looduslikud Marburgi viirused lähikontaktide kaudu.

Marburgi viiruse ülekanne toimub nakatunud kehavedelike (sh higi, pisarad, veri, rinnapiim, sülg, okse), väljaheidete, nakatunud elundite, ka süstalde ja haavade kaudu nahal.

Sümptomid[muuda | muuda lähteteksti]

Marburgvirus infektsioonnakkuse asümptomaatiline peiteaeg pärast Marburgi viirusega kokkupuutumist võib olla 2−21 päeva, keskmiselt 5−9 päeva.

Haiguse kulg on varieeruv, nakatunul võivad juba 24−48 tunni jooksul ilmneda vere hüübimismehhanismi häired (koagulopaatia), leukopeenia ja trombotsütopeenia (vereliistakute vähesus veres).

Marburgi viirushaigus algab gripile omaste sümptomitega: väsimus, kõrge palavik (40 °C) koos külmavärinatega, liigesevalu, lihasevalu ja valu rinnus. Iiveldus koos kõhuvalu, kõhulahtisuse ja oksendamisega.

Hingamisteede sümptomitena esinevad neelupõletik, köha, hingeldus.

Kesknärvisüsteemi sümptomitena avalduvad peavalu, rahutus ja ärevus, segaduses olek, väsimus, kooma.

Rasedatel naistel esineb iseeneslikke aborte.

Lümfisõlmed on harilikult suurenenud.

Nahaga seotud sümptomitena võivad esineda lööve, täppverevalumid e petehhiad , purpur, ekhümoos. Häirunud on nii kõhunäärme, maksa kui neerude talitlus.

Vereringe töö häirumise sümptomitena esinevad vereoksendus, veriröga, veriroe (meleena) ja verejooksud ninast, igemetest ja verejooks seedeelundites ning hüpotensioon.

Surmlõppese haigusjuhu korral saabub surm keskmiselt 8 – 16 päeva jooksul sümptomite ilmnemisest arvates.

Marburgi viiruse virionid 'metaboliseeritakse' verest ja enamikest kudedest, kuid virionid võivad pikemat aega eluneda 'immuunjärelevalvele' ligipääsmatutes keha osades nagu munandid ja võimalik, et ka iirise ja sarvkesta vahel olevas silma eeskambris.

Diagnoos[muuda | muuda lähteteksti]

Sisukord

Mariina/materjal3
Klassifikatsioon ja välisallikad
RHK-10 A98.3
RHK-9 078.89
DiseasesDB 7835
eMedicine ped/2406
MeSH C02.782.417.560

Marburgi viirushaiguse kliiniline hinnang on ebausaldav.

Rahvusvahelise haiguste klassifikatsiooni 9.versioonis tähistatakse Marburgi viirushaigust koodiga 078.8.

RHK-10-s liigitatakse haigus hemorraagiliste viiruspalavike koosseisu diagnoosiga: Marburgi viirushaigus [A98.3].

Haigusjuhud[muuda | muuda lähteteksti]

WHO andmetel leidis 2014. aastal Ugandas kinnitust 1 Marburgi viirushaiguse juhtum.[2]

Patoloogia[muuda | muuda lähteteksti]

Marburgi viiruse märklaud elunditeks on maks ja lümfoidkoed.

Lümfisõlmede säsi põrna punase pulbi nekroos ja lümfotsüütide hävinemine.

Ravi[muuda | muuda lähteteksti]

Marburgi viirushaiguse ravimid (ka legaalsed vaktsiinid) praegu puuduvad.

Nakkuse tõrje eeskirjad[muuda | muuda lähteteksti]

Eesti[muuda | muuda lähteteksti]

Eestis kehtivad nakkuse tõrje eeskirjad näevad ette haige võimalikult kiire isoleerimise nakkushaiglasse (-osakonda). Tervishoiutöötajatel tuleb lähikontakti individuaalsete kaitsevahenditeta haigega igal võimalusel vältida.

Tervishoiutöötaja(te)l tuleb välja selgitada kontaktsed isikud, kellele kehtestatakse Marburgi viirusnakkuse kahtlusel 9 päevaks aktiivne arstlik jälgimine (sel ajal tuleks inimestel hoiduda intiimsetest seksuaalsetest suhetest teiste inimestega) – kui jälgitaval tõuseb palavik 38,5–39,0 °C tuleks ka tema haiglasse toimetada.

Arvatakse, et nakatumisoht tegevate tervishoiutöötajate jaoks on suurim siis kui haigel ilmnevad haigusele omased sümptomid koos oksendamise, kõhulahtisuse ja veritsemisega. Haigete ja jälgimisel olevate kahtlaste isikute kehaeritised ja nende hooldamiseks, jälgimiseks kasutatud instrumendid desinfitseeritakse kas 0,5% Na-hüpokloriidi või 0,5% fenoolilahusega või autoklaavitakse, keedetakse või põletatakse.[3]

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. "Meditsiinisõnastik", 457:2004.
  2. Marburg virus Disease - Uganda, veebiversioon (vaadatud 31.10.2014)(inglise keeles)
  3. EV Sotsiaalministri määrus nr 123, 31.10.2003, Nakkushaiguste tõrje nõuded, veebiversioon (vaadatud 07.10.2014)

Veebikirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

doi: 10.2217/fvl.11.79, PMCID: PMC3201746, NIHMSID: NIHMS327204, veebiversioon (vaadatud 08.10.2014)(inglise keeles)

Kategooria:Nakkushaigused

Marburgvirus==
Next.svg Pikemalt artiklis Vikipeedia:Üldine arutelu#Kasutaja:Mariina
Marburgvirus
Marburgvirus elektronmikroskoobiga ligi 100,000x
Marburgvirus elektronmikroskoobiga ligi 100,000x
Taksonoomia
Riik Viirused Virus
Selts Mononegavirales
Sugukond Filoviirused Filoviridae
Perekond Marburgvirus

Marburgvirus (lüh MBGV) on viiruseperekond.

Marburgvirus'e perekonna looduslikud liigid on endeemsed Kesk-Aafrikas.

Klassifikatsioon[muuda | muuda lähteteksti]

Perekonda Marburgvirus liigitatakse järgmised viiruseliigid:

  • Marburg marburgvirus (MARV) (sün saksa k Marburger Affenkrankheit virus) – Marburg viirus (2005 kandis viiruseliik nime Lake Victoria marburgvirus)[1]
  • Ravn virus.

Baltimore'i klassifikatsioon: miinusahelaline RNA-viirus – (-)ssRNA.

Kirjeldus[muuda | muuda lähteteksti]

  • virioon: 800 – 14 000 nm pikk, diameeter 80 nm, molekulmass 3,82 × 108;
  • virioon komplekteerib lipiidkesta peremeesorganismi rakumembraani põhjal ja on selle koostisega üsna sarnane;
  • genoom kodeerib 7 : NP, VP35 (inhibeerib peremeesorganismi innate immune responses), VP40 , GP, VP30, VP24, L valku;
  • genoom erineb nucleotide level Ebolavirus'e genoomist ≥ 50%.

Valk VP24[muuda | muuda lähteteksti]

Viiruse paljunemistsüklis mängib teatud rolli VP24, mille sarnasus Ebolavirus'e perekonna viiruste valguga on 30%, lisaks ei evi Marburgi viiruste valk immunosupressiivset toimet.[2]

Peremeesorganismid[muuda | muuda lähteteksti]

Viiruseliikide looduslikeks peremeesorganismideks on tõenäoliselt inimesed, mitmed ahvid ja nahkhiired.

Eksperimentaalseteks peremeesorganismideks on mitmed laborihiired, -merisead ja reesusahvid.

Arvatakse, et viirus võib kehas ringelda 2–9 kuud.

Paljunemine[muuda | muuda lähteteksti]

Peremeesrakku siseneb viirus retseptor-vahendatud endotsütoosi teel. Arvatakse, et sfingolipiidiainevahetuse häiret Niemanni-Picki tõve tüüp C1 põdevad inimesed võivad marburgviirustele immuunsed olla, kuna viirus vajab rakku sisenemiseks kolesterooli transportervalku Niemann-Pick C1.

Transkriptsioon toimub nakatunud rakkude tsütoplasmas.

Täiesti nakatumisvõimelised viirused (virionid) vabastatakse 'puhkemisel' (ingl k budding) rakumembraani kaudu.[3]

Patoloogia[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Marburgi viirushaigus

Perekonda liigitatud viirused võivad primaatidel ja inimestel tekitada hemorraagilist viiruspalavikku.[4]

Nimi[muuda | muuda lähteteksti]

Marburgvirus on nime saanud 1967. aasta augustis Saksamaal Marburgis farmatseutikaettevõttes Behringwerke toimunud hemorraagilise viiruspalaviku (mille põhjustajana perekonda liigitatud viirus tuvastati 20. novembril 1967) laboritekkelise puhangu järgi.

Patsientideks olid seerumite ja vaktsiinidega töötavad laboritöötajad, kes olid lastehalvatuse vaktsiini (atenueeritud elusvaktsiin) väljatöötamisel kokku puutunud Ugandast kohale toodud rohepärdikute (Cercopithecus aethiops) vere, elundite või rakukultuuridega.[5]

Bioloogilise relvana[muuda | muuda lähteteksti]

Marburgvirus'e perekonda liigitatud viirused on klassifitseeritud bioloogiliste relvade 4. kategooriasse.[6]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Brian W.J. Mahy, The Dictionary of Virology, 4. trükk, 2009, lk 298, Academic Press, Google'i raamatu veebiversioon (vaadatud 7.10.2014)(inglise keeles)
  2. Zhang AP, Bornholdt ZA, Abelson DM, Saphire EO., Crystal structure of Marburg virus VP24. Lühikokkuvõte., J Virol. mai 2014 ;88(10):5859-63. doi: 10.1128/JVI.03565-13. veebiversioon (vaadatud 7.10.2014)(inglise keeles)
  3. Christian Tidona, Gholamreza Darai, "The Springer Index of Viruses", lk 457–459, 2011, Springer Science, Google'i raamatu veebiversioon (vaadatud 7.10.2014) (inglise keeles)
  4. Ebolavirus and Marburgvirus Infections, vaadatud 6.10.2014
  5. Werner Slenczka ja Hans Dieter Klenk, Forty Years of Marburg Virus, J Infect Dis., (2007) 196 (Supplement 2): S131-S135., doi: 10.1086/520551, veebiversioon (vaadatud 7.10.2014)(inglise keeles)
  6. CDC, Bioterrorism Agents/Diseases, vaadatud 6.10.2014

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]

Marburgvirus
  • Parameshwaran Ramanan, Megan R. Edwards, Reed S. Shabman, Daisy W. Leung, Ariel C. Endlich-Frazier, Dominika M. Borek, Zbyszek Otwinowski, Gai Liu, Juyoung Huh, Christopher F. Basler, ja Gaya K. Amarasinghea, Structural basis for Marburg virus VP35–mediated immune evasion mechanisms, Proc Natl Acad Sci U S A. 11. detsember 2012; 109(50): 20661–20666., doi: 10.1073/pnas.1213559109,

PMCID: PMC3528546, veebiversioon (vaadatud 7.10.2014)(inglise keeles)

Selles artiklis on kasutatud ingliskeelset artiklit en:Marburgvirus seisuga 6.10.2014.

Kategooria:Viirused

Genisteiin==
Next.svg Pikemalt artiklis Vikipeedia:Üldine arutelu#Kasutaja:Mariina
Genisteiin
5,7-dihydroxy-3-(4-hydroxyphenyl)-4H-chromen-4-one 200.svg
Genisteiini struktuurivalem
Üldised omadused
Keemiline valem C15H10O5
Kasutatakse SI-süsteemi ühikuid. Kui pole teisiti öeldud, eeldatakse normaaltingimusi.

Genisteiin (lühend GE) on looduslikult esinev taimehormoon (fütoöstrogeen), mida sünteesivad mitmed taimed, nagu sojaoad, aasristik jt. Genisteiin liigitatakse isoflavoonide hulka ja tema keemiline struktuur sarnaneb selgroogsete loomade östrogeenidega. Genisteiinil on mõnedes loomorganismides östrogeenilaadne toime.

Genisteiini ülesanded taimedes pole päris selged, arvatakse et taimed sünteesivad ainet kaitseks mikroobide ründe vastu (fütoaleksiinid) bakteritest tulevate signaalainete toimel.

Aasristik (Trifolium pratense)

Genisteiiniks nimetatakse ka mitmeid sünteesitud keemilisi aineid ja toidulisandeid.

Nimetused ja tähised[muuda | muuda lähteteksti]

Genisteiin on saanud nime värvi-leetpõõsa ladinakeelsest teaduslikust nimetusest Genista tinctoria. Genisteiin eraldati esmakordselt värvi-leetpõõsast 1899. aastal.

IUPAC - nimetus: 5,7-Dihydroxy-3-(4-hydroxyphenyl)chromen-4-on

CAS-i registreerimisnumber on 446-72-0. PubChemi number on 5280961. DrugBank'i number on DB01645.

Bioloogiline aktiivsus loomorganismides[muuda | muuda lähteteksti]

Genisteiin on antioksüdant. Genisteiin inhibeerib angiogeneesi ja inimese vähirakkude kasvu (kartsinogeneesi).

Oma sarnasuse tõttu östrogeenidega konkureerib genisteiin nendega retseptorite pärast (hormooniretseptorid koosnevad peamiselt valkudest ja paiknevad rakutuumas) ja seondub nendega, millele järgneb harilikult aktiveerimine.

Genisteiin ravimolekulina[muuda | muuda lähteteksti]

Katsete käigus on tuvastatud, et genisteiini ja tyrphostin AG1478 segu saaks kasutada filoviiruste põhjustatud hemorraagiliste palavike, nagu Ebola viirushaigus, profülaktikaks ja raviks.[1]

Hoiatused[muuda | muuda lähteteksti]

Pahaloomulise kasvaja diagnoosi järgse võimaliku ravi korral oleks soovitav konsulteerida raviarstiga genisteiini sisaldavate taimede ja toidupreparaatide manustamine, ravi efektiivsus võib kahaneda.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Sayer Ji. "Natural Treatments for Ebola Virus Exist, Research Suggests". GreenMedInfo, 1. august 2014. Kasutatud 20.08.2014. Inglise.

Veebikirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

Laboriloomadel
Soja saadustes
Teadusuuringutes

Kategooria:Taimehormoonid Kategooria:Flavonoidid


Kemokiinid==
Next.svg Pikemalt artiklis Vikipeedia:Üldine arutelu#Kasutaja:Mariina

Kemokiinid (ka kemotaktsed tsütokiinid; inglise keeles chemokines) on selgroogsete loomade mitmete tuumaga rakkude poolt (eosinofiilid, basofiilid, neutrofiilid, makrofaagid, endoteelirakud, keratinotsüüdid, fibroblastid jt) komplekteeritavate ja vabastatavate selliste väikesemolekuliliste looduslike valkude perekond, mis vahendavad lühiajaliselt ja lokaalselt erinevaid bioloogilisi toimeid ja rakkudevahelist informatsiooni seondudes G-valguga seotud retseptoreid omavate rakkude membraaniga ja aktiveerides ensüümi fosfolipaas C.

Kemokiinide sarnaseid valke on tuvastatud teatud bakteritel ja viirustel.

Kemokiinide funktsiooniks on mitmete rakkude sundviimine nakkus- või põletikukoldesse, lisaks reguleerivad kemokiinid lümfikudede ja närvisüsteemi arengut ja leukotsüütide migratsiooni, küpsemist, aktivatsiooni jm.

