Kasutaja:Mariina/materjal2

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Next.svg Pikemalt artiklis Vikipeedia:Üldine arutelu#Kasutaja:Mariina
Next.svg Pikemalt artiklis Kasutaja:Mariina/materjal
Next.svg Pikemalt artiklis Kasutaja:Mariina/materjal1
Next.svg Pikemalt artiklis Kasutaja:Mariina/materjal3
Next.svg Pikemalt artiklis Kasutaja:Mariina/materjal4
Next.svg Pikemalt artiklis Kasutaja:Mariina/materjal5
Next.svg Pikemalt artiklis Kasutaja:Mariina/materjal6...
Paju==
Disambig gray.svg  See artikkel räägib puude ja põõsaste perekonnast; teiste tähenduste kohta vaata lehekülge Paju (täpsustus)

Paju
Hõberemmelgas Salix alba
Hõberemmelgas Salix alba
Taksonoomia
Riik Taimed Plantae
Hõimkond Katteseemnetaimed Magnoliophyta
Klass Kaheidulehelised Magnoliopsida
Selts Malpiigialaadsed Malpighiales
Sugukond Pajulised Salicaceae
Triibus Saliceae
Perekond Paju Salix
L.

Paju (Salix) on pajuliste sugukonda kuuluv mitmeaastaste heitlehiste lehtpuude ja põõsaste perekond.

Dendroloogias nimetatakse puudena kasvavaid puuliike remmelgateks ja põõsakujulisi pajudeks.

Paju on mitmeotstarbeline kasutustaim (ravim-, värvi- ja ilutaim,energiavõsa jne).

Vanimad paju-laadsed fossiilid meenutavad alamperekonna Salix liike ja leitud Põhja-Ameerikas alam-miotseeni ladestistes (Wing, 1981). Paju fossiilsed leheleiud on tuvastatud ka Euroopas alam- ja Alaskal hilis-oligotseenis ning Jaapanis hilis-miotseenis (Collinson, 1992).[1]

Paju eluvorm on varieeruv esineb nii puid, põõsaid, kääbuspõõsaid enamasti siiski põõsaid.

Ühes paigas kasvavad pajud moodustavad pajustiku, põõsastiku mitte pajumetsa. Inimese poolt rajatud pajustikku nimetatakse pajuistanduseks (lad k salicētum).

Levila ja kasvukohad==

Pajusid on maailmas ligikaudu 450 liiki.[2], neile lisanduvad alamliigid, varieteedid, hübriidid ja kultivarid.

Austraalias peetakse sisse toodud paju invasiivseks võõrliigiks.[3]

G. Arguse andmetel (1997) võib perekonnas liike olla 330-500 ja teadaolevaid hübriide 200.[4]

Pajud kasvavad peamiselt põhjapoolkeral, eriti parasvöötmes.

Enamik pajusid lepib kõrge põhjaveetaseme ja pikaajaliste üleujutustega, samuti kehva ja happelise mullaga. Hõberemmelgas eelistab veidi viljakamat ja edeneb paremini lubjarikkamal mullal, kuid sageli reedab ka hea savi olemasolu. Päris sood ei talu ka vitspaju. Seisva või nõrgalt liikuva vee ja happelise mulla tunnustaim on tuhkur paju. Kõige suurema ökoloogilise amplituudiga arvatakse meie pajudest olevat hundipaju, kes kasvab nii liival kui ka turbal.

Kasvukoha eelistuse põhjal jaotab Ülle Reiter meie pajud nii:

  • veekogude kaldal kasvavad hõbe-, rabe ja raudremmelgas, vits-, puna-, vesi-, pikalehine ja halapaju;
  • soodes ja soometsades lapi, mustik-, tuhkur, kõrv-, hundi-, raud- ja mustjas paju;
  • aruniitudel ja -arumetsades ning kraavikallastel verkjas, mustjas, kahevärviline, raag-, tuhkur ja kõrvpaju;
  • luidetel-liivikutel hane-, härm-, hala-, ka puna- ja vitspaju.

Maailma suurimad looduslikud pajustikud on FAO andmetel (2009) Hiinas (siinseid endeeme on 189 (Fang jt 1999)). Pekingis toimunud 2008. aasta suveolümpiamängude ajaks istutasid paljud hiinlased, loomaks mängudele sobilikku keskkonda papleid ja pajusid.[5]

Hiinale järgneb Venemaa, siin kasvab ligi 120 endeemi (Skvortsov, 1968, 1999), 113 liiki Põhja-Ameerikas Mehhikost põhja poole (Argus, 2010), Euroopas 65 liiki ja 280 liiki Aasias (Argus, 1999). 40 liiki kasvab Mongoolias, 30 Jaapanis, 26 Indias, 64 Kesk-Aasia regioonis, sh Afganistanis, Pakistanis, Aserbaidžaanis, Turkmenistanis, Tadžikistanis, Kõrgõzstanis ja Usbekistanis. 11 endeemi kasvab Neotroopis (Mehhiko, Kesk- Ja Lõuna-Ameerika) (Alford ja Belyaeva, 2011) ja 8 liiki Aafrikas.

Pajusid ei kasva Brasiilia ja Indoneesia idasosas. Pajud puuduvad Antarktikas ja Austraalias ning Okeaanias kasvavad vaid sissetoodud liikidena.[6]

Pajud kasvavad meelsasti ka inimeste poolt kasutatud maadel ja/või tekitatud radadel, nagu sõidukite sissesõidetud rajad pinnasel, kivimurdudes, küngastel, mahajäetud põldudel, juurviljaaedades, kasvatades teisese metsa. Okas- ja segametsade vööndis hõivavad pajud kasvuks märkimisväärselt suuri alasid mahajäetud niitude arvelt. (Skvortsov 1999)

Botaanilised tunnused ==

Pajude perekonnas on nii ühe-, kahe- kui kolmekojalisi liike. Suhteliselt sageli esineb paju perekonna liikide vahelisi fertiilseid hübriide.

Paju isasõisikud

Pajud võivad olla madalad põõsad (näiteks hundipaju) või ka suured puud (nt raagremmelgas). Puuks kasvavate pajude nimetuseks on ka remmelgas.

Õiepungad ja urvad===
Next.svg Pikemalt artiklis Urvad

Urb on õisikutüüp ja võib koosneda nii emas- kui isasurbadest. Urvad on mitmete pöögilaadsete (Fagales) seltsi liigitatud puude, nagu harilik tamm, harilik sarapuu, kask ja lepp) aga ka paplite ja pajude iseloomulikuks karakteristikuks.

"Oxford English Dictionary" kohaselt ilmus sõna 'urb' catkin inglise keelde 1578. aastal. Inglise botaanik Henry Lyte (1529-1607) mõtles selle välja Dodoens'i tõlkides; hollandikeelse “katteken” (kassipoeg) tähenduses kirjeldamaks pajude ja teiste taimede sulgkattega õisikut (Dodoens, 1578). Botaaniline ladinakeelne ekvivalent 'amentum' rihma tähenduses on vähem teada. Ladinakeelset sõna 'iulus' kasutas urva jaoks Plinius.

Urb ja taksonoomia====

Mitmete puuliikide rippuvad õisikud äratasid botaanikute huvi, mõned neist arvasid, et urbi kandvad puud moodustavad omaette rühma (nimetatud erinevalt Amentiflorae, Amentiferae, Amentales või Amentaceae; Stern, 1973).

Nimetust “Amentacea” kasutasid nii Gmelin, Linnaeus kui ka de Jussieu (Stern, 1973) ja üksikult ka hilisemate autorite poolt (Du Mortier, 1825), Amentaceae teaduslikus kirjelduses peetakse tooniandjaks Eichler'it. Eichler’i Syllabus (Eichler, 1883) kolmandas väljaandes liigitas ta seltsi Amentaceae Cupuliferae (st Betulaceae ja Fagaceae s.l.), Juglandaceae, Myricaceae, Salicaceae, ja Casuarinaceae. Need sugukonnad moodustavad nn kanoonilise Amentiferae, kuid erinevates süsteemides on urbi kandvate taimede rühma liigitatud ja ka ringi tõstetud näiteks Piperaceae, Urticales, Leitneria, Garryales. Eichler’i (1883) Amentaceae vastab peaaegu täielikult kaasaegsele pöögilaadsete (Fagales) seltsile (APG III süsteem, 2009), puuduvad vaid Rhoiptelea ja Ticodendron, mõlemad olid Eichler'i jaoks tundmatud.

Molekulaar-fülogeneetiliste uuringute andmed indikeerivad Salicaceae erinevust pöögilaasetest ja see leiab kajastamist APG III süstemaatikas.[7]

Kirjeldus====

Paju perekonna põhitunnus on kahest pungasoomusest kokku kasvanud kattekiivriga pungad, urbadesse koondunud õiekatteta, kuid meenäärmetega õied. Nektaariumeid on kaks või ka üks.

Eellugu

Urbade moodustumine saab alguse tunduvalt varem kui nad muutuvad nähtavaks või asuvad funktsioneerima. Pajul, nagu paplilgi, hakkab õisik formeeruma kohe peale puhkavate pungade moodustumist, mis võib kõige varasemalt toimuda õitsemisele eelneva aasta maikuus. Varane tärkamine jätab urvale ruumi täielikuks valmimiseks enne kui need kevadel avanevad. Õisiku moodustumine võib küll alata pungas (osaline eelformeerumine) kuid viimistletakse kasvaval võrsel.

Varaküpsus

Varaküpsusega tähistatakse paljunemiseks vajalike pungade avanemist enne vegetatiivseid pungi. Perekonna siseselt on siin rohkelt varieeruvusi. Osad pajud on nn “coetaneous” 'üheaegsed', neil on pungad ja lehed puul/põõsal samal ajal, st et urvad ei ilmu eelmise aasta kasvul, vaid urva puhkedes kasvatatakse lehtedega võrse, mis tipneb urbadega. Pajudel esineb ka hilisküpsust, seda peetakse üheaegsuse ekstreemseks vormiks ja pajude puhul seostatakse seda hilinenud õitsemisega. Seda esineb siis kui urbade areng on olnud kehvemapoolne, pungade areng jõuab lõpule peale nende puhkemist ja nad õitsevad käimasoleva kasvuaasta juurdekasvudel.

Non-terminal Deletion

Samaaegsete füsioloogiliste protsessidega on tihedalt seotud ka non-terminal deletion, st evolutsiooni käigus organi osade kadumist tipu vastas olevates struktuurides. Pajude puhul tähendab see lehtede kadumist õisiku põhja alt. Selle põhjused aga pole selged.

Pungade dimorfism

Pajul, nagu paplilgi, esineb urvaõsikutel ja vegetatiivsetel pungadel funktsionaalset dimorfismi. Samaaegsus võib tähendada seda, et urva ja vegetatiivsetel pungadel on temperatuuritundlikkus erinev, õisikupungad võivad vajada arenguks madalamat kumulatiivset temperatuuri (näiteks soojuse näol). Arvatakse, et pungade dimorfism toimib paljunemise ja vegetatiivsete algkudede 'tööjaotuse' tulemusena. Pajuurbadel ei ole harilikult vegetatiivseid funktsioone ja vegetatiivsetel võrsetel pole siiani tuvastatud paljunemisega seotud funktsioone.

'Õie kootamine'

Õisiku kuju meenutab lõtva harunenud pöörist, mille õisikutelg on pikenenud. Urva evolutsioon eeldaks seega õisiku mitmepõhjuslikku 'kokku tõmbumist'.

Urbade arengu kohta kindlad teooriad puuduvad. Arvatakse (Idesia õisiku näitel), et harilikult areneb rakukogum (primordia) pöörise harudeks ja seejärel õiteks.

Õie pisenemine

Väikesed õied on tõenäoliselt urva välja arenemise tulem, kuna urvas kui rohkelt kokkupigistatud õisikus, ei ole ruumi erilistele õitele.

Kroonlehed ja õiekate harilikult puuduvad. Tupplehtede kohta kindlad andmed puuduvad ja pole selge kas tupplehed on täielikult kadunud või muudetud nektraaiumeiks. Hetkel on veel kehtiv konsensus mis leiab, et meenäärmed esindavad kadunud õiekatet. Hiljutised paju ja papli sugulaste uuringud nimelt näitavad, et neil on nii meenäärmed kui tupplehed. (Alford, 2005). Lisaks tupplehtede kadumisele on putuktolmeldavatel pajuliikidel vähenenud tolmukate arv (mõnel liigil kuni 1-ni).

Lateralisatsioon

Pajudel arenevad urvad külgmiselt, tipmistel võrsetel on kalduvus, selle asemel eeloleva kasvuaasta tarbeks puhkepungi moodustada, tagasi tõmbuda.

Urva kompaktsus võimaldab õisikul õisikupungas areneda ja see omakorda võimaldab varaküpset õitsemist ning õisi tolmeldavate putukate ligitõmbamist. Pajud on harilikult putuktolmlejad (Karrenberg jt, 2002), eriliselt tõmbavad nad perekonna Andrena mesilasi (Knuth, 1909; Ostaff jt, 2015). Vastava piirkonna ja aastaaja urvad on atraktiivsed ka meemesilastele (Apis mellifera L.), kes neilt õietolmu ja nektarit korjavad.

Arvatakse, et varase õitsemise tagab soojuskaitse (Tsukaya ja Tsuge, 2001). Õite koondumine kompaktsesse õisikusse tagab selle, et õisi kaitsevad kandelehte ääristavad karvakesed. Villasus, mis võimaldab õhuhoiet õies võib kaitsta varaküpseid õisi öökülmade poolt tekitatava külmakahjustuse eest. Lõtva pöörist aga kandelehe karvakesed kaitsta ei saa.[8]

Urvad on pajudel lehtedega kas samal ajal enne või ka pärast.

Isasurvapungad on pajudel alati suuremad kui emasurvad, selle tunnuse põhjal on isegi talvel võimalik vahet teha sama liigi isas- ja emastaimedel. Suurte urvapungadega liike meil ainult neli: raagremmelgas, kahevärviline paju ning haruldased härm- ja halapaju.

Raudremmelga emastaimel talvel urvapungi pole.[9]

Isasõites on tolmukaid 2 (3–5 või ka rohkem), tolmukapead on harilikult kollased. Õietolm on tricolpate ja sarnaneb paljude teiste taimede õietolmuga. Harilikult on õietolmuterad 20 - 25 µm suurused. Varaseim õietolmu leid pärineb Jaapanist Eotseeni ajastikust.[10]

Õisi tolmeldavad kas putukad või toimub see tuule abiga. Viljastav õietolm võib õietolmu levipiirkonnas (tuule abiga 1 kuni 100 km) otsa sadada kas sama liigi isaselt või ka läheduses kasvavalt paju perekonna isastaimelt, kes emastaimega samaaegselt õitseb. Agressiivseimateks liikideks peetakse Austraalias musta remmelgat ja tuhkur paju. (Cremer 2003)

Austraalia andmetel on urvas 30 õit ja laia krooniga isendil 50 000 urba.

Katsed emaspuuga S. mucronata subsp. woodii Pretoria National Botanical Garden is andsid õite arvuks ühes urvas ± 10-50 õit. Iga õie osad on ka emakkond, emakas (emakasuue on kahesagaraline) ja platsenta koos sellele kinnituva 8 kuni 12 seemnealgega. Meioosi lõppedes saavutab integument maksimaalse pikkuse, katab nutselli ja moodustab tolmukäigu. Kui lootekott on formeerunud tungib selle tipp tolmukäigu nutselli, tungib läbi nutselli epidermi ja kindlustab ligipääsu tolmukäigu kanalisse. Küpsed seemnealgmed on väiksed (± 20-25 pm pikkused), anatroopne ja munakujuline.[11]

Emasõiest areneb kahest viljalehest koosnev kupar, milles hulgaliselt lendkarvalisi seemneid.

Hilja õitseval hõbepajul, rabedal remmelgal, vesipajul ja kõige hilisemal, juunis või isegi juulis õitseval raudremmelgal saavad koos noorte lehtedega valmis pikad rohekad väljaveninud urvad.

Biseksuaalsus

Austraalias on tuvastatud pajude seas biseksuaalseid isendeid (hübriidide hulgas), need on enamasti isaspajud, kellel emasõisi ligi 10%, ja sageli samas urvas. Biseksuaalsust esineb S. xchrysocoma'l ja kahel teisel S. babylonica hübriidil, vähemalt ühel S. matsudana x alba kloonil, S.aegyptiaca 'l, ja osadel S. ‘alba’ vormidel.[12]4

Paju urbadest ja õitest[13] on tuvastatud looduslikku östrogeeni östriooli.

Urbepäev=====
Next.svg Pikemalt artiklis Palmipuudepüha

Urbepäeva ehk palmipuudepüha peetakse Eesti rahvakalendris pühapäeval enne lihavõtteid ja see märgib ühtlasi lihavõttepühade-eelse nn. suure nädala algust. Liikuva pühana võis see olla ajavahemikus 16. III kuni 19. IV.

Urbepäeva traditsioonides on olulisel kohal pajuurvad, sageli tuntaksegi urbepäeva (urvapäeva, urvepüha, urvsipüha, Lutsis urgõpäiva) nime all.

Pajuurbadega löömine (urbimine ehk urvitamine) või mingi muu puu (palmi, pöögi, kase, elupuu, kuuse jne.) vitstega peksmine on rahvusvaheline komme, mille tekkeaeg ulatub eelkristlikku perioodi.[14])

Lehed

Perekonna põhitunnused on spiraalne leheseis ja võrdlemisi lühikese rootsuga lihtlehed.

Kõigil pajudel on vahelduvad eri jämedusega saagja- kuni terveservalised nahkjavõitu lihtlehed, erandiks siin on punapaju, temal on lehed vastakud. Kui lehti ei ole, tunneme pajud ära teravatipulistest pungadest, mis kaetud kahest pungasoomusest kokku kasvanud kiivriga.

Enamikel pajudel on kitsad lehed, kuid raagremmelgal on lehed hoopis lai(ovaalsed), mustikpajul (S. myrtilloides) ümarad nagu mustikal või sinikal, (kitsas)süstjad vits- ja hundipajul, (lai)süstjad raud-, hõbe- ja rabe remmelgal ja vesipajul.

Hundipaju (Salix rosmarinifolia) ja hanepaju (Salix repens) on väheldased ja halli rüüga, kõrvpajul (Salix aurita) on hallikasroheliste lehtede alusel suured ja kaua püsivad abilehtedest kõrvad, kõige suuremad lehed on pikalehisel pajul (Salix dasyclados) jne.

Mustjas paju (Salix myrsinifolia) on nii alt kui ka pealt täiesti roheliste lehtedega, mis kuivades lähevad kergesti mustaks; vitspaju ehk korvipaju (Salix viminalis) viskab pikad harunemata aastakasvud, mis punumiseks nagu loodud; halapaju (Salix acutifolia) oksad ripuvad kõige kaunimalt, aga lehed ei ole hõbepajulikult siidjad; punapajul (Salix purpurea) on urvad kevadel punakate tolmukapeadega, raudpaju (Salix pentandra) on tumeda tüve ja läikivate lehtedega; vesipaju ehk loogapaju (Salix triandra) kasvab vee ääres, ketendav koor toob kaneelikarva värvi nähtavale.

Lapi pajul (Salix lapponica) on laiad lehed paksu valge vildi sees, verkja paju (Salix starkeana) on sinihalli värvi, hoiab kepsakalt lehetippu kõveras ja leheserva saehammas algab poolest lehest tipu poole.[15]

Pajud on õhuniiskuse ja õhutemperatuuri väärtuste osas väga erinevad. Mulla niiskus ja mineraalide koostis võivad küll Kesk-Aasias ja Koola poolsaarel sarnaneda, kuid ometi on atmosfääri tingimused vägagi erinevad. Need erinevused aga avaldavad mõju ka pajuorganite struktuurile. Põuaste piirkonade pajudel kasvab harilikult väike ja läbipaistev kroon, kitsad lehed, milledel õhulõhed paiknevad mitte ainult lehe alumisel vaid ka ülemisel pinnal.


Leheserv

Üks välistunnus on lihtlehtede näärmeliselt saagjas serv ehk nn. salikoidsed lehehambad, mille puhul lehe külgrood laienevad serva saki tipus ja on keraja näärmekarvaga (sellise ühtlaselt peenenäärmeliselt saagja leheservaga on näiteks hõberemmelgas, rabe remmelgas ja raudremmelgas). Samas on paju perekonnas hulk terve leheservaga või ebaühtlaselt hambulise ja nõrgalt lainja servaga liike, kus seda tunnust ei ole võimalik näha (hundi-, hane-, vits-, tuhkur, kahevärviline, mustjas, kõrv-, mustik-, lapi paju ja raagremmelgas).

Seemned

Õitsemine ja elujõuliste seemnete moodustumine algab Austraalias 2 kuni 3 aastat peale idanemist, kui paju on vähemalt 1 m kõrgune põõsas või 2 m kõrgune puu. Kord alanud õitsemisharjumus hakkab korduma iga-aastaselt. Ühes pajuõies on mitmeid seemneid ja ühe puu kohta teeks see potensiaalselt mitmeid miljoneid seemneid. Kui urvad villa ei aja siis seemneid ei tule.[16]

Pajud õitsevad umbes kaks nädalat ja seemned valmivad kuu ajaga; emastaim võib igal aastal tuhandeid seemneid anda. Seemnete küpsedes saavad seemned justkui 'langevarju' ja neid kantakse emataimest kümnete kuni sadade meetrite kaugusele.

Katsed emaspuuga S. mucronata subsp. woodii Pretoria National Botanical Garden i laboratooriumis näitasid, et pajuseemnete lennuvõime on ajutine ja keskmise tugevuse tuulega ei lenda nemad kaugemale kui 10 meetrit. Peale seda kui 'villaga kaetud', mis tegelikkuses on emaka-sisesed karvakesed toetamaks seemet, seemned maanduvad vette hulbivad lahtised karvakesed seemnest kaugemale, kuid sulg jääb seemnele sappa. Vees hulpivate seemnete kate on teatud määral hüdrofoobne.[17]

Seemned, mis satuvad vette, võivad veepinnal mitmeid päevi uppumatult triivida. Seemned võivad isegi vees või ka vee all idaneda ja väiksed seemikud võivad vee all koguni üks kuu vastu pidada kuid kasvurajale asuvad nad, katsete kohaselt, alles peale õhuga kokkupuudet. (Cremer 2003)

Pajuseemnete toitekude on minimaalne või puudub hoopis. Peale kuprakeste avanemist idanevad soodsatesse oludesse sattunud seemned ööpäeva jooksul, Arktikas aga 2 kuni 3 päeva või ka rohkem (Skvortsov 1999).

Idanemisvõime säilib neil kaks nädalat kuni kuu. Austraalias on S. x rubens, S. nigra ja S. cinerea seemnete eluiga vastavalt 2, 3 ja 6 nädalat. (Cremer 2003)

Mitte kõik pajuseemned ei jäta seemnete puhkeseisundit vahele, mõnede arktiliste ja subarktiliste liikide seemned (Skvortsovi vaatluste põhjal on nendeks liikideks S. lanata, S. myrsinites, S. reticulata jt) on kohastunud külmade oludega selliselt, et talvel puhkavad ja kevadel idanevad (R. A. Densmore ja J. C. Zasada 1983).[18] .

Katsed emaspuuga S. mucronata subsp. woodii Pretoria National Botanical Garden is näitasid, et pajuseemned on väiksed (1,3-1,6 mm pikkused) ja hoiavad elus sirgeid chlorophyllous embryos, kes peaaegu täidavad lootekoti jättes seemnekesta alla üksnes väikse õhuala.[19]

Vara õitsevate pajude seemnelend jääb maisse-juunisse, lendavad villatupsud ei ole ka nii suured nagu sugulasel paplil. Kui parki on istutatud isaspajud, siis lendvillu polegi.

Raudremmelgas õitseb sügisel ja tema viljad avanevad alles sügisel (oktoobris), kuid püsivad emaspuul varakevadeni, säilitades ka idanemisvõime.

Juured

Juur on pajul suur ja harunev,[20] näiteks halapajul ulatuvad külgjuured kuni 20 m.

Sektsiooni Longifoliae liigid ja S. setchelliana kasvatavad juurevõsud. Mõned liigid, näiteks S. herbacea moodustavad juurevõsudest pajukolooniaid.