Varem on neid liigitatud α,β,γ ja δ- rühma, tänapäeval liigitatakse aga sellisteks perekondadeks nagu CC- (β-kemokiinid), CXC- (α-kemokiinid), CX3C- (δ- kemokiinid) ja C- (γ-kemokiinid) perekond.

Kemokiinid liigitatakse tsütokiinide hulka.

Kemokiinid ja kemokiiniretseptorid avastati leukotsüütide signaalmolekulidena, mille ülesandeks peetakse lümfirakkude sundliikumist keemiliste ärritite toimel.

Patoloogia[muuda | muuda lähteteksti]

Kemokiinide roll on ebaselge, kuna neid seostatakse ka paljude haiguslike seisunditega, nagu allergia, ateroskleroos, mitmed infektsioonhaigused ja põletikulised haigused (kemoatraktant põletikutsütokiinidele) ning kasvajad (kemokiinid kiirendavad angiogeneesi).

Ebola viirushaigus[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Ebola viirushaigus

Gabonis ja Kongo Vabariigis 1996 ja 2003 aset leidnud Ebola viiruse põhjustatud Ebola viirushaiguse puhangute ajal kogutud vereproovide in vitro uuringute alusel seostatakse surmlõppega põletikutsütokiinide (IL-1β, IL-1RA, IL-6, IL-8, IL-15 ja IL-16) ning kemokiinide ja kasvufaktorite (MIP-1α, MIP-1β, MCP-1, M-CSF, MIF, IP-10, GRO-α ja eotaxin) hüpersekretsiooni.[1]

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Nadia Wauquier, Pierre Becquart, Cindy Padilla, Sylvain Baize, Eric M. Leroy,Human Fatal Zaire Ebola Virus Infection Is Associated with an Aberrant Innate Immunity and with Massive Lymphocyte Apoptosis, 5.oktoober 2010, DOI: 10.1371/journal.pntd.0000837, veebiversioon (vaadatud 05.07.2014) (inglise keeles)

Veebikirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

Kemokiinid ja bakterid
Kemokiinid ja haiguslikud seisundid

Kategooria:Lümfisüsteem Kategooria:Valgud


Paraneoplastilised sündroomid==
Next.svg Pikemalt artiklis Vikipeedia:Üldine arutelu#Kasutaja:Mariina

Paraneoplastilised sündroomid on koondnimetus kasvajatega kaasnevate haiguste ja kliiniliselt väljendunud sümptomite kohta loomadel, mis ei ole otseselt põhjustatud primaarsest kasvajast ja metastaasidest ühes elundis või elundkonnas vaid mida kutsuvad esile kasvajarakkude (vähirakkude) poolt eritatud signaalmolekulid või mediaatorained (hormoonid, peptiidid, tsütokiinid, immunoglobuliinid jt) ja lümfoid(-immuun)süsteemi üsna võimsad vastused neile.

Inimestel[muuda | muuda lähteteksti]

Paraneoplastilised sündroomid võivad avalduda igas elundis ja koes ning need liigitatakse onkoloogiliste haigestumiste alla, mida esineb nii uute vähijuhtude kui ka kasvaja retsidiivide korral.

Liigitus elundsüsteemide kaupa[muuda | muuda lähteteksti]

  • dermatoloogilised paraneoplastilised sündroomid
  • endokrinoloogilised paraneoplastilised sündroomid
  • hematoloogilised paraneoplastilised sündroomid
  • neuroloogilised paraneoplastilised sündroomid
  • nefroloogilised paraneoplastilised sündroomid
  • reumatoloogilised paraneoplastilised sündroomid.

Paraneoplastilised sündroomid tümoomide korral[muuda | muuda lähteteksti]

Vahel kirjeldatakse paraneoplastilisi sündroome ka primaarse kasvaja paikmega (elund) seonduvalt. Nii seostatakse tüümuse kasvaja tümoomiga mitmeid paraneoplastilisi sündroome:

Paraneoplastilised sündroomid kopsuvähi korral[muuda | muuda lähteteksti]

Kopsuvähi korral esineb neoplastilisi sündroome sagedasti.[2]

Endokrinoloogilised[muuda | muuda lähteteksti]
Neuroloogilised[muuda | muuda lähteteksti]
Luustikuga seotud[muuda | muuda lähteteksti]
Nefroloogilised[muuda | muuda lähteteksti]
Metaboolsed[muuda | muuda lähteteksti]
Süsteemsed[muuda | muuda lähteteksti]
Vaskulaarsed[muuda | muuda lähteteksti]
Dermatoloogilised[muuda | muuda lähteteksti]
Hematoloogilised[muuda | muuda lähteteksti]

Sündroom nimetati paraneoplastiliseks sündroomiks 1940.aastatel.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Riiklik Vähiinstituut, General Information About Thymoma and Thymic Carcinoma Treatment, veebiversioon (vaadatud 01.10.2014)(inglise keeles)
  2. Stefanie Heinemann, Peter Zabel, Hans-Peter Hauber, Paraneoplastic syndromes in lung cancer, Cancer Therapy, 6. väljaanne, lk 687-698, 2008, veebiversioon (vaadatud 09.11.2014.a.)(inglise keeles)

Veebikirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

Selles artiklis on kasutatud ingliskeelset artiklit en:Paraneoplastic syndrome seisuga 01.10.2014.

Kategooria:Onkoloogia Kategooria:Haigused


Virokiinid==
Next.svg Pikemalt artiklis Vikipeedia:Üldine arutelu#Kasutaja:Mariina

Virokiinid ehk viiruste tsütokiinid (inglise keeles virokines) on mitmete viiruste poolt kodeeritud valgud mis konkureerivad peremeesorganismi tsütokiinide (immuunsüsteem) või kemokiinidega. Virokiinid põhjustavad, mitmeid signaaliradu kasutades, peremeesorganismi immunosupressiooni ja toimivad immuunvastus(t)e inhibiitoritena, kas konkureerides retseptoritega, häirides tsütokiini vabastamist või sünteesi või kasutades samu geenikombinatsioone jms.

Virokiinid loetakse virulentsusfaktorite hulka ja nad on väga võimsad immunomodulaatorid.

Virokiinide liigitus ja nomenklatuur pole paigas, virokiinide suure homoloogia tõttu näiteks inimese rakkude poolt eritatud tsütokiinidega kannavad mitmed neist nimetusi milles on ühendatud viiruse lühend ja vastava tsütokiini märgis.

Käesoleval ajal teatake, et inimese IL-10- sarnast viiraalset IL-10-t (vIL-10) kodeerivad kõik herpesviirused (sh inimese tsütomegaloviirus (HCMV) ja Epsteini-Barri viirus (EBV- poolt sünteesitav BCRF1, hiljem CSIF- tsütokiini sünteesi inhibeeriv faktor cytokine synthesis inhibitory factor). Epsteini-Barri viiruse IL-10 (ebvIL-10) avaldab immunosupressiivset toimet inhibeerides inimestel T-rakkude ja NK-rakkude paljunemist, makrofaagide deaktiveerimist kuid soodustasid B-rakkude paljunemist ja diferentseerumist seda tõenäoliselt selleks et segamatult paljuneda.[1]

Termini 'virokiinid' võttis 1988. aastal kasutusele Dr Bernard Moss.[2]

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Barry Slobedman, Peter A. Barry, Juliet V. Spencer, Selmir Avdic ja Allison Abendroth, Virus-Encoded Homologs of Cellular Interleukin-10 and Their Control of Host Immune Function, J. Virol., oktoober 2009, 83. väljaanne, nr 19, lk 9618-9629, doi: 10.1128/JVI.01098-09, veebiversioon (vaadatud 29.09.2014)(inglise keeles)
  2. Kotwal GJ, Moss B., Vaccinia virus encodes a secretory polypeptide structurally related to complement control proteins. Lühikokkuvõte., Nature. sept 1988;335(6186):176-8., veebiversioon (vaadatud 29.09.2014)(inglise keeles)

Veebikirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

Selles artiklis on kasutatud ingliskeelset artiklit en:Virokine seisuga 29.09.2014.

Kategooria:Immunoloogia Kategooria:Molekulaarbioloogia Kategooria:Valgud Kategooria:Viroloogia


Süsteemne omandatud resistentsus==
Next.svg Pikemalt artiklis Vikipeedia:Üldine arutelu#Kasutaja:Mariina

Süsteemne omandatud resistentsus ehk süsteemselt omandatud resistentsus (inglise keeles systemic acquired resistance, lüh SAR; ka kestev resistensus) on enamiku taimede (sh katteseemnetaimed) taimeimmuunsuse liik, mille aktivatsioon, immuunvastus ja toime ning signaaliedastussüsteem põhineb organismi eelneval kokkupuutel patogeeniga.

Patogeenidena peetakse silmas kas viiruseid, baktereid või seenpatogeene.

Kaitseks putukate eest käivitatakse indutseeritud süsteemne resistentsus (inglise induced systemic resistance).

Süsteemne omandatud resistentsus on analoogne loomade immuunsüsteemi vastava liigiga, kuid selle täpseid mehhanisme ja molekule käesoleval ajal ei tunta.

Süsteemse omandatud resistentsuse võivad aktiveerida suur hulk patogeene seetõttu loetakse seda mitte-spetsiifiliseks kaitsevõimeks mille edukus sõltub akumuleerunud endogeensest kaitsehormoonist salitsüülhappest, selle tase võib kokkupuutel tuttava mikroobiga tõusta mitmesajakordselt.

Arvatakse, et süsteemne omandatud immuunsus, millele on eelnenud effector-triggered immunity (ETI), võib korduval kokkupuutel bakterite, viiruste ja seentega, käivituda kõikides taime osades ja selle tulemusel vabastatakse lämmastikoksiidi, reaktiivseid hapniku osakesi, salitsüülhapet jt aineid. Salitsüülhape vähendab ensüümi katalaas abiga vesinikperoksiidi taset[1], see aga võib viia peremeesorganismis 'surnud' rakkude kolde tekkimiseni - nekroosini, see on taimeimmuunsuse indutseeritud immuunvastus, mida tuntakse 'ülitundliku immuunvastusena' (hypersensitive response).

Süsteemne omandatud immuunsus aga integreeritakse taime sees ka teistele taimerakkudele ja - kudedele.

Taimed kasutavad immuunretseptoreid tuvastamaks mikroobidega kokkupuute tulemusel säilitatud signaliseerimismehhanisme, mille signaalmolekuliks peetakse lipiidmolekuli. Omandatud kaitsevõime on taimedel abiks haiguskindluse saavutamisel ja võimust võtnud taimehaigusest paranemisel.

Taimede süsteemselt omandatud kaitsevõimet seostatakse mitmete nn patogeneesiga-seotud kaitsegeenide induktsiooniga ja seetõttu loevad teadlased, et nimetatud immuunsust saavad taimed järglastele edasi pärandada.[2]

Tubaka ja müürlooki bakteriaalse ensüümiga salicylat-hydroxylase 'rikastatud' transgeensed taimed ei ole võimelised salitsüülhapet väljastama see aga inhibeerib süsteemset omandatud immuunsust ja neil taimedel tõuseb vastuvõtlikkus viirus-, seen- ja bakterinfektsioonidele.[3]

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Julius M. Cruse, MD, PhD,Robert E. Lewis, "Atlas of Immunology", 3.trükk, CRC PRess, lk 799, 2010, Google'i raamatu veebiversioon (vaadatud 28.09.2014)(inglise keeles)
  2. Jyoti Shah, Ratnesh Chaturvedi, Zulkarnain Chowdhury, Barney Venables ja Robby A. Petros, Signaling by small metabolites in systemic acquired resistance, August 2014, DOI: 10.1111/tpj.12464, © 2014 The Authors The Plant Journal © 2014 John Wiley & Sons Ltd, 79. väljaanne, nr 4, l 645–658, veebiversioon (vaadatud 27.09.2014) (inglise keeles)
  3. Peter Sitte, Hubert Ziegler, Fridrich Ehrendorfer, Andreas Bresinsky, "Strasburger. Lehrbuch der Botanik für Hochschulen", 34. trükk, Gustav Fischer Verlag, lk 347, 1998, ISBN 3 437 25500 2, (saksa keeles)

Veebikirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

PMCID: PMC3024125, veebiversioon (vaadatud 06.10.2014) (inglise keeles)

Induced systemic resistance

Selles artiklis on kasutatud ingliskeelset artiklit en:Systemic acquired resistance seisuga 27.09.2014.

Kategooria:Taimefüsioloogia

Kasvajaga seotud põletik==
Next.svg Pikemalt artiklis Vikipeedia:Üldine arutelu#Kasutaja:Mariina

Kasvajaga seotud põletik (inglise keeles cancer-related inflammation; lüh CRI) on koondnimetus kudedes ja elundites hea- ning pahaloomuliste kasvajate mikrokeskkonnas erinevate tegurite toime tulemina esineva, harilikult krooniliste ja maliigsete põletikukollete ja protsesside kohta, mis võivad levida kas hematogeenselt või lümfogeenselt ka teistesse kudedesse ja elunditesse.

Kasvaja seotud põletiku ja vähi kujunemismehhanismide osas aga puudub käesoleval ajal üksmeel.

Mõnede pahaloomuliste kasvajavormide korral on põletikulised muutused kestnud juba aastaid ( sh paraneoplastilised sündroomid) enne kui see pahaloomuliselt käituma hakkab (nii arvatakse, et Crohni tõbi soodustab soolevähi teket ja Helicobacter pylori infektsioon maovähi teket jne). Teiste kasvajavormide puhul oletatakse aga, et onkogeeniliste muutustega seonduvalt loovad lümfoid(-immuun)süsteemi immuunrakud põletikulise miljöö- põletikulise kasvaja mikrokeskkonna (inglise inflammatory tumor microenvironment), mis samuti aitab kaasa vähirakkude levikule ja invasioonile aktiveerides neovaskularisatsiooni ja metastaseerumist.

Kasvajaga seotud põletikuga seotakse leukotsüütide infiltratsiooni, kasvajaga seotud makrofaagide (ingl tumor-associated macrophages) ja mediaatoraineid tsütokiine (tuumorinekroosifaktor alfa, IL-1, IL-17, IL-10, IL-6 jpt ja kemokiine (CCL2 ja CXCL8).

Paljude uurijate arvates on kasvajaga seotud põletiku tekke mehhanismide uurimine ja kirjeldamine tähtis, selleks et aru saada kuidas kasvajakolded reageerivad onkoteraapiale ja kiiritusravile, püüdmaks välja töötada tõhusamaid ravimeetodeid, mille suhtes kasvajarakud ei kujundaks välja resistentsust.[1]

Claudius Galenos kirjeldas põletiku ja vähi vahelisi seoseid, arvates et vähk on paistetus (ingl swelling). 1863. aastal kirjeldas Rudolf Virchow kroonilise põletiku ja kasvajaliste muutuste võimalikke seoseid inimesel.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Roswell Park Cancer Institute. "Chemotherapy resistance in inflammatory breast cancer due to newly identified mechanism". ScienceDaily, 7. juuli 2014. Kasutatud 27.09.2014. Inglise.

Veebikirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

Kategooria:Immunoloogia Kategooria:Molekulaarbioloogia Kategooria:Onkoloogia


S-valk==
Next.svg Pikemalt artiklis Vikipeedia:Üldine arutelu#Kasutaja:Mariina
S-valk

S-valk ehk proteiin S (inglise keeles protein S) on paljudel selgroogsete loomade endoteeli, mis katab vere- ja lümfisoonte sisekesta ning südame sisepinda, poolt sünteesitav K-vitamiiniga seotud plasma-glükoproteiin, mis toimib proteiin C (koagulatsioonifaktor XIV) kofaktorina ja osaleb vere hüübimisprotsessides.