Paju perekonna uurimislugu==

Theophrastos ja Plinius kirjutasid erinevatest pajuliikidest, Plinius kirjeldas 8 pajuliiki, kellede noori võrseid kasutatakse korvide punumiseks. Roomlaste poolt rakendati selleks otstarbeks Pliniuse järgi pajuliike S.alba, S.vitellina, S. viminalis ja S.amerina.

Gaspard Bauhin hakkas 1650. aastatel eristama pajuliike nende suuruse, lehe kuju, õite ja seemnete järgi; hakati vahet tegema fertiilsetel ja mittefertiilsetel isenditel. Hieronymus Bock'i kaudu tuli ilmsiks, et pajud, nagu paljud teisedki taimed, paljunevad seemnetega. Giovanni Antonio Scopoli kirjutas "Flora Carniolica"'s (1760), et on vaadelnud sageli kuis emaspajusid viljastavad isaspajud.

Paju botaanilise uurimise teaduslik ajalugu algas arvatavasti Ray "Synopsis"' ega 1660. aastal, raamatus kirjeldas ta 10 Cambridge'i ümbruses kasvavat liiki.

Linnaeus kirjedas oma raamatus "Flora Lapponica" 1737. aasta 19 liiki ja "Species Plnatarum"'i 2. köites (1755) 31 liiki.

1758. aastal kirjeldas Haller Šveitsis kavavat 21 kohalikku liiki. Villars aga kirjeldas 1789. aastal Dauphinés kasvavat 30 liiki. Willdenow (1797) kirjeldas kokku 166 liiki. 1819. aastal Abraham Rees'i publitseeritud "Rees's Cyclopædia"'s kirjeldati 141 liiki, millele teised botaanikud lisasid 41 liiki, neile lisandusid Schleicher'i 119 uut liiki.

1785. aastal andis Hoffmann välja 1. kogumiku raamatust "History of Willows". 1828. aastal publitseeris Erlangeni botaanikaaia direktor K.Koch oma raamatu "De salicibus Europseis commentatio" liigitas Euroopa 237 liiki 48 liigiks ja need omakorda 10. rühmaks.

The Botanical Garden of the University of Vienna direktor dr Host publitseeris raamatu "Salix", milles kirjeldas Austria pajuliike, kokku 60, raamatu lugemist raskendab asjaolu, et ta andis kõigile neile uued nimed, nii et teistel botaanikutel võis nende tuvastamisega raskusi olla.

1829. aasta John Russell Bedford'i, Duke of Duke of 1766-1839 Stratford, R. C. isiklikuks kasutuseks mõeldud ringlusse lastud kataloog Salictum Woburnense, or, A Catalogue of willows, indigenous and foreign, in the collection of the Duke of Bedford at Woburn Abbey sisaldas Woburn salictum'i 160 pajuliiki nii pildis kui sõnas.

W. J. Hooker' oma "British Flora" 2. köites (1831), liigitas mr. Borrer'i abiga pajud 18. rühma ja neisse 68 pajuliiki, "British Flora" 3. köites (1835) oli liikide arv tõusnud 71-ni.

Samal aastal (1835) võttis dr. Lindley kasutusele Koch'i süsteemi ja liigitas Smith'i jt 71 liiki 28. liigiks.

Šotimaa pajusid kirjeldas John Lightfoot.

Briti kirurgi ja botaanikut James Crowe'i, (1750/1751-1807, Lakenham, Norwich'i lähedal, Norfolk) hindasid tema kaasaegsed väga, eriti tema sügava huvi tõttu paju-uurimise vastu, tema pajuistanduses võis leida pea kõiki Inglismaal kasvatatavaid pajuliike.

Selle aja paju-uringute puuduseks võib pidada asjaolu, et pajud istutati liiga tihedalt ja seega ei saanud neid ruumikitsikuse tõttu väga täpselt ka uurida.

Korvide punumiseks ja vitsteks vajaminev veeti tol ajal sisse Prantsusmaalt ja Hollandist. Inglismaal istutati pajusid jõgede kallastele, nagu Thames ja Cam, mõlema jõe väikestele saartele istutati samuti üksnes pajusid. Põhiturg korvipajudele oli London.[21]

Inglise aednik ja botaanik Philip Miller on pajudega seonduvat kirjeldanud oma teose "The Gardener's and Botanist's Dictionary: Containing the ..." 2. kõite, 2 osas.[22]

Taimesüstemaatika ==

Carolus Linnaeus kirjeldas 1753. aastal 29 pajuliiki ja neist ükses babüloni remmelgas (S. babylonica) pärines väljastpoolt Euroopat. Hiljem kirjeldas Linnaeus veel 3 pajuliiki: S. depressa (Fl.Suecica, 2. köide, 1755), egiptuse paju (S. aegyptiaca) (Centuria plantarum 1, 1755) ja tömbilehine paju (Salix retusa). Autor ise kasutas tömbilehist paju villase paju (S. lanata) sünonüümina (1763). Samal ajal pööras Peter Simon Pallas (koguteos "Flora Rossica" (1784–1815)) oma reisidel pajudele väga vähe tähelepanu ja tema nn uued liigid jäid pikaks ajaks "Omnes fere Salices Pallasii sunt dubiae", nagu mainis C. Willdenow (1806: 683).(Skvortsov 1999)

Sel ajal arvuti paljud morfoloogilised erinevused taksonoomilisteks. William Hudsoni "Flora Anglica"'s (3. väljaanne, 1798) oli kirjas üksnes 16 Linnaeuse liiki siis kuus aastat hiljem ilmunud Jacobo Smith'i "Flora Britannica"-s (1804) oli kirjas juba 45 liiki, kelledest 19 olid pakutud J. Smithi enda poolt. Hiljem jätkas ta uute liikide kirjeldamist illustreeritud raamatus "English Botany", mida ta toimetas. 1806. aastal mainis C. Willdenow juba 116 liiki (nende hulgas mitte-Euroopa päritolu liike), kelledest 30 olid tema enda poolt kirjeldatud. 1828. aastaks oli W. Kochi andmetel kirjeldatud 182 pajuliiki, 165 neist pärinesid Euroopast. 1835. aastal oli Briti saartel mainitud pajude liigiarvuks 71. (Hooker 1835). J. Schleicher'i ja Šoti pajuliikidega läks pisut teisiti, tema liigitus osutus ekstravagantskes ja nüüdseks on selgunud, et valdav enamik tema kirjeldatud liike olid S. myrsinifolia vormid.

Skandinaavia autorite Georgius Wahlenbergi (1812, 1816) ja E. Fries'i (1825, 1828, 1832, 1840) tööd kubisesid samuti uutest liikidest.

F. Wimmer oma raamatus "Salices Europaeae" (1866) loetles Euroopas 34 pajuliiki ja 57 hübriidi. Wimmerit peetakse heaks allikaks, kuid ka temal juhtus äpardusi, ta arvas S. laggerii S. glauca × S. appendiculata hübriidiks, kuid kaasjala peetakse teda eraldi liigiks.

R. Buser oli Šveitsis tunnustatud pajuekspert, kuid kahjuks ei jõudnud ta paljusid materjale trükis avaldada.

19.sajandi lõpul ilmus botaanilise kirjanduse nime all M. Gandoger'i "Flora of Europe", milles ta liigitas perekonda Salix 1600 liiki, kelledest 1576 liiki esitas ta (1890) ise.

Mainekad pajueksperdid ja publitseerijad on ka O. Seemen ja Rootsi botaanik S. Enander, A. Toepffer, R. Görz, B. Floderus, E. Trautvetter, C. Ledebour, N. Turczaninow, Fr. Schmidt, E. Regel, P. Lakschewitz, P. Siuzev, K. Kupffer, D. Syreishchikov, M. Nazarov.

Jaapani koolkonna paju-uurijatest võiks ära mainida T. Makino, G. Koidzumi, T. Nakai, ja A. Kimura.

J. Wilkinson (1944) avaldas raamatu paju kromosoomide kohta.[23]

Cronquisti süsteemis on paju pajuliste sugukonnas Dilleniidae alamklassis.

Andmebaasis ITIS liigitatakse perekond ülemseltsi Rosanae. Pajude perekond kuulub malpiigialaadsete seltsi pajuliste sugukonda.[24]

Praeguseni enim kasutatud Adolf Engleri fülogeneetiline süsteem peab pajulisi koos paljude teiste tuultolmlejate ja lihtsat õiekatet omavate rühmadega algelisteks, kuid nüüdseks on selge, et paju ja papli õie ehitus ei ole algeline, vaid evolutsiooni jooksul uuesti lihtsustunud.

APG II süsteemis paigutati perekond paju koos papliga triibusesse Saliceae.[25]

Paju ja pappel moodustavad monofüleetilise rühma.

Paju päritolus pole aga kokkuleppele jõutud, fossiilid tõendavad nende lahknevust 60 kuni 65 miljonit aastat tagasi.

Herbaariumilehte ei loeta paju tuvastamisel usaldusväärseks.

Perekonna tüüpliik on hõberemmelgas.

Pajulised===
Next.svg Pikemalt artiklis Pajulised
Pajuliste klassifikatsioon ja morfoloogia

Eichler liigitas pajulised (Salicaceae) Amentaceae seltsi, sugukonda kuulusid üksnes amentiferous (st, urvakandjad) liigid, hõlmates paju ja papli perekonnad. Molekulaartasandi uuringute tulemused, mida toetavad fütokeemia ja morfoloogia uuringud, indikerivad paju ja papli ning mitme mitte-urbi kandva perekonna, mis varasemalt paigutati õisikleheliste (Flacourtiaceae) (Leskinen ja Alstrom-Rapaport, 1999; Chase jt, 2002; Alford, 2005) hulka, lähedast sugulust. Õisikleheliste heterogeenne sugukond on nüüdseks tühjendatud ja selle liikmed on paigutatud teistesse sugukondadesse, peamiselt Salicaceae ja Achariaceae hulka.

Pajuliste sugukond on nüüdseks piiritletud laiemas mõttes homogeene rühm, millesse liigitatakse 55 perekonda ja ligi 1000 liiki, kuid need arvud on erinevates allikates oluliselt erinevad.

Pajulised klassifitseeriti malpiigialaadsete seltsi (Chase jt 2002) hiljuti ja neid loetakse kosmopoliitseks rühmaks millesse liigitatakse ligi 53 perekonda ± 2 415 liigiga.[26]

Sugukonna õisiku morfoloogia on väga varieeruv. Pajuliste the sister family on tõenäoliselt Lacistemataceae (Davis jt, 2005; Korotkova jt, 2009), ka selle perekonna liikidel on arenenud urvad.

Pajud ja paplid on lähedased sugulasperekonnad, kes on omakorda suguluses 7 teise taimeperekonnaga (Alford, 2005). Esialgsete molekulaar-fülogeneetiliste andmete alusel, mis baseeruvad ITS-il ja kaheksal plastiidi piirkonnal indikeerivad, et klaad kuhu kuuuvad perekonnad Bennettiodendron, Idesia, ja Olmediella on pajude ja paplitega suguluses. Nimetatud klaadiga on suguluses omakorda klaad, mis koosneb neljast perekonnast, Carrierea, Itoa, Macrohasseltia, ja Poliothyrsis (Alford jt, 2009).

Neid 9 perekonda nimetatakse vahel ka pajuliste sugukonna pajuliste klaadiks (ingl k “salicoid clade”) (Cronk, 2005). Paju ja pappel on teatavasti palaeotetraploid (Sterck jt, 2005) ja nende esmane kromosoomide number on n = 19 (Darlington ja Wylie, 1955) haploidse kromosoomistiku number on n = 9 või 11.[27]

Paju kromosoomid on väikesed, pajudel on tuvastatud kaks kuni kolm erinevat kromoosoomiarvu, neist maksimaalne 2n= 190 on S. myrsinites 'il ja S. glauca ssp. callicarpaea 'l (Wilkinson 1944; Löve, Löve 1961).

Ameerika pajud==
Next.svg Pikemalt artiklis Ameerika pajud

Ameerika pajude (107 liiki) molekulaar-fülogneetilistes uuringutes kasutati 122 pajuliigi klassifikatsiooni ja levikumustrite hindamiseks molekulaarseid piirkondi ITS, matK ja rbcL 213 näidise alusel. Uuringusse kaasati kõik Ameerikas elavad 107 pajuliiki, pluss Põhja-Ameerikasse introdutseeritud 14 liiki. Näidised omandati G. Arguse isiklikust kollektsioonist, Marie Victorin Herbarium 'ist (MT), Montreali Botaanikaaia elavatest näidistest, Texase ülikooli herbaariumist (TEX), Arizona Ülikooli herbaariumist (ARIZ) ja Missouri Botaanikaaia herbaariumist (MO). Enamike näidiste identiteedi tuvastuse kinnitas G. Argus, ülejäänute identiteet kinnitati Arguse klassifikatsiooni alusel (2014). Uurimuse tarbeks laeti GenBank'ist alla südajalehise remmelga (Salix cardiophylla) jt järjestused.

Herbaariumi eksemplaride või värskete lehtede genoomne DNA eraldati kasutades CTAB meetodit. Uuringus kasutati kolme molekulaarset regiooni ITS, matK (osaliselt) ja rbcL (osaliselt).

Reastatud järjestuste analüüside tulemusel teevad uurijad mitmeid ettepanekuid paju perekonna molekulaar-fülogneetilise klassifikatsiooni tarbeks, soovivad lahti öelda Argus'e Ameerika taksonite jaotusest viieks alamperekonnaks (Longifoliae, Protitea, Salix, Chamaetia ja Vetrix) ja toetuda ka Cheni jt molekulaar-fülogeneetilistele uuringutele ning liigitada paju kaheks klaadiks.[28]

Austraalia pajud==
Remmelgad
  • S. humboldtiana' ‘Pyramidalis’
  • S. matsudana ‘Tortuosa’'
  • S. x chrysocoma
  • S. babylonica
    • S. babylonica hübriidid
  • S. alba var. vitellina
  • S. nigra
  • S. matsudana x alba
  • S. fragilis
  • S. alba
  • S. x rubens = S. alba x fragilis.
Pajud
  • S. viminalis
  • S. purpurea
  • S. cinerea
    • cinerea ssp cinerea
    • cinerea ssp oleifolia
  • S. x reichardtii = S. cinerea x caprea
  • S. x calodendron = cinerea x caprea x viminalis
  • S. glaucophylloides
  • S. aegyptiaca (sün. medemii).[29]
Eesti pajud==

Paljud tundra- ja mägipajud Eestis ei kasva, nagu ka külmakartlikumad liigid, näiteks Aasiast pärit erakordselt kaunite leinaokstega baabüloni remmelgas, kellele meie talv on liiga karm.

Eestimaal leidub aga pajusid, keda naabritel pole: rabe remmelgas ei suuda kasvada Lõuna-Soomest põhja pool, looduslikult ei kasva seal ka hõberemmelgas, punapaju ja vitspaju. Mustikpaju ei lähe Eestist lääne poole, kuid edela suunas leidub teda kohati Poolas, Tšehhis, Austrias.

Eestis kohtuvad väljaspool oma põhilevilaid härmpaju läänest-edelast ja halapaju idast-kagust. Läänest pärit hanepaju (koos liivpajuga) ei tule saartest kaugemale itta, arvatavati seetõttu et siin on sobilikel kasvukohtadel juba vastas lähisugulane hundipaju. Kahevärviline paju ei küüni lõunas Lätist kaugemale, see-eest põhja pool näeme veel üpris kaugel raag- ja raudremmelgaid, mustjat, tuhkur, kõrv-, verkjat ja ka lapi paju. Põhja pool lisandub helekarvane viltja pajus (Salix lanata).

Eestis kasvav looduslikult 20 ja sissetooduna 10 liiki pajusid, rohkelt on ka nende hübriide[2], näiteks Salix aurita x S. corpea x S. cinerea (korvpaju, raagremmelga ja tuhkurpaju hübriid) pärismaistena kasvavad järgmised paju perekonna liigid:

Hübriidid===

Hübriidid tekitavad segadust ja pajuliikide piiritlemisel on kaks äärmust: osa süstemaatikuid kaldub pidama vahepealsete tunnustega liike hübriidideks, isegi kolme või neljakordseteks (mis on küll väga vähe tõenäoline), teised lubavad liigi piires erakordselt suurt tunnuste varieeruvust, kuni eri liikide tunnuste kattumiseni. Viimasel ajal on pajude süstemaatikas rakendatud ka molekulaarseid meetodeid.

Osa looduslikke hübriide on viljakad, just hübriidide tõttu on pajude perekonna liike üpris keerukas eristada ja piiritleda.

Esimesed pajude ristamise kontrollkatsed tegi Nils Heribert-Nilsson sada aastat tagasi (1906–1911). Selgus, et esimeses põlvkonnas võivad ristandid olla ühe vanemaga väliselt väga sarnased, nii et nende hübriidne päritolu jääb kindlaks tegemata.

Kõik meie pajud on võimelised andma värdasid, kuid ristumine ei ole ühtviisi edukas ükskõik milliste liikide vahel. Kõige püsivamate tunnustega ja kõige vähem hübridiseeruv on raudremmelgas, arvatakse et kõige hilisema õitsejana ei ole tal eriti ristumise võimalust.

Mustikpaju hübriidide kohta on samuti vähe teateid. Tunnustelt kõige plastilisem on vesipaju, seetõttu on ka värdade kahtlusi tema puhul väga palju. Kõige rohkem on Eestist värdasid leitud kõrv- ja tuhkru paju määramisel. Omavahel annavad hübriide hõbe- ja rabe remmelgas, aga teiste liikidega eriti mitte. Rohkem värdasid leidub pajuistandike läheduses, kus on tekitatud suurem liigirikkus ja kus jagub vaba pinda seemneliseks uuenemiseks.

Enamik hübriide sureb juba idandina, kuid sirgub ka elujõulisi viljakaid järglasi, kellest mõningad võivad püsima jääda.

Kahtlustatakse, et pikalehine paju on raagremmelga, tuhkru paju ja vitspaju hübriid, mis on Eestis paljunenud ja levib vegetatiivselt: siiani on leitud peamiselt emasurbadega põõsaid.

Ristumise õnnestumisel, on oma osa ka kromosoomikomplektide arvul. Enamik meie pajusid on diploidid (2n = 38), tuhkur paju ja raudpaju on [[tetraploidsus|tetraploidid (2n = 76), mustjas ja vesipaju on oktoploidid (2n = 114). Kõrvpaju ja rabe remmelgas võivad olla nii di- kui ka tetraploidid. Hõbe- ja rabeda remmelga laialt levinud hübriidid aga tetra- või oktoploidid.

Pajude liigitus alamperekondade lõikes===

Pajude liigitus ei ole lõplik, selles mängivad oma osa taimesüstemaatika piirangud aga ka uute pajuliikide avastamine ja kirjeldamine.

Alamperekonda Salix kuulub 128 pajuliiki, kelledest enamik (109) kasvab Vanas Maailmas ja on paigutatud 7 sektsiooni: Tetraspermae, Urbanianae (= alamperekond Pleuradenia), Wilsonia, Pentandrae, Triandrae, Octandrae ja Salix (vahel jagatud kaheks Subalbae ja Salix). Uues Maailmas kasvab 19 pajuliiki; mis on liigitatud 5 sektsiooni Longifoliae (= alamperekond Longifoliae), Humboldtianae, Floridanae, Maccallianae ja Salicaster. [30]

  • Salix subg. Salix
  • Salix subg. Chamaetia
    • Salix arctica × Salix herbacea
    • Salix arctica × Salix polaris
    • Salix arctophila × Salix glauca var. cordifolia
    • Salix athabascensis × Salix pedicellaris
    • Salix brachycarpa var. psammophila × Salix pyrifolia
    • Salix glauca var. cordifolia × Salix pedicellaris
    • Salix niphoclada × Salix setchelliana
    • Salix ×argusii
    • Salix ×dutillyi
    • Salix ×waghornei
  • Sektsioon: Salix sect. Chamaetia
    • Salix nivalis
    • Salix reticulata
    • Salix vestita
  • Sektsioon: Salix sect. Diplodictyae
    • Salix arctica
    • Salix cascadensis
    • Salix petrophila
    • Salix sphenophylla
  • Sektsioon: Salix sect. Glaucae
    • Salix brachycarpa
    • Salix glauca
    • Salix niphoclada
    • Salix ×brachypurpurea
  • Sektsioon: Salix sect. Herbella
    • Salix herbacea
    • Salix polaris
    • Salix rotundifolia
    • Salix ×peasei
  • Sektsioon: Salix sect. Myrtilloides
    • Salix athabascensis
    • Salix chlorolepis
    • Salix chlorolepis × Salix pedicellaris
    • Salix pedicellaris
    • Salix raupii
    • Salix ×gaspeensis
    • Salix ×hebecarpa
  • Sektsioon: Salix sect. Myrtosalix
    • Salix arctophila
    • Salix chamissonis
    • Salix fuscescens
    • Salix phlebophylla
    • Salix polaris × Salix rotundifolia
    • Salix uva-ursi
  • Sektsioon: Salix sect. Ovalifoliae
    • Salix jejuna
    • Salix ovalifolia
    • Salix stolonifera
  • Sektsioon: Salix sect. Setchellianae
Arguse pajuliikide süstemaatika===

(George W. Argus, 1999)