Inimestel kodeerib S-valku PROS1-geen.

Inimestel seostatakse S-valguga mitmeid kas pärilikke või omandatud haiguslikke seisundeid, mida nimetatakse S-valgu vaeguseks (S-valgu puudulikkus) ja neid seostatakse ka K-vitamiini vaegusega. S-valgu vaegusele on iseloomulik trombooside (veeniummistuste) teke keha eri piirkondades.

S-valgu avastasid 1979. aastal Seattle'i teadlased ja selle linna järgi on valk ka nimetuse saanud.[1]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. John E Godwin, MD, MS; Chief Editor: Emmanuel C Besa, MD, Protein S Deficiency, veebiversioon (vaadatud 27.09.2014) (inglise keeles)

Veebikirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

Kategooria:Füsioloogia Kategooria:Geneetika Kategooria:Molekulaarbioloogia Kategooria:Valgud


Kromafiinne rakk==
Next.svg Pikemalt artiklis Vikipeedia:Üldine arutelu#Kasutaja:Mariina

Kromafiinsed rakud on (inglise keeles chromaffin cell) on paljudel imetajatel, lindudel, roomajatel ja kahepaiksetel erinevates elundites kas üksikult (väiksearvulisena) või rakurühmadena paiknev neuroendokriinsete rakkude tüüp.

1902. aastal avastas Kohn, et need rakud värvuvad kroomi sooladega pruunikaskollaseks[1].

Kromafiinsete rakkude areng, anatoomia, morfoloogia, histoloogia, sünteesitavad ja eritatavad moelkulid, patoloogia ja apoptoos võivad erineda nii liigiti, indiviiditi kui ka arenguastmeti.

Kromafiised rakud liigitatakse endokriinsüsteemi hulka. Osad autorid aga liigitavad need rakud, nende tihedate seoste tõttu autonoomse närvisüsteemiga, APUD rakkude süsteemi. Varem kuulusid need rakud kromafiinsesse süsteemi.

Kromafiinsete rakkude rühmi nimetatakse vahel ka kromaffiinseks elundiks, suurim neist on Zuckerkandli elund.

Embrüoloogiliselt pärinevad need rakud neuraalharja (crista neuralis) rakkudest.

Kromafiinsed rakud sünteesivad ja vabastavad sümpaatilise närvisüsteemi mediaatoriaineid katehhoolamiine - adrenaliini, noradrenaliini, dopamiini.

Roomajate (sh madude) neerumanused paiknevad neeru peal ja histoloogiliselt on säsis paiknevad kromafiinsed rakud segunenud neerumanuse koore rakkudega. [2][3]

Imetajatel on kromafiinseid rakke arvukalt just neerupealise säsis. Kromafiinsed rakud paiknevad ka sümpaatiliste närvisõlmede, uitnärvi, kõrvalnärvisõlmede, glomus caroticumi, glomus aorticumi ja kusepõie seinas, eesnäärmes ja maksa läheduses jm. Seedetraktis (soolestikus) paiknevad enterochromaffin cells.

Veislaste neerupealise säsi rakud eritavad neuropeptiididega (nagu angitensiin II, bradükiniin jt) stimuleerituna märkimisväärsetes kogustes opipoidpeptiide metioniin- ja leutsiin - enkefaliini.[4]

Inimestel seostatakse kromafiinsete rakkudega kromafiinrakulise kasvaja kromafinoomi teket.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. "Meditsiinisõnastik" 375:2004.
  2. S. A. Sakr , N. I. El-Desouki ja A. E. Essawy, Comparative Fine Structural Studies on the Adrenal Glands of the Toad,(Bufo tibamicus) and the Desert Reptile, (Uromastyx philbyi)., Journal of Biological Sciences, 1: 866-870. 2001, veebiversioon (vaadatud 30.10.2013) (inglise keeles)
  3. Rupik W., Early development of the adrenal glands in the grass snake Natrix natrix L. (Lepidosauria, Serpentes)., Adv Anat Embryol Cell Biol. 2002;164:I-XI, 1-102., veebiversioon (vaadatud 30.10.2013) (inglise keeles)
  4. Bommer M, Herz A., Neuropeptides and other secretagogues in bovine chromaffin cells: their effect on opioid peptide metabolism. Lühikokkuvõte., Neuropeptides., mai-juuni 1989 ;13(4):243-51, veebiversioon (vaadatud 25.09.2014)(inglise keeles)

Veebikirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

Selles artiklis on kasutatud ingliskeelset artiklit en:Chromaffin cell seisuga 23.09.2014.

Kategooria:Anatoomia Kategooria:Histoloogia Kategooria:Endokrinoloogia Kategooria:Neuroloogia


Kaasasündinud kloriididiarröa==
Next.svg Pikemalt artiklis Vikipeedia:Üldine arutelu#Kasutaja:Mariina

Kaasasündinud kloriididiarröa ehk kaasasündinud kloriidikõhulahtisus (inglise keeles congenital chloride diarrhea, lüh CCD) on retsessiivselt päritav soolestiku- ja ainevahetushäire liik, millele on iseloomulik looteperioodil algav ja kogu ülejäänud üsavälise elu kestev kloriidi imendumishäirest niudesoole ja jämesoole epiteelis, tulenev osmootiline kõhulahtisus.

Kaasasündinud kloriididiarröaga kaasneb sageli ka soolapuudus, mida püütakse leevendada suukaudsete kloriidide manustamisega.

Kaasasündinud kloriididiarröa on kantud Soome haiguspärandisse[1] ja selle levik Soomes on 1: 37 000 kohta[2], maailmas on teada rohkem kui 140 haigusjuhtu.

CCD- geen paikneb lookuses 7q31, teatakse rohkem kui 30 SLC26A3 mutatsiooni.

Vastsündinutel ja väikelastel avaldub häire rohke vesise roena ja hiljem kasvupeetusega. Häiret päevad lapsed võivad vajada meditsiinilist sekkumist, vältimaks dehüdratsiooni ja komplikatsioone nagu hüpokloreemia, hüpokaleemia, alkaloos jmt.

Perekondlikku kloriidi imendumishäire esmakirjeldus nimetusega congenital alkalosis with diarrhea avaldati Gamble et al ja Darrow poolt 1945. aastal.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. "Meditsiinisõnastik", 350:2004.
  2. tõlkinud Laine Trapido, Helle Lippmaa, "Pärilikkusmeditsiin", AS Medicina, lk 224, 2010, ISBN 978 9985 829 92 9

Veebikirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

Selles artiklis on kasutatud ingliskeelset artiklit en:Congenital chloride diarrhea seisuga 22.09.2014.

Kategooria:Seedeelundite haigused


Pasopaniib==
Next.svg Pikemalt artiklis Vikipeedia:Üldine arutelu#Kasutaja:Mariina

Crystal Clear app virusblue.pngSiin tutvustatakse ravimit või ravimeetodit, kuid kirjutatu pole arstlik nõuanne ning see ei asenda arsti konsultatsiooni. Vikipeedia ei vastuta iseravimise tagajärgede eest.

Pasopaniib
Pazopanib.svg
Pasopaniibi struktuurivalem
Üldised omadused
Keemiline valem C21H23N7O2S
Kasutatakse SI-süsteemi ühikuid. Kui pole teisiti öeldud, eeldatakse normaaltingimusi.

Pasopaniib (GW786034B) (ladina pazopanibum) on onkoteraapias kasutatav suukaudselt manustatav keemiline aine, mis kuulub proteiinkinaasi inhibiitorite hulka.

Pasopaniib leiab rakendust täiskasvanute kaugelearenenud neerurakulise kartsinoomi (neeru pahaloomuline kasvaja), (kasvajavorm mis saab alguse tubulus contortus proximalis'est, mis viib nefronite neerukehakeste päsmakesekihnust Henle lingu) (RCC) esmavaliku ravis ning patsientidele, kes on kaugelearenenud haiguse tõttu saanud eelnevalt tsütokiinravi. Samuti kaugelearenenud pehmete kudede sarkoomi (STS) teatud alatüüpide raviks neil vähihaigetel kes on metastaatilise haiguse tõttu saanud eelnevalt keemiaravi või kellel on haigus progresseerunud 12 kuu jooksul pärast (neo)adjuvantravi.

Keskmine progressioonivaba elumus tablettide manustamisel oli 11,9 kuud.

Pasopaniib on ravimi geneeriline nimetus. Ravimi tootenimetus on Votrient. Votrient on retseptiravim.

Nimetused ja tähised[muuda | muuda lähteteksti]

IUPAC-nimetus: ''5-[[4-[(2,3-Dimethyl-2H-indazol-6-yl)methylamino]-2-pyrimidinyl]amino]-2-methylbenzolsulfonamide''

CAS-i registreerimisnumber on 444731-52-6 . PubChemi number on CID 11525740.

Farmakoterapeutiline rühm : kasvajavastased ja immunomoduleerivad ained, ATC-kood on L01XE11.

Legislatsioon[muuda | muuda lähteteksti]

Votrienti tohib Euroopa Liidus välja kirjutada.

Votrient® (pasopaniib) on registreeritud Eesti ravimiregistris ja ravimile on väljastatud 03.07.2013 müügiluba EU/1/10/628.[1]:

Annustamine ja kulud[muuda | muuda lähteteksti]

Soovitatav pasopaniibi annustamine kaugelearenenud neerurakulise kartsinoomi (RCC) ja kaugelearenenud pehmete kudede sarkoomi (STS) korral on 800 mg üks kord ööpäevas. Ravimit ei tohi võtta koos söögiga.

Tablettide maksumus ühe kuu jooksul tarbimiseks on Eesti apteekides üle 3200 euro.[2]

Walmart'is maksavad 120 Votrienti 200mg tabletti 8789,25 dollarit.[3]

Kõrvaltoimed ja ohud[muuda | muuda lähteteksti]

Pasopaniib on neerurakulise kartsinoomi uuringutes või turuletuleku järgsel perioodil vähihaigetel mitmeid kõrvaltoimeid põhjustanud.

Pasopaniibi kasutamise ajal on kirjeldatud maksapuudulikkuse (sh surmaga lõppenud) juhtusid, sagedasti hea-, piir- ja pahaloomuliste kasvajate teket.

Südame funktsioonide häiretega seonduvalt bradükardiat, müokardiinfarkti, hüpertensiooni ja südame düsfunktsionaalsust.

Vere- ja lümfisüsteemi häiretena esineb trombotsütopeeniat, neutropeeniat jm. Hemorraagilisi sündmusi nagu seedetrakti, söögitoru, hingamisteede, kopsude, kuseteede, päraku verejookse.

Endokriinsüsteemi häiretena esineb vähihaigetel ravi ajal sagedasti hüpotüreoidismi.

Närvisüsteemi häiretena aga peavalu, pearinglust, pöörduvat posterioorset entsefalopaatiat.

Seedeelundite süsteemi häiretena kõhulahtisust, iiveldust/oksendamist, kõhuvalu, düspepsiat, stomatiiti, pankreatiiti, jämesoole perforatsiooni jpm.

Nahaga seotilt esineb mitmeid häireid.

Katsed on näidanud kahjulikku toimet reproduktiivsusele, nii meeste kui ka naiste viljatust.

Prekliinilistes loomkatsetes on ilmnenud reproduktsioonitoksilisus.

Koostoimed[muuda | muuda lähteteksti]

Pasopaniib metaboliseeritakse maksas mitmete tsütokroom P450 ensüümide poolt, seetõttu soovitatakse mitmete teiste suukaudsete ravimite manustamine koos pasopaniibiga, vältimaks kliinilisi seisundeid, eelnevalt kindlasti ka raviarstiga (onkoloog) konsulteerida.

Pasopaniibi samaaegne manustamine greipfruudi, liht-naistepuna ürdi (Hypericum perforatum), siilkübara jpt ravitoimeliste taimesaadusteega, võib uuringute alusel inhibeerida ravimi biosaadavust.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Eesti ravimiregistri veebiversioon
  2. "Fond: 20-aastasele vähihaigele tudengile võimaldatud ravimidoos on teinud tema tervisega imesid". Delfi, 22. september 2014. Kasutatud 22.09.2014. Eesti.
  3. Votrineti hinnad, veebiversioon (vaadatud 22.09.2014) (inglise keeles)

Veebikirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

Selles artiklis on kasutatud ingliskeelset artiklit en:Pazopanib seisuga 22.09.2014.

Kategooria:Kasvajate ravi


Tüümuse epiteelirakud==
Next.svg Pikemalt artiklis Vikipeedia:Üldine arutelu#Kasutaja:Mariina

Tüümuse epiteelirakud (inglise keeles thymic epithelial cells) on paljude selgroogsete valdavalt tüümuse mikrokeskonna toeskoes leiduv ja toimiv rakutüüp.

Tüümuse epiteelirakkude areng, anatoomia, morfoloogia, histoloogia, patoloogia ja apoptoos võivad erineda nii liigiti, indiviiditi kui ka arenguastmeti.

Tüümuse epiteelirakud diferentseeruvad tüümuse epiteeli ühised eellasrakkudest (tüvirakkudest) (common thymic epithelial progenitor/stem cells; TEPCs) tüümuse koore epiteelirakkudeks (cTECs) ja tüümuse säsi epiteelirakkudeks (mTECs).

Tüümuse epiteelirakkude ja tümotsüütide interaktsioonide osalusel areneb välja tüümuse vastav funktsioneeriv rakupopulatsioon. Tüümuse epiteelirakud reguleerivad T-rakkude arengut, ekspresseerides ja esitledes 'oma'-antigeene peamise koesobivuskompleksi molekulidele ja autoimmuunsuse regulaatorit (AIREt) ning osalevad tuumorinekroosifaktori alfa retseptorite superperekonna (TNFRSF) 'liikmete' ekspressioonis.

Tüümuse koore epiteelirakud (cTECs) edastavad diferentseerumissignaale, reguleerivad T-lümfotsüütide migratsiooni ja populatsiooni kasvu ning sooritavad CD4+CD8+ tümotsüütide positiivse selektsiooni jpm.

Tüümuse säsi epiteelirakkude (mTECs) funktsioonideks on tõenäoliselt immunoloogilise tolerantsuse loomine.

Tüümuse epiteelirakud toodavad bioloogiliselt aktiivse tsingi olemasolul tümuliini ja sünteesivad glükokortikosteroide.

Tüümuse epiteelirakud eritavad kemokiini CXCL12.

Kemoresistentsed lümfoomirakud[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Onkoteraapia
Next.svg Pikemalt artiklis Vähirakk

Hiirte lümfoomi mikrokeskkonna uuringud on tuvastanud, et manustatud doxorubicinum indutseerib hiire tüümust ekspresseerima rohkem tsütokiini IL-6 ja TIMP metallopeptidaasi inhibiitor 1-e, mis katsete tulemuste valguses kaitsevad vähirakke nimetatud aine hävitava toime eest, peamiseks lümfoomirakkude kaitseorganiks rindkereõõne keskosas, kus paiknevad süda, söögitoru ja hingetoru ning lümfikudede kõrval, oli tüümus. Kuna indutseeritud lümfoomiga (süstelahus) katsealustel hiirtel tuvastati kemoteraapia agensi poolt puutumata jäänud lümfoomirakke rohkelt just tüümuses arvatakse, et tüümuse epiteelirakkude poolt eritatavad faktorid moodustavad kaitsebarjääri osade kemoteraapias kasutatavate keemiliste ainete vastu.[1]

Patoloogia[muuda | muuda lähteteksti]

Tüümuse epiteelirakkude patoloogiaga seostatakse inimestel mitmete kasvajate teket, nagu tümoom.