  • Salix subg. Salix
    • Salix sect. Floridanae Dorn
      • Salix floridana Chapman
    • Salix sect. Humboldtianae Andersson
      • 'Salix amygdaloides Andersson
      • Salix bonplandiana Kunth
      • Salix caroliniana Michx.
      • Salix gooddingii C. R. Ball
      • Salix humboldtiana' Willd.
      • Salix laevigata Bebb
      • Salix nigra Marshall
    • Salix sect. Subalbae Koidz.
      • Salix babylonica L.
      • Salix ´pendulina Wenderoth (S. babylonica ´ S. fragilis)
    • Salix sect. Salix
      • Salix alba L.
      • Salix alba var. vitellina (L.) Stokes (basionüüm: Salix vitellina L.);
      • Salix alba var. caerulea (Sm.) Sm. Engl. (basionüüm: Salix caerulea Sm. Engl.)
      • Salix fragilis L.,
      • Salix ´sepulcralis [33] (Salix alba L. ´ S. babylonica L.)
      • Salix ´sepulcralis [34] nothovar. chrysocoma (Dode) Meikle (basionüüm: S. chrysocoma Dode)
      • Salix alba var. vitellina ´ S. babylonica).
    • Salix sect. Salicaster Dumort.
      • Salix lucida Muhl.
      • Salix lucida subsp. caudata (Nutt.) E. Murray (basionüüm: Salix pentandra L. [var.] caudata Nutt.
      • Salix lucida subsp. lasiandra (Benth.) E. Murray, (basionüüm: Salix lasiandra Benth.)
      • Salix lucida subsp. lucida
      • Salix pentandra' L.
      • Salix serissima (L. H. Bailey) (basionüüm: Salix lucida Muhl. var. serissima L. H. Bailey
    • Salix sect. Maccallianae Argus
      • Salix maccalliana Rowlee
  • Salix subg. Longifoliae (Andersson) Argus
    • Salix sect. Longifoliae (Andersson) Andersson
      • Salix exigua Nutt.
      • Salix interior Rowlee
      • Salix fluviatilis Nutt.
      • Salix melanopsis Nutt.
      • Salix microphylla' Schldl. & Cham.
      • Salix sessilifolia Nutt.
      • Salix taxifolia Kunth
  • Salix subg. Chamaetia (Dumort.) Nasarov
    • Salix sect. Chamaetia Dumort.
      • Salix nivalis Hook.
      • Salix reticulata L.
      • Salix reticulata subsp. glabellicarpa Argus
      • Salix reticulata subsp. reticulata
      • Salix vestita Pursh
    • Salix sect. Setchellianae Argus
      • Salix setchelliana C. R. Ball
    • Salix sect. Herbella Ser. (S. sect. Retusae)
      • Salix herbacea L.
      • Salix nummularia Andersson in DC.
    • Salix sect. Myrtosalix A. Kerner
      • Salix arctophila Cockerell ex A. Heller
      • Salix chamissonis' Andersson in DC.
      • Salix fuscescens Andersson
      • Salix phlebophylla Andersson in DC.
      • Salix polaris Wahlenb.
      • Salix rotundifolia Trautv.
      • Salix rotundifolia subsp. dodgeana (Rydb.) Argus (basionüüm: Salix dodgeana Rydb.)
      • Salix rotundifolia subsp. rotundifolia
      • Salix uva-ursi Pursh
    • Salix sect. Ovalifoliae (Rydb.) C. K. Schneider
      • Salix jejuna Fernald
      • Salix ovalifolia Trautv.
      • Salix ovalifolia var. arctolitoralis (Hultén) Argus (basionüüm: Salix arctolitoralis Hultén)
      • Salix ovalifolia var. cyclophylla (Rydb.) C. R. Ball (basionüüm: Salix cyclophylla Rydb.)
      • Salix ovalifolia var. glacialis (Andersson) Argus (basionüüm: Salix glacialis Andersson)
      • Salix ovalifolia var. ovalifolia
      • Salix stolonifera Coville
    • Salix sect. Diplodictyae C. K. Schneider
      • Salix arctica Pall.
      • Salix cascadensis Cockerell
      • Salix petrophila Rydb.
      • Salix sphenophylla A. K. Skvortsov in Tomatchev
    • Salix sect. Myrtilloides (Borrer) Andersson
      • Salix athabascensis Raup
      • Salix chlorolepis Fernald
      • Salix pedicellaris Pursh
      • Salix raupii Argus
    • Salix sect. Glaucae (Fries) Andersson
      • Salix brachycarpa Nutt.
      • Salix brachycarpa var. brachycarpa
      • Salix brachycarpa var. psammophila Raup
      • Salix glauca L.
      • Salix glauca subsp. acutifolia (Hook.) Hultén (basionüüm: Salix villosa Andersson b [var.] acutifolia Hook.
      • Salix glauca subsp. callicarpaea (Trautv.) Böcher (basionüüm: Salix callicarpaea Trautv.)
      • Salix glauca subsp. stipularis (Flod. ex Häyrén) Hiitonen (basionüüm: Salix glauca var. glauca auct.; Salix stipulifera Flod. ex Häyrén);
      • Salix glauca var. villosa Andersson
      • Salix niphoclada Rydb.
  • Salix subg. Vetrix (Dumort.) Dumort.
    • Salix sect. Hastatae (Fries) A. Kerner
      • Salix arizonica Dorn
      • Salix ballii Dorn
      • Salix barclayi Andersson
      • Salix boothii Dorn
      • Salix commutata Bebb
      • Salix cordata Michx.
      • Salix eastwoodiae Cockerell ex A. Heller
      • Salix farriae C. R. Ball in Standley
      • Salix hastata L.
      • Salix monticola Bebb in Coulter
      • Salix myricoides Muhl.
      • Salix myricoides var. albovestita (C. R. Ball) Dorn (basionüüm: Salix glaucophylla Bebb var. albovestita C. R. Ball);
      • Salix myricoides var. myricoides
      • Salix myrtillifolia Andersson
      • Salix orestera C. K. Schneider
      • Salix pseudomonticola C. R. Ball in Standley
      • Salix pseudomyrsinites Andersson
      • Salix pyrifolia Andersson
      • Salix wolfii Bebb in Rothr.
    • Salix sect. Cordatae Barratt ex Hook.
      • Salix eriocephala Michx.
      • Salix eriocephala var. eriocephala
      • Salix eriocephala var. famelica (C.R. Ball) Dorn (basionüüm: S. lutea var. famelica C.R. Ball)
      • Salix ligulifolia (C. R. Ball) C. R. Ball in E. D. Smith (basionüüm: Salix lutea Nutt. var. ligulifolia C. R. Ball
      • Salix lutea Nutt.
      • Salix monochroma C. R. Ball
      • Salix prolixa Andersson
      • Salix turnorii Raup
    • Salix sect. Cinerella Ser. (S. sect. Vetrix)
      • Salix atrocinerea Brotero
      • Salix aurita L.
      • Salix caprea L.
      • Salix cinerea L.
      • Salix discolor Muhl.
      • Salix hookeriana Barratt ex Hook.
      • Salix humilis Marshall
      • Salix humilis' var. humilis
      • Salix humilis var. tristis (Aiton) Griggs
      • Salix paradoxa Kunth in Humboldt and Bonpland
      • Salix scouleriana Barratt ex Hook.
    • Salix sect. Fulvae Barratt
      • Salix bebbiana Sarg.
    • Salix sect. Phylicifoliae (Fries) Andersson
      • Salix drummondiana Barratt ex Hook.
      • Salix pedunculata Fernald
      • Salix pellita Andersson
      • Salix planifolia Pursh
      • Salix pulchra Cham.
      • Salix tyrrellii Raup
    • Salix sect. Arbuscella Ser.
      • Salix arbusculoides Andersson
    • Salix sect. Candidae C. K. Schneider
      • Salix candida Flüggé ex Willd.
      • Salix wiegandii Fernald, Rhodora (hübriid S. calcicola ´ S. candida.)
    • Salix sect. Lanatae (Andersson) Koehne
      • Salix calcicola Fernald & Wiegand, Rhodora
      • Salix richardsonii Hook.
      • Salix tweedyi (Bebb ex Rose) C. R. Ball in J. M. Coulter (basionüüm: Salix barrattiana Hook. var. tweedyi Bebb ex Rose)
  • Salix sect. Villosae (Andersson) Rouy
      • Salix alaxensis (Andersson) Coville (basionüüm: Salix speciosa Hook. & Arn. b [var.] alaxensis Andersson in DC.)
      • Salix alaxensis var. alaxensis
      • Salix alaxensis var. longistylis (Rydb.) C. K. Schneider, J. Arnold (basionüüm: Salix longistylis Rydb.)
      • Salix barrattiana Hook.
      • Salix silicicola
    • Salix sect. Viminella Ser.
      • Salix viminalis L.
    • Salix sect. Canae A. Kerner
      • Salix elaeagnos Scop.
    • Salix sect. Argyrocarpae Fernald
      • Salix argyrocarpa Andersson
    • Salix sect. Geyerianae Argus
      • Salix cana Mart. & Gal.
      • Salix geyeriana Andersson
      • Salix lemmonii Bebb in S. Watson
      • Salix petiolaris Sm.
    • Salix sect. Mexicanae C. K. Schneider
      • Salix irrorata Andersson
      • Salix lasiolepis Benth.
      • Salix lasiolepis var. lasiolepis
      • Salix lasiolepis var. bigelovii (Torr.) Bebb in S. Watson (basionüüm: Salix bigelovii Torr.)
      • Salix mexicana Seemen
      • Salix riskindii' M. C. Johnston
    • Salix sect. Brewerianae C. K. Schneider
      • Salix breweri Bebb in S. Watson
    • Salix sect. Griseae (Borrer) Barratt ex Hook.
      • Salix sericea Marshall
    • Salix sect. Sitchenses (Bebb) C. K. Schneider
      • Salix delnortensis C. K. Schneider
      • Salix jepsonii C. K. Schneider
      • Salix sitchensis Sanson ex Bong.
    • Salix sect. Helix Dumort.
      • Salix purpurea L.[35]
Eluiga ==

Pajud on tundlikud varju ja kaastaimede suhtes. Neid murravad inimene, tuul, liiga võivad teha üleujutused ja loomade poolt ärasöömine (või kobraste poolt nende langetamine). Pajuisnedite eluiga on võrreldes teiste puuliikidega lühike (40–60 aastat), väheste remmelgate eluiga ületab 150 aastat[2]. Takistuste puudumisel võivad mitmete liikide isendid elada ka 200–300 aasta vanuseks (DeBell, 1990; Weisgerber, 1999).

Vananev paju, kes murdub või kooldub maapinna ligi, võib soodsate olude korral uuesti juured alla võtta ja end kasvatama asuda.

Eesti tähelepanuväärsemad remmelgad ==

Kõige kõrgem ja kõige jämedam hõberemmelgas, mõõtmed vastavalt 29 m, 1999; rinnakõrguselt 7,83 m, 2006), on kasvanud (hävis 2011 tules) Harjumaal Raasiku raudteejaama juures.

Eesti jämedaim remmelgas on Mäe-Soome remmelgas (Võrumaa, Antsla vald, Soome küla, Mäe-Soome talu), Hendrik Relve mõõtmised annavad tema tüve rinnaümbermõõduks 2007. aastal 7,22 meetrit.

Tähelepanuväärseks on arvatud ka Koeru hooldekodu juures kasvav remmelgas, kelle tüve ümbermõõt maapinna ligidal oli 1998. aastal 6,93 m.

Madalamalt kui 1,3 m mõõdetavate pajude hulgas on Hendrik Relve arvates Euroopas jämedaim paju Rasina remmelgas, kes kasvab Tartumaal Rasina apostliku õigeusu kiriku juures. Rasina remmelga ümbermõõduks 2001. aastal 0,3 m kõrgusel oli 10,92 m.

Eesti suurimad pajustikud==

Meie suurimad ja liigirikkamad pajustikud on vee läheduses: Emajõe, Võrtsjärve, Peipsi ja Lõuna-Eesti jõgede kallastel ning luhtadel.

Sisukord

Pajulembesed putukad (osaline)[muuda | muuda lähteteksti]

Pajude 'fauna' on märkimisväärne, pajulehed on toitainerikkad ja neis on märkimsiväärses koguses valku, neist toituvad ja saavad eluks vajaliku paljud putukaliigid. Suur hulk pajudelt leitud putukaid ei tee aga vahet paju eri liikidel, vaid söövad neid kõiki.

Varakevadel märkame neid, kes urbadel end nektariga kosutavad, hiljem tuleb hoopis teist laadi seltskond: pungaõgijad, lehenärijad ja leherullijad, pahkade kasvatajad, okste õõnestajad ja tüves uuristajad.

Lehenärijad ja leherullijad

Lehetäilised; mardikalised (Coleoptera): Chrysomela lapponica, Chrysomela collaris, Galerucella lineola, Lochmaea caprea, Cryptocephalus octopunctatus, Clytra quadripunctata, Cryptorhynchus lapathi, Oberea oculata.[36]

Liblikalised, kes toituvad pajudel Nemophora metallica, Cabera pusaria, Chloroclysta siterata, Eulithis spp, Crocallis elinguaria, hiidvaksik (Geometra papilionaria), Trichiura crataegi, Lasiocampa quercus, Phyllodesma ilicifolia, Gastropacha quercifolia, Lymantria dispar, Dysgonia algira, Agrochola macilenta, Lithophane ornitopus, Notodonta ziczac, Pheosia gnoma, Phalera bucephala, Notodonta torva, Pheosia tremula, Cerura vinula, Antheraea polyphemus, Smerinthus ocellatus, Laothoe populi jpt.

Pungaõgijad

Pajuurbadest toituvad paljud kahetiivalised, pidevkehalised, ööliblikad, mardikalised, nagu Egle sp., Pontopristia sp., Pontopristia sp. vastsed ja Tortricidae, Noctuidae, Gelechiidae, ja Geometridae röövikud.

Päeval visiteerivad pajuurbadel kollased lapsuliblikad, kirjud koerliblikad ja teised valmikuna talvitunud päevaliblikad, aga ka kiletiivaliste hulka kuuluvad kimalased, erakmesilased ja teised nektaritoidulised putukad.

Öösiti võib pajuõitelt leida hämarikuliblikaid.[37]

Pahkade kasvatajad

Enne pajuurbade õitsele puhkemist, muneb sellesse pahksääsk. Tema vastse elutegevuse tõttu kasvab pajuurb pikaks, venib välja, kuid ei puhke õitsele, ja lõpuks kuivab. Temaga võistlevad urbade pärast urvakärbse (Egle muscaria) ja urvakärsakate vastsed, aga ka paljude liblikate, nagu mähkur Epiblema nisella, mähiskoi Gelechia muscosellea või vaarika-kollaöölase (Xanthia icteritia) röövikud, nemad hakkavad hiljem lehti sööma.

Pajudel tekitavad pahkasid veel 12 mm pikkune pahkvaablane Pontania viminalis, pahksääsed Iteomyia caprae, Pontania pedunculi ja paljud teised liigid ka lestalised, nagu pahklest Eriophyes tetanothrix.

Okste õõnestajad

Paksenenud oksa või võrset lahti lõigates võib sellest leida mitut liiki putukate vastseid. Oksas või võrses uuristavad liblikaliste hulka kuuluvate, kuid väliselt rohkem kiletiivalisi meenutavate klaastiiblaste vastsed, nendest tuntuimad on sipelg-klaastiib (Sesia formicaeformis) ja paju- klaastiib (S. flaviventris). Röövikute kõrval võib pajuokstest leida ka väike-haavasiku (Saperda populnea) tõuke.

Remmelgate tüvedes elab pajumailase (Cossus cossus) röövik, kes toitub puidust. Oma elutegevuse jäägid laseb röövik närimisel tekkinud õõnsusesse, kust see tasapisi välja voolab. Suhkrurikas vedelik seguneb pajumahlaga ning läheb käärima. Seda käärivat vedelikku tulevad nautima teised putukad: liblikad, mardikad ja herilased jäädes ka 'putukapurju'. Pole haruldane, et selle putukate 'salaviinaäri' on avastanud ka tihased, kes siin orineteerumishäiretega putukaid püüavad.

Juurestiku järajad

Juuresiku (Lamia textor) vastne uuristab noorte pajude juurekaelas ja juurtes. Vanade pajude puitu närib muskussiku (Aromia moschata) vastne. Pajuokste säsis elab veel silmiksiku (Oberea oculata) vastne.

Elupaigana

Pajumailane elab paljudes jämeda tüvega lehtpuudes, eelistades siiski paju ja tamme. Pajudel elavad ka pajulainelane (Stilpnotia salicis), seltsingutena leinaliblika (Vanessa antiopa) röövikud, mitmete surulaste, öölaste, näiteks keldriöölase (Scoliopteryx libatrix), tutlaste ja vaksiklaste röövikud.

Lehtede sees elavad röövikud. Nende hulgas on ovaalse kujuga kaevandeid moodustavad kireskoilased Phyllonorycter pastorella ja Phyllonorycter salicicolella, nemad oma elu jooksul lehest ei välju ja nukkuvadki seal. Tupekoilase Coleophora lusciniaepennella röövik kaevandab noores eas, hiljem väljub kaevandist. Ebamäärase kujuga kaevandeid tekitavad pajulehtedele veel kaevandikärblased, näiteks Phytomyza tridentata. Mardikaliste hulka kuuluva lehehundlase (Trachys minuta) väikesi, 3–3,5 mm pikkusi valmikuid võib lehtedelt leida suve esimesel poolel.[38]

Pajulembesed loomad (osaline)==

Lambad ja kitsed pügavad paju meeleldi ja rõõmustavad tõenäoliselt talveks varutud pajuvihtade üle. Talvel pügavad pajusid põdrad, metskitsed, jänesed ja koprad.

Ümarussid
Pajulembesed seened (osaline)==

Arvatakse, et mükoriisaseened edendavad pajude kasvu, kuid osad roosteseened püüavad seda takistada.

Paju-uuringud==

Paju-uuringute läbiviimsie osas kokkulepped puuduvad, Skvortsovi arvates tuelks püüda jälgida nende looduslikku elukulgu selleks aga tuleb minna looduses kasvavate pajude juurde. Leidnud rohkete pajudega paiga, tuleks kõik pajuisendid tuvastada.

Veel üks võimlaus on need märgistada ja neilt pistoksaga paljundamisks materjal kaasa lõigata ning siis kasvama panna ja neid uurida. Kui see ei ole võimalik, siis tuleks võimalikult palju pajude kohta koostatud herbaariumimaterjale läbi töötada.[39]

Herbaariumi materjalid===
Kultuurilugu==
Nimi===

Perekonna teaduslik nimetus Salix tuleneb keldi keelest ja tähendab sal + lis = vee lähedal.

Põhja-Eestis kannavad põõsataolised pajud rahvapäraselt nime 'paju', Lõuna-Eestis 'pai'. Puutaolised pajud kannavad Põhja-Eestis nimetust 'remmelgas', Lõuna-Eestis on nende nimeks 'raag', Viljandi- ja Pärnumaal 'raid' ning Saaremaal 'lember'.[2]

Sümboolika===

Paju arvatakse sümboliseerivat kooskõla ja harmooniat.

Vana-Kreeka mütoloogias oli paju algselt puujumala kehastus, hiljem jumal Artemise atribuut, mis sümboliseeris lapse sündi.

Kristluses on paju evangeeliumide sümboliks.

Paju on läänemaailmas traditsiooniline leinasümbol, kuid seostatakse ka hüljatud armastajatega.

Leinapaju aga tähendab leina ja kurbust, vanasti usuti, et kui leinaja või mahajäetu kannab pajuoksa, siis võtab paju valu enda kanda ja inimene võib hingelist kergendust saada.

Hiinlastele sümboliseerib paju, esindades yin-poolt, kevadet, naiselikkust, sarmi, graatsiat, pehmust, Kuud ja lahkumist.[2]

Astroloogia===

Paju on seostatud Kuuga ja arvatakse mõju avaldavat Kalade tähtkujus sündinuile.

Druiidide puuhoroskoobi järgi on nn pajuinimene sündinud harilikult 1.–10. märtsil või 3.–12. septembril.

Kuukalendri järgi eelneb pajukuule, mis kestab 15. aprillist kuni 12. maini, lepakuu ja järgneb viirpuukuu.

Uuspaganluses on pajukuu seostatav tervendamisega.

Ravimtaimena==
Antiikmeditsiinis===

Vana-Egiptuses olevat kasutatud pajuõisi põletikuvastase vahendina ja lehti söögigisu suurendamiseks.

Ravimtaimena tunti paju juba antiikajal.

Hippokrates Kosilt (umbes 460 – umbes 370 eKr) oli Vana-Kreeka arst, kes olevat märganud, et pajulehtede närimine alandas valu ja määras taimelehti sünnituse ajal naistele.

Tõenäoliselt enne kreeklasi kasutasid paju palavikku alandava ja valu vaigistava vahendina Põhja-Ameerikas mitmed indiaanihõimud.[40]

Vana-Kreekla arst Dioskorides (umbes 40–90 pKr) kirjeldas paju lehtede, viljade, koore ja mahla kootavaid omadusi. Rasestumise vältimiseks pidavat tema sõnul paulehtede sissevõtmisest koos pipra ja veiniga.[41]

Varauusajal===

Itaalia arst ja botaanik Pietro Andrea Mattioli (1501–1577) lisaks rasestumisvastasele toimele ka sugutungi alandava toime, pidades paju tõhusaks vahendiks soolatüügaste, konnasilmade ja kõrvavalu korral.

Saksa loodusteadlane, arst ja botaanik Adam Lonitzer (1528–1586) kirjeldas paju ravitoimet kootava ja verd mõjutavana, mis ühtlasi toimib podagra korral.

Osiander (pole teada, kas Andreas, saksa reformist ja astronoom, Lucas, teoloog, või hoopis keegi muu) pidas paju rahvapäraseks vahendiks palaviku ja lamatiste vastu.[42][43]

Nicholas Culpeper (1616–1654) kirjutas oma 1652. aastal ilmunud taimekäsiraamatus, et äädikaga segatud pajutuhk on hea vahend soolatüügaste, konnasilmade ja liigliha korral.

Saksa arst ja makrobiootik Christoph Wilhelm Hufeland (1762–1836) kirjelda pajukoore kui kootava toimega vahendi kasutamist kiinapuukoore asendajana.

Palaviku alandamiseks hakati pajukoort tarvitama juba 19. sajandi alguses. 1838. aastal eraldas Rafael Piria sellest salitsüülhappe, mida aga tugeva kõrvaltoime tõttu palavikku alandava vahendina kasutada ei saanud.

Aasia meditsiinis===

Hiina meditsiinis kasutatakse babüloni remmelgat (Salix babylonica), Matsuda remmelgat (Salix matsudana Koidz.) ja Salix babylonica '​t, kuid peamiselt siiski hõberemmelgat. Hiina meditsiinis ja India ajurveedas peetakse teda maitselt tugevaks ja mõruks, omadustelt jahedaks ja kuivaks.

Aasia meditsiinis on taim arvatud mõjutavat kusepõie, neerude ja südame meridiaani.

Pikki oksi on kasutatud reumatismi ja gonörroa korral.[44]

Rahvameditsiinis===

Erinevate rahvaste meditsiinis teatakse paju kui palavikku alandava, haavu parandava ning reuma- ja podagravastase vahendina. Lisaks leevendab paju põletiku tekitatud valu ja toimib kõhulahtisuse vastu.

Eesti rahvameditsiini andmebaasis HERBA seostatakse paju ja remmelgaga märksõnu haav, haiguste profülaktika, juuste hooldamine, koeranael, kõhuhaigused, kõhulahtisus, käsn, köha, muljumine, nikastus, rinnahaigus, roos, sammaspoolik, seedehäired, tiisikus, tuulerõuged, ussihaigus, ussihammustus, verine kõhulahtisus.

Pajukoor olevat käiku läinud ka rästikuhammustuse korral. Ka kaasaegne teadusmeditsiin usub, et pajus leiduvad tanniinid seovad maomürgis leiduvaid polüpeptiide.

Vigala Sassi taimeravi

Aleksander Heintalu taimeravis tarvitatakse hõberemmelgat ja ka teiste remmelgate ja pajude (Salix alba L., S. purpurea L., S. viminalis L., Salix sp-es) noori lehti ja koort nii teena kui salvina haavandilise põletiku; eesnäärmepõletiku; infarkti; isutuse; kivitõve (uraadid); kõhulahtisuse; köha; liigesepõletike; reuma; liigse kiima; mao ja maksa alatalitusega põletiku; migreeni; nahahaiguste; neerude liiga kiire tegevuse; neuroosi; närvilisuse; närvipõletiku; palaviku; peavalu; verepaisuga põrnapõletiku; skleroosi; spasmide; ummete; veenisisese põletiku (jalgadel); verise kopsupõletiku; seedekulgla (maos) vähkkasvaja korral.

Lastele ei sobi![45]

Teadusmeditsiin===
Koor====
Next.svg Pikemalt artiklis Pajukoor

Koort kogutakse eri liiki pajudelt (vt pajuliikide loend) sealhulgas Eestis kasvavatelt puna ja härmapajult ning rabedalt remmelgalt (Salix purpurea L., S. daphnoides Vill., S. fragilis L.).

Droogi kogutakse kevadel, 2-5 aasta vanustelt okstelt, puu mahlade 'tulvava' liikumise ajal, mil koor on lahti. Droog on 25- 30 cm pikkused torukesed või pooltorukesed, mis võetud pajuokstelt ringlõigete ja neid ühendava pikilõigete abil.

Koor kuivatatakse hea tuuletõmbusega ruumis või temperatuuril 20 C umbes 10 päeva.

Euroopa farmakopöa järgi koosneb droog pajukoor (Salicis cortex) noorte okste peenestatud või peenestamata ja kuivatatud koorest või selle aasta peenestamata ja kuivatatud võrsetükikestest, kelle salitsülaatide derivaatide sisaldus on vähemat 1,5%.

Kvaliteetne Euroopa farmakopöa droog sisaldab kuni 3% võrseid (läbimõõduga üle 10 mm), kuni 2% muid võõrlisandeid, kuni 11% niiskust ning tuhastamisel ei tohi üldtuhasisaldus ületada 10%.

Keemiline koostis=====

Pajukoore keemiline koostis on varieeruv olenedes nii paju liigist, vanusest, kasvukoha mullastikust ja kliimast. Koor sisaldab [[fenoolglükosiide (alates 1,5%-st), sealhulgas salitsiin (1-12%), salikortiin (0,01-9%), 2'-atsetüülkortiin, temulatsiin (harva üle 1%), populiin, salireposiid (punapajus 0,1-1,2%), purpureiin, pitseiin, vimaliin ja triandiin, salitsiin, salikortiin, salireposiidi atsetüleeritud derivaadid, salitsüülhappe estrid ja salitsüülalkohol.

Veel on droogis flavonoide, D- ja L-naringeniin-5-glükosiidi, isosalipurposiidi (0,2–1,5%) , tanniine (8–20%, kondenseerunud tanniinid ja gallotanniinid) ja polüfenoole (5%).

Noorte võrsete koor ja puit sisaldavad samu toimeaineid mis okste koor, aga madalamas kontsentratsioonis.