Rakukultuurid[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Tüümuse epiteelirakkude kultuurid

Laste ja laboriloomade tüümuste epiteelirakkude kultuure kasutatakse tüümuse rakuliinide tootmiseks ja teadusuuringute läbi viimiseks.[2][3]

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. The Jackson Laboratory, Thymus Mediates Cancer Cell Chemo-resistance, 15. november 2010, veeboversioon (vaadatud 30.11.2014.a.)(inglise keeles)
  2. Röpke C., Thymic epithelial cell culture. Lühikokkuvõte., Microsc Res Tech. 1. august 1997;38(3):276-86., veebiversioon (vaadatud 25.12.2014.a.)(inglise keeles)
  3. Seach N, Hammett M, Chidgey A., Isolation, characterization, and reaggregate culture of thymic epithelial cells. Lühikokkuvõte., Methods Mol Biol. 2013;945:251-72. doi: 10.1007/978-1-62703-125-7_15., veebiversioon (vaadatud 25.12.2014.a.)(inglise keeles)

Veebikirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

Patoloogia

Kategooria:Anatoomia Kategooria:Histoloogia Kategooria:Immunoloogia Kategooria:Lümfisüsteem Kategooria:Tüümus


Vähirakk==
Next.svg Pikemalt artiklis Vikipeedia:Üldine arutelu#Kasutaja:Mariina
Disambig gray.svg  See artikkel räägib kehasisestest kasvajarakkudest; koekultuurides kasvatatavate vähirakkude kohta vaata artiklit "Vähirakkude koekultuur"; vähivaktsiinides kasutatavate vähirakkude kohta vaata artiklit "Vähivaktsiin"

Vähirakuks (inglise keeles cancer cell) nimetatakse osade loomade (tõenäoliselt ainuõõsete hõimkonnast alates) uudismoodustistes teatud rakusiseste genoomimuutuste tagajärjel kujunenud ja iseseisvalt talitlevat rakutüüpi, mis võib kontrollimatult, invasiivselt ja infiltreerivalt ümbritsevatesse kudedesse vohada, kasvajakoldeid moodustada, metastaase anda ning vähktõbe ja koguni surma põhjustada.

Vähiraku anatoomia ja füsioloogia[muuda | muuda lähteteksti]

Tuumake[muuda | muuda lähteteksti]

Raku tuumas asuvates tuumake(st)es aset leidvaid mitmeid rakutsükli muutusi seostatakse rakkude soovimatu paljunemise ja tumorigeneesiga.

Arvatakse, et vähirakkudes on erinevate tegurite toimel tuumakeste aktiivsus suurenenud ja ribosoomalse RNA süntees muutunud tavalisest kiiremaks.

Tsentrosoom[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Tsentrosoom

Tsentrosoomid on loomarakkudes mikrotuubuleid organiseerivad keskused või piirkonnad, milles paiknevad tsentrioolid. Tsentrosoomide kohta teatakse vähe kuid arvatakse, et nende funktsioonide hulka kuuluvad ka kromosoomipaaride segregatsioon meioosis ja tsütoplasma ning rakuorganellide lõpliku jagunemise tagamine, pärast rakutsükli lõppemist.

1914. aastal pakkus Theodor Boveri välja teooria, mis sidus tsentrosoomide amplifiktsiooni ja kromosomaalse ebastabiilsuse teket pahaloomuliste kasvajarakkude arenguga.[1]


Vähiraku geneetika[muuda | muuda lähteteksti]

Vähirakkude täpseid arengu ja taandarengumehhanisme ei tunta.

Üks vähirakk või vähirakkude kogum on kasvaja algmeks.

Genoomimuutused võivad olla kromosoomide tasemel või DNA-tasemel. Raku võivad vähirakuks suunata mutatsioonide esinemine nii jagunemist, kasvu, diferentseerumist ja programmeeritud rakusurma juhtivates geenides, ning rakk muutub käitumiselt pahaloomuliseks.

Selgroogsete vähirakus võib olla isegi 10 000 – 100 000 mutatsiooni (nii somaatilisi kui pärilikke). Somaatilised muutused on organismi eluajal paikselt toimuvad muutused ja ei ole üldjuhul pärilikud[2] (inimestel esineb sagedamini kasvajavastane geeni TP53 mutatsiooni).

Enamiku kasvajate korral ei ole rakkude kontrollimatu vohamine põhjustatud ainult üksikust protoonkogeeni kontrollimatust aktivatsioonist (punktmutatsioonid) või tuumori supressorgeeni inaktivatsioonist.[3]

Vähkkasvaja koed on valdavalt monoklonaalsed, pärinedes ühest emarakust, mis saab kasvueelise.[2]

Osad vähirakkude tüübid võivad pärineda ka kasvaja tüvirakkudest.

Vähiraku tundemärgid on järgmised:

  • teatud arengujärgus rakkude geenide mutatsioonid ja uue fenotüübi kujunemine
  • autonoomsus kasvu soodustavatest signaalidest – vähirakk toodab enda jagunemiseks soodustavaid signaale ise näiteks onkogeenid e aktivatsiooni kaudu, vähirakkude mitootiline aktiivsus on harilikult suurem kui vastava koe harilikel rakkudel;
  • autonoomsus kasvu piiravatest signaalidest – vähirakkude kasvajavastased geenid on inaktiveerunud;
  • programmeeritud rakusurma vältimine – täpseid mehhanisme ei teata arvatakse, et võib seisneda kas onkogeenide aktivatsioonis või kasvajavastaste geenide inaktivatsioonis;
  • ebanormaalne uussoonestumine;
  • DNA kahjustumine;
  • immuunjärelevalvemehhanismide 'eksitamine';
  • invasioon ümbritsevatesse kudedesse, metastaseerumine ja siirete moodustamine.

Vähirakkudel on täiesti uus genotüüp, mis aga võib ühe kasvajakolde piires samuti erineda, osad vähirakud ei ole liigispetsiifilised. Vähirakk on iseseisev ega sõltu ümbritsevatest keharakkudest, sünteesides ja eritades tsütokiine, elukohale vastavat tüüpi kasvufaktoreid ja ise neile reageerides, kasvades kas kiiresti või aeglaselt, endofüütselt või eksfüütselt ning liikudes teatavate mehhanismide abiga vere- ja lümfisoonte kaudu ühest elundist teise. Selleks kasutavad pahaloomulised kasvajarakud kasvusignaale mis kutsuvad esile neovaskularisatsiooni – veresoonte kontrollimatu tekke ja 'puhkemise' (ingl sprouting). Kapillaaride ja suuremate veresoonte uussoonestumist peetakse oluliseks teguriks osade kasvajate arengul vähktõveks. Neovaskularisatsiooni keskseks kasvufaktoriks peetakse siin vere- ja lümfisoonte endoteeli kasvu ja diferentseerumist reguleerivat kasvufatorit VEGF.

Teatud vähirakud toodavad ka immunoglobuliine.[4]

Arvatakse, et vähirakul on palju sarnasusi tüvirakkudega[5] ja vähirakud võivad hakata paljunema inimese kõigis kudedes.

Kopsuvähi rakud[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Kopsuvähk

Kopsuvähi klassifitseerimisel ja rühmitamisel ning fenotüübi määramisel soovitatakse kasutada mitte vähiraku vaid vähiraku tuuma suurust, kuna selles paikneb DNA.

Vähi kujunemisega seotud geenid[muuda | muuda lähteteksti]

Vähi tekkele viivaid mutatsioone on tuvastatud paljudes geenides. Vähi kujunemisega seotud geenid liigitatakse kahte põhirühma: onkogeenid ja kasvajavastased geenid.[2]

Paraneoplastilised sündroomid[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Paraneoplastilised sündroomid

Paraneoplastilisi sündroome kutsuvad esile vähirakkude eritatud signaalmolekulid või mediaatorained (hormoonid, peptiidid, tsütokiinid, immunoglobuliinid jt) ja lümfoid(-immuun)süsteemi üsna võimsad vastused neile.

Molekulid[muuda | muuda lähteteksti]

Vähirakkude adenosiintrifosfaadi sisaldus on võrreldes normaalsete rakkude omaga suur.

Uuringud näitavad, et soolevähi rakud sünteesivad immunoregulatoorseid glükokortikoide, mis võivad inhibeerida immuunrakkude aktivatsiooni ja soodustada nende surma.[6]

Uuringud indikeerivad, et rakukolesterool sünteesitakse kas rakus endas või tõmmatakse väljast rakku ja tarbitakse vähiraku poolt. Kolesterooli vastuvõttu vahendavad kõrgtihedusega lipoproteiinide püüdurretseptorid SR-BI (Scavenger receptor class B member 1) ja madaltihedusega lipoproteiinid LDLR. Normaalseks peetavates kudedes ekspresseeritakse SR-BI maksas ja steroidogeensetes kudedes, kus kolesterooli ringlus on vajalik steroidhormoonide sünteesiks. On tõendeid selle kohta, et SR-BI mängib rolli eesnäärme kartsinoomi välja kujunemisel.[7]

Glutatioon[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Glutatioon

Kui kasvaja on välja kujunenud, siis võib glutatiooni kõrgenenud tase vähirakkudes kaitsta neid kemoteraapia ravimite eest.[8]

Vähkkasvajas on glutatiooni metabolismil nii inhibeeriv kui patogeenseid protsesse edendav roll. Arvatakse, et glutatioonil on tähtis roll kartsinogeenide detoksifikatsioonil. Rakusisese glutatiooni kõrgenenud tase vähirakkudes suudab inhibeerida mitut tüüpi vähirakkudele suunatud kemoteraapiaagensite kahjulikku toimet.[9]

Puriin[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Puriin

Puriini ja pürimidiini süntees on vähirakkudes ülesreguleeritud.[10]

Tsütokiinid[muuda | muuda lähteteksti]

Kasvaja kasvutegur beeta[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Kasvaja kasvutegur beeta

Kasvaja kasvutegur beeta (TGFβ) on tsütokiini tüüp, mis mõjutab rakkude kasvu ja diferentseerumist.

Karolinska instituudi teadurite uuringud indikeerivad, et just see eritatav tsütokiin varustab vähiraku pinda valgete verelibledele omaste retseptoritega selliselt, et need pääseksid immuunjärelevalvele võimalikult märkamatult lümfisüsteemi.[11][12]

Retseptorid[muuda | muuda lähteteksti]

Eri tüüpi vähirakkudel on tuvastatud opioidiretseptorid. Nende retseptorite roll vähirakkude kasvul ja migratsioonil ei ole selge.

Onkoloogia[muuda | muuda lähteteksti]

Pahaloomuliste kasvajarakkude diferentseerumise astme ja kliinilise kulu alusel jagatakse kasvajad healoomulisteks, piirpahaloomulisteks või pahaloomulisteks kasvajateks.

Kasvajarakkude moodustatud kasvajakollete eemaldamiseks võidakse kasutada ka operatiivset ravi, kuid kuna pahaloomulised kasvajad on ümbritsevate kudedega tihedalt seotud võib kasvaja eemaldamine võimatuks osutuda ja taasteket, milleks arvatakse üksiku infiltreerunud vähiraku olemasolust piisavat, ei saada välistada.[13]

Mitmed kasvajarakkude populatsioonid võivad arendada välja resistentsuse nii hormoon-, keemia-, bioloogilise kui ka kiiritusravi suhtes.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Antonino B D'Assoro, Wilma L Lingle ja Jeffrey L Salisbury,amplification and the development of cancer, Oncogene (2002) 21, 6146–6153. doi:10.1038/sj.onc.1205772, veebiversioon (vaadatud 16.11.2014.a.)(inglise keeles)
  2. 2,0 2,1 2,2 "Pärilikkusmeditsiin", tõlkinud Laine Trapido, Helle Lippmaa, toimetanud Tiiu Sulsenberg, Mait Raun, Katrin Hallas, lk 186 – 205, 2010, AS Medicina, ISBN 9789985829929
  3. Ain Heinaru, "Geneetika" õpik kõrgkoolile, Tartu Ülikooli Kirjastus, lk 757, 2012, ISBN 978-9949-32-171-1
  4. J Wang, D Lin, H Peng, Y Huang, J Huang ja J Gu, Cancer-derived immunoglobulin G promotes tumor cell growth and proliferation through inducing production of reactive oxygen species, Cell Death and Disease (2013) 4, e945; doi:10.1038/cddis.2013.474, veebiversioon (vaadatud 01.10.2014)(inglise keeles)
  5. Toivo Maimets, Viljar Jaks, Ade Kallas, Martin Pook, Martti Maimets, Elo Madissoon, Külli Zimmermann, Embrüonaalsete tüvirakkude uurimisgrupp, veebiversioon (vaadatud 19.09.2014)
  6. Daniel Sidler, Pietro Renzulli, Christina Schnoz jt, Colon cancer cells produce immunoregulatory glucocorticoids, Oncoimmunology. 1. juuli 2012 ; 1(4): 529–530. PMCID: PMC3382911, veebiversioon (vaadatud 15.05.2015)(inglise keeles)
  7. David Schörghofer, Katharina Kinslechner, Andrea Preitschopf, Birgit Schütz, Clemens Röhrl, Markus Hengstschläger, Herbert Stangl ja Mario Mikula, The HDL receptor SR-BI is associated with human prostate cancer progression and plays a possible role in establishing androgen independence, Reproductive Biology and Endocrinology 2015, 13:88 doi:10.1186/s12958-015-0087-z, veebiversioon (tarve 7.11.2015)(inglise keeles)
  8. Balendiran, Ganesaratnam K.; Dabur, Rajesh; Fraser, Deborah (2004). "The role of glutathione in cancer". Cell Biochemistry and Function 22 (6): 343–52. PMID 15386533. doi:10.1002/cbf.1149. 
  9. Balendiran GK, Dabur R, Fraser D, The role of glutathione in cancer, Cell Biochem Funct. november – detsmeber 2004;22(6):343-52, Copyright (c) 2004 John Wiley & Sons, Ltd, veebiversioon (tarve 13.11.2015)(inglise keeles)
  10. Nucleotide Synthesis in Cancer Cells
  11. How cancer tricks the lymphatic system into spreading tumours, 11. mai 2015, veebiversioon (vaadatud 13.05.2015)(inglise keeles)
  12. Marina Lohk, Teadlased paljastasid, kuidas vähirakud lümfisüsteemi pääsevad, 12. mai 2015, veebiversioon (vaadatud 13.05.2015)
  13. Ingrid Mesila, Enn Jõeste, Mari-Ann Reintam, Hannes Tamm, Živile Riispere, Maret Murde, Retlav Roosipuu, "Patoanatoomia õpik kõrgkoolile", lk 204, 2012, Tartu Ülikooli Kirjastus, ISBN 978 9949 32 084 4

Veebikirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

Kategooria:Onkoloogia Kategooria:Rakubioloogia


Sonora (perekond)==
Next.svg Pikemalt artiklis Vikipeedia:Üldine arutelu#Kasutaja:Mariina
Sonora
Taksonoomia
Riik Loomad Animalia
Hõimkond Keelikloomad Chordata
Alamhõimkond Selgroogsed Vertebrata
Klass Roomajad Reptilia
Alamklass Soomussisalikud Lepidosauria
Selts Soomuselised Squamata
Alamselts Maolised Serpentes
Infraselts Alethinophidia
Ülemsugukond Colubroidea
Sugukond Colubridae
Alamsugukond Colubrinae
Perekond Sonora
Baird & Girard, 1853

Sonora on maoperekond.

Klassifikatsioon[muuda | muuda lähteteksti]

Perekonda Sonora klassifitseeritakse roomajate andmebaasis järgmised maoliigid[1]:

Levila[muuda | muuda lähteteksti]

Neid madusid võib kohata Mehhiko põhjaosas ja Ameerika Ühendriikide edelaosas.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Peter Uetz & Jakob Hallermann, Sonora Roomajate andmebaasi veebiversioon (vaadatud 11.09.2014) (inglise keeles)

Veebikirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

Selles artiklis on kasutatud prantsuskeelset artiklit fr:Sonora (genre) seisuga 11.09.2014.

Kategooria:Alethinophidia Kategooria:Colubridae


Senticolis==
Next.svg Pikemalt artiklis Vikipeedia:Üldine arutelu#Kasutaja:Mariina
Senticolis
Taksonoomia
Riik Loomad Animalia
Hõimkond Keelikloomad Chordata
Alamhõimkond Selgroogsed Vertebrata
Klass Roomajad Reptilia
Alamklass Soomussisalikud Lepidosauria
Selts Soomuselised Squamata
Alamselts Maolised Serpentes
Infraselts Alethinophidia
Ülemsugukond Colubroidea
Sugukond Colubridae
Alamsugukond Colubrinae
Perekond Senticolis
Dowling & Fries, 1987
Sünonüümid
  • Senclicolis Schulz, 1992 (nomen incorrectum)[1]

Senticolis on Colubridae sugukonda kuuluv maoliste monotüüpne perekond.

Klassifikatsioon[muuda | muuda lähteteksti]

Perekonda Senticolis klassifitseeritakse Roomajate andmebaasis üksainus maoliik[2]:

Levila[muuda | muuda lähteteksti]

Senticolis'e levila asub Ameerika Ühendriikide osariikides Arizonas ja New Mexicos, Mehhiko osariikides Sonora, Chihuahua, Sinaloa, Oaxaca, Aguascalientes, Tamaulipas ja Querétaro, ning Belizes, Guatemalas, Hondurases, El Salvadoris, Nicaraguas ja Costa Ricas.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Van Wallach, Kenneth L. Williams, Jeff Boundy, Snakes of the World: A Catalogue of Living and Extinct Species, 22. aprill 2014, lk 665, CRC Press (inglise keeles)
  2. Peter Uetz & Jakob Hallermann, Senticolis Roomajate andmebaasis (inglise keeles)

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]

Kategooria:Alethinophidia Kategooria:Colubridae


Scolecophis==
Next.svg Pikemalt artiklis Vikipeedia:Üldine arutelu#Kasutaja:Mariina
Scolecophis
Taksonoomia
Riik Loomad Animalia
Hõimkond Keelikloomad Chordata
Alamhõimkond Selgroogsed Vertebrata
Klass Roomajad Reptilia
Alamklass Soomussisalikud Lepidosauria
Selts Soomuselised Squamata
Alamselts Maolised Serpentes
Infraselts Alethinophidia
Ülemsugukond Colubroidea
Sugukond Colubridae
Alamsugukond Colubrinae
Perekond Scolecophis
Fitzinger, 1843

Scolecophis on Colubridae sugukonda kuuluv maoliste monotüüpne perekond.

Klassifikatsioon[muuda | muuda lähteteksti]

Perekonda Scolecophis klassifitseeritakse Roomajate andmebaasis üksainus maoliik[1]:

Levila[muuda | muuda lähteteksti]

Scolecophis'e levila asub Guatemalas, Hondurases, El Salvadoris, Nicaraguas ja Costa Ricas.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Peter Uetz & Jakob Hallermann, Scolecophis Roomajate andmebaasis (inglise keeles)

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]

Kategooria:Alethinophidia Kategooria:Colubridae


Scaphiophis==
Next.svg Pikemalt artiklis Vikipeedia:Üldine arutelu#Kasutaja:Mariina
Scaphiophis
S. albopunctatus
S. albopunctatus
Taksonoomia
Riik Loomad Animalia
Hõimkond Keelikloomad Chordata
Alamhõimkond Selgroogsed Vertebrata
Klass Roomajad Reptilia
Alamklass Soomussisalikud Lepidosauria
Selts Soomuselised Squamata
Alamselts Maolised Serpentes
Infraselts Alethinophidia
Ülemsugukond Colubroidea
Sugukond Colubridae
Alamsugukond Colubrinae
Perekond Scaphiophis
Peters, 1870
Sünonüümid
  • Scahphiophis, Briceño-Rossi, 1934 (nomen incorrectum)[1]

Scaphiophis on maoperekond.

Klassifikatsioon[muuda | muuda lähteteksti]

Perekonda Scaphiophis klassifitseeritakse roomajate andmebaasis järgmised maoliigid[2]:

Levila[muuda | muuda lähteteksti]

Neid madusid võib kohata Aafrika lääne-, kesk- ja idaosas.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Van Wallach, Kenneth L. Williams, Jeff Boundy, "Snakes of the World: A Catalogue of Living and Extinct Species", 22. aprill 2014, lk 663, CRC Press, Google'i raamatu veebiversioon (vaadatud 11.09.2014)
  2. Peter Uetz & Jakob Hallermann, Scaphiophis Roomajate andmebaasi veebiversioon (vaadatud 11.09.2014) (inglise keeles)

Veebikirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

Selles artiklis on kasutatud prantsuskeelset artiklit fr:Scaphiophis seisuga 11.09.2014.

Kategooria:Alethinophidia Kategooria:Colubridae


Salvadora (perekond)==
Next.svg Pikemalt artiklis Vikipeedia:Üldine arutelu#Kasutaja:Mariina
Disambig gray.svg  See artikkel räägib maoperekonnast; taimeperekonna kohta vaata artiklit Paindpuu

Salvadora
Salvadora deserticola
Salvadora deserticola
Taksonoomia
Riik Loomad Animalia
Hõimkond Keelikloomad Chordata
Alamhõimkond Selgroogsed Vertebrata
Klass Roomajad Reptilia
Alamklass Soomussisalikud Lepidosauria
Selts Soomuselised Squamata
Alamselts Maolised Serpentes
Infraselts Alethinophidia
Ülemsugukond Colubroidea
Sugukond Colubridae
Alamsugukond Colubrinae
Perekond Salvadora
Baird & Girard, 1853

Salvadora on maoperekond.

Klassifikatsioon[muuda | muuda lähteteksti]

Perekonda Salvadora klassifitseeritakse roomajate andmebaasis järgmised maoliigid[1]:

Levila[muuda | muuda lähteteksti]

Neid madusid võib kohata Ameerika Ühendriikide lõunaosas ja Mehhikos.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Peter Uetz & Jakob Hallermann, Salvadora Roomajate andmebaas veebiversioon (vaadatud 10.09.2014) (inglise keeles)

Veebikirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

Selles artiklis on kasutatud prantsuskeelset artiklit fr:Salvadora (genre) seisuga 10.09.2014.

Kategooria:Alethinophidia Kategooria:Colubridae


Rhynchophis==
Next.svg Pikemalt artiklis Vikipeedia:Üldine arutelu#Kasutaja:Mariina
Rhynchophis
Rhynchophis boulengeri
Rhynchophis boulengeri
Taksonoomia
Riik Loomad Animalia
Hõimkond Keelikloomad Chordata
Alamhõimkond Selgroogsed Vertebrata
Klass Roomajad Reptilia
Alamklass Soomussisalikud Lepidosauria
Selts Soomuselised Squamata
Alamselts Maolised Ophidia
Infraselts Alethinophidia
Ülemsugukond Colubroidea
Sugukond Colubridae
Alamsugukond Colubrinae
Perekond Rhynchophis
Mocquard, 1897
Sünonüümid

Rhadinophis Vogt, 1922

Rhynchophis on maoperekond.

Klassifikatsioon[muuda | muuda lähteteksti]

Perekonda Rhynchophis klassifitseeritakse roomajate andmebaasis järgmised maoliigid[1]:

Levila[muuda | muuda lähteteksti]

Neid madusid võib kohata Kagu-Aasias ja Hiinas.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Peter Uetz & Jakob Hallermann, Rhynchophis Roomajate andmebaas veebiversioon (vaadatud 10.09.2014) (inglise keeles)

Veebikirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

Selles artiklis on kasutatud prantsuskeelset artiklit fr:Rhynchophis seisuga 10.09.2014.

Kategooria:Alethinophidia Kategooria:Colubridae


Rhinocheilus==
Next.svg Pikemalt artiklis Vikipeedia:Üldine arutelu#Kasutaja:Mariina
Rhinocheilus
Taksonoomia
Riik Loomad Animalia
Hõimkond Keelikloomad Chordata
Alamhõimkond Selgroogsed Vertebrata
Klass Roomajad Reptilia
Alamklass Soomussisalikud Lepidosauria
Selts Soomuselised Squamata
Alamselts Maolised Serpentes
Infraselts Alethinophidia
Ülemsugukond Colubroidea
Sugukond Colubridae
Alamsugukond Colubrinae
Perekond Rhinocheilus
Baird & Girard, 1853

Rhinocheilus on maoperekond.

Klassifikatsioon[muuda | muuda lähteteksti]

Perekonda Rhinocheilus klassifitseeritakse roomajate andmebaasis üksainus maoliik[1]:

Levila[muuda | muuda lähteteksti]

Neid madusid võib kohata Mehhikos ja Ameerika Ühendriikide osariikides Texas, New Mexico, California, Nevada, Utah, Idaho, Oklahoma, Arizona ja Colorado kaguosas ning Kansase osariigi edelaosas.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Peter Uetz & Jakob Hallermann, Rhinocheilus Roomajate andmebaas veebiversioon (vaadatud 10.09.2014) (inglise keeles)

Veebikirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

Selles artiklis on kasutatud prantsuskeelset artiklit fr:Rhinocheilus lecontei seisuga 10.09.2014.

Kategooria:Alethinophidia Kategooria:Colubridae


Rhinobothryum==
Next.svg Pikemalt artiklis Vikipeedia:Üldine arutelu#Kasutaja:Mariina
Rhinobothryum
Taksonoomia
Riik Loomad Animalia
Hõimkond Keelikloomad Chordata
Alamhõimkond Selgroogsed Vertebrata
Klass Roomajad Reptilia
Alamklass Soomussisalikud Lepidosauria
Selts Soomuselised Squamata
Alamselts Maolised Serpentes
Infraselts Alethinophidia
Ülemsugukond Colubroidea
Sugukond Colubridae
Alamsugukond Colubrinae
Perekond Rhinobothryum
Wagler, 1830

Rhinobothryum on maoperekond.

Klassifikatsioon[muuda | muuda lähteteksti]

Perekonda Rhinobothryum klassifitseeritakse roomajate andmebaasis järgmised maoliigid[1]:

Levila[muuda | muuda lähteteksti]

Neid madusid võib kohata Kesk-Ameerikas ja Lõuna-Ameerika põhjaosas.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Peter Uetz & Jakob Hallermann, Rhinobothryum Roomajate andmebaas veebiversioon (vaadatud 10.09.2014) (inglise keeles)

Veebikirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

Selles artiklis on kasutatud prantsuskeelset artiklit fr:Rhinobothryum seisuga 10.09.2014.

Kategooria:Alethinophidia Kategooria:Colubridae

Rhinechis==
Next.svg Pikemalt artiklis Vikipeedia:Üldine arutelu#Kasutaja:Mariina
Rhinechis
Rhinechis scalaris
Rhinechis scalaris
Taksonoomia
Riik Loomad Animalia
Hõimkond Keelikloomad Chordata
Alamhõimkond Selgroogsed Vertebrata
Klass Roomajad Reptilia
Alamklass Soomussisalikud Lepidosauria
Selts Soomuselised Squamata
Alamselts Maolised Serpentes
Infraselts Alethinophidia
Ülemsugukond Colubroidea
Sugukond Colubridae
Alamsugukond Colubrinae
Perekond Rhinechis
Michahelles in Wagler, 1833

Rhinechis on maoperekond.

Klassifikatsioon[muuda | muuda lähteteksti]

Perekonda Rhinechis klassifitseeritakse roomajate andmebaasis üksainus maoliik[1]:

Sünonüüm[muuda | muuda lähteteksti]

Rhinechis (Fitzinger, 1843) on maoperekonna Vipera taksonoomiline sünonüüm.

Levila[muuda | muuda lähteteksti]

Neid madusid võib kohata Portugalis, Hispaanias ja Prantsusmaa lõunaosas.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Peter Uetz & Jakob Hallermann, Rhinechis Roomajate andmebaas veebiversioon (vaadatud 10.09.2014) (inglise keeles)

Veebikirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

Selles artiklis on kasutatud prantsuskeelset artiklit fr:Rhinechis scalaris seisuga 10.09.2014.

Kategooria:Alethinophidia Kategooria:Colubridae


Rhamnophis==
Next.svg Pikemalt artiklis Vikipeedia:Üldine arutelu#Kasutaja:Mariina
Rhamnophis
Taksonoomia
Riik Loomad Animalia
Hõimkond Keelikloomad Chordata
Alamhõimkond Selgroogsed Vertebrata
Klass Roomajad Reptilia
Alamklass Soomussisalikud Lepidosauria
Selts Soomuselised Squamata
Alamselts Maolised Serpentes
Infraselts Alethinophidia
Ülemsugukond Colubroidea
Sugukond Colubridae
Alamsugukond Colubrinae
Perekond Rhamnophis
Günther, 1862

Rhamnophis on Colubridae sugukonna maoperekond.

Klassifikatsioon[muuda | muuda lähteteksti]

Perekonda Rhamnophis klassifitseeritakse roomajate andmebaasis järgmised maoliigid[1]:

Levila[muuda | muuda lähteteksti]

Neid madusid võib kohata Aafrika keskosas.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Peter Uetz & Jakob Hallermann, Rhamnophis Roomajate andmebaasi veebiversioon (vaadatud 10.09.2014) (inglise keeles)

Veebikirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

Selles artiklis on kasutatud prantsuskeelset artiklit fr:Rhamnophis seisuga 10.09.2014.

Kategooria:Alethinophidia Kategooria:Colubridae


Suursilmmadu (perekond)==
Next.svg Pikemalt artiklis Vikipeedia:Üldine arutelu#Kasutaja:Mariina
Suursilmmadu
Ptyas korros
Ptyas korros
Taksonoomia
Riik Loomad Animalia
Hõimkond Keelikloomad Chordata
Alamhõimkond Selgroogsed Vertebrata
Klass Roomajad Reptilia
Alamklass Soomussisalikud Lepidosauria
Selts Soomuselised Squamata
Alamselts Maolised Serpentes
Infraselts Alethinophidia
Ülemsugukond Colubroidea
Sugukond Colubridae
Alamsugukond Colubrinae
Perekond Suursilmmadu Ptyas
Fitzinger, 1843
Sünonüümid
  • Zaocys Cope, 1860

Suursilmmadu (Ptyas) on maoperekond.[1]

Klassifikatsioon[muuda | muuda lähteteksti]

Suursilmmadude perekonda klassifitseeritakse roomajate andmebaasis järgmised maoliigid[2]:

Levila[muuda | muuda lähteteksti]

Neid madusid võib kohata Kagu-, Ida- ja Lõuna-Aasias.

Sarnasus mürkmadudega[muuda | muuda lähteteksti]

Neid üsna suuri mürgita (suursilmmao pikkus kuni 3,5 m) madusid kasutatavad rändavad maotaltsutajad vahel kobrade asemel, kuna ka nemad võivad ärrituse puhul kaela paisutada.[3]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Loomade elu, 5:276.
  2. Peter Uetz & Jakob Hallermann, Ptyas Roomajate andmebaas veebiversioon (vaadatud 09.09.2014) (inglise keeles)
  3. Loomade elu, 5:276.

Veebikirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

Selles artiklis on kasutatud prantsuskeelset artiklit fr:Ptyas seisuga 09.09.2014.

Kategooria:Alethinophidia Kategooria:Colubridae


Pseustes==
Next.svg Pikemalt artiklis Vikipeedia:Üldine arutelu#Kasutaja:Mariina
Pseustes
Pseustes poecilonotus
Pseustes poecilonotus
Taksonoomia
Riik Loomad Animalia
Hõimkond Keelikloomad Chordata
Alamhõimkond Selgroogsed Vertebrata
Klass Roomajad Reptilia
Alamklass Soomussisalikud Lepidosauria
Selts Soomuselised Squamata
Alamselts Maolised Serpentes
Infraselts Alethinophidia
Ülemsugukond Colubroidea
Sugukond Colubridae
Alamsugukond Colubrinae
Perekond Pseustes
Fitzinger, 1843

Pseustes on maoperekond.

Klassifikatsioon[muuda | muuda lähteteksti]

Perekonda Pseustes klassifitseeritakse roomajate andmebaasis järgmised maoliigid[1]:

Levila[muuda | muuda lähteteksti]

Neid madusid võib kohata Mehhikos, Kesk-Ameerikas ja Lõuna-Ameerikas.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Peter Uetz & Jakob Hallermann, Pseustes Roomajate andmebaas veebiversioon (vaadatud 09.09.2014) (inglise keeles)

Veebikirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

Selles artiklis on kasutatud prantsuskeelset artiklit fr:Pseustes seisuga 09.09.2014.

Kategooria:Alethinophidia Kategooria:Colubridae


Pseudoficimia==
Next.svg Pikemalt artiklis Vikipeedia:Üldine arutelu#Kasutaja:Mariina
Pseudoficimia
Taksonoomia
Riik Loomad Animalia
Hõimkond Keelikloomad Chordata
Alamhõimkond Selgroogsed Vertebrata
Klass Roomajad Reptilia
Alamklass Soomussisalikud Lepidosauria
Selts Soomuselised Squamata
Alamselts Maolised Serpentes
Infraselts Alethinophidia
Ülemsugukond Colubroidea
Sugukond Colubridae
Alamsugukond Colubrinae
Perekond Pseudoficimia
Bocourt, 1883

Pseudoficimia on maoperekond.

Klassifikatsioon[muuda | muuda lähteteksti]

Perekonda Pseudelaphe klassifitseeritakse roomajate andmebaasis üksainus maoliigid[1]:

Levila[muuda | muuda lähteteksti]

Neid madusid võib kohata Mehhikos.

Mõlemasoolisus[muuda | muuda lähteteksti]

Pseudoficimia frontalis 'e emastel madudel on tuvastatud toimiv hemipeenis.[2]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Peter Uetz & Jakob Hallermann, Pseudoficimia Roomajate andmebaas veebiversioon (vaadatud 09.09.2014) (inglise keeles)
  2. Laurence M. Hardy. "Intersexuality in a Mexican Colubrid Snake (Pseudoficimia)". Herpetologica, 26. köide, nr 3, lk 336-343, september 1970. Kasutatud 09.09.2014. Inglise.

Veebikirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

Selles artiklis on kasutatud prantsuskeelset artiklit fr:Pseudoficimia frontalis seisuga 09.09.2014.

Kategooria:Alethinophidia Kategooria:Colubridae


Pseudelaphe[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Vikipeedia:Üldine arutelu#Kasutaja:Mariina
Pseudelaphe
Pseudelaphe flavirufa
Pseudelaphe flavirufa
Taksonoomia
Riik Loomad Animalia
Hõimkond Keelikloomad Chordata
Alamhõimkond Selgroogsed Vertebrata
Klass Roomajad Reptilia
Alamklass Soomussisalikud Lepidosauria
Selts Soomuselised Squamata
Alamselts Maolised Serpentes
Infraselts Alethinophidia
Ülemsugukond Colubroidea
Sugukond Colubridae
Alamsugukond Colubrinae
Perekond Pseudelaphe
Mertens & Rosenberg, 1943

Pseudelaphe on maoperekond.

Klassifikatsioon[muuda | muuda lähteteksti]

Perekonda Pseudelaphe klassifitseeritakse roomajate andmebaasis üksainus maoliik[1]:

Levila[muuda | muuda lähteteksti]

Neid madusid võib kohata Mehhikos, Belizes, Guatemalas, Hondurases ja Nicaraguas.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Peter Uetz & Jakob Hallermann, Pseudelaphe Roomajate andmebaas veebiversioon (vaadatud 09.09.2014) (inglise keeles)

Välisallikad[muuda | muuda lähteteksti]

Selles artiklis on kasutatud prantsuskeelset artiklit fr:Pseudelaphe flavirufa seisuga 09.09.2014.

Kategooria:Alethinophidia Kategooria:Colubridae

Parenhüüm==
Next.svg Pikemalt artiklis Vikipeedia:Üldine arutelu#Kasutaja:Mariina
Disambig gray.svg  See artikkel räägib inimese ja teiste loomade parenhüümelundite kudedest; kasvajate spetsiifiliste kudede kohta vaata artiklit Kasvaja parenhüüm; taimede koe kohta vaata artiklit Põhikude

Parenhüüm (ladina parenchyma) on selgrootutel ja selgroogsetel loomadel mitmete (parenhümatoossete) siseelundite talitlev kude, mis koosneb spetsiifilise elundi teatud kindlate põhifunktsioonidega rakkudest.

Parenhüümi olemasolu, areng, anatoomia, morfoloogia, histoloogia ja patoloogia võivad erineda nii liigiti, indiviiditi, kui ka arenguastmeti (nii näiteks asendub paljudel inimestel tüümuse parenhüüm vanemas eas rasvkoega).

Paljudel selgroogsetel on parenhüümelunditeks maks, põrn, neerud[1], kopsud ja kõik näärmed (sh munasarjad, munandid jpt) ning lümfisüsteemi elundid (sh parenhüümi toimimist toetavad elemendid).

Seedeelundite süsteemi eksokriinnäärmetel moodustab parenhüümi sekreteeriv näärmeepiteel.

Parenhüümikudesid liigitatakse ka nn parenhüümelundite kaupa, nii paikneb munandites, munandisagarikena stroomaosiste vahel, munandiparenhüüm.[2]

Maksas aga jagab maksa parenhüüm maksa sagarikeks.

Lümfisüsteemi liigitatud lümfisõlmede parenhüümi moodustavad lümfisõlme koor ja säsi ja neis ringlevad lümfotsüüdid.

Parenhüüm ei talitle veresoonteta, kuid südame-veresoonkonda liigitatud veresooni ei loeta parenhüümi hulka, küll aga liigitatakse vahel vererakud parenhüümi hulka.

Peaajus moodustavad parenhüümi neuronid ja gliiarakud, südames müotsüüdid, neerudes nefronid, kõhunäärmes Langerhansi saared, põrnas valge ja punane põrnapulp ja maksas maksarakud jne.

Parenhüümi rakkudega seostatakse inimestel ja loomadel mitmeid põletikega kulgevaid protsesse (nii viiruslikke kui bakteriaalseid) ja kasvajaid.

Parenhüümirakud on märklaud-rakkudeks ka Ebola viiruse, mis põhjustab Ebola viirushaigust, virionidele.

Parenhüümiks nimetatakse ka kasvajaliselt vohavate kudede rakke, nn kasvajarakke mis moodustavad kasvaja parenhüümi, mille alusel liigitatakse kasvajaid ka histoloogilises klassifikatsioonis.

Termini võttis tõenäoliselt kasutusele Saksa arstiteadlane ja antropoloog Rudolf Virchow.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Arne Lepp, "Inimese anatoomia, I osa. Liikumisaparaat, siseelundid", Tartu Ülikooli Kirjastus, lk 31, 2013, ISBN 978-9949-32-239-8.
  2. Enn Ernits, Esta Nahkur, "Koduloomade anatoomia. Kõrgkooliõpik", Eesti Maaülikool, Tartu, Halo Kirjastus, lk 231, 2013, ISBN 978-9949-426-28-8.

Veebikirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

Selles artiklis on kasutatud ingliskeelset artiklit en:Parenchyma seisuga 09.09.2014.

Kategooria:Koed Kategooria:Lümfisüsteem


Pliocercus==
Next.svg Pikemalt artiklis Vikipeedia:Üldine arutelu#Kasutaja:Mariina
Pliocercus
Pliocercus euryzonus
Pliocercus euryzonus
Taksonoomia
Riik Loomad Animalia
Hõimkond Keelikloomad Chordata
Alamhõimkond Selgroogsed Vertebrata
Klass Roomajad Reptilia
Alamklass Soomussisalikud Lepidosauria
Selts Soomuselised Squamata
Alamselts Maolised Serpentes
Infraselts Alethinophidia
Ülemsugukond Colubroidea
Sugukond Colubridae
Alamsugukond Colubrinae
Perekond Pliocercus
Cope, 1860
Sünonüümid
  • Elapochrus W.C.H.Peters, 1860
  • Pleiocercus Salvin, 1861 (nomen emendatum)
  • Pleiokerkos Cope, 1862 (nomen emendatum)
  • Cosmiosophis Jan, 1863
  • Plioceras K.P.Schmidt, 1936 (nomen incorrectum)
  • Elapochrous H.M.Smith & Taylor, 1945 (nomen incorrectum)[1]

Pliocercus on maoperekond.

Klassifikatsioon[muuda | muuda lähteteksti]

Perekonda Pliocercus klassifitseeritakse roomajate andmebaasis järgmised maoliigid[2]:

Levila[muuda | muuda lähteteksti]

Neid madusid võib kohata Lõuna-Ameerika põhjaosas, Kesk-Ameerikas ja Mehhikos.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Van Wallach, Kenneth L. Williams, Jeff Boundy, Snakes of the World: A Catalogue of Living and Extinct Species, 22. aprill 2014, lk 570, CRC Press, Google'i raamatu veebiversioon (vaadatud 07.09.2014)
  2. Peter Uetz & Jakob Hallermann, Pliocercus Roomajate andmebaasi veebiversioon (vaadatud 07.09.2014) (inglise keeles)

Veebikirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

Selles artiklis on kasutatud prantsuskeelset artiklit fr:Pliocercus seisuga 07.09.2014.

Kategooria:Alethinophidia Kategooria:Colubridae

Pituophis==
Next.svg Pikemalt artiklis Vikipeedia:Üldine arutelu#Kasutaja:Mariina
Pituophis
Pituophis melanoleucus annectens
Pituophis melanoleucus annectens
Taksonoomia
Riik Loomad Animalia
Hõimkond Keelikloomad Chordata
Alamhõimkond Selgroogsed Vertebrata
Klass Roomajad Reptilia
Alamklass Soomussisalikud Lepidosauria
Selts Soomuselised Squamata
Alamselts Maolised Serpentes
Infraselts Alethinophidia
Ülemsugukond Colubroidea
Sugukond Colubridae
Alamsugukond Colubrinae
Perekond Pituophis
Holbrook, 1842

Pituophis on maoperekond.

Klassifikatsioon[muuda | muuda lähteteksti]

Perekonda Pituophis klassifitseeritakse roomajate andmebaasis järgmised maoliigid[1]:

Levila[muuda | muuda lähteteksti]

Neid madusid võib kohata Kanada lõunaosas, Ameerika Ühendriikides, Mehhikos ja Guatemalas.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Peter Uetz & Jakob Hallermann, Pituophis Roomajate andmebaasi veebiversioon (vaadatud 07.09.2014) (inglise keeles)

Veebikirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

Selles artiklis on kasutatud prantsuskeelset artiklit fr:Pituophis seisuga 07.09.2014.

Kategooria:Alethinophidia Kategooria:Colubridae


Phyllorhynchus==
Next.svg Pikemalt artiklis Vikipeedia:Üldine arutelu#Kasutaja:Mariina
Phyllorhynchus
Taksonoomia
Riik Loomad Animalia
Hõimkond Keelikloomad Chordata
Alamhõimkond Selgroogsed Vertebrata
Klass Roomajad Reptilia
Alamklass Soomussisalikud Lepidosauria
Selts Soomuselised Squamata
Alamselts Maolised Serpentes
Infraselts Alethinophidia
Ülemsugukond Colubroidea
Sugukond Colubridae
Alamsugukond Colubrinae
Perekond Phyllorhynchus
Stejneger, 1890

Phyllorhynchus on maoperekond.

Klassifikatsioon[muuda | muuda lähteteksti]

Perekonda Phyllorhynchus klassifitseeritakse roomajate andmebaasis järgmised maoliigid[1]:

Levila[muuda | muuda lähteteksti]

Neid madusid võib kohata Mehhikos Sonora, Sinaloa, Baja California ja Baja California Sur osariigis ning Ameerika Ühendriikides California, Nevada ja Arizona osariigis.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Peter Uetz & Jakob Hallermann, Phyllorhynchus Roomajate andmebaasi veebiversioon (vaadatud 07.09.2014) (inglise keeles)

Veebikirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

Selles artiklis on kasutatud prantsuskeelset artiklit fr:Phyllorhynchus seisuga 07.09.2014.

Kategooria:Alethinophidia Kategooria:Colubridae


Pantherophis==
Next.svg Pikemalt artiklis Vikipeedia:Üldine arutelu#Kasutaja:Mariina
Pantherophis
Pantherophis emoryi
Pantherophis emoryi
Taksonoomia
Riik Loomad Animalia
Hõimkond Keelikloomad Chordata
Alamhõimkond Selgroogsed Vertebrata
Klass Roomajad Reptilia
Alamklass Soomussisalikud Lepidosauria
Selts Soomuselised Squamata
Alamselts Maolised Serpentes
Infraselts Alethinophidia
Ülemsugukond Colubroidea
Sugukond Colubridae
Alamsugukond Colubrinae
Perekond Pantherophis
Fitzinger, 1843

Pantherophis on maoperekond.

Klassifikatsioon[muuda | muuda lähteteksti]

Perekonda Pantherophis klassifitseeritakse roomajate andmebaasis järgmised maoliigid[1]:

Levila[muuda | muuda lähteteksti]

Neid madusid võib kohata Mehhikos, Ameerika Ühendriikides ja Kanada lõunaosas.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Peter Uetz & Jakob Hallermann, Pantherophis Roomajate andmebaasi veebiversioon (vaadatud 07.09.2014) (inglise keeles)

Veebikirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

Selles artiklis on kasutatud prantsuskeelset artiklit fr:Pantherophis seisuga 07.09.2014.

Kategooria:Alethinophidia Kategooria:Colubridae


Teravpeamadu==
Next.svg Pikemalt artiklis Vikipeedia:Üldine arutelu#Kasutaja:Mariina
Teravpeamadu
Oxybelis fulgidus (sätendav teravpeamadu)
Oxybelis fulgidus (sätendav teravpeamadu)
Taksonoomia
Riik Loomad Animalia
Hõimkond Keelikloomad Chordata
Alamhõimkond Selgroogsed Vertebrata
Klass Roomajad Reptilia
Alamklass Soomussisalikud Lepidosauria
Selts Soomuselised Squamata
Alamselts Maolised Serpentes
Infraselts Alethinophidia
Ülemsugukond Colubroidea
Sugukond Colubridae
Alamsugukond Colubrinae
Perekond Teravpeamadu Oxybelis
Wagler, 1830

Teravpeamadu (Oxybelis) on maoperekond.[1]

Klassifikatsioon[muuda | muuda lähteteksti]

Teravpeamadude perekonda klassifitseeritakse roomajate andmebaasis järgmised maoliigid[2]:

Levila[muuda | muuda lähteteksti]

Neid välimuselt pronksmadudega (Ahaetulla) sarnanevaid madusid võib kohata Põhja-Ameerika mandril Kesk-Ameerikas ja Lõuna-Ameerika mandril.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Loomade elu, 5:293.
  2. Peter Uetz & Jakob Hallermann, Oxybelis Roomajate andmebaasi veebiversioon (vaadatud 07.09.2014) (inglise keeles)

Veebikirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

Selles artiklis on kasutatud prantsuskeelset artiklit fr:Oxybelis seisuga 07.09.2014.