Salitsülaadid

Salitsülaadid esinevad looduslikult lisaks pajudele ka mitmetes teistes taimedes nagu lamav talihali (Gaultheria procumbens L.), kobar-lursslill (Cimicifuga racemosa L. Nutt.), paplite koores (Populus spp.) suhkrukase (Betula lenta L.) koores ja ka mõnedes puuviljades, vürtsides ja mujal toidus. Suurima sisaldusega on apelsinid, vaarikad, aprikoosid, kirsid, konserveeritud tomatid, kaneel, karri, pune, paprika, tüümian ja mesi.[46]

Kommertstoodetes asendatatakse teiste paju perekonna liikide nagu must remmelgas (Salix nigra Marsh.), härmpaju (Salix daphnoides Vill.), punapaju (Salix purpurea L.), rabe remmelgas (Salix fragilis L.) salitsülaadid hõberemmelga omadega.

Salitsülaatide sisaldus tundub olevat kõrgeim rabeda remmelga (1-10%), ja punapaju koores (3-9%), hanepaju (Salix repens L.) (5-12%) ja hundipaju (Salix rosmarinifolia L.) (7-10%) lehtedes ja madalaim hõberemmelga koores (1,5-11%).

Salitsülaatide sisaldus ja saadavus liikide lõikes on varieeruv ja oleneb kasvukoha mulla- ning ilmastikutingimsutest, töötlemisprotsessidest ja preparaatidest. Salitsülaadid salitsiin ja salikortiin metaboliseeritakse soolestiku bakterite poolt saligeniiniks. Salitsiin hüdrolüüsub seedelkulglas ja annab D-glükoosi salitsüülakloholi[47].

Saligeniin mis imendub vereringesse ja metaboliseeritakse maksas salitsüülhappeks.[48]

Salitsüülhape
Next.svg Pikemalt artiklis Salitsüülhape

Lisaks keemiliseks elemendiks fenoolseks ühendiks olemisele on salitsülhappel paljude taimede elus oluline roll, ta käitub endogeense signaalmolekulina vahendades patogeenide rünnaku korral taimerakkudes nii lokaalseid kui süsteemseid taimeimmuunsuse vastuseid .

Salitsüülhape osaleb ka taime stressi vastusel abiootilisele stressile nagu veestress (Borsani jt, 2001), kuumastress (Larkindale ja Knight, 2002; Larkindale jt, 2005), põuastress (Munné-Bosch ja Peñuelas, 2003; Chini jt., 2004), külmastress (Janda jt, 1999; Kang ja Saltveit 2002), raskemetallide mürgistus (Metwally jt, 2003; Yang jt, 2003; Freeman jt, 2005) aga ka biootilisele stressile.

Salitsüülhape reguleerib taimes füsioloogilisi ja biokeemilisi protsesse kogu taime eluea vältel. Salitsüülhape on eluks hädavajalik taimehormoon, see reguleerib seemnete idanemist, vegetatiivset kasvu, fotosünteesi, hingamist, termogeneesi, õite ja seemnete moodustumist ning vananemist jpm.[49]

Salitsüülhape on tõenäoliselt ka süsteemse omandatud resistentsuse signaalmolekul.

Toime loomadele======

Loomkatsete ja in vitro laboriuuringute tulemused indikeerivad pajukoore põletikuvastast toimet, mida seostatakse temas leiduvate salitsülaatidega.

Pajukoores leiduvate ainete farmakoloogiline toimemehhanism pole päris selge.

Pajukoore tugevaim põletikuvastane toimeaine on tõenäoliselt salitsiin. Saligeniin, mis on salitsiini aglükoon, muutub organismis salitsüülhappeks. Sellel baseerub pajukoore kasutamine palaviku-, reuma- ja valuvastase vahendina ja sellest tuleneb tema tugev mao limaskesta ärritav toime.

Saligeniini, salitsiini ja salitsüülhappe toimeid uuriti rottidel farmkokineetiliste ja farmakoloogiliste uuringute raames. Salitsüülhape imendus kiirelt peale sodium salicylate ja saligeniini manustamist plasmasse, kuid mitte peale salitsiini manustamist. Salitsiin, manustatuna rottidele 5 mmol/kg kohta, ei põhjustanud maos koldeid, kuid sodium salicylate ja saligeniin põhjustasid, doosist sõltuvalt, maos raskeid haavandeid. Uuringu põhjal arvtakse, et salitsiin on eelravim, mis soolestiku bakterite poolt muudetakse palavikkualandavaiks ühendeiks (Akao 2002).

Potentsiaalsed kasutusvaldkonnad veterinaarias: põletikuvastane, palavikkualandav, osteoartriit, anküloseeriv spondüliit, müosiit. AHPA, klass 1. ohutus on tõestatud kassidel: oletusega, et hõberemmelgas sisaldab 0,5% kuni 1% salitsiini, 1:2 ekstrakt sisaldab seega 500 mg paju 1 ml, 1% on 5000 mikrogrammi või 5 mg. 1 ml doosiga saaks kass 5 mg salitsiini, mis oleks 10% normaalsest aspiriindoosist (50 mg). Risk toksiliste koguste manustamiseni on madal (Fougere 2005), kuid ei saa mainimata jätta üksikuid isendeid, kellel võib esineda ülitundlikkus salitsülaatide suhtes.[50]

Koostoimed teiste ravimitega=====

Pajukoore salitsülaatide sisalduse tõttu võib koostoime teiste manustatud ravimitega toimida nii inhibeerivalt kui tugevdavalt.

Pajukoor võib koos:

FDA===

Välispidise vahendina (nahale määrimiseks) tüügaste, gallus,bunions, konnasilmadele ja akne korral.

Euroopa Ravimiameti heaks kiidetud näidustused===

Euroopa Ravimiamet jagab pajukoore inimkasutuse näidustused kaheks: teaduslikult tõestatuteks ja traditsioonilisel kasutusel põhinevateks.

Teaduslikult tõestatud

Lühiajalise seljavalu korral sümptomaatiliseks raviks.

Traditsiooniline kasutus

Kergema liigesevalu, palavikuga külmetushaiguste ja peavalu korral sümptomaatiliseks raviks.[52]

"ESCOP monographs"===

Euroopa droogikäsiraamatu "ESCOP monographs"'i (1999) järgi on pajukoore näidustused selja alaosa valude vähendamine, osteoartriidi ja reumaatiliste vaevuste sümptomaatiline ravi.

Pajupreparaadid==

Pajupreparaatide ühekordne seespidine annus on võrdväärne 60–120 mg salitsiiniga, mis vastab 6–12 g kuivatatud droogile. Päevaseks annuseks soovitatakse alkoholiga valmistatud kuivekstrakti, vesitõmmist, tinktuuri või vedelekstrakti koguses, mis vastab 120–40 mg salitsiinile.

Droogipulbrit annustatakse palaviku korral 1–2 g mitu korda päevas ja antireumaatilise vahendina 8–10 g söögi ajal koos toidu ja joogiga.

Vedelekstrakti (1:1, 25% alkohol) võetakse 1–3 ml kolm korda päevas . Kuivekstrakti manustatakse arvestatuna salitsiinile 20–40 mg kolm korda päevas.

Pajukoore vesitõmmise valmistamiseks võetakse 2–3 g pulbristatud droogi (teelusikatäis droogi kaalub umbes 1,5 g), kallatakse see üle külma veega ja lastakse aeglasel tulel keema tõusta. Seejörel jäetakse segu 5 minutiks tõmbama ning kurnatakse. Juuakse tassitäis 2–5 korda päevas .

Pajukoore tinktuuri valmistamiseks võetakse 1 liitri 35–40% etanooli (viina) kohta 200 g peenestatud droogi ja jäetakse 10–14 päevaks toatemperatuuril pimedasse kohta seisma, seejuures kord või paar päevas loksutades; lõpuks kurnatakse. Kooretinktuuri võetakse reuma korral pool teelusikatäit veega lahjendatuna kolm korda päevas .

Pajukoor teesegudes. Pajukoort kasutatakse teesegudes, nii näiteks võib lastele mõeldud gripitee sisaldada 30% pajukoort, 40% pärnaõisi, 10% angervaksaõisi, 10% teekummeliõisikuid ja 10% pomerantsikoort.

'Tiigrisilm'===

Tiigrisilma kreem hemorroididele, mis on mõeldud pärakuümbruse hoolduseks sisaldab pajukooreekstrakti ja teisi ravimtaimi: jänesekõrva, hobukastanit, arnikat, nõgest ja naistepuna. Tarvitus: päraku ümbrust tuleb kreemiga määrida ja kergelt masseerida.

Eksperimentaalsed uuringud===

sünteetilise aspiriini võidukäiguga on pajukoore tervendavad toimed jäänud tähelepanuta. Herbalistid tänapäeval kalduvad aspiriini uuringute tulemusi üldistama ja lainedama neid ka pajukoorele. alltoodud uuringute andmed viitavad kas pajukoorele või salitsiinile. Toime:

  1. Südame-veresoonkond : ei;
  2. kopsud: ei;
  3. neerud, elektrolüütide tasakaal : ei;
  4. seedetrakt/maks: ei;
  5. neuro-psühhiaatriline: valuvaigistav. Salitsiinil on valuvaigistav toime. Kogustes puudub üksmeel arvtakse, et toime saavutamiseks kulub 35 gr pajukoort 3 korda päevas kuid uuemate uuringute alusel on terapeutilised doosid väiksemad. In vitro ja loomkatsete andmed: ei; inimkatsete andmed: ja - randomiseeritud topelt-pmedas uuringus 54 migreeni põdeva patsiendiga saavutasid märkimisväärseid ravitulemusi need kellele manustati salitsiini.
  6. endokriinsüsteem: ei;
  7. hematoloogiline : antikoagulantne ja antitrombootline. Osad herbalistid soovitavad pajukoort loodusliku alternatiivina aspiriinile ennetamaks müokardiinfarkti ja insulti. Kuid näib, et pajus leiduvad salitsülaadid ei sekku koagulatsiooni. In vitro: vastuspidiselt aspiriinile, salitsülaadid ei avaldanud toimet trombotsüütide adhesioonile ja trombotsüütide võimele vabastada adenosiindifosfaati; loomkatsete andmed: ei; inimkatsed: vastupidiselt aspiriinile ei pikenda sodium salicylate täiskasvanutel veritsusaega ega takista trombotsüütide koondumist.
  8. reumatoloogiline: artriit (vt immuunsuse modifitseerimine; põletikuvastane);
  9. reproduktiivsus: ei;
  10. immuunsusele: põletikuvastane. In vitro: vastuspidiselt aspiriinile ei takistanud salitsiin fütohemaglutiini indutseeritud lümfotsüütide transformatsiooni; loomkatsete andmed: ei; inimkatsed: salitsiinil, mille sisaldus on küll madal, on põletikuvastased toimed: 4 gr aspiriini toime saavutamiseks oleks vaja juua 25-35 liitrit pajukooreteed päevas. Hiljutised standardiseeritud pajukoore ekstraktide avaldamata uuringud indikeerivad, et nimetatud preparaadil on märkimisväärsed terapeutilised toimed reumaatilise valuga patsientidele;
  11. seenevastane (antifungaalne). In vitro andmetel on kuivatatud pajukoore vesiekstraktil antifungaalne toime järgmistele seentele: Botrytis cincerea ja Penicillium digitatum, toimet ei täheldatud seente Aspergillus fumigatus, Aspergillus niger, Rhizopus nigricans, Trichophyton mentagrophytes ja Candida albicans vastu.[53]
Muud kasutusalad==

Hiljutised tõendid indikeerivad, et Eufrati jõe ääres elanud inimesed kasutasid paju juba 10 000 aastat tagasi söögi valmistamisel, sooja saamiseks ning eluasemete (ingl k dwellings) püstitamisel (Stettler 2009). Ojibwa indiaanlased kasutasid juba 8000 aastat eKr papleid ja paju toidu valmistamisel, kütte, peavarju ja ravimina (Hageneder 2005). Gordoni (2001) sõnul kasutasid inimesed Uri III dünastia ajal Mesopotaamis, Tigrise ja Eufrati vahel, paju juba 2100-2000 eKr, valmistades neist korve, paate, ehitusmaterjale, atru, tööriistade käepidemeid, wattles, veel kasutati paju söögi valmistamisel ja loomasöödana.

Hohokami hõimu liikmed Mehhikos (tänapäeval Arizona, USA) kasutasid 800.a paju pinnase stabiliseerimisel ja niisutuskanalite ääres.[54]

Euroopas sai pajude kasvatamine hoo sisse 1800. aastatel, kuni selle ajani rahuldas nõudlus pakkumise.

Tööstusrevolutsioon ja Esimene Maailmasõda kasvatasid aga nõudlust paju järele, tema kerge kaal ja vastupidavus korvideks punutuna lubas neid kasutada toidu ja ravimite transpordil (Kuzovkina jt 2008).

Inimesed on paju on kasutatud pajukasvandustes, korvide punumisel toormaterjalina, biofiltratsioonil, biomassi tootmisel, vineeri, korvmööbli valmistamisel, pajuvile ja mänguasjade valmistamisel, hekitaimedena, kalapüügi vahendite, nööride, ajamaterjalina[55], vitsana, pajupilli valmistamiseks, vihtadena ja botaanikaaedade taimeeksponaatide ning igaveste herbaariumimaterjalidena jpt.

Jämedamast pajust (raagremmelgas) spiraalselt koort lõigates on tehtud karjapasunaid, pajudest on punutud korve, ka mõrdu ja vähinattasid. Paju kõlbas ka tünnivitsaks. Väikesest hundipajust on vastupidavaid luudasid, aga ka laste korvikesi valmistatud.

Vetruvad haokood kõlbasid vanasti tee täiteks, nende peale on toetatud ka Saaremaale elektrit viiv merekaabel.

Loogapuuks kõlbasid hõbe- ja raudremmelgas ning vesipaju ehk loogapaju, aga ka rabe remmelgas. Ree-ehituses vajati paju ja rabeda remmelga tüvest tehti pakktaru. Pajukoore ribad olid universaalseks sidumismaterjaliks, mis kõlbasid nii aiaväravale kui ka vikati kinnitamiseks löe otsa, neid punuti ka viiskudeks.

Pajud töötavad väikestes kohalikes biopuhastites, tarvitades suurema osa lämmastikust, neid on võrreldud eukalüptidega, kes soos kasvades aitavad kasvukohta kuivendada.

Kultuurne paljundamine==

Hundipaju ja raudremmelgas, aga ka raagremmelgas, tuhkur ja lapi paju eelistavad looduslikku sugulise paljunemise meetoteid, paljunedes seemnetega, ega taha oma järglaste saamise viisi inimkäele usaldada.

Osadele pajudele aga piisab elunemiseks ka raieründest alles jäänud kännuvõsust. Paljundada saab neid nii pistokste[56] (vits-, vesi-, härm-, pikalehine, halapaju ja rabe remmelgas) vaiade (hõbepaju) kui ka võrsikutega.

Kui kahevärvilise paju urvaoksad kauaks vaasi jäävad, tulevad neile juured alla.

Energiapaju===
Next.svg Pikemalt artiklis Energiapaju

Eestis pakub Salixenergi Europa AB energiapaju sortide pistoksi müügiks Polli Aiandusuuringute Keskus.

Energiapaju on üks rahapuu võimalikke kandidaate, kuid temasse investeerimise väljavaated pole selged, arvatakse et Eesti metsakasvatajad võivad ehku peale kasvatada paju Euroopa riikide, kus metsapuud juba vähemuses, mitmete suuremate projektide tarbeks aga ka biopuhastina, kuivõrd energiavõsa peetakse tõhusaks reoveepuhastiks.

Näiteks Rootsis pumbatakse energiapaju võsadele suviti vähesaasunud olmereovett, milles leiduvad toitained, näiteks lämmastik ja fosfor [57], on taimedele hästi omastatavad ja aitavad seeläbi ära hoida keskkonna bakterioloogilist saastumist. [58]

Energiapaju sordid====
  • Salix dasyclados 'Doris' on Vene päritolu klooni ja Poola klooni ristand;
  • Salix scwheriini x S. viminalis) x S. viminalis) S. burjatica 'Karin' on Salix scwheriini hübriidi ja vene klooni ristand;
  • Salix schweriini x S.viminalis 'Tora' pärineb Siberi korvipaju ja sordi 'Orm' ristamisest;
  • Salix dasyclados 'Gudrun' on saadud Vene sordi 'Helga' ja Rootsi klooni 'LångaVeka Röd' ristamisest;
  • (Salix schweriini x S. viminalis) x S. viminalis 'Tordis' on

sordi 'Tora' ja sordi 'Ulv' ristand;

  • Salix schwerinii x S. Viminalis) x S.viminalis 'Torhild' on sortide 'Tora' ja 'Orm' ristand;
  • Salix viminalis x (Salix schwerinii x S.viminalis) 'Sven' on sortide 'Jorunn' ja 'Björn' ristand;
  • Salix viminalis x (Salix schwerinii x S.viminalis) 'Olaf' sortide 'Bowles Hybrid' ja 'Björn' ristand;
  • Salix triandria x S. Viminalis 'IngerVene päritolu klooni ja sordi 'Jorr' ristand.[59]
Pajutõrje==

Paju paljunemisstrateegiad on väga mitmekülgsed, nii võib jõekaldal murdunud pajuoksast ka uus puu ehk põõsas kasvada.

Pajutõrje all peetakse silmas paju kui invasiivse võõrliigi (tulnukpaju) leviku piiramist bioloogiliste ja vähem bioloogiliste meetoditega. Tulnukpajusid on Austraalias istutatud jõekallaste kaitseks aga ka silmailuks ja varjuks.

Pajutõrjeks tuleks veenduda, et emastaimi oleks minimaalselt ja need asuksid sobivast seemneallikast vähemalt 3000 m kaugusel, ja soovitavalt hoida isastaimed vastuvõtlikest emaspajudest 2000 m kaugusel.[60]

Austraalias on peamiseks pajupopulatsiooni kontrolli meetodiks glüfosaati sisaldavate ainete süstimine tüvesse. (Cremer 1999)

Luules==

Pajusid mainivad oma loomingus Herodotus, Virgil, Lucan, Shakespeare, Lord Byron jmt.[61]


Maalikunstis==

Prantsuse maalikunstnik Claude Monet olevat maalinud 10 maali millel kujutatud halapaju.[62]

Ajaloost ==
  • 4000 eKr kasutasid assüürlased pajulehtede ekstrakti lihasvalude korral aga ka palavikku alandava vahendina (Jack, 1997; Vane ja Botting, 2003);
  • 3500 eKr kirjeldasid sumerlased pajulehtede tarvitamist antipüreetilise rohuna (Jack, 1997; Vane ja Botting, 1998);
  • 1300 eKr kasutasid egiptlased pajulehti liigesepõletiku ja haavadega seotud põletiku valu leevendamiseks ja antipüreetilise vahendina (Jack, 1997; Vane ja Botting, 1998; Nunn, 1996);
  • 605 eKr kasutasid babüloonlased paju palaviku, valu ja põletiku korral (Chevallier, 1996);
  • 500 eKr hiina ravitsejate mitmeotstarbeline ravivahend (Riddle, 1999);
  • 400 eKr Hippokrates, Vana-Kreeka arst kirjutas välja paju sünnitavatele naistele valu viaigistava vahendina ja palaviku korral (Riddle, 1999);
  • 0100 pKr kirjeldas Dioskorides paju lehtede, viljade, koore ja mahla kootavaid omadusi. Koos pipra ja veiniga sisse võetud pajulehed vältivat tema andmetel rasestumist; põletiku alandajana (De Materia Medica Libri Quinque) (Wells, 2003);
  • 1763 kirjeldas Oxfordshire'i vaimulik Edward Stone pajukooreekstrakti palavikku alandavat ja valuvaigistavat toimet (Stone, 1763);
  • 1828 ekstrahheeris ja eraldas Müncheni ülikooli farmakoloogiaprofessor Johann Buchner pajukoorest salitsiini (Vane ja Botting, 1992);
  • 1829 parendas Prantsuse farmatseut Henri Leroux salitsiini puhastusprotsessi ja eraldas esmakordselt salitsiini kristallilise vormi (Rainsford, 1984);
  • 1830 näitasid Gay-Lussac ja Magendie, et salitsiin ei ole lämmastikuühend (Vane and Botting, 1992);
  • 1838 lahendas Itaalia keemik Raffaele Piria salitsiini keemilise struktuuri ja sünteesis salitsiinist salitsüülhappe (Piria, 1838)
  • 1852 valmistas Gerland H. esimesena salitsüülhapet (Gerland, 1852);
  • 1876 katsetas Šoti arst Thomas MacLagan paju pulberekstrakti esmalt enda peal enne kui manustas seda akuutse reumatsimiga patsiendile (Vane ja Botting, 1992);
  • 1893 sünteesis Felix Hoffman aspiriini (Sneader, 2000);[63]

Umbes 1648. aastal[64] tegi Madalmaade arst, füüsik ja keemik Jan Baptist van Helmont pajusid kasvatades katse: ta olevat istutanud 90 kg mulda sisaldavasse potti 2 kg raskuse pajuoksa ning kastnud seda järgmised viis aastat üksnes vihmaveega. Viie aasta möödudes olevat sellest pajuoksast kasvanud 76 kg raskune põõsas. Samal ajal olevat mulla kaal kahanenud umbes 60 grammi võrra.

Vaata ka==
Viited==
  1. Donald I. Dickmann, Julia Kuzovkina, 2 Poplars and Willows of the World, With Emphasis on Silviculturally Important Species, FAO, lk 57, 2014, veebiversioon (vaadatud 20.06.2016)(inglise keeles)
  2. 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 Ain Raal, "Seitse tervendavat puud", lk 365–390, 2012, Tartu Ülikooli Kirjastus
  3. Willows, veebiversioon (vaadatud 21.06.2016)(inglise keeles)
  4. Farrokh Ghahremaninejad, Zohreh Khalili, Ali Asghar Maassoumi jt, Leaf epidermal features of Salix species (Salicaceae) and their systematic significance, Am. J. Bot. aprill 2012, 99. väljaanne, nr 4, lk 769-777, doi: 10.3732/ajb.1100019, veebiversioon (vaadatud 20.06.2016)(inglise keeles)
  5. Jud G. Isebrands, Jim Richardson, Poplars and Willows: Trees for Society and the Environment, lk 4, Google'i raamatu veebiversioon (vaadatud 19.06.2016)(inglise keeles)
  6. Donald I. Dickmann, Julia Kuzovkina, 2 Poplars and Willows of the World, With Emphasis on Silviculturally Important Species, FAO, lk 57, 2014, veebiversioon (vaadatud 20.06.2016)(inglise keeles)
  7. Quentin C. B. Cronk, Isabelle Needham, ja Paula J. Rudall, Evolution of Catkins: Inflorescence Morphology of Selected Salicaceae in an Evolutionary and Developmental Context, Front Plant Sci. 2015; 6: 1030., 7. detsember 2015, doi: 10.3389/fpls.2015.01030, PMCID: PMC4671327, veebiversioon (vaadatud 25.+6.2016)(inglise keeles)
  8. Quentin C. B. Cronk, Isabelle Needham, ja Paula J. Rudall, Evolution of Catkins: Inflorescence Morphology of Selected Salicaceae in an Evolutionary and Developmental Context, Front Plant Sci. 2015; 6: 1030., 7. detsember 2015, doi: 10.3389/fpls.2015.01030, PMCID: PMC4671327, veebiversioon (vaadatud 25.06.2016)(inglise keeles)
  9. Tõnu Ploompuu,Pajud – see on imelihtne, Aasta puu EL 2006/3
  10. Willow
  11. E.M.A. STEYN, G.F. SMITH ja A.E. VAN WYK, [http://abcjournal.org/index.php/ABC/article/viewFile/413/355 Functional and taxonomic significance of seed structure in Salix mucronata (Salicaceae)], Bothalia 34,1: 53-59 (2004), veebiversioon (vaadatud 26.06.2016)(inglise keeles)
  12. Kurt W. Cremer, Introduced willows can become invasive pests in Australia, B I O D I V E R S I T Y 4 ( 4 ) 2 0 0 3, veebiversioon (vaadatud 23.06.2016)(inglise keeles)
  13. M. Kh. Chailakhyan, V.N. Khrianin, Sexuality in Plants and Its Hormonal Regulation, lk 14, 1982, Google'i raamatu veebiversioon (vaadatud 26.06.2016)(inglise keeles)
  14. Urbepäev ehk palmipuudepüha, veebiversioon (vaadatud 25.06.2016
  15. Ülle Reiter, Palju pajusid ja mõned remmelgad, Aasta puu EL 2006/1, veebiversioon (vaadatud 19.06.2016)
  16. Kurt W. Cremer, Introduced willows can become invasive pests in Australia, B I O D I V E R S I T Y 4 ( 4 ) 2 0 0 3, veebiversioon (vaadatud 23.06.2016)(inglise keeles)
  17. E.M.A. STEYN, G.F. SMITH ja A.E. VAN WYK, [http://abcjournal.org/index.php/ABC/article/viewFile/413/355 Functional and taxonomic significance of seed structure in Salix mucronata (Salicaceae)], Bothalia 34,1: 53-59 (2004), veebiversioon (vaadatud 26.06.2016)(inglise keeles)
  18. George W. Argus, Guide to Salix (Willow) in the Canadian Maritime Provinces, (New Brunswick, Nova Scotia, and Prince Edward Island), lk 5, 2006, veebiversioon (vaadatud 21.06.2016) (inglise keeles)
  19. E.M.A. STEYN, G.F. SMITH ja A.E. VAN WYK, [http://abcjournal.org/index.php/ABC/article/viewFile/413/355 Functional and taxonomic significance of seed structure in Salix mucronata (Salicaceae)], Bothalia 34,1: 53-59 (2004), veebiversioon (vaadatud 26.06.2016)(inglise keeles)
  20. John Hill, A history of plants, lk 618, 1751, Google'i raamatu veebiversioon (vaadatud 19.06.2016) (inglise keeles)
  21. John Claudius Loudon, "Arboretum et fruticetum britannicum: or, The trees and shrubs of ...", 3. köide, 1838, Google'i raamatu veebiversioon (vaadatud 22.06.2016)(inglise keeles)
  22. Philip Miller, The Gardener's and Botanist's Dictionary: Containing the ..., 2. köide, 2. osa, Google'i raamatu veebiversioon (vaadatud 22.06.2016)(inglise keeles)
  23. Alexei K. Skvortsov, WILLOWS OF RUSSIA AND ADJACENT COUNTRIES Taxonomical and Geographical Revision, Joensuu 1999, veebiversioon (vaadatud 22.06.2016)(inglise keeles)
  24. Salix L., Taxonomic Serial No.: 22476
  25. Jud G. Isebrands, Jim Richardson, Poplars and Willows: Trees for Society and the Environment, lk 8, Google'i raamatu veebiversioon (vaadatud 19.06.2016)(inglise keeles)
  26. E.M.A. STEYN, G.F. SMITH ja A.E. VAN WYK, [http://abcjournal.org/index.php/ABC/article/viewFile/413/355 Functional and taxonomic significance of seed structure in Salix mucronata (Salicaceae)], Bothalia 34,1: 53-59 (2004), veebiversioon (vaadatud 26.06.2016)(inglise keeles)
  27. Quentin C. B. Cronk, Isabelle Needham, ja Paula J. Rudall, Evolution of Catkins: Inflorescence Morphology of Selected Salicaceae in an Evolutionary and Developmental Context, Front Plant Sci. 2015; 6: 1030., 7. detsember 2015, doi: 10.3389/fpls.2015.01030, PMCID: PMC4671327, veebiversioon (vaadatud 25.+6.2016)(inglise keeles)
  28. Aurélien Lauron-Moreau, Frédéric E. Pitre, George W. Argus jt, Phylogenetic Relationships of American Willows (Salix L., Salicaceae), PLoS One. 2015; 10(4): e0121965, 16. aprill 2015, doi: 10.1371/journal.pone.0121965, PMCID: PMC4399884, veebiversioon (vaadatud 26.06.2016)(inglise keeles)
  29. Kurt W. Cremer, Introduced willows can become invasive pests in Australia, B I O D I V E R S I T Y 4 ( 4 ) 2 0 0 3, veebiversioon (vaadatud 23.06.2016)(inglise keeles)
  30. Jie Wu, Tommi Nyman, Dong-Chao Wang jt, Phylogeny of Salix subgenus Salix s.l. (Salicaceae): delimitation, biogeography, and reticulate evolution, BMC Evolutionary Biology, DOI: 10.1186/s12862-015-0311-7© Wu jt; 4. märts 2015, veebiversioon (vaadatud 19.06.2016)(inglise keeles)
  31. Salix subg. Chamaetia (Dumortier) Nasarov, veebiversioon (vaadatud 19.06.2016)(inglise keeles)
  32. GBIF, Salix subg. Chamaetia (Dumortier) Nasarov, veebiversioon (vaadatud 19.06.2016)(inglise keeles)
  33. Simonk.
  34. Simonk.
  35. George W. Argus, CLASSIFICATION OF SALIX IN THE NEW WORLD, 1999, veebiversioon (vaadatud 19.06.2016)(inglise keeles)
  36. INSECTS ON WILLOWS: EXTERNAL FEEDERS
  37. Mati Martin, Pajulembesed putukad, Aasta puu EL 2006/6, veebiversioon (vaadatud 19.06.2016)
  38. Mati Martin, Pajulembesed putukad, Aasta puu EL 2006/6, veebiversioon (vaadatud 19.06.2016)
  39. Alexei K. Skvortsov, WILLOWS OF RUSSIA AND ADJACENT COUNTRIES Taxonomical and Geographical Revision, Joensuu 1999, veebiversioon (vaadatud 22.06.2016)(inglise keeles)
  40. OH WILLOW, DON'T WEEP Willow (Salix spp.), veebiversioon (vaadatud 19.06.2016) (inglise keeles)
  41. Chevallier, Andrew 2000. "Encyclopedia of Herbal Medicine". A Dorling Kindersley Book, London
  42. Ain Raal, Paju kui aspiriini vanaisa, Aasta puu EL 2006/4
  43. Herb CD4: Herbal Remedies, 2001. CD-Rom. Medpharm Scientific Publishers, Stuttgart.
  44. Medicinal Plants, Physician Lee Song Cheong & Bro. Ooi Chooi Seng, The Willow, veebiversioon (vaadatud 21.06.2016) inglise keeles
  45. Aleksander Heintalu, Anneli Sihvart, "Vigala Sassi taimeravi", Pegasus , lk 144, 2012
  46. PEELI MIKELSAAR, Aspiriin marjades, veebiversioon (vaadatud 21.06.2016)
  47. Jassem G. Mahdi, Medicinal potential of willow: A chemical perspective of aspirin discovery, Journal of Saudi Chemical Society, 14. väljaanne, nr 3, juuli 2010, lk 317–322, doi:10.1016/j.jscs.2010.04.010, veebiversioon (vaadatud 21.06.2016) (inglise keeles)
  48. Ellen Silver Highfield ja Kathi J. Kemper, MD, MPH, White Willow Bark (Salix alba), The Center for Holistic Pediatric Education and Research, veebiversioon (vaadatud 21.06.2016)(inglise keeles)
  49. Mariana Rivas-San Vicente ja Javier Plasencia, http://jxb.oxfordjournals.org/content/62/10/3321.full Salicylic acid beyond defence: its role in plant growth and development, Departamento de Bioquímica, Facultad de Química, Universidad Nacional Autónoma de México, Av. Universidad y Copilco, 04510, México, D.F., México, 28. veebruar 2011, J. Exp. Bot. (2011) 62 (10): 3321-3338., doi: 10.1093/jxb/err031, veebiversioon (21.06.2016) (inglise keeles)
  50. Susan G. Wynn, Barbara Fougère, Veterinary Herbal Medicine, lk 664-665, 2007, Google'i raamatu veebiversioon (vaadatud 21.06.2016)(inglise keeles)
  51. University of Maryland Medical Center, Willow bark, veebiversioon (vaadatud 19.06.2016)(inglise keeles)
  52. European Medicines Agency, OVERVIEW OF COMMENTS RECEIVED ON ‘COMMUNITY HERBAL MONOGRAPH ON SALIX, CORTEX’ (EMEA/HMPC/295338/2007), Evaluation of Medicines for Human Use, London, 26. september 2009, veebiversioon (vaadatud 19.06.2016)(inglise keeles)
  53. Ellen Silver Highfield ja Kathi J. Kemper, MD, MPH, White Willow Bark (Salix alba), The Center for Holistic Pediatric Education and Research, veebiversioon (vaadatud 21.06.2016)(inglise keeles)
  54. Jud G. Isebrands, Jim Richardson, Poplars and Willows: Trees for Society and the Environment, lk 1, Google'i raamatu veebiversioon (vaadatud 19.06.2016)(inglise keeles)
  55. Nicolae Sfetcu, Health & Drugs: Disease, Prescription & Medication, veebiversioon (vaadatud 19.06.2016)(inglise keeles)
  56. Rein Sander, Kes on paju, kes remmelgas?, 04. november 2010, veebiversioon (vaadatud 19.06.2016)
  57. Egon Valdaru, Energiavõsa võidab Euroopas populaarsust, 02.04.2009, veebiversioon (vaadatud 24.06.2016)
  58. SAKALA, Egon Valdaru: Energiapajust ei ole veel rahapuud sirgunud, 17.01.2014, veebiversioon (vaadatud 24.06.2016)
  59. [http://polli.emu.ee/et/puukool/energiapaju/ ENERGIAPAJU ENERGIAVÕSA ON INVESTEERING 20 AASTAKS!], veebiversioon (vaadatud 24.06.2016)
  60. Kurt W. Cremer, Introduced willows can become invasive pests in Australia, B I O D I V E R S I T Y 4 ( 4 ) 2 0 0 3, veebiversioon (vaadatud 23.06.2016)(inglise keeles)
  61. John Claudius Loudon, "Arboretum et fruticetum britannicum: or, The trees and shrubs of ...", 3. köide, 1838, Google'i raamatu veebiversioon (vaadatud 22.06.2016)(inglise keeles)
  62. Weeping Willow, veebiversioon (vaadatud 19.06.2016)(inglise keeles)
  63. Jassem G. Mahdi, Medicinal potential of willow: A chemical perspective of aspirin discovery, Journal of Saudi Chemical Society, 14. väljaanne, nr 3, juuli 2010, lk 317–322, doi:10.1016/j.jscs.2010.04.010, veebiversioon (vaadatud 21.06.2016) (inglise keeles)
  64. David Hershey, PLANT SCIENCE BULLETIN, The Botanical Society of America:The Society for ALL Plant Biologists, Misconceptions about Helmont's Willow Experiment., FALL 2003, 49. väljaanne, nr 3, veebiversioon (vaadatud 21.06.2016) (inglise keeles)
Kirjandus==
  • Krall H.; Viljasoo L. 1965. "Eestis kasvavad pajud". (Abiks Loodusevaatlejale 51.) Tartu: Eesti Looduseuurijate Selts.
  • Krall, Heljo 1978. "Pajust ja pajustikest". Eesti Loodus 29(6): 352–358.
  • Krall, Heljo 1996. "Urvapajud". Eesti Loodus 47(4): 97–99.
Välislingid ==
Taimesüstemaatika

Flora Scotica: Or, A Systematic Arrangement, in the Linnæan ...], 2. köide, 1767

Trees for Society and the Environment, © FAO, 2014

Pajuistandus
Pajuliigid
Pajukoor
Teaduslikud uuringud ja kliinilised katsed

Rheumatology (2001) 40 (12): 1388-1393, doi: 10.1093/rheumatology/40.12.1388

Salitsiin
Kultuuris

Boaedon fuliginosus[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Vikipeedia:Üldine arutelu#Kasutaja:Mariina
Boaedon fuliginosus
African House Snake 005.jpg
Taksonoomia
Riik Loomad Animalia
Hõimkond Keelikloomad Chordata
Alamhõimkond Selgroogsed Vertebrata
Klass Roomajad Reptilia
Selts Soomuselised Squamata
Alamselts Maolised Serpentes
Infraselts Alethinophidia
Sugukond Lamprophiidae
Alamsugukond Lamprophiinae
Perekond Boaedon
Liik B.fuliginosus
Binaarne nimetus
'''Boaedon fuliginosus'''
(Boie, 1827)
Sünonüümid
  • Lycodon fuliginosus Boie, 1827
  • Boaedon unicolor Duméril, Bibron & Duméril, 1854
  • Boodon bipraeocularis Günther, 1888
  • Boodon mentalis Günther, 1888
  • Lamprophis fuliginosus (Boie, 1827)
  • Lamprophis fuliginosus bedriagae Chippaux, 1999
  • Lamprophis fuliginosus mentalis (Günther, 1888)

Boaedon fuliginosus on maoliik.

Klassifikatsioon[muuda | muuda lähteteksti]

Maoliigil Boaedon fuliginosus klassifitseeritakse roomajate andmebaasis järgmised alamliigid[1]:

Lamprophis fuliginosus02.jpg

Levila[muuda | muuda lähteteksti]

Neid kägistajamadusid võib kohata Aafrikas- sh Sambias.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Peter Uetz & Jakob Hallermann, Boaedon fuliginosus Roomajate andmebaas veebiversioon (vaadatud 14.03.2014) (inglise keeles)

Välisallikad[muuda | muuda lähteteksti]

Selles artiklis on kasutatud prantsuskeelset artiklit fr:Boaedon fuliginosus seisuga 14.03.2014.

Kategooria:Lamprophiidae


Aparallactus lunulatus==
Next.svg Pikemalt artiklis Vikipeedia:Üldine arutelu#Kasutaja:Mariina
Aparallactus lunulatus
Aparallactus lunulatus.jpg
Taksonoomia
Riik Loomad Animalia
Hõimkond Keelikloomad Chordata
Alamhõimkond Selgroogsed Vertebrata
Klass Roomajad Reptilia
Alamklass Soomussisalikud Lepidosauria
Selts Soomuselised Squamata
Alamselts Maolised Serpentes
Infraselts Alethinophidia
Ülemsugukond Colubroidea
Sugukond Lamprophiidae
Alamsugukond Aparallactinae
Perekond Aparallactus
Liik Aparallactus lunulatus
Binaarne nimetus
A. lunulatus
(Peters, 1854)
Sünonüümid
  • Uriechis lunulatus Peters, 1854
  • Uriechis concolor Fischer, 1884
  • Uriechis lunulatus GÜNTHER, 1888
  • Uriechis concolor GÜNTHER, 1888
  • Aparallactus lunulatus Boulenger, 1895
  • Aparallactus concolor BOULENGER, 1895
  • Aparallactus nigrocollaris Chabanaud, 1916
  • Aparallactus lunulatus STERNFELD, 1917
  • Aparallactus concolor boulengeri Scortecci, 1931
  • Aparallactus liddiardae H.W. Parker, 1933

[1]

  • Aparallactus concolor PARKER, 1936
  • Aparallactus lunulatus DE WITTE & LAURENT, 1947
  • Aparallactus lunulatus scorteccii Parker, 1949
  • Aparallactus lunulatus LOVERIDGE, 1955
  • Aparallactus lunulatus WELCH, 1994[2]

Aparallactus lunulatus on Lamprophiidae sugukonna maoliik.

Klassifikatsioon[muuda | muuda lähteteksti]

Maoliigil Aparallactus lunulatus klassifitseeritakse roomajate andmebaasis järgmised alamliigid[3]:

Levila[muuda | muuda lähteteksti]

Neid võib kohata roomamas Aafrikas Botswanas, Burkina Fasos, Kamerunis, Kesk-Aafrika Vabariigis, Kongo Demokraatlikus Vabariigis, Elevandiluurannikul, Eritreas, Etioopias, Ghanas, Mosambiigis, Nigeerias, Somaalias, Svaasimaal, Tansaanias, Togos, Sambias ja Zimbabwes.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Van Wallach, Kenneth L. Williams, Jeff Boundy, "Snakes of the World: A Catalogue of Living and Extinct Species", 22. aprill 2014, lk 47, CRC Press, Google'i raamatu veebiversioon (vaadatud 8.05.2015) (inglise keeles)
  2. Aparallactus lunulatus (PETERS, 1854), Roomajate andmebaasi veebiversioon (vaadatud 8.05.2015)(inglise keeles)
  3. Peter Uetz & Jakob Hallermann, Aparallactus lunulatus Roomajate andmebaas veebiversioon (vaadatud 13.03.2014) (inglise keeles)

Välisallikad[muuda | muuda lähteteksti]

Selles artiklis on kasutatud prantsuskeelset artiklit fr:Aparallactus lunulatus seisuga 13.03.2014.

Kategooria:Lamprophiidae

Megatyphlops==
Next.svg Pikemalt artiklis Vikipeedia:Üldine arutelu#Kasutaja:Mariina
Megatyphlops
Megatyphlops schlegelii kõhualune ülespidi
Megatyphlops schlegelii kõhualune ülespidi
Taksonoomia
Riik Loomad Animalia
Hõimkond Keelikloomad Chordata
Klass Roomajad Reptilia
Alamklass Soomussisalikud Lepidosauria
Selts Soomuselised Squamata
Alamselts Maolised
Infraselts Scolecophidia
Sugukond Pimemadulased Typhlopidae
Perekond Megatyphlops
Broadley & Wallach, 2009

Megatyphlops on maoperekond.

Klassifikatsioon[muuda | muuda lähteteksti]

Perekonda Megatyphlops klassifitseeritakse roomajate andmebaasis järgmised maoliigid[1]:

Levila[muuda | muuda lähteteksti]

Neid võib kohata Sahara-taguses Aafrikas, sh Sambias.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Peter Uetz & Jakob Hallermann, Megatyphlops Roomajate andmebaas veebiversioon (vaadatud 13.03.2014) (inglise keeles)

Välisallikad[muuda | muuda lähteteksti]

Selles artiklis on kasutatud prantsuskeelset artiklit fr:Megatyphlops seisuga 13.03.2014.

Kategooria:Pimemadulased


Megatyphlops schlegelii==
Next.svg Pikemalt artiklis Vikipeedia:Üldine arutelu#Kasutaja:Mariina
Megatyphlops schlegelii
Megatyphlops schlegelii kõhualune ülespidi
Megatyphlops schlegelii kõhualune ülespidi
Taksonoomia
Riik Loomad Animalia
Hõimkond Keelikloomad Chordata
Klass Roomajad Reptilia
Alamklass Soomussisalikud Lepidosauria
Selts Soomuselised Squamata
Alamselts Maolised
Infraselts Scolecophidia
Sugukond Pimemadulased Typhlopidae
Perekond Megatyphlops
Liik M. schlegelii
Binaarne nimetus
'''Megatyphlops schlegelii'''
(Bianconi, 1847)
Sünonüümid
  • Typhlops schlegelii Bianconi, 1847
  • Rhinotyphlops schlegelii (Bianconi, 1847)
  • Rhinotyphlops schlegelii schlegelii (Bianconi, 1847)
  • Megatyphlops schlegelii (Bianconi, 1847)
  • Rhinotyphlops schlegelii petersii (Bocage, 1873)
  • Megatyphlops schlegelii petersii (Bocage, 1873)
  • Onychocephalus petersii Bocage, 1873
  • Typhlops humbo Bocage, 1886
  • Typhlops hottentotus Bocage, 1893
  • Afrotyphlops schlegelii (Bianconi, 1847)

Megatyphlops schlegelii on maoliik.

Klassifikatsioon[muuda | muuda lähteteksti]

Maoliigil Megatyphlops schlegelii klassifitseeritakse roomajate andmebaasis järgmised alamliigid[1]:

Levila[muuda | muuda lähteteksti]

Neid üsna suuri pimemadulasi (950 mm) võib kohata AafrikasSvaasimaal, Sambias, Lõuna-Sudaanis, Namiibias, Zimbabwes, Malawis, Tansaanias, Keenias, Somaalias, Etioopias ja Kongo Demokraatlikus Vabariigis.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Peter Uetz & Jakob Hallermann, Megatyphlops schlegelii Roomajate andmebaas veebiversioon (vaadatud 13.03.2014) (inglise keeles)

Välisallikad[muuda | muuda lähteteksti]

Selles artiklis on kasutatud prantsuskeelset artiklit fr:Megatyphlops schlegelii seisuga 13.03.2014 ja fr:Afrotyphlops schlegelii seisuga 23.03.2015

Kategooria:Pimemadulased


Rhinotyphlops gracilis==
Next.svg Pikemalt artiklis Vikipeedia:Üldine arutelu#Kasutaja:Mariina
Rhinotyphlops gracilis
Taksonoomia
Riik Loomad Animalia
Hõimkond Keelikloomad Chordata
Klass Roomajad Reptilia
Alamklass Soomussisalikud Lepidosauria
Selts Soomuselised Squamata
Alamselts Maolised Serpentes
Infraselts Scolecophidia
Sugukond Pimemadulased Typhlopidae
Perekond Rhinotyphlops
Liik Rhinotyphlops gracilis
Binaarne nimetus
R.gracilis
(Sternfeld, 1910)
Sünonüümid
  • Typhlops gracilis Sternfeld, 1910
  • Rhinotyphlops gracilis (Sternfeld, 1910)
  • Typhlops lumbriciformis Boulenger, 1896
  • Typhlops leptosoma Witte, 1933
  • Typhlops katangensis Witte, 1933
  • Typhlops kibarae (part) WITTE, 1953
  • Typhlops gracilis leptosoma LAURENT, 1960
  • Rhinotyphlops gracilis Roux-Estève, 1974
  • Rhinotyphlops gracilis MCDIARMID, CAMPBELL & TOURÉ 1999
  • Rhinotyphlops gracilis SPAWLS jt 2001
  • Letheobia gracilis Broadley & Wallach, 2007
  • Letheobia gracilis HEDGES et al. 2014[1]

Rhinotyphlops gracilis on pimemadulaste sugukonna maoliik.[2]

Levila[muuda | muuda lähteteksti]

Neid võib kohata Aafrikas, sh Sambias.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Letheobia gracilis (STERNFELD, 1910), Roomajate andmebaasi veebiversioon (vaadatud 9.05.2015)(inglise keeles)
  2. McDiarmid RW, Campbell JA, Touré T. 1999. Snake Species of the World: A Taxonomic and Geographic Reference, 1. köide Herpetologists' League. 511 lk. ISBN 1-893777-00-6 (seeria). ISBN 1-893777-01-4 (köide).

Välisallikad[muuda | muuda lähteteksti]

Selles artiklis on kasutatud ingliskeelset artiklit en:Rhinotyphlops gracilis seisuga 13.03.2014.

Kategooria:Pimemadulased


Gonionotophis capensis==
Next.svg Pikemalt artiklis Vikipeedia:Üldine arutelu#Kasutaja:Mariina
Gonionotophis capensis
Taksonoomia
Riik Loomad Animalia
Hõimkond Keelikloomad Chordata
Alamhõimkond Selgroogsed Vertebrata
Klass Roomajad Reptilia
Alamklass Soomussisalikud Lepidosauria
Selts Soomuselised Squamata
Alamselts Maolised Serpentes
Infraselts Alethinophidia
Ülemsugukond Colubroidea
Sugukond Lamprophiidae
Alamsugukond Lamprophiinae
Perekond Gonionotophis
Liik G. capensis
Binaarne nimetus
'''Gonionotophis capensis'''
(Smith, 1847)
Sünonüümid
  • Heterolepis capensis Smith, 1847
  • Heterolepis gueinzii Peters, 1874
  • Simocephalus chanleri Stejneger, 1893
  • Simocephalus phyllopholis Werner, 1901
  • Simocephalus butleri Boulenger, 1907
  • Mehelya somaliensis Lönnberg & Andersson, 1913
  • Mehelia fiechteri Scortecci, 1929
  • Mehelya poensis Testi, 1935
  • Mehelya grayi Petzold, 1975
  • Mehelya capensis (Smith, 1847)

Gonionotophis capensis on maoliik.

Levila[muuda | muuda lähteteksti]

Neid võib kohata Aafrikas- Namiibias, Botswanas, Angolas, Sambias, Zimbabwes, Svaasimaal, Malawis, Tansaanias, Ugandas, Keenias, Somaalias, Etioopias, Eritreal, Sudaanis, Lõuna-Sudaanis, Kesk-Aafrika Vabariigis, Kongo Demokraatlikus Vabariigis, Kamerunis ja Gabonis.

Välisallikad[muuda | muuda lähteteksti]

Selles artiklis on kasutatud prantsuskeelset artiklit fr:Gonionotophis capensis seisuga 13.03.2014.