Kategooria:Alethinophidia Kategooria:Colubridae

Orthriophis==
Next.svg Pikemalt artiklis Vikipeedia:Üldine arutelu#Kasutaja:Mariina
Orthriophis
Orthriophis taeniurus
Orthriophis taeniurus
Taksonoomia
Riik Loomad Animalia
Hõimkond Keelikloomad Chordata
Alamhõimkond Selgroogsed Vertebrata
Klass Roomajad Reptilia
Alamklass Soomussisalikud Lepidosauria
Selts Soomuselised Squamata
Alamselts Maolised Serpentes
Infraselts Alethinophidia
Ülemsugukond Colubroidea
Sugukond Colubridae
Alamsugukond Colubrinae
Perekond Orthriophis
Utiger, Helfenberger, Schätti,
Schmidt, Ruf & Ziswiler, 2002

Orthriophis on maoperekond.

Klassifikatsioon[muuda | muuda lähteteksti]

Perekonda Orthriophis klassifitseeritakse roomajate andmebaasis järgmised maoliigid[1]:

Levila[muuda | muuda lähteteksti]

Neid madusid võib kohata Kagu-, Ida- ja Lõuna-Aasias.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Peter Uetz & Jakob Hallermann, Orthriophis Roomajate andmebaasi veebiversioon (vaadatud 07.09.2014) (inglise keeles)

Veebikirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Utiger, Helfenberger, Schätti, Schmidt, Ruf & Ziswiler,

Molecular systematics and phylogeny of Old and New World ratsnakes, Elaphe auct., and related genera (Reptilia, Squamata, Colubridae), Russian Journal of Herpetology, 2002, 9. köide, nr 2, lk 105–124, veebiversioon (vaadatud 07.09.2014) (inglise keeles)

Selles artiklis on kasutatud prantsuskeelset artiklit fr:Orthriophis seisuga 07.09.2014.

Kategooria:Alethinophidia Kategooria:Colubridae

Oreocryptophis==
Next.svg Pikemalt artiklis Vikipeedia:Üldine arutelu#Kasutaja:Mariina
Oreocryptophis
Oreocryptophis porphyraceus coxi
Oreocryptophis porphyraceus coxi
Taksonoomia
Riik Loomad Animalia
Hõimkond Keelikloomad Chordata
Alamhõimkond Selgroogsed Vertebrata
Klass Roomajad Reptilia
Alamklass Soomussisalikud Lepidosauria
Selts Soomuselised Squamata
Alamselts Maolised Serpentes
Infraselts Alethinophidia
Ülemsugukond Colubroidea
Sugukond Colubridae
Alamsugukond Colubrinae
Perekond Oreocryptophis
Utiger, Schätti & Helfenberger, 2005

Oreocryptophis on maoperekond.

Klassifikatsioon[muuda | muuda lähteteksti]

Perekonda Oreocryptophis klassifitseeritakse roomajate andmebaasis üksainus maoliik[1]:

Levila[muuda | muuda lähteteksti]

Neid madusid võib kohata Kagu-, Ida- ja Lõuna-Aasias.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Peter Uetz & Jakob Hallermann, Oreocryptophis Roomajate andmebaasi veebiversioon (vaadatud 07.09.2014) (inglise keeles)

Veebikirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

Selles artiklis on kasutatud prantsuskeelset artiklit fr:Oreocryptophis porphyraceus seisuga 07.09.2014.

Kategooria:Alethinophidia Kategooria:Colubridae

Opheodrys==
Next.svg Pikemalt artiklis Vikipeedia:Üldine arutelu#Kasutaja:Mariina
Opheodrys
Opheodrys aestivus
Opheodrys aestivus
Taksonoomia
Riik Loomad Animalia
Hõimkond Keelikloomad Chordata
Alamhõimkond Selgroogsed Vertebrata
Klass Roomajad Reptilia
Alamklass Soomussisalikud Lepidosauria
Selts Soomuselised Squamata
Alamselts Maolised Serpentes
Infraselts Alethinophidia
Ülemsugukond Colubroidea
Sugukond Colubridae
Alamsugukond Colubrinae
Perekond Opheodrys
Fitzinger, 1843

Opheodrys on maoperekond.

Klassifikatsioon[muuda | muuda lähteteksti]

Perekonda Opheodrys klassifitseeritakse roomajate andmebaasis järgmised maoliigid[1]:

Levila[muuda | muuda lähteteksti]

Neid madusid võib kohata Mehhikos, Ameerika Ühendriikides ja Kanada lõunaosas.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Peter Uetz & Jakob Hallermann, Opheodrys Roomajate andmebaasi veebiversioon (vaadatud 07.09.2014) (inglise keeles)

Veebikirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

Selles artiklis on kasutatud prantsuskeelset artiklit fr:Opheodrys seisuga 07.09.2014.

Kategooria:Alethinophidia Kategooria:Colubridae


Oocatochus==
Next.svg Pikemalt artiklis Vikipeedia:Üldine arutelu#Kasutaja:Mariina
Oocatochus
Taksonoomia
Riik Loomad Animalia
Hõimkond Keelikloomad Chordata
Alamhõimkond Selgroogsed Vertebrata
Klass Roomajad Reptilia
Alamklass Soomussisalikud Lepidosauria
Selts Soomuselised Squamata
Alamselts Maolised Serpentes
Infraselts Alethinophidia
Ülemsugukond Colubroidea
Sugukond Colubridae
Alamsugukond Colubrinae
Perekond Oocatochus
Helfenberger, 2001

Oocatochus on maoperekond.

Klassifikatsioon[muuda | muuda lähteteksti]

Perekonda Oocatochus klassifitseeritakse roomajate andmebaasis üksainus maoliik[1]:

Levila[muuda | muuda lähteteksti]

Neid madusid võib kohata Venemaal Primorje krais ja Koreas, Taiwani saarel ning Hiina kirdeosas.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Peter Uetz & Jakob Hallermann, Oocatochus Roomajate andmebaasi veebiversioon (vaadatud 07.09.2014) (inglise keeles)

Veebikirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

Selles artiklis on kasutatud prantsuskeelset artiklit fr:Oocatochus rufodorsatus seisuga 07.09.2014.

Kategooria:Alethinophidia Kategooria:Colubridae


RTL aktuell==
Next.svg Pikemalt artiklis Vikipeedia:Üldine arutelu#Kasutaja:Mariina

"RTL aktuell" on Saksa telekanali RTL Television saksakeelne teleuudisteprogramm, mille kestus on 20 minutit ja edastatakse otse eetris kõikidel nädalapäevadel algusega kell 18:45.

Uudisteprogramm "RTL aktuell" oli esmakordselt eetris 5. aprillil 1988.

Saatejuhid[muuda | muuda lähteteksti]

Saatejuht Aasta Märkused
Saatejuhid
Peter Kloeppel alates 1992 saatejuht, uudisteankur ja peatoimetaja
Annett Möller alates 2008 asendaja
Lothar Keller alates 2006 asendaja/ nädalavahetustel
Spordisaadete juhid
Ulrike von der Groeben alates 1989 peasaatejuht
Birgit von Bentzel alates 2003 asendaja
Andreas von Thien alates 1996 asendaja
Ilmateadustajad
Christian Häckl alates 1994 peasaatejuht
Maxi Biewer alates 1992 peasaatejuht
Bernd Fuchs alates 1997 peasaatejuht/ asendaja
Eva Imhof alates 2010 asendaja

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]

Selles artiklis on kasutatud saksakeelset artiklit de:RTL aktuell seisuga 07.09.2014.

Kategooria:Saksamaa telesaated

Interleukiin-10==
Next.svg Pikemalt artiklis Vikipeedia:Üldine arutelu#Kasutaja:Mariina
Disambig gray.svg  See artikkel räägib tsütokiini liigist; superperekonna kohta vaata artiklit Interleukiin-10 (superperekond); immuunravis kasutatava interleukiin 10 kohta vaata artiklit IL-10 immuunteraapia; viiruste poolt sekreteeritavate IL-10 sarnaste valkude kohta vaata artiklit viiruste IL-10

Interleukiin-10 ehk IL-10 on paljude selgroogsete loomade mitmete lümfisüsteemi rakkude poolt teatud sündmuste korral vabastatavad endogeensed lühiajalised valgulised signaalmolekulid, mis vahendavad tõenäoliselt põletikuvastaseid ja immunosupressiivseid toimeid (immuunvastuse pidurdamine) ning mis liigitatakse põletikuvastaste tsütokiinide hulka.

IL-10-t toodavad ja vabastavad T- (CD4 T-rakud, CD8 T-rakud jt), B-rakud, monotsüüdid, dendriitrakud ja makrofaagid, aga ka kesknärvisüsteemi liigitatud gliiarakud jpt.

Eri tüüpi tsütokiinid kasutavad nn segasignaale, nii näiteks inhibeerib IL-4 ja IL-10 eritamine Th1- tüüpi immuunvastuste supressiooni, vähendamaks makrofaagidelt tuleva IL-12 tootmist.

Põletikutoime arvatakse seisnevat põletikutsütokiinide, nagu IFN-γ, IL-2, IL-3, TNFα ja GM-CSF, sünteesi inhibeerimises.

Interleukiin-10 on 2. rühma (IL10- perekonna), mis koosneb interleukiin-10, IL-19, IL-20, IL-22, IL-24 (Mda-7) ja IL-26, interferoonidest (IFN-alfa, -beeta, -epsilon, -kappa, -oomega, -delta, -tau, ja -gamma) ja interferoonisarnastest molekulidest (limitin, IL-28A, IL-28B, ja IL-29), tsütokiin.[1]

Inimestel kodeerivad IL-10-t IL-10 geenid mis paiknevad 1. kromosoomis ja bioloogiline toime avaldub teatud rakkude (T-rakud, B-rakud, makrofaagid) pinnal paiknevate retseptoritega (hIL-10R) seondudes.

Tänapäeval kodeerivad IL-10-sarnast viiruse IL-10-t (vIL-10) kõik herpesviirused (sh inimese tsütomegaloviirus (HCMV) ja Epsteini-Barri viirus (EBV poolt sünteesitav BCRF1, hiljem CSIF – tsütokiini sünteesi inhibeeriv faktor cytokine synthesis inhibitory factor). Epsteini-Barri viiruse IL-10 (ebvIL-10) avaldab immunosupressiivset toimet inhibeerides inimestel T-rakkude ja NK-rakkude paljunemist, makrofaagide deaktiveerimist, kuid soodustasid B-rakkude paljunemist ja diferentseerumist seda tõenäoliselt selleks et segamatult paljuneda.[2]

Kasvaja sees põletikulise miljöö-põletikulise kasvaja mikrokeskkonna (inglise inflammatory tumor microenvironment) korral sünteesivad IL-10-t aktiveeritud regulatoorsete T-lümfotsüütide populatsioonid.[3]

Teadusuuringud[muuda | muuda lähteteksti]

Lactobacillus fermentum ME-3[muuda | muuda lähteteksti]

Lactobacillus fermentum ME-3 ohutust on katsetatud NIH liini hiirtel (mIL-10) – in vivo hiirkatsete käigus suurendas manustatud ME-3 põletikuvastase tsütokiini IL-10 taseme tõusu soole- ja maksakoes, indikeerides ME-3 immunomodulaarset toimet.

Inimese IL-10 (hIL-10)[muuda | muuda lähteteksti]

Nikotiin[muuda | muuda lähteteksti]

Inimkatse (in vivo) käigus avaldas transdermaalne nikotiiniplaaster IL-10 sünteesile non-adherent mononuclear cells (NAC) poolt pärssivat toimet.[4]

Patoloogia[muuda | muuda lähteteksti]

Ebola viirushaiguse surmlõppega seostatakse tsütokiinide – IFN-γ, IFN-α, IL-2, IL-10 ja tuumornekroosifaktor alfa kõrgenenud taset.[5]

IL-10 geenide ekspressiooni kõrgenenud tasemega seostatakse selliste pahaloomuliste kasvajate levikut nagu melanoom ja mitmed lümfoomid. Melanoomi mikrokeskonnas eritavad vähirakud IL-10.[6]

Interleukiin-10 retseptorite mutatsioonidega seostatakse inimestel selliseid haiguslikke seisundeid nagu psoriaas, ärritatud soole sündroom jt.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Pestka S, Krause CD, Sarkar D, Walter MR, Shi Y, Fisher PB.. "Interleukin-10 and related cytokines and receptors.". Annu Rev Immunol., 2004. Kasutatud 05.09.2014. Inglise.
  2. Barry Slobedman, Peter A. Barry, Juliet V. Spencer, Selmir Avdic ja Allison Abendroth, Virus-Encoded Homologs of Cellular Interleukin-10 and Their Control of Host Immune Function, J. Virol., oktoober 2009, 83. väljaanne, nr 19, lk 9618-9629, doi: 10.1128/JVI.01098-09, veebiversioon (vaadatud 29.09.2014)(inglise keeles)
  3. C. Andrew Stewart, Hannah Metheny, Noriho Iida, Loretta Smith, Miranda Hanson,1 Folkert Steinhagen, Robert M. Leighty, Axel Roers, Christopher L. Karp, Werner Müller, ja Giorgio Trinchieri, Interferon-dependent IL-10 production by Tregs limits tumor Th17 inflammation, J Clin Invest. 1.nov 2013; 123(11): 4859–4874, doi: 10.1172/JCI65180, PMCID: PMC3809773, veebiversioon (vaadatud 02.10.2014)(inglise keeles)
  4. Madretsma S, Wolters LM, van Dijk JP, Tak CJ, Feyerabend C, Wilson JH, Zijlstra FJ., In-vivo effect of nicotine on cytokine production by human non-adherent mononuclear cells. Lühikokkuvõte, Eur J Gastroenterol Hepatol., oktoober 1996 ;8(10):1017-20., veebiversioon (vaadatud 18.09.2014)(inglise keeles)
  5. Anita K. McElroy, Bobbie R. Erickson, Timothy D. Flietstra, Pierre E. Rollin, Stuart T. Nichol, Jonathan S. Towner ja Christina F. Spiropoulou, Ebola Hemorrhagic Fever: Novel Biomarker Correlates of Clinical Outcome, J Infect Dis. (2014) 210 (4): 558-566., doi: 10.1093/infdis/jiu088, 12. veebruar 2014, veebiversioon (vaadatud 05.09.2014) (inglise keeles)
  6. Agnieszka W. Kubicaa ja Jerry D. Brewerb, Melanoma in Immunosuppressed Patients, Mayo Clin Proc. oktoober 2012; 87(10): 991–1003, doi: 10.1016/j.mayocp.2012.04.018, PMCID: PMC3538393, veebiversioon (vaadatud 05.09.2014) (inglise keeles)

Veebikirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

IL-10 immuunteraapia

Kategooria:Immunoloogia Kategooria:Valgud Kategooria:Viroloogia


Dendrogramma==
Next.svg Pikemalt artiklis Vikipeedia:Üldine arutelu#Kasutaja:Mariina
Dendrogramma
Dendrogramma enigmatica
Dendrogramma enigmatica
Taksonoomia
Riik Loomad Animalia
Hõimkond Incertae sedis
Sugukond Dendrogrammatidae
Perekond Dendrogramma
Just, Kristensen, & Olesen, 2014

Dendrogramma on taksonoomiline perekond.