Kategooria:Lamprophiidae

Vaheaju==
Next.svg Pikemalt artiklis Vikipeedia:Üldine arutelu#Kasutaja:Mariina

Vaheaju (ladina diencephalon ) on kesknärvisüsteemiga loomadel peaaju osa.[1]

Koos otsajuga on ta embrüonaalses arengujärgus eesaju (prosencephalon) osa.

Vaheaju areng, anatoomia, morfoloogia, histoloogia ja patoloogia võivad erineda nii liigiti kui ka indiviiditi.

Klassifikatsioon[muuda | muuda lähteteksti]

Terminologia Anatomica sissekanne A14.1.08 Diencephalon. Vaheaju.

Funktsioonalsuse alusel kuuluvad vaheaju põhiosade koosseisu:

Funktsioonid[muuda | muuda lähteteksti]

Vaheaju epitalamuse osas paiknev käbikeha on hormonaalse mõjustuse keskus.

Vaheaju talamuse osadest juhitakse meeleelunditest saabuvad närviimpulsid suurajukoorde.

Roomajatel[muuda | muuda lähteteksti]

Madudel[muuda | muuda lähteteksti]

Madude peaajus paiknev vaheaju koosneb järgmistest struktuuridest:

  • epitalamus
  • hüpotalamus
  • talamus
    • ventraalne talamus
    • dorsaalne talamus.

Vaheaju ülemise osa moodustab talamus ja alumise osa hüpotalamus.

Imetajatel[muuda | muuda lähteteksti]

Koduloomadel[muuda | muuda lähteteksti]

Vaheaju põhiosad koduloomadel on:

Epitalamus, talamus ja metatalamus moodustavad talamusaju (thalamencephalon).[2]

Inimestel[muuda | muuda lähteteksti]

3D-animatsioon

Inimestel paikneb vaheaju keskajust eespool, suuraju all ja ümbritseb kolmandat ajuvatsakest (ventriculus tertius).

Vaheaju ülemise osa moodustab hallainest moodustunud talamus. Alumise osa moodustab hüpotalamus, mille valgeaines paiknevad hallainest tuumad.[3]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. "Meditsiinisõnastik" 817:2004.
  2. Enn Ernits, Esta Nahkur,"Koduloomade anatoomia", Eesti Maaülikool, Tartu, Halo Kirjastus, lk 357, 2013, ISBN 978-9949-426-28-8.
  3. Walter Nienstedt, Osmo Hänninen, Antti Arstila, Stig-Eyrik Björkqvist. "Inimese füsioloogia ja anatoomia", Werner Söderström Osakeyhtiö, Kirjastus Medicina, 6 trükk, lk 549, 2011, toimetaja Georg Loogna, tõlkija Heli Kõiv, keeletoimetaja Tiiu Sulsenberg, ISBN 9985-829-36-0.

Välisallikad[muuda | muuda lähteteksti]

  • Bertola, Laura D; Ott, Elisabeth B; Griepsma, Sander; Vonk, Freek J; Bagowski, Christoph P, Developmental expression of the alpha-skeletal actin gene, Journal: BMC Evolutionary Biology Vol. 8 Issue 1, DOI: 10.1186/1471-2148-8-166, Published: 2008-12-01, Veebiversioon (vaadatud 11.03.2014) (inglise keeles)

Selles artiklis on kasutatud saksakeelset artiklit de:Diencephalon seisuga 13.03.2014.

Kategooria:Peaaju


Keskaju==
Next.svg Pikemalt artiklis Vikipeedia:Üldine arutelu#Kasutaja:Mariina

Keskaju (ladina mesencephalon ) on kesknärvisüsteemiga loomadel ajutüve (truncus encephali) väike osa, mis paikneb vaheaju ja ajusilla vahel.[1]

Keskaju on inimestel ja loomadel peaaju osa.

Roomajatel[muuda | muuda lähteteksti]

Madudel[muuda | muuda lähteteksti]

Madudel moodustab keskaju koos rombajuga ajutüve. Teadlaste poolt uuritud kuningpüütonil (Python regius) on tuvastatud keskajus paiknevas mustaines dopamiini retseptorid.[2].

Imetajatel[muuda | muuda lähteteksti]

Inimestel[muuda | muuda lähteteksti]

Liigitus[muuda | muuda lähteteksti]

Keskaju osad on:

Keskaju läbib keskaju-veejuha (Sylviuse juha) (la aquaeductus cerebri) mille kaudu liigub pea-ja seljaajuvedelik.

Keskajus, suuraju sääre ja keskajukatendi piiril paiknevas tuumas on mustaine.[3]


Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. "Meditsiinisõnastik" 340:2004.
  2. Smeets WJ., Distribution of dopamine immunoreactivity in the forebrain and midbrain of the snake Python regius: a study with antibodies against dopamine, J Comp Neurol. 1988 May 1;271(1):115-29, Veebiversioon (vaadatud 13.03.2014) (inglise keeles)
  3. Meeli Roosalu. "Inimese anatoomia", Kirjastus Koolibri, lk 197, 2010, ISBN 978-9985-0-2606-9.

Välisallikad[muuda | muuda lähteteksti]

Kategooria:Närvisüsteem Kategooria:Peaaju

Mustaine==
Next.svg Pikemalt artiklis Vikipeedia:Üldine arutelu#Kasutaja:Mariina

Mustaineks (ladina substantia nigra) nimetatakse paljude selgroogsete loomade kesknärvisüsteemi närvikude. Mustaine paikneb keskajus, suuraju sääre ja keskajukatendi piiril paiknevas tuumas.[1]

Mustaine koosneb melaniinpigmenti sisaldavatest närvirakkudest.

Mustaine areng, anatoomia, morfoloogia, histoloogia ja patoloogia võivad erineda nii liigiti kui ka indiviiditi.

Imetajatel[muuda | muuda lähteteksti]

Inimestel[muuda | muuda lähteteksti]

Ülesanded[muuda | muuda lähteteksti]

Mustaine osaleb peaaju töös, näit liigutamisvõime tagamine, motivatsioon, reward-seeking behavior, õppimine, kognitsioon ja ka sõltuvustega seotud käitumine.

Patoloogia[muuda | muuda lähteteksti]

Mustainega seostatakse inimestel mitmeid haiguslikke seisundeid, nagu Parkinsoni tõbi, skisofreenia, autism, aktiivsus- ja tähelepanuhäire (lastel).

Mustainet mõjutavad ravimite toimeained (osaline)[muuda | muuda lähteteksti]

Psühhotroopse toimega retseptiravimites, milles üks toimeaine on levodopa.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Meeli Roosalu. "Inimese anatoomia", Kirjastus Koolibri, lk 197, 2010, ISBN 978-9985-0-2606-9.

Välisallikad[muuda | muuda lähteteksti]

Kategooria:Närvisüsteem


Keskmine inimene==
Next.svg Pikemalt artiklis Vikipeedia:Üldine arutelu#Kasutaja:Mariina

Keskmiseks inimeseks ehk standardinimeseks ehk ideaalinimeseks (inglise standard man, reference man, reference person) nimetatakse kujutletavat (teoreetilist) inimese (indiviidi) mudelit.

Ideaalinimest iseloomustavad teatud inimrühma omaduste keskmised väärtused, näiteks keskmine vanus, füüsiline vastupidavus, tervislik seisund ja keskmine laste arv.[1]

Tänapäeval võidakse keskmise inimese mõistet kasutada ka muudes valdkondades peale statistika.

ICRP keskmine inimene[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis ICRP keskmine inimene

Meditsiinis kasutatakse keskmise inimese mudelit nimetusega ICRP keskmine inimene (inglise standard man, reference man, ICRP reference Man, reference person).

ICRP keskmise inimese mudel leiab kasutust mitmesugustes füsioloogia- ja toksikoloogiaarvestustes, näiteks kiiritusdooside kohta.[2]

Rahvusvahelise Radioloogiakaitse Komisjoni (ICRP – International Commission of Radiological Protection) 1974. aasta definitsiooni kohaselt on keskmise inimese (mehe) vanus 20–30 aastat, kehakaal 70 kg, pikkus 170 cm, nahavärvus hele. Tema tervislik seisund olevat hea (terve). Ta olevat kas lääneeurooplane või põhjaameeriklane ja elavat piirkonnas, kus keskmine temperatuur on 10–20 °C.

Algselt arvestati 'keskmise inimesena' meest. Kasutusel on ka mudelid 'keskmise naise' ja 'keskmise lapse' tarvis.[3]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Uno Mereste, Majandusleksikon I, A-M, Eesti Entsüklopeediakirjastus, lk 358, 2003, ISBN 9985 70 130 5
  2. "Meditsiinisõnastik" 341:2004.
  3. Ellis KJ.,man and woman more fully characterized. Variations on the basis of body size, age, sex, and race., Biol Trace Elem Res. 1990 Jul-Dec;26-27:385-400., Veebiversioon (vaadatud 13.03.2014) (inglise keeles)

Välisallikad[muuda | muuda lähteteksti]

Selles artiklis on kasutatud ingliskeelset artiklit en:Standard person seisuga 13.03.2014.

Kategooria:Meditsiin Kategooria:Radioloogia Kategooria:Statistika

Rombauk==
Next.svg Pikemalt artiklis Vikipeedia:Üldine arutelu#Kasutaja:Mariina

Rombauguks (ladina fossa rhomboidea) nimetatakse kesknärvisüsteemiga loomadel ajutüve piirkonnas paiknevat neljanda ajuvatsakese põhja (eesseina), mis on rombikujuline.[1]

Imetajatel[muuda | muuda lähteteksti]

Koduloomadel paikneb rombaugu rostraalne osa tagaajus ja kaudaalne osa piklikajus.[2]

Rombaugu kohal paikneb väikeaju.

Inimestel[muuda | muuda lähteteksti]

Rombauk asetseb silla ja piklikaju ülemise osa dorsaalsel pinnal ning on piiratud väikeajuvartega. Rombauk on neljanda vatsakese põhjaks.

Tuumad[muuda | muuda lähteteksti]

Selles augus paiknevad kraniaalnärvide V–XII tuumad:

Keskused[muuda | muuda lähteteksti]

Siin paiknevad vereringe ja hingamise juhtimise keskused. Rombaugus paiknevad kaitsereflekside (köhakeskus, aevastamine, oksendamiskeskus jt) ja seedimisreflekside (sülje ja teiste seedenõrede eritumine) keskused.[3]

Struktuurid[muuda | muuda lähteteksti]

Rombauku ülalt vaadates võib eristada:

Muu[muuda | muuda lähteteksti]

Rombentsefaalne (la rhombencephalicus) tähendab rombaju juurde kuuluvat või rombajuga seotut.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. "Meditsiinisõnastik" 820:2004.
  2. Enn Ernits, Esta Nahkur,"Koduloomade anatoomia", Eesti Maaülikool, Tartu, Halo Kirjastus, lk 353, 2013, ISBN 978-9949-426-28-8.
  3. Meeli Roosalu. "Inimese anatoomia", Kirjastus Koolibri, lk 195, 2010, ISBN 978-9985-0-2606-9.

Välisallikad[muuda | muuda lähteteksti]

Selles artiklis on kasutatud saksakeelset artiklit de:Rautengrube seisuga 13.03.2014.

Kategooria:Peaaju


Munamadu (perekond)==
Next.svg Pikemalt artiklis Vikipeedia:Üldine arutelu#Kasutaja:Mariina
Munamadu
Munamadu
Munamadu
Taksonoomia
Riik Loomad Animalia
Hõimkond Keelikloomad Chordata
Alamhõimkond Selgroogsed Vertebrata
Klass Roomajad Reptilia
Alamklass Soomussisalikud Lepidosauria
Selts Soomuselised Squamata
Alamselts Maolised Serpentes
Infraselts Alethinophidia
Ülemsugukond Colubroidea
Sugukond Colubridae
Alamsugukond Colubrinae
Perekond Munamadu Dasypeltis
Wagler, 1830

Munamadu (Dasypeltis) on maoperekond.[1]

Klassifikatsioon[muuda | muuda lähteteksti]

Munamadude perekonda klassifitseeritakse roomajate andmebaasis järgmised maoliigid[2]:

Levila[muuda | muuda lähteteksti]

Need maod on levinud Aafrikas, sh Sambias.[3]

Toitumine[muuda | muuda lähteteksti]

Munamaod toituvad linnumunadest. Kui teistel munasööjatel madudel läbivad munakoored terve seedekulgla siis munamadudel on selgroolülide alumised ogajätked nii pikad, et läbivad söögitoru seina ja moodustavad munakoorte purustamiseks sobiva kitsuse- mis purustab munakoore ja millest edasi seedekulglasse pääseb üksnes muna sisu - koored väljutatakse suu kaudu.[4]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Loomade elu 5:294.
  2. Peter Uetz & Jakob Hallermann, Dasypeltis Roomajate andmebaas veebiversioon (vaadatud 29.12.2013) (inglise keeles)
  3. Names ofzambian snakes in bemba, Veebiversioon (vaadatud 09.03.2014) (inglise keeles)
  4. Loomade elu 5:294.

Välisallikad[muuda | muuda lähteteksti]

Videod[muuda | muuda lähteteksti]

Selles artiklis on kasutatud prantsuskeelset artiklit fr:Dasypeltis seisuga 29.12.2013.

Kategooria:Colubrinae


TNM-klassifikatsioon==
Next.svg Pikemalt artiklis Vikipeedia:Üldine arutelu#Kasutaja:Mariina

TNM-klassifikatsiooniks ehk TNM süsteemiks (inglise tumor-nodus-metastasis system) nimetatakse pahaloomuliste kasvajate kliinilise klassifikatsiooni süsteemi, milles märgitakse tuumori asukoht, lümfisõlmede haaratus ja metastaaside olemasolu.[1]

TNM-klassifikatsiooni töötas välja Prantsuse kirurg Pierre Denoix 1940ndatel Prantsusmaal.[2]

Käesoleval ajal kehtib TNM-klassifikatsiooni 7.väljaanne ehk TNM-7 klassifikatsioon.

Erinevates elundites paiknevatele kasvajakolletele võidakse kehtestada erinevad TNM-klassifikatsioonid: näit kopsuvähi TMN-klassifikatsioon jne. TNM klassifikatsioon võidakse liita olemasoleva raviplaaniga. [3]

TNM-staatus[muuda | muuda lähteteksti]

Eristatakse mitmeid kliinilisi TNM-staatuseid:

  • kliiniline klassifikatsioon (clinical TNM, cTNM) - kinnitatakse harilikult radioloogiliste uuringute alusel;
  • patomorfoloogiline klassifikatsioon (pathological TNM, pTNM) - kinnitatakse harilikult pärast kirurgilist ravi.[4];
  • ravijärgne klassifikatsioon - kinnitatakse harilikult pärast ravi kas ycTNM või ypTNM;
  • korduvravi või retsidiivse haiguse klassifikatsioon - kinnitatakse leiul rTNM;
  • lahangu (autopsia) klassifikatsioon - kinnitatase harilikult lahangu järgselt - aTNM.[5]

Faktorid[muuda | muuda lähteteksti]

T = tuumor[muuda | muuda lähteteksti]

N = lümfisõlm[muuda | muuda lähteteksti]

  • N-iga märgitakse ära lähedalasuvate (regionaalsete) lümfisõlmede kaasatus (kas on/ei ole metastaase, levikut);

M = metastaas[muuda | muuda lähteteksti]

  • M-iga märgitakse ära kaugemalasuvate metastaaside olemasolu ja/või puudumine.[6]

M-kaugmetastaasid[muuda | muuda lähteteksti]

  • M0: kaugemalasuvaid metastaase ei leitud;
  • M1: esinevad kaugemalasuvad metastaasid teistes elundites.[7]

Lisaks kaugemalasuvate metastaaside olemasolu äramärkimisele võidakse lisada, tavaliselt ingliskeelsete lühenditena, veel ka teisese kolde asupaik:

Kui rinnavähk metastaseerub kopsudesse, siis koosneb teisene kasvajakolle neoplastilistest rinnarakkudest, mitte neoplastilistest kopsurakkudest, ning kasvajat nimetatakse metastaatiliseks rinnavähiks.

Ajaloolist[muuda | muuda lähteteksti]

  • 1953ndal aastal pakkus Prantsuse kirurg Pierre Denoix Rahvusvahelisele Vähitõrjeühingule tema poolt välja töötatud kolm faktorit standardiseerida ja rakendada.[8]

TNM-klassifikatsioon pandi kokku Ameerika vähi-ühendkomitee (AJCC9 ja Rahvusvahelise Vähitõrjeühingu (UICC - Unio Internationalis Contra Cancrum (ladina)) koostöös.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. "Meditsiinisõnastik" 772:2004.
  2. James Brierley,The evolving TNM cancer staging system: an essential component of cancer care, CMAJ. Jan 17, 2006; 174(2): 155–156., Veebiversioon (vaadatud 12.03.2014) (inglise keeles)
  3. NEERURAKULISE VÄHI RAVIJUHIS, ONKO-UROLOOGILISED RAVIJUHISED, EESTI UROLOOGIDE SELTS, EESTI ONKOLOOGIDE SELTS, Veebiversioon (Vaadatud 12.03.2014)
  4. Ingemar Almre, Tõnu Vanakesa, PERHi kardiotorakaalkirurgia keskus, [file:///C:/Documents%20and%20Settings/kasutaja/My%20Documents/ea10lisa2lk43-47.pdf Kopsuvähi TMN-klassifikatsiooni 7. väljaanne], Veebiversioon (Vaadatud 12.03.2014)
  5. Peeter Padrik, Hele Everaus, "Onkoloogia õpik arstiteaduskonna 4. kursusele", Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2013, lk 16, ISBN 9789949323067
  6. Peeter Padrik, Hele Everaus, "Onkoloogia õpik arstiteaduskonna 4. kursusele", Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2013, lk 14–15, ISBN 9789949323067
  7. Peeter Padrik, Hele Everaus, "Onkoloogia õpik arstiteaduskonna 4. kursusele", Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2013, lk 15, ISBN 9789949323067
  8. Outcome Prediction and the Future of the TNM Staging System, JNCI J Natl Cancer Inst (2004) 96 (19): 1408-1409., doi: 10.1093/jnci/djh293, Veebiversioon (vaadatud 12.03.2014) (inglise keeles)

Välisallikad[muuda | muuda lähteteksti]

Kategooria:Onkoloogia

Psammophis zambiensis==
Next.svg Pikemalt artiklis Vikipeedia:Üldine arutelu#Kasutaja:Mariina
Psammophis zambiensis
Taksonoomia
Riik Loomad Animalia
Hõimkond Keelikloomad Chordata
Alamhõimkond Selgroogsed Vertebrata
Klass Roomajad Reptilia
Alamklass Soomussisalikud Lepidosauria
Selts Soomuselised Squamata
Alamselts Maolised Serpentes
Infraselts Alethinophidia
Ülemsugukond Colubroidea
Sugukond Lamprophiidae
Alamsugukond Liivamadulased Psammophiinae
Perekond Liivamadu Psammophis
Liik P. zambiensis
Binaarne nimetus
'''Psammophis zambiensis'''
Hughes & Wade, 2002
Sünonüümid
  • Psammophis zambiensis HUGHES 2002
  • Psammophis sibilansPITMAN 1934
  • Dromophis lineatusLAURENT 1956
  • Psammophis ? sibilansBROADLEY & PITMAN 1960
  • Psammophis brevirostris leopardinusBROADLEY 1971
  • Psammophis brevirostris leopardinusBRANDSTÄTTER 1995
  • Psammophis brevirostris leopardinusBRANDSTÄTTER 1996
  • Psammophis brevirostris leopardinusHAAGNER et al. 2000
  • Psammophis sibilans leopardinusBROADLEY 1977
  • Psammophis brevirostris leopardinusBRANDSTÄTTER 1996
  • Psammophis zambiensisBROADLEY et al. 2003
  • Psammophis zambiensisBROADLEY & COTTERILL 2004

Psammophis zambiensis on maoliik.

Levila[muuda | muuda lähteteksti]

Neid võib kohata Sambias ja Katanga provintsis Kongo Demokraatlius Vabariigis.

Välisallikad[muuda | muuda lähteteksti]

Selles artiklis on kasutatud prantsuskeelset artiklit fr:Psammophis zambiensis seisuga 12.03.2014.

Kategooria:Lamprophiidae

Psammophis sibilans==
Next.svg Pikemalt artiklis Vikipeedia:Üldine arutelu#Kasutaja:Mariina
Psammophis sibilans
Psammophis sibilans
Psammophis sibilans
Taksonoomia
Riik Loomad Animalia
Hõimkond Keelikloomad Chordata
Alamhõimkond Selgroogsed Vertebrata
Klass Roomajad Reptilia
Alamklass Soomussisalikud Lepidosauria
Selts Soomuselised Squamata
Alamselts Maolised Serpentes
Infraselts Alethinophidia
Ülemsugukond Colubroidea
Sugukond Lamprophiidae
Alamsugukond Liivamadulased Psammophiinae
Perekond Liivamadu Psammophis
Liik P. sibilans
Binaarne nimetus
'''Psammophis sibilans'''
(Linnaeus, 1758)
Sünonüümid
  • Coluber sibilans Linnaeus, 1758
  • Coluber monoliger Daudin, 1803
  • Coluber auritus Geoffroy De St-hilaire, 1829
  • Psammophis moniliger var. hierosolymitana Jan, 1870
  • Psammophis sibilans var. intermedius Fischer, 1884

Psammophis sibilans on maoliik.

Levila[muuda | muuda lähteteksti]

Neid üsna väikseid madusid (90 – 110 cm) võib kohata Aafrikas, sh Namiibias, Sambias ja Mosambiigis.

Välisallikad[muuda | muuda lähteteksti]

Selles artiklis on kasutatud prantsuskeelset artiklit fr:Psammophis sibilans seisuga 12.03.2014.

Kategooria:Lamprophiidae

Niiluse krokodill==
Next.svg Pikemalt artiklis Vikipeedia:Üldine arutelu#Kasutaja:Mariina
Niiluse krokodill
Niiluse krokodillid
Niiluse krokodillid
Taksonoomia
Riik Loomad Animalia
Hõimkond Keelikloomad Chordata
Klass Roomajad Reptilia
Alamklass Archosauromorpha
Selts Krokodillilised Crocodylia
Sugukond Krokodilllased Crocodylidae
Perekond Krokodill Crocodylus
Liik Niiluse krokodill
Binaarne nimetus
Crocodylus niloticus
Laurenti, 1768
Niiluse krokodilli levila
Niiluse krokodilli levila
Sünonüümid
  • Crocodilus vulgaris Cuvier, 1807
  • Crocodilus multiscutatus Rüppell in Cretzschmar, 1826
  • Crocodilus complanatus Geoffroy, 1827
  • Crocodilus lacunosus Geoffroy, 1827
  • Crocodilus marginatus Geoffroy, 1827
  • Crocodilus octophractus Rüppell in Gray, 1831
  • Crocodilus madagascariensis Grandidier, 1872
  • Alligator cowiei Smith in Hewitt, 1937

Niiluse krokodill (Crocodylus niloticus) on krokodilliliik.[1]

Klassifikatsioon[muuda | muuda lähteteksti]

Niiluse krokodillidel klassifitseeritakse roomajate andmebaasis järgmised alamliigid[2]:

Levila[muuda | muuda lähteteksti]

Neid Aafrika suurimaid (isased kuni 5 m pikkused) krokodille võib kohata Aafrikas, sh Sambias[3], ja Madagaskaril.


Kokkupuuted inimestega[muuda | muuda lähteteksti]

Niiluse krokodillide, kes võivad elada 75 kuni 100 aasta vanuseks, kokkupuuted inimestega võib jagada kaheks:

  1. inimesed võivad osadele neist saakloomadeks olla (keskmiselt kuni 200 krokodillirünnet aastas)[4];
  2. nemad on inimestele jahiloomadeks (krokodillikütid, jahitrofeedeks[5] ja ka naha pärast. 1980ndatel aastatel võis kütitud niiluse krokodillide arv olla 1000 kuni 2000 isendi vahel.[6]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Loomade elu 5:342.
  2. Peter Uetz & Jakob Hallermann, Crocodylus niloticus Roomajate andmebaas veebiversioon (vaadatud 11.03.2014) (inglise keeles)
  3. John B. Thorbjarnarson, Harry Messel, F. Wayne King, James Perran Ross, Crocodiles: An Action Plan for Their Conservation, lk 32, 1992, IUCN, Google'i raamat veebiversioon (vaadatud 11.03.2014) (inglise keeles)
  4. Nile Crocodile Crocodylus niloticus, Veebiversioon (vaadatud 11.03.2014) (inglise keeles)
  5. CROCODILE HUNTING IN AFRICA, Veebiversioon (vaadatud 11.03.2014) (inglise keeles)
  6. John B. Thorbjarnarson, Harry Messel, F. Wayne King, James Perran Ross, Crocodiles: An Action Plan for Their Conservation, lk 32, 1992, IUCN, Google'i raamat veebiversioon (vaadatud 11.03.2014) (inglise keeles)

Välisallikad[muuda | muuda lähteteksti]

Selles artiklis on kasutatud prantsuskeelset artiklit fr:Crocodile du Nil seisuga 11.03.2014.

Kategooria:Krokodillilised

Liivamadu==
Next.svg Pikemalt artiklis Vikipeedia:Üldine arutelu#Kasutaja:Mariina
Liivamadu
Psammophis schokari
Psammophis schokari
Taksonoomia
Riik Loomad Animalia
Hõimkond Keelikloomad Chordata
Alamhõimkond Selgroogsed Vertebrata
Klass Roomajad Reptilia
Alamklass Soomussisalikud Lepidosauria
Selts Soomuselised Squamata
Alamselts Maolised Serpentes
Infraselts Alethinophidia
Ülemsugukond Colubroidea
Sugukond Lamprophiidae
Alamsugukond Liivamadulased Psammophiinae
Perekond Liivamadu Psammophis
Fitzinger, 1826

Liivamadu (Psammophis) on maoperekond.[1]

Klassifikatsioon[muuda | muuda lähteteksti]

Liivamadude perekonda klassifitseeritakse roomajate andmebaasis järgmised maoliigid[2]:

Levila[muuda | muuda lähteteksti]

Neid võib kohata Aafrikas ja Aasias.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Loomade elu 5:288.
  2. Peter Uetz & Jakob Hallermann, Psammophis Roomajate andmebaas veebiversioon (vaadatud 11.03.2014) (inglise keeles)

Välisallikad[muuda | muuda lähteteksti]

Selles artiklis on kasutatud prantsuskeelset artiklit fr:Psammophis seisuga 11.03.2014.

Kategooria:Lamprophiidae

Mehelya==
Next.svg Pikemalt artiklis Vikipeedia:Üldine arutelu#Kasutaja:Mariina
Mehelya
Taksonoomia
Riik Loomad Animalia
Hõimkond Keelikloomad Chordata
Klass Roomajad Reptilia
Alamklass Soomussisalikud Lepidosauria
Selts Soomuselised Squamata
Alamselts Maolised Ophidia
Infraselts Alethinophidia
Ülemsugukond Colubroidea
Sugukond Colubridae
Alamsugukond Boodontinae
Perekond Mehelya
Csíki, 1903[1]

Mehelya on maoperekond.

Klassifikatsioon[muuda | muuda lähteteksti]

Perekonna klassifikatsioon pole päris selge, osad autorid soovitavad analüüside alusel perekonna nimeks hoopis Gonionotophist.

Perekonda Mehelya klassifitseeritakse järgmised maoliigid:

Levila[muuda | muuda lähteteksti]

Neid võib kohata Sahara-taguses Aafrikas.

Nimi[muuda | muuda lähteteksti]

Maoperekond kannab Ungari zooloogi Lajos Méhelÿ (18621953) auks nime Mehelya.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Kelly, C.M.R., et al. 2010. Molecular systematics of the African snake family Lamprophiidae Fitzinger, 1843 (Serpentes: Elapoidea), with particular focus on the genera Lamprophis Fitzinger 1843 and Mehelya Csiki 1903. Mol. Phylogenet. Evol. 58 (3): 415-426.
  2. Mehelya (Genus), Veebiversioon (vaadatud 11.03.2014) (inglise keeles)

Välisallikad[muuda | muuda lähteteksti]

Selles artiklis on kasutatud ingliskeelset artiklit en:Mehelya seisuga 11.03.2014.

Kategooria:Colubridae


Ravimi geneeriline nimetus==
Next.svg Pikemalt artiklis Vikipeedia:Üldine arutelu#Kasutaja:Mariina

Ravimi geneeriline nimetus ehk rahvusvaheline ravimi mittepatenteeritud nimi ehk geneeriline nimetus (lüh: INN, inglise international nonproprietary name; või lüh: DCI, ladina denominatio communis internationalis) on ravimi toimeainepõhine nimetus, mis on soovitatud Maailma Terviseorganisatsiooni poolt üldiseks kasutamiseks.[1]

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. "Meditsiinisõnastik" 646:2004.

Välisallikad[muuda | muuda lähteteksti]

Selles artiklis on kasutatud saksakeelset artiklit de:Internationaler Freiname seisuga 11.03.2014.

Kategooria:Farmaatsia Kategooria:Meditsiin

Gonionotophis==
Next.svg Pikemalt artiklis Vikipeedia:Üldine arutelu#Kasutaja:Mariina
Gonionotophis
Taksonoomia
Riik Loomad Animalia
Hõimkond Keelikloomad Chordata
Alamhõimkond Selgroogsed Vertebrata
Klass Roomajad Reptilia
Alamklass Soomussisalikud Lepidosauria
Selts Soomuselised Squamata
Alamselts Maolised Serpentes
Infraselts Alethinophidia
Ülemsugukond Colubroidea
Sugukond Lamprophiidae
Alamsugukond Lamprophiinae
Perekond Gonionotophis
Boulenger, 1893

Gonionotophis on maoperekond.

Klassifikatsioon[muuda | muuda lähteteksti]

Perekonda Gonionotophis klassifitseeritakse roomajate andmebaasis järgmised maoliigid[1]:

Levila[muuda | muuda lähteteksti]

Neid võib kohata Kesk-Aafrikas.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Peter Uetz & Jakob Hallermann, Gonionotophis Roomajate andmebaas veebiversioon (vaadatud 11.03.2014) (inglise keeles)

Välisallikad[muuda | muuda lähteteksti]

Selles artiklis on kasutatud prantsuskeelset artiklit fr:Gonionotophis seisuga 11.03.2014.

Kategooria:Lamprophiidae

Boodontinae==
Next.svg Pikemalt artiklis Vikipeedia:Üldine arutelu#Kasutaja:Mariina
Boodontinae
Taksonoomia
Riik Loomad Animalia
Hõimkond Keelikloomad Chordata
Klass Roomajad Reptilia
Alamklass Soomussisalikud Lepidosauria
Selts Soomuselised Squamata
Alamselts Maolised Ophidia
Infraselts Alethinophidia
Ülemsugukond Colubroidea
Sugukond Colubridae
Alamsugukond Boodontinae

Boodontinae on madude alamsugukond.

Klassifikatsioon[muuda | muuda lähteteksti]

Alamsugukonda Boodontinae klassifitseeritakse järgmised maoliigid:

Välisallikad[muuda | muuda lähteteksti]

Selles artiklis on kasutatud ingliskeelset artiklit en:Colubridae seisuga 11.03.2014.

Kategooria:Colubridae


Tagaaju==
Next.svg Pikemalt artiklis Vikipeedia:Üldine arutelu#Kasutaja:Mariina

Tagaaju ehk metentsefalon (ladina metencephalon ) on kesknärvisüsteemiga loomadel koljuõõnes paiknev peaaju osa.[1] Koos müelentsefaloniga on ta embrüonaalses arengujärgus rombaju osa, temast arenevad väikeaju ja sild (pons).

Fülogeneetiliselt loetakse taga-, piklik-, kesk- ja vaheaju peaaju vanemateks osadeks.[2]

Tagaaju areng, anatoomia, morfoloogia, histoloogia ja patoloogia võivad erineda nii liigiti kui ka indiviiditi.

Roomajatel[muuda | muuda lähteteksti]

Madudel[muuda | muuda lähteteksti]

Madude embrüotel on metatalamus tuvastatav üsna kohe peale munade väljutamist.[3]


Imetajatel[muuda | muuda lähteteksti]

Inimestel[muuda | muuda lähteteksti]

Tagaaju juurde kuuluvad (Varoliuse) sild ja väikeaju.

Sild[muuda | muuda lähteteksti]

Varoliuse sild (pons cerebri Varolii) on ventraalse pinna poolt vaadatuna lai valge ristiasetsev mõigas, mis on tagantpoolt piiristatud piklikajuga, eestpoolt ajusäärtega. Dorsaalsel küljel võtab sild koos piklikajuga osa rombaugu moodustamisest. Silla külgosad lähevad üle ajukese silla säärteks. Sillast väljuvad peaajunärvide VI ja V paari juured. Nende närvide tuumad leiduvad silla dorsaalses osas.

Kraniaalnärvid[muuda | muuda lähteteksti]

Tagaajus paikneb osa peaaju neljandast vatsakesest - rombauk (fossa rhomboidea).

Tagaajus paiknevad V- VIII kraniaalnärvide osad:

Tuumad[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. "Meditsiinisõnastik" 757:2004.
  2. Enn Ernits, Esta Nahkur,"Koduloomade anatoomia", Eesti Maaülikool, Tartu, Halo Kirjastus, lk 352, 2013, ISBN 978-9949-426-28-8.
  3. Bertola, Laura D; Ott, Elisabeth B; Griepsma, Sander; Vonk, Freek J; Bagowski, Christoph P, Developmental expression of the alpha-skeletal actin gene, Journal: BMC Evolutionary Biology Vol. 8 Issue 1, DOI: 10.1186/1471-2148-8-166, Published: 2008-12-01, Veebiversioon (vaadatud 11.03.2014) (inglise keeles)

Välisallikad[muuda | muuda lähteteksti]

Selles artiklis on kasutatud ingliskeelset artiklit en:Metencephalon ja saksakeelset artiklit seisuga de:Metencephalon 11.03.2014.

Kategooria:Peaaju


Rhinotyphlops==
Next.svg Pikemalt artiklis Vikipeedia:Üldine arutelu#Kasutaja:Mariina
Rhinotyphlops
Rhinotyphlops lalandei
Rhinotyphlops lalandei
Taksonoomia
Riik Loomad Animalia
Hõimkond Keelikloomad Chordata
Klass Roomajad Reptilia
Alamklass Soomussisalikud Lepidosauria
Selts Soomuselised Squamata
Alamselts Maolised
Infraselts Scolecophidia
Sugukond Afrotyphlopinae
Perekond Rhinotyphlops
Fitzinger, 1843

Rhinotyphlops on maoperekond.

Klassifikatsioon[muuda | muuda lähteteksti]

Roomajate andmebaasis[muuda | muuda lähteteksti]

Perekonda Rhinotyphlops klassifitseeritakse roomajate andmebaasis järgmised maoliigid[1]:

SITI-s[muuda | muuda lähteteksti]

Perekonda Rhinotyphlops klassifitseeritakse SITI-s järgmised maoliigid[2]:

Sünonüümd[muuda | muuda lähteteksti]

Rhinotyphlops Peters 1857 on Liotyphlopsi Peters, 1881 sünonüüm.

Levila[muuda | muuda lähteteksti]

Neid võib kohata Lõuna-Aafrikas ja Ida-Aafrikas.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Peter Uetz & Jakob Hallermann, Rhinotyphlops Roomajate andmebaas veebiversioon (vaadatud 10.03.2014) (inglise keeles)
  2. Rhinotyphlops SITI-s veebiversioon (vaadatud 10.03.2014) (inglise keeles)

Välisallikad[muuda | muuda lähteteksti]

Selles artiklis on kasutatud prantsuskeelset artiklit fr:Rhinotyphlops seisuga 10.03.2014.

Kategooria:Pimemadulased


Valgeaine==
Next.svg Pikemalt artiklis Vikipeedia:Üldine arutelu#Kasutaja:Mariina

Valgeaineks ehk valgeolluseks (ladina substantia alba) nimetatakse paljude selgroogsete loomade kesknärvisüsteemi närvikude.

Valgeaines on hulgaliselt aferentseid ja eferentseid juhteteid.

Valgeaine areng, anatoomia, morfoloogia, histoloogia ja patoloogia võivad erineda nii liigiti kui ka indiviiditi.

Imetajatel[muuda | muuda lähteteksti]

Inimestel[muuda | muuda lähteteksti]

Seljaajus paikneb valgeaine perifeerselt, moodustades hallaine ümber mõlemal pool eesmise, tagumise ja külgmise seljaajuväädi (funiculus anterior, funiculus posterior, funiculus lateralis).[1]

Seljaajus paikneb ka nii valge- kui hallainest koosnev kiuvõrgustik ehk retikulaarformatsioon (formatio reticularis), mis kontrollib südame-veresoonkonda ja hingamist.

Peaaju sisemuses paikneb valgeollus ja selle sees mitmete eraldi tuumadena paikneb hallollus.

Väikeajus ja suurajukoores paikneb valgeaine kiht tsentraalselt.

Ajutüves paikneb aga valgeaine hallainega võrgutaoliselt vaheldumisi (ajutüve retikulaarformatsioon).[2]

Valgeaine koosneb müeliniseerunud (müeliinkestaga) närvikiududest.

Patoloogia[muuda | muuda lähteteksti]

Inimestel seostatakse valgeainega mitmeid haiguslikke seisundeid.

Polüskleroosi seostatakse enim valgeainega, kuid polüskleroosihaigetel on leitud haiguskoldeid (koeproovides) ka hallaines.[3]

Valgeaine hävingut on täheldatud ka Alzheimeri tõve põdevatel patsientidel.

Valgeainet võivad kahjustada hapnikupuudus ja ka peatraumad. Keemiaravi põhjustab samuti muutusi valgeaines.

Metastaseerunud pahaloomulised kasvajad läbistavad vere-aju barjääri ja võivad põhjustada valgeolluse tursumist.

Glioomid on närvitoendkasvajad, kes kasvavad valgeaines olevatest gliiarakkudest.

Värvus[muuda | muuda lähteteksti]

Valgeaine värvus tuleneb müeliniseeritud aksonitest.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Walter Nienstedt, Osmo Hänninen, Antti Arstila, Stig-Eyrik Björkqvist. "Inimese füsioloogia ja anatoomia", Werner Söderström Osakeyhtiö, Kirjastus Medicina, 6 trükk, lk 546, 2011, toimetaja Georg Loogna, tõlkija Heli Kõiv, keeletoimetaja Tiiu Sulsenberg, ISBN 9985-829-36-0.
  2. Walter Nienstedt, Osmo Hänninen, Antti Arstila, Stig-Eyrik Björkqvist. "Inimese füsioloogia ja anatoomia", Werner Söderström Osakeyhtiö, Kirjastus Medicina, 6 trükk, lk 550, 2011, toimetaja Georg Loogna, tõlkija Heli Kõiv, keeletoimetaja Tiiu Sulsenberg, ISBN 9985-829-36-0.
  3. Bö L, Geurts JJ, Mörk SJ, van der Valk P.,Grey matter pathology in multiple sclerosis., Acta Neurol Scand Suppl. 2006;183:48-50, Veebiversioon (vaadatud 10.03.2014) (inglise keeles)

Välisallikad[muuda | muuda lähteteksti]

Kategooria:Anatoomia Kategooria:Närvisüsteem Kategooria:Neurobioloogia Kategooria:Neuroloogia


Müeliin==
Next.svg Pikemalt artiklis Vikipeedia:Üldine arutelu#Kasutaja:Mariina

Müeliin (ladina myelinum) on närvikiude ümbritsev rakumembraan.[1][2]

Müeliin koosneb veest, lipiididest ja valkudest ja moodustab müeliinituppesid ning ümbritseb kiiresti juhtivaid närvikiude.

Müeliini areng, anatoomia, morfoloogia, histoloogia ja patoloogia võivad erineda nii liigiti kui ka indiviiditi.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

Kategooria:Anatoomia Kategooria:Närvisüsteem

Hallaine==
Next.svg Pikemalt artiklis Vikipeedia:Üldine arutelu#Kasutaja:Mariina

Hallaineks ehk hallolluseks (ladina substantia grisea) nimetatakse paljude selgroogsete loomade kesknärvisüsteemi närvikude.

Hallaine areng, anatoomia, morfoloogia, histoloogia ja patoloogia võivad erineda nii liigiti kui ka indiviiditi.

Imetajatel[muuda | muuda lähteteksti]

Inimestel[muuda | muuda lähteteksti]

Seljaajus paikneb hallaine tsentraalselt. Seljaajus paikneb ka nii valge- kui hallainest koosnev kiuvõrgustik ehk retikulaarformatsioon (formatio reticularis), mis kontrollib südame-veresoonkonda ja hingamist.

Peaajus aga paikneb hallollus väike- ja suuraju poolkerade pinnal, moodustades ajukoore.

Vaheaju ülemises osas paiknev talamus on samuti hallainest moodustunud.

Peaaju valgeaines aga paikneb hallollus mitmete eraldi tuumadena.

Ajutüves paikneb hallaine aga valgeainega võrgutaoliselt vaheldumisi (ajutüve retikulaarformatsioon).[1]

Hallaine koosneb närviraku kehadest ja nende vahele jäävatest närvikiudude algus- ja lõpposadest ning neurogliiarakkudest.[2]

Patoloogia[muuda | muuda lähteteksti]

Inimestel seostatakse hallainega mitmeid haiguslikke seisundeid.

Polüskleroosi seostatakse enim valgeainega, kuid polüskleroosihaigetel on leitud haiguskoldeid (koeproovides) ka hallaines.[3]

Hallaine massilist vähenemist on täheldatud ka Alzheimeri tõve põdevatel patsientidel.

Nimi[muuda | muuda lähteteksti]

Nimetus hall tuleneb hallaine värvumisest halliks formaliin-preparaadis. Elavas kehas on hallollus tõenäoliselt roosaka värvusega.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Walter Nienstedt, Osmo Hänninen, Antti Arstila, Stig-Eyrik Björkqvist. "Inimese füsioloogia ja anatoomia", Werner Söderström Osakeyhtiö, Kirjastus Medicina, 6 trükk, lk 550, 2011, toimetaja Georg Loogna, tõlkija Heli Kõiv, keeletoimetaja Tiiu Sulsenberg, ISBN 9985-829-36-0.
  2. Meeli Roosalu. "Inimese anatoomia", Kirjastus Koolibri, lk 188, 2010, ISBN 978-9985-0-2606-9.
  3. Bö L, Geurts JJ, Mörk SJ, van der Valk P.,Grey matter pathology in multiple sclerosis., Acta Neurol Scand Suppl. 2006;183:48-50, Veebiversioon (vaadatud 10.03.2014) (inglise keeles)

Välisallikad[muuda | muuda lähteteksti]

Kategooria:Närvisüsteem Kategooria:Neurobioloogia Kategooria:Neuroloogia

Oliva==
Next.svg Pikemalt artiklis Vikipeedia:Üldine arutelu#Kasutaja:Mariina
Disambig gray.svg  See artikkel räägib Hispaania asulast ja vallast; anatoomia mõiste kohta vaata artiklit Oliiv (anatoomia)

Oliva on asula ja vald Hispaanias Valencia provintsis Safori maakonnas.

Pindala on 59,93 km², elanike arv 27 787 (2013).

Mediterranean Sea in Oliva, Valencia Region of the Spain 06.JPG
Panoramic view of the Mediterranean Sea and Beach in Oliva, Valencia Region of the Spain.JPG
Mediterranean Sea in Oliva, Valencia Region of the Spain 01.JPG
Walking path to the Mediterranean Sea in Oliva, Valencia Region of the Spain 01.JPG

Kategooria:Hispaania vallad


Oliiv (anatoomia)==
Next.svg Pikemalt artiklis Vikipeedia:Üldine arutelu#Kasutaja:Mariina

Oliiviks (ladina oliva, mitm olivae) nimetatakse paljude selgroogsete loomade koljuõõnes paiknevat piklikaju osa.

Imetajatel[muuda | muuda lähteteksti]

Inimestel[muuda | muuda lähteteksti]

Oliivid paiknevad inimestel munajate moodustistena (paksenditena) piklikaju eesmis-külgmisel pinnal ja neis paiknevad oliivituumad (nuclei olivares).[1]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. "Meditsiinisõnastik" 542:2004.

Välisallikad[muuda | muuda lähteteksti]

Kategooria:Anatoomia Kategooria:Närvisüsteem


Rhinoplocephalus==
Next.svg Pikemalt artiklis Vikipeedia:Üldine arutelu#Kasutaja:Mariina
Rhinoplocephalus
Taksonoomia
Riik Loomad Animalia
Hõimkond Keelikloomad Chordata
Alamhõimkond Selgroogsed Vertebrata
Klass Roomajad Reptilia
Alamklass Soomussisalikud Lepidosauria
Selts Soomuselised Squamata
Alamselts Maolised Serpentes
Infraselts Alethinophidia
Sugukond Mürknastiklased Elapidae
Alamsugukond Pärismürknastiklased Elapinae
Perekond Rhinoplocephalus
Müller, 1885

Rhinoplocephalus on maoperekond.

Klassifikatsioon[muuda | muuda lähteteksti]

Perekonda Rhinoplocephalus klassifitseeritakse roomajate andmebaasis üksainus maoliik[1]:

Levila[muuda | muuda lähteteksti]

Neid võib kohata Lääne-Austraalias.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Peter Uetz & Jakob Hallermann, Rhinoplocephalus Roomajate andmebaas veebiversioon (vaadatud 09.03.2014) (inglise keeles)

Välisallikad[muuda | muuda lähteteksti]

Selles artiklis on kasutatud prantsuskeelset artiklit fr:Rhinoplocephalus bicolor seisuga 09.03.2014.

Kategooria:Mürknastiklased


Puukobra==
Next.svg Pikemalt artiklis Vikipeedia:Üldine arutelu#Kasutaja:Mariina
Puukobra
Taksonoomia
Riik Loomad Animalia
Hõimkond Keelikloomad Chordata
Alamhõimkond Selgroogsed Vertebrata
Klass Roomajad Reptilia
Alamklass Soomussisalikud Lepidosauria
Selts Soomuselised Squamata
Alamselts Maolised Serpentes
Infraselts Alethinophidia
Sugukond Mürknastiklased Elapidae
Alamsugukond Pärismürknastiklased Elapinae
Perekond Puukobra Pseudohaje
Günther, 1858

Puukobra (Pseudohaje) on maoperekond.[1]

Klassifikatsioon[muuda | muuda lähteteksti]

Puukobrade perekonda klassifitseeritakse roomajate andmebaasis järgmised maoliigid[2]:

Levila[muuda | muuda lähteteksti]

Neid võib kohata Sahara-taguses Aafrikas.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Loomade elu 5:303.
  2. Peter Uetz & Jakob Hallermann, Pseudohaje Roomajate andmebaas veebiversioon (vaadatud 09.03.2014) (inglise keeles)

Välisallikad[muuda | muuda lähteteksti]

Selles artiklis on kasutatud prantsuskeelset artiklit fr:Pseudohaje seisuga 09.03.2014.

Kategooria:Mürknastiklased


Mustmadu==
Next.svg Pikemalt artiklis Vikipeedia:Üldine arutelu#Kasutaja:Mariina
Mustmadu
Austraalia mustmadu (Pseudechis porphyriacus)
Austraalia mustmadu (Pseudechis porphyriacus)
Taksonoomia
Riik Loomad Animalia
Hõimkond Keelikloomad Chordata
Alamhõimkond Selgroogsed Vertebrata
Klass Roomajad Reptilia
Alamklass Soomussisalikud Lepidosauria
Selts Soomuselised Squamata
Alamselts Maolised Serpentes
Infraselts Alethinophidia
Sugukond Mürknastiklased Elapidae
Alamsugukond Pärismürknastiklased Elapinae
Perekond Mustmadu Pseudechis
Wagler, 1830

Mustmadu (Pseudechis) on maoperekond.

Klassifikatsioon[muuda | muuda lähteteksti]

Mustmadude perekonda klassifitseeritakse roomajate andmebaasis järgmised maoliigid[1]:

Levila[muuda | muuda lähteteksti]

Neid võib kohata Austraalias ja Uus-Guineas.