Klassifikatsioon[muuda | muuda lähteteksti]

Dendrogramma süstemaatika pole päris selge, Oleseni arvates võib tegemist olla kas jäänukliigiga või liikide vahelise liigiga, kes on paari millimeetri pikkused arvatavasti mereloomad. Need organismid leiti 400 – 1000 meetri sügavuselt.[1]

Perekonda Dendrogramma liigitatakse kaks liiki:

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Inna-Katrin Hein. "«Mereseen» on senitundmatu liik". elu24, 5. september 2014. Kasutatud 05.09.2014.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]

Kategooria:Loomad Kategooria:Incertae sedis


Lactobacillus fermentum ME-3==
Next.svg Pikemalt artiklis Vikipeedia:Üldine arutelu#Kasutaja:Mariina
Lactobacillus fermentum ME-3
Taksonoomia
Riik Bakterid Bacteria
Hõimkond Firmicutes
Klass Bacilli
Selts Lactobacillales
Sugukond Lactobacillaceae
Perekond Laktobatsill Lactobacillus
Liik Lactobacillus fermentum
Binaarne nimetus
Lactobacillus fermentum
Beijerinck 1901

Lactobacillus fermentum ME-3 ehk piimhappebakter ME-3 (ka Helluse bakter, ME-3 bakter, DSM 14241, E-3, Lf ME-3) on patenteeritud grampositiivne probiootiline bakteritüvi.

Inimpäritolu ME-3-e bakteritüve manustamine võib avaldada seedekanalis teatud mikroorganismidele antimikroobset toimet ja teatud vabadele radikaalidele antioksüdatiivset toimet.

Lactobacillus fermentum ME-3 inhibeerib mitmeid gramnegatiivseid baktereid ja mõningal määral ka soolte siseste enterokokkide ning bakteri Staphylococcus aureus levikut.

ME-3 ei avalda toimet bakterile Helicobacter pylori ja läbi viidud katsete alusel ei pidurda Helicobacter pylori infektsiooni.

Lisaks seedeelundite süsteemi elunditele avaldavat ME-3 toimet ka veresoonkonnale vähendades veres oksüdeeritud madala tihedusega lipoproteiinide (oxLDL) taset ja vähendades seega veresoonte aterosklerootilisi muutuste tekkimise riski.

Lactobacillus fermentum ME-3 vabastab lämmastikoksiidi, mille toime arvatakse olevat antimikroobne. ME-3 komplekteerib märkimisväärsetes kogustes piimhapet ja etanooli.

Lactobacillus fermentum ME-3-e ohutust on katsetatud NIH liini hiirtel.

In vivo' hiirkatsete käigus suurendas manustatud ME-3 põletikuvastase tsütokiini IL-10 taseme tõusu soole- ja maksakoes, indikeerides ME-3-e immunomodulaarset toimet.

Bakterit Lactobacillus fermentum ME-3-e sisaldavad mitmed Tere ASi piimatooted[1] ja Prantsuse firma VF Bioscience on alustanud seda bakteritüve sisaldavate toodete turustamist üle maailma.[2]

Lactobacillus fermentum ME-3-e avastasid 1-aastase terve Tartu lapse soolestikust 1995. aastal Tartu Ülikooli teadlased Marika Mikelsaare ja Mihkel Zilmeri juhtimisel.[3]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Tooted Tere. Hellus
  2. Sven Paulus: "Tartus avastatud ME-3 bakter teeb prantslaste abiga maailmas võidukäiku" ERR Novaator, 30. aprill 2015
  3. TERE AS. "ME-3". TERE ASi veebileht, 10.04.2008. Kasutatud 03.09.2014. Eesti.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]

Kategooria:Grampositiivsed bakterid Kategooria:Firmicutes


Die Welt==
Next.svg Pikemalt artiklis Vikipeedia:Üldine arutelu#Kasutaja:Mariina
DIE WELT
Die Welt Logo 2015.png
Tüüp Päevaleht
Omanik Axel Springer AG
Väljaandja Stefan Aust, kirjastus Axel Springer SE
Peatoimetaja Jan-Eric Peters
Asutatud 2. aprill 1946
Keel Saksa
Toimetus Berliin, Saksamaa
Trükiarv 209 000
ISSN 0173-8437

DIE WELT on Saksa kirjastuse Axel Springer SE kirjastatav saksakeelne päevaleht, mis ilmub esmaspäevast laupäevani.

Päevalehe veebipõhine uudisteportaal WELT Online kannab septembrist 2012 samuti nime Die Welt.[1]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. "Aus "Welt Online" wird "Die Welt"". Die Welt. Kasutatud 02.09.2014. Saksa.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]


Kategooria:Saksamaa ajalehed


Simalia==
Next.svg Pikemalt artiklis Vikipeedia:Üldine arutelu#Kasutaja:Mariina
Simalia
Taksonoomia
Riik Loomad Animalia
Hõimkond Keelikloomad Chordata
Alamhõimkond Selgroogsed Vertebrata
Klass Roomajad Reptilia
Alamklass Soomussisalikud Lepidosauria
Selts Soomuselised Squamata
Alamselts Maolised Serpentes
Infraselts Alethinophidia
Sugukond Püütonlased Pythonidae
Perekond Simalia
Gray, 1849

Simalia on maoperekond.

Klassifikatsioon[muuda | muuda lähteteksti]

Perekonda Simalia klassifitseeritakse roomajate andmebaasis järgmised maoliigid[1]:

Levila[muuda | muuda lähteteksti]

Neid kägistajamadusid võib kohata Austraalias, Paapua Uus-Guineas ja Indoneesias.

Sünonüüm[muuda | muuda lähteteksti]

Simalia on maoperekonna Morelia taksonoomiline sünonüüm (Reynolds, Niemiller et Revell, 2014.).

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Peter Uetz & Jakob Hallermann, Simalia roomajate andmebaasi veebiversioon (vaadatud 02.09.2014) (inglise keeles)

Veebikirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

Selles artiklis on kasutatud prantsuskeelset artiklit fr:Simalia seisuga 02.09.2014.

Kategooria:Püütonlased


Bitia==
Next.svg Pikemalt artiklis Vikipeedia:Üldine arutelu#Kasutaja:Mariina
Bitia
Taksonoomia
Riik Loomad Animalia
Hõimkond Keelikloomad Chordata
Alamhõimkond Selgroogsed Vertebrata
Klass Roomajad Reptilia
Alamklass Soomussisalikud Lepidosauria
Selts Soomuselised Squamata
Alamselts Maolised Serpentes
Infraselts Alethinophidia
Ülemsugukond Colubroidea
Sugukond Veemadulased Homalopsidae
Perekond Bitia
Gray, 1842

Bitia on veemadulaste sugukonda kuuluv maoliste monotüüpne perekond.

Klassifikatsioon[muuda | muuda lähteteksti]

Perekonda Bitia klassifitseeritakse Roomajate andmebaasis üksainus liik[1]:

Levila[muuda | muuda lähteteksti]

Bitia hydroides levila asub Birma, Tai ja Malaisia poolsaare rannikuala vetes.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Peter Uetz & Jakob Hallermann, Bitia Roomajate andmebaasis (inglise keeles)

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]

Kategooria:Veemadulased


Brachyorrhos==
Next.svg Pikemalt artiklis Vikipeedia:Üldine arutelu#Kasutaja:Mariina
Brachyorrhos
Taksonoomia
Riik Loomad Animalia
Hõimkond Keelikloomad Chordata
Alamhõimkond Selgroogsed Vertebrata
Klass Roomajad Reptilia
Alamklass Soomussisalikud Lepidosauria
Selts Soomuselised Squamata
Alamselts Maolised Serpentes
Infraselts Alethinophidia
Ülemsugukond Colubroidea
Sugukond Veemadulased Homalopsidae
Perekond Brachyorrhos
Kuhl in Schlegel, 1826
Sünonüümid
  • Brachyura Kuhl & van Hasselt, 1822
  • Atractocephalus Sauvage, 1879

Brachyorrhos on maoperekond.

Klassifikatsioon[muuda | muuda lähteteksti]

Perekonda Brachyorrhos klassifitseeritakse roomajate andmebaasis järgmised maoliigid[1]:

Levila[muuda | muuda lähteteksti]

Neid madusid võib kohata Maluku saarte rannikualade vetes.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Peter Uetz & Jakob Hallermann, Brachyorrhos roomajate andmebaasi veebiversioon (vaadatud 02.09.2014) (inglise keeles)

Veebikirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

Selles artiklis on kasutatud prantsuskeelset artiklit fr:Brachyorrhos seisuga 02.09.2014.

Kategooria:Veemadulased

Calamophis==
Next.svg Pikemalt artiklis Vikipeedia:Üldine arutelu#Kasutaja:Mariina
Calamophis
Taksonoomia
Riik Loomad Animalia
Hõimkond Keelikloomad Chordata
Alamhõimkond Selgroogsed Vertebrata
Klass Roomajad Reptilia
Alamklass Soomussisalikud Lepidosauria
Selts Soomuselised Squamata
Alamselts Maolised Serpentes
Infraselts Alethinophidia
Ülemsugukond Colubroidea
Sugukond Veemadulased Homalopsidae
Perekond Calamophis
Meyer, 1874

Calamophis on maoperekond.

Klassifikatsioon[muuda | muuda lähteteksti]

Perekonda Calamophis klassifitseeritakse roomajate andmebaasis järgmised maoliigid[1]:

Levila[muuda | muuda lähteteksti]

Neid madusid võib kohata Uus-Guinea rannikualade vetes.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Peter Uetz & Jakob Hallermann, Calamophis roomajate andmebaasi veebiversioon (vaadatud 02.09.2014) (inglise keeles)

Veebikirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

Selles artiklis on kasutatud prantsuskeelset artiklit fr:Calamophis seisuga 02.09.2014.

Kategooria:Veemadulased

Cantoria (perekond)[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Vikipeedia:Üldine arutelu#Kasutaja:Mariina
Cantoria
Taksonoomia
Riik Loomad Animalia
Hõimkond Keelikloomad Chordata
Alamhõimkond Selgroogsed Vertebrata
Klass Roomajad Reptilia
Alamklass Soomussisalikud Lepidosauria
Selts Soomuselised Squamata
Alamselts Maolised Serpentes
Infraselts Alethinophidia
Ülemsugukond Colubroidea
Sugukond Veemadulased Homalopsidae
Perekond Cantoria
Girard, 1857

Cantoria on veemadulaste sugukonda kuuluv maoliste monotüüpne perekond.

Klassifikatsioon[muuda | muuda lähteteksti]

Perekonda Cantoria klassifitseeritakse Roomajate andmebaasis üksainus liik[1]:

Levila[muuda | muuda lähteteksti]

Cantoria violacea levila asub Birma ja Tai lõunaosas ning Andamani saarte, Malaisa poolsaare, Singapuri ja Indoneesia (Sumatra ja Kalimantani saare) jõgedes ja rannikuala vetes.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Peter Uetz & Jakob Hallermann, Cantoria Roomajate andmebaasis (inglise keeles)

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]

Kategooria:Veemadulased


Koerpeamadu==
Next.svg Pikemalt artiklis Vikipeedia:Üldine arutelu#Kasutaja:Mariina
Koerpeamadu
Cerberus rynchops
Cerberus rynchops
Taksonoomia
Riik Loomad Animalia
Hõimkond Keelikloomad Chordata
Alamhõimkond Selgroogsed Vertebrata
Klass Roomajad Reptilia
Alamklass Soomussisalikud Lepidosauria
Selts Soomuselised Squamata
Alamselts Maolised Serpentes
Infraselts Alethinophidia
Ülemsugukond Colubroidea
Sugukond Veemadulased Homalopsidae
Perekond Koerpeamadu Cerberus
Cuvier, 1829

Koerpeamadu (Cerberus) on maoperekond.[1]

Klassifikatsioon[muuda | muuda lähteteksti]

Koerpeamadude perekonda klassifitseeritakse roomajate andmebaasis järgmised maoliigid[2]:

Levila[muuda | muuda lähteteksti]

Neid madusid võib kohata Lõuna-Aasia, Kagu-Aasia ja Okeaania rannikualade vetes.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Loomade elu, 5:295.
  2. Peter Uetz & Jakob Hallermann, Cerberus roomajate andmebaasi veebiversioon (vaadatud 02.09.2014) (inglise keeles)

Veebikirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

Selles artiklis on kasutatud prantsuskeelset artiklit fr:Cerberus (genre) seisuga 02.09.2014.

Kategooria:Veemadulased


Dieurostus==
Next.svg Pikemalt artiklis Vikipeedia:Üldine arutelu#Kasutaja:Mariina
Dieurostus
Taksonoomia
Riik Loomad Animalia
Hõimkond Keelikloomad Chordata
Alamhõimkond Selgroogsed Vertebrata
Klass Roomajad Reptilia
Alamklass Soomussisalikud Lepidosauria
Selts Soomuselised Squamata
Alamselts Maolised Serpentes
Infraselts Alethinophidia
Ülemsugukond Colubroidea
Sugukond Veemadulased Homalopsidae
Perekond Dieurostus
Berg, 1901
Sünonüümid

Dieurostus on veemadulaste sugukonda kuuluv maoliste monotüüpne perekond.

Perekond on nime saanud Prantsuse zooloogi Jean-Jacques Dussumier'i auks.

Klassifikatsioon[muuda | muuda lähteteksti]

Perekonda Dieurostus klassifitseeritakse roomajate andmebaasis üksainus maoliik[2]:

Levila[muuda | muuda lähteteksti]

Dieurostus dussumieri levila asub India Kerala osariigi ja Bangladeshi rannikualade vetes.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Van Wallach, Kenneth L. Williams, Jeff Boundy, Snakes of the World: A Catalogue of Living and Extinct Species, 22. aprill 2014, lk 228, CRC Press (inglise keeles)
  2. Peter Uetz & Jakob Hallermann, Dieurostus Roomajate andmebaasis (inglise keeles)

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]

Kategooria:Veemadulased

Djokoiskandarus==
Next.svg Pikemalt artiklis Vikipeedia:Üldine arutelu#Kasutaja:Mariina
Djokoiskandarus
Taksonoomia
Riik Loomad Animalia
Hõimkond Keelikloomad Chordata
Alamhõimkond Selgroogsed Vertebrata
Klass Roomajad Reptilia
Alamklass Soomussisalikud Lepidosauria
Selts Soomuselised Squamata
Alamselts Maolised Serpentes
Infraselts Alethinophidia
Ülemsugukond Colubroidea
Sugukond Veemadulased Homalopsidae
Perekond Djokoiskandarus
Murphy, 2011

Djokoiskandarus on veemadulaste sugukonda kuuluv maoliste monotüüpne perekond.

Perekond on nime saanud Indoneesia herpetoloogi Djoko Tjahjono Iskandari auks.

Klassifikatsioon[muuda | muuda lähteteksti]

Perekonda Djokoiskandarus klassifitseeritakse roomajate andmebaasis üksainus maoliik[1]:

Levila[muuda | muuda lähteteksti]

Djokoiskandarus annulata on endeemne Uus-Guinea rannikuala vetes.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Peter Uetz & Jakob Hallermann, Djokoiskandarus Roomajate andmebaasis (inglise keeles)

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]

Kategooria:Veemadulased


Enhydris==
Next.svg Pikemalt artiklis Vikipeedia:Üldine arutelu#Kasutaja:Mariina
<
Enhydris