Kokkupuuted inimestega[muuda | muuda lähteteksti]

Mustmadude perekonda liigitatud maod on inimeste suhtes mürkmadudeks liigitatavad, kuna nende hammustus võib, olenevalt liigist, kas kerge, mõõduka või ka raske astmega mürgistusseisundeid esile kutsuda.[3]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Peter Uetz & Jakob Hallermann, Pseudechis Roomajate andmebaas veebiversioon (vaadatud 09.03.2014) (inglise keeles)
  2. Loomade elu 5:298.
  3. J. Descotes,Human Toxicology, lk 781, 1996, Elsevier Science, ISBN 0 444 81 557 0, Google'i raamat veebiversioon (vaadatud 09.03.2014) (inglise keeles)

Välisallikad[muuda | muuda lähteteksti]

Selles artiklis on kasutatud prantsuskeelset artiklit fr:Pseudechis seisuga 09.03.2014.

Kategooria:Mürknastiklased

Peamine koesobivuskompleks==
Next.svg Pikemalt artiklis Vikipeedia:Üldine arutelu#Kasutaja:Mariina

Peamiseks koesobivuskompleksiks[1] ehk MHC-geenideks[2] ehk koesobivusantigeenideks ehk suuremaks koesobivuskompleksiks (ka: histokompatibiilseks peakompleksiks) (lühend MHC, inglise major histocompatibility complex) nimetatakse paljude selgroogsete lümfoid(-immuun)süsteemi geenikompleksi, mis paikneb ühes kromosoomis.

Peamise koesobivuskompleksi geenide ülesandeks on lümfoid-(immuun-) süsteemi rakkude vahelise kommunikatsiooni hõlbustamine, raku pinnal olevate koesobivusantigeenide olemasolu kontrollimine ja äratundmine (organismiomaste rakkude eristamine võõrastest rakkudest) ja immuunvastuse esilekutsumine ning tõenäoliselt osalemine sugulises valikus.

Nii näiteks tunnevad T-rakkude pinnal paiknevad T-rakkude retseptorid ehk TCR-molekulid ära kehavõõraste antigeenide olemasolu viirusega nakatatud raku välispinnal koos raku enda peamise koesobivuskompleksi (inimestel HLA) antigeenidega.[3]

Klassifikatsioon[muuda | muuda lähteteksti]

MHC-geenid esitlevad MHC-taskus peptiide ja kodeerivad kolme klassi koesobivusantigeene ehk MHC valke (glükoproteiinid):

  1. MHC klass I valke
  2. MHC klass II valke
  3. MHC klass III valke.

MHC klass I valgud[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis MHC klass I valgud

Klass I MHC valgud transporditakse raku seest ja need on avaldunud enamikel keharakkude membraanidel. Igal rakul võivad avalduda ligi 100000 klass I MHC-molekuli. Klass I MHC valgud eksponeerivad raku pinnal rakuvalkude käibes tekkinud peptiidfragmente ja seonduvad harilikult tsütotoksiliste T-rakkudega ning lasevad ATC-rakul neile käsilolevat antigeeni esitleda.

Inimestel[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis HLA geenikompleks

Inimeste peamine koesobivuskompleks kannab nimetust HLA geenikompleks (ka HLA-antigeenid), kuna nad avastati leukotsüütide pinnal. HLA-lookuses paiknevad geenid on väga polümorfsed.

Inimestel on HLA-geenikompleks (ka: geenikogum) (MHC) kodeeritud 6. kromosoomis (hiirtel H-2 geenid 17. kromosoomis). HL-antigeenid paiknevad kõikide tuumaga rakkude pinnal ja neid kasutatakse koesiirdamise proovide uurimisel, garanteerimaks transplantatsioonis doonori ja haige sobivuse.[4]

HLA antigeenide ja alleelide määramine elundite siirdamisel[muuda | muuda lähteteksti]

Enne elundite ja rakkude siirdamist teostatakse eelnevalt nii doonori kui ka retsipiendi HLA antigeenid/alleelid määramine (näiteks PCR-iga).

Patogeensus[muuda | muuda lähteteksti]

MHC-geenidega seostatakse inimestel mitmeid immuunpuudulikkuse vorme ja perekondlikke haigusi, näiteks[5]:

Ajaloolist[muuda | muuda lähteteksti]

  • ...
  • 1945. Georg D. Snell koos kaastöötajatega aretasid geneetiliselt identseid, välja arvatud üks geneetiline piirkond raku membraanil, mis kontrollis võõraste ‘histocompatibility (H) genes’- geenide hülgamist, laborihiiri[7]</ref>[8];
  • 1970. aastatel hakati immuunvastust seostama MHC-molekulide, täpsemalt MHC-molekulide ja T-lümfotsüütide vahelise rakulise kommunikatsiooniga.
  • ...

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. MEDITSIINITERMINOLOOGIA KOMISJON, Väljavõte koosoleku protokollist nr. 183, 20. oktoober 2006
  2. Ain Heinaru, "Geneetika" õpik kõrgkoolile, Tartu Ülikooli Kirjastus, lk 1034, 2012, ISBN 978-9949-32-171-1
  3. Ain Heinaru, "Geneetika" õpik kõrgkoolile, Tartu Ülikooli Kirjastus, lk 729, 2012, ISBN 978-9949-32-171-1
  4. "Meditsiinisõnastik" 473:2004.
  5. MHC, Sridhar Rao, veebiversioon (vaadatud 9.03.2014) (inglise keeles)
  6. Sirje Velbri, "Immuunpuudulikkus diagnostika ja ravi, AS Medicina, lk 52, 2002, ISBN 9985 829 41 7
  7. Dustin J Penn, Major Histocompatibility Complex (MHC), veebiversioon (vaadatud 9.03.2014) (inglise keeles)
  8. GEORGE D. SNELL Nobel lecture, 8 December, 1980, veebiversioon (vaadatud 9.03.2014) (inglise keeles)

Välisallikad[muuda | muuda lähteteksti]

Kategooria:Anatoomia Kategooria:Immuunsüsteem Kategooria:Geneetika Kategooria:Lümfisüsteem

Streptomycetaceae==
Next.svg Pikemalt artiklis Vikipeedia:Üldine arutelu#Kasutaja:Mariina
Streptomycetaceae
Streptomyces sp.
Streptomyces sp.
Taksonoomia
Riik Bakterid Bacteria
Hõimkond Aktinomütseedid Actinobacteria
Selts Actinomycetales
Sugukond Streptomycetaceae
Waksman & Henrici 1943, emend. Zhi et al. 2009[1]

Streptomycetaceae on bakterisugukond.

Klassifikatsioon[muuda | muuda lähteteksti]

Sugukonda Streptomycetaceae liigitatakse käesoleval ajal järgmised bakteriperekonnad:

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. William B. Whitman, Aidan Parte, Michael Goodfellow, Peter Kämpfer, Hans-Jürgen Busse, Martha E. Trujillo, Wolfgang Ludwig, Ken-ichiro Suzuki, Bergey's Manual of Systematic Bacteriology: Volume 5, Parts A,lk 1446, 2nd ed, 2012, Bergey's Manual Trust, Google'i raamat veebiversioon (vaadatud 08.03.2014) (inglise keeles)
  2. William B. Whitman, Aidan Parte, Michael Goodfellow, Peter Kämpfer, Hans-Jürgen Busse, Martha E. Trujillo, Wolfgang Ludwig, Ken-ichiro Suzuki, Bergey's Manual of Systematic Bacteriology: Volume 5, Parts A,lk 1768, 2nd ed, 2012, Bergey's Manual Trust, Google'i raamat veebiversioon (vaadatud 08.03.2014) (inglise keeles)

Selles artiklis on kasutatud ingliskeelset artiklit en:Streptomycetaceae seisuga 08.03.2014.

Kategooria:Aktinomütseedid


Streptomyces==
Next.svg Pikemalt artiklis Vikipeedia:Üldine arutelu#Kasutaja:Mariina
Streptomyces
Streptomyces sp.
Streptomyces sp.
Taksonoomia
Riik Bakterid Bacteria
Hõimkond Aktinomütseedid Actinobacteria
Selts Actinomycetales
Sugukond Streptomycetaceae
Perekond Streptomyces
Waksman & Henrici 1943[1]

Streptomyces on bakteriperekond, milles on kirjeldatud üle 700 liigi.[2] Sarnaselt teiste aktinomütseetidega, on Streptomyces’ed grampositiivsed ja nende genoom on väga GC-rikas.[3] Neid leidub põhiliselt mullas ja lagunevates taimedes. Enamik selle perekonna liikidest moodustavad spoore ja on tuntud oma iseloomuliku mulla lõhna järgi, mida põhjustab üks nende bakterite toodetud metaboliit, geosmiin.

Perekonda Streptomyces iseloomustab keerukas sekundaarne metabolism. Aktinomütseedid toodavad umbes kaks kolmandikku kliiniliselt kasutatavatest looduslikest antibiootikumidest (näiteks neomütsiin, kanamütsiin, tetratsükliin ja klooramfenikool), millest suurem osa on toodetud just Streptomyces’te poolt.[4] Lisaks antibiootikumidele, leidub Streptomyces’te sekundaarsete metaboliitide seas ka näiteks immunosupressiante, tsütotoksikuid, viiruste vastaseid ja vererõhku alandavaid ühendeid.[5][6]

Perekonnas Streptomyces leidub ka väike hulk patogeene. Taimepatogeenidest on tuntuimad S. acidiscabies, S. turgidiscabies ja S. scabiei, mis põhjustavad kartulitel kärntõbe. Inimese patogeenidest on teada vaid mõni üksik liik. S. somaliensis ja S. sudanensis põhjustavad naha või naha aluskoe infektsioone ehk aktinomütsetoome.[6]

Morfoloogia ja elutsükkel[muuda | muuda lähteteksti]

Perekonda Streptomyces kuuluvad aeroobsed grampositiivsed filamentsed bakterid, mis moodustavad hargnevaid, hästi arenenud vegetatiivseid hüüfe, mille diameeter jääb vahemikku 0,5-1 μm,[7] ning vähem hargnevaid aeraalseid hüüfe. Vegetatiivsetest hüüfidest moodustunud kompleksne mütseel aitab substraadilt orgaanilisi ühendeid omastada.[8] Hüüfide kasv toimub tipu pikenemise ja hargnemise teel ning ei toimu mitte rakujagunemine nagu enamikul bakteritest, vaid hüüfid jaotatakse osadeks vaheseinte abil ning igas tekkinud segmendis on mitu kromosoomi koopiat.[6] See tunnus teeb neist haruldase näite hulkraksetest prokarüootidest.[6][9] Aeraalsed hüüfid erinevad substraatsetest selle poolest, et need on umbes kaks korda suuremad ning nende kasv toimub palju kiiremini. Need on ümbritsetud kestaga, millest hiljem saab spooride ümbris. Selle kesta välimine külg on hüdrofoobne, mis aitab neil rakusisese turgori kaasabil tungida läbi niiske mulla, sarnaselt seeneniidistikuga.[6] Mütseel ja aeraalne hüüfistik on liikumatu, kuid mobiilsus saavutatakse spooride dispersiooniga.[8] Spooride pind võib olla kurruline, ogaline, näsaline, sile või kaetud karvakestega.[10] Mõnede liikide aeraalne hüüfistik koosneb pikkadest sirgetest filamentidest, mis kannavad 50 või enamat spoori. Iga haru tipust väljuvad sarikana kaks või enamat sfääriliste, ellipsoidsete, pikerguste või silindriliste spooride ahelat.[8] Ahelad võivad olla keerdunud spiraali, aasadeks või kerasse.[11]

Streptomyces hygroscopicus, aeraalne mütseel

Streptomyces’te elutsükkel algab spoori idanemisega, mille järel areneb vegetatiivne hüüfistik. Vegetatiivsed hüüfid harunevad ja moodustavad mütseeli.[6] Ebasoodsate tingimuste tekkimisel, näiteks toitainete ammendumisel, areneb vegetatiivsest mütseelist aeraalne hüüfistik, mille eesmärk on toota jälle uusi spoore. Toitainete otsa lõppemisel algab vegetatiivse mütseeli autolüütiline lagundamine, mida juhib programmeeritud rakusurma laadne mehhanism.[12] See on vajalik, et saada "ehituskive" uue biomassi tootmiseks. Kuna suur hulk vabanenud aminohappeid, nukleiinhappeid, suhkruid ja lipiide meelitab kohale teisi mikroobe, on loogiline, et antibiootikumide tootmine algab just selles kasvufaasis.[9][13] Aeraalne mütseel annab Streptomyces’te kolooniatele iseloomuliku koheva välimuse. Geene, mis vastutavad aeraalse mütseeli moodustumise eest, nimetatakse bld geenideks. Nende nimetus tuleb inglise keelsest sõnast bald, mis tähendab "karvutu".[14] Nende elutsüklis toimub ka teine programmeeritud rakusurm.[6] Kui aeraalne hüüfistik on tekkinud, moodustuvad nende külge ühe kromosoomikoopiaga spooride ahelad ning kui spooride idanemine on algatatud toimubki teine programmeeritud rakusurm, mille käigus lagundatakse aeraalne mütseel.[6]

Genoom[muuda | muuda lähteteksti]

Esimene perekonda Streptomyces kuuluva bakteriliigi täielikult sekveneeritud genoom avaldati 2002. aastal ajakirjas Nature, kus oli järjestatud S. coelicolor A3(2) genoom.[15] Tollel hetkel ei olnud ühestki teisest bakterist leitud nii suurt hulka geene. Tema kromosoom on 8 667 507 aluspaari (bp) pikk, GC sisaldus on 72,1% ja eeldatav valke kodeerivate geenide hulk on 7825.[15] Järgmisena valmis S. avermitilise genoom 2003. aastal.[16] Streptomyces’e perekonna liikidel on lineaarne genoom, suure GC sisaldusega, mis jääb tavaliselt 70% juurde. Võrdluseks, näiteks Escherichia coli genoomi GC sisaldus on ligikaudu 50%.[3][5] Lineaarse kromosoomi DnaA box järjestuste rikas replikatsiooni alguspunkt (ingl. k origin) paikneb üsna kromosoomi keskel ning replikatsioon toimub korraga kahele poole telomeeride suunas.[3]

Streptomyces’te kromosoomil on "tuumikregioon" (ingl. k core region), kus paiknevad üsna konserveerunud "koduhoidja" geenid (ingl. k housekeeping genes) ja kaks sellega külgnevat regiooni, kus on divergeerunud ja horisontaalselt ülekanduvad geenid.[17] Kromosoomi terminaalsed regioonid on väga ebastabiilsed ning kahe kromosoomi otsa vahel toimub ristsiire. 17 Streptomyces’e genoomi võrdlusel selgus, et sekundaarse metabolismi geenidest paikneb tuumikregioonis vaid 5%. Sinna gruppi kuulub näiteks geosmiini tootmise eest vastutav geen.[17]

Klassifikatsioon[muuda | muuda lähteteksti]

Perekonda Streptomyces liigitatakse käesoleval ajal rohkem kui 500 bakteriliiki (osaline):

Patogeensed liigid[muuda | muuda lähteteksti]

Inimeste patogeenid[muuda | muuda lähteteksti]

Juhtumeid Streptomyces’te tekitatud infektsioonidest on dokumenteeritud vähe, põhiliselt on tegu naha ja naha aluskoe püsivate infektsioonide, aktinomütsetoomidega, mida põhjustavad S. somaliensis ja S. sudanensis. Üksikuid teateid on ka kopsupõletike ja abstsesside kohta.[19]

Taimepatogeenid[muuda | muuda lähteteksti]

Ka taimede patogeene on Streptomyces’te hulgas üsna vähe. Teada on üle 10 patogeeni, millest mõned on allpool loetletud.[20][21] Nende mõju põllukultuuridele on siiski suur. Üks olulisemaid haiguseid on harilik kärntõbi või harilik kartulikärn (ingl. k common scab), mida esineb peamiselt kartulil, kuid nakatuvad ka redis, peet, porgand ja teised juurviljad.[22] Harilikku kärntõbe põhjustavad peamiselt S. scabiei ja S. turgidiscabies. See tekib kuivades ning neutraalsetes või leeliselistes muldades. Harilik kärntõbi kahjustab juurvilja koort ja soodustab sellega teiste taimehaiguste teket ning saagikuse ja säilivuse vähenemist.[23] Taime maapealsetes osades aga nakatumise järgselt mingeid nähtavaid kahjustusi ei teki. Veidi vähem levinud on happeline kärntõbi (ingl. k acid scab), mida põhjustab S. acidiscabies, kes erinevalt eelnevalt mainitud patogeenidest suudab taluda happelist mulda (pH<5,2).[6] Teadaolevalt põhjustavad Sterptomyces’ed veel maguskartuli mullamädanikku (ingl. k soil rot of sweet potato), russet’i kärntõbe, võrkjat kärntõbe (ingl. k netted scab) ja maapähklite kärntõbe (ingl. k peanut pod wart). Lisaks suudavad mõned liigid inhibeerida ka ühe- ja kaheiduleheliste taimede seemikute kasvu.[21]

Taimehaiguseid põhjustavatest fütotoksiinidest on enim uuritud takstomiin (ingl. k thaxtomin), millel on oluline roll nii hariliku kartulikärna, happelise kärntõve kui ka maguskartuli mullamädaniku tekkimisel. Veel on fütotoksiinidest kirjeldatud näiteks concanamycin’id, FD-891 ja borrelidiin (ingl. k borrelidin).[21] Virulentsust põhjustavad geenid on koondunud genoomis ühte klastrisse, mida nimetatakse patogeensussaareks. See võib horisontaalse geeniülekande teel mittepatogeensete liikide genoomi integreeruda, mille tagajärjeks on uued patogeensed tüved.[22]

Streptomyces’e perekonna taimepatogeene (sulgudes on taimehaigus, mida konkreetne liik põhjustab):[21]

S. scabiei’ga nakatunud kartul
  1. Streptomyces scabiei (harilik kärntõbi, maguskartuli mullamädanik)
  2. Streptomyces acidiscabies (happeline kärntõbi)
  3. Streptomyces europaeiscabiei (harilik ja võrkjas kärntõbi)
  4. Streptomyces luridiscabiei (harilik kärntõbi)
  5. Streptomyces niveiscabiei (harilik kärntõbi)
  6. Streptomyces puniciscabiei (harilik kärntõbi)
  7. Streptomyces reticuliscabiei (võrkjas kärntõbi)
  8. Streptomyces stelliscabiei (harilik kärntõbi)
  9. Streptomyces turgidiscabies (harilik kärntõbi)
  10. Streptomyces ipomoeae (maguskartuli mullamädanik)
  11. Streptomyces cheloniumii (russet'i kärntõbi).

Saadused[muuda | muuda lähteteksti]

Antibakteriaalsed ühendid[muuda | muuda lähteteksti]

Perekonda Streptomyces liigitatud bakterid leiavad rakendust biotehnoloogias, arvatakse et nende elusorganismide abiga toodetakse ligi 2/3 kliiniliselt tähtsatest looduslikest antibiootikumidest.[4] [24] Esimesed aktinomütseetide poolt toodetud antibiootikumid, mis avastati olid aktinomütsiin (avastati aastal 1940 bakterist S. antibioticus), streptotritsiin (1942, S. lavendulae) ja streptomütsiin (1944, S. griseus). Avastajateks olid Waksman ja kolleegid.[6] Järgnevalt on välja toodud suuremad antibiootikumide klassid, mida toodavad Streptomyces’ed:[6][24]

Streptomütsiini molekuli struktuur

Seenevastased ühendid[muuda | muuda lähteteksti]

Seenevastaseid ühendeid leidub Streptomyces’te sekundaarsete metaboliitide seas üsna palju. Allpool on välja toodud mõned olulisemad.

Nüstatiin ja amfosteritsiin B on suhteliselt laialdaselt kasutatavad inimesel esinevate seeninfektsioonide raviks. Neid sekreteerivad vastavalt S. noursei ja S. nodosus. Need makroliidsete polüeenide hulka kuuluvad ühendid seonduvad seene rakukestas paikneva ergosterooliga, suurendavad rakukesta läbilaskvust ja seeläbi põhjustavad seeneraku hukkumise.[25][26] Samasse rühma kuulub ka S. natalensis’e toodetav natamütsiin, mis on leidnud kasutust nii meditsiinis kui ka toiduainetööstuses säilitusainena.[27]

Põllumajanduslikult on olulised näiteks kasugamütsiin ning polüoksiin B ja D. S. kasugaensis’est pärit kasugamütsiin toimib valkude biosünteesi inhibiitorina ja seda kasutatakse riisi lehemädanikku põhjustava Magnaporthe grisea vastu. Polüksiin B ja D on pärit S. cacaoi var. asoensis’est ning takistavad seente rakukesta sünteesi. Esimest neist kasutatakse puuviljadel, aedviljadel ja ilutaimedel esinevate seenpatogeenide tõrjeks ning teist Rhizoctonia solani poolt põhjustatud mädaniku tõrjeks riisil.[6]

Ivermektiini molekuli struktuur

Parasiitide vastased ühendid[muuda | muuda lähteteksti]

Milbemütsiinid on makroliidide hulka kuuluvad ühendid, mida toodavad näiteks S. hygroscopicus[28] ja S. bingchenggensis[29] Milbemütsiine kasutatakse veterinaarias usside, täide ja kirpude tõrjeks mõeldud ravimites.

Tetranaktiin on S. aureus’e poolt toodetud tsükliline ühend, mida kasutatakse tee ja puuviljade peal parasiteerivate lestade vastu.[6]

Ivermektiin on avermektiini dehüdroderivaat, mida produtseerib S. avermitilis. Sellel on lai aktiivsusspekter nii sise- kui välisparasiitidena tegutsevate ümarusside ja lülijalgsete vastu ning on tavameditsiinis ja veterinaarias laialdaselt kasutusel. Ivermektiin seondub ainult selgrootutel esinevate ioonkanalitega ning seeläbi häirib närvisüsteemi ja lihaste tööd.[30] Avermektiini avastamise eest said Satoshi Omura ja William C. Campbell 2015. aastal ka Nobeli preemia.[6]

Immunosupressiivsed ühendid[muuda | muuda lähteteksti]

Siroliimust ehk rapamütsiini toodab S. hygroscopicus.[31] Algselt märgati tema seenevastast toimet, kuid tänapäeval on see kasutusel neerusiirdamise järgselt äratõukereaktsiooni ennetamiseks. Siroliimus inhibeerib tsütokiinide retseptor-sõltuvaid signaaliülekande mehhanisme ja sellega blokeerib B- ja T-rakkude aktivatsiooni.

Takroliimus avastati 1975. aastal S. tsukubaensis’e kultuurist. See toimib kaltsineuriini inhibiitorina, mille kaudu pärsib T-lümfotsüütide jagunemist ja aktiivsust.[32]

Daunorubitsiini molekuli struktuur

Vähiravimid[muuda | muuda lähteteksti]

Ka mitmed kasutusel olevad vähiravimid on pärit Streptomyces’telt:[24]

  • doksorubitsiin ja daunorubitsiin leiti S. peucetius’est ja nende tsütotoksiline toime tuleb nende omadusest interkaleeruda DNAsse;
  • bleomütsiini toodab S. vertillicus ja see blokeerib rakujagunemise G2 faasis;
  • aktinomütsiin D on pärit S. parvullus’est ja see inhibeerib RNA sünteesi;
  • mitomütsiin C avastati S. caepitosus’est ja see inhibeerib DNA sünteesi, tekitades ahelate vahele ristsidemeid.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. William B. Whitman, Aidan Parte, Michael Goodfellow, Peter Kämpfer, Hans-Jürgen Busse, Martha E. Trujillo, Wolfgang Ludwig, Ken-ichiro Suzuki, Bergey's Manual of Systematic Bacteriology: Volume 5, Parts A,lk 1446, 2nd ed, 2012, Bergey's Manual Trust, Google'i raamat veebiversioon (vaadatud 08.03.2014) (inglise keeles)
  2. Genus Streptomyces www.bacterio.net (vaadatud 25.02.2016) (inglise keeles)
  3. 3,0 3,1 3,2 Ventura, et al. (2007). Genomics of Actinobacteria: Tracing the Evolutionary History of an Ancient Phylum. Microbiol. Mol. Biol. Rev., Vol. 71-3, pp. 495–548 mmbr.asm.org (vaadatud 25.02.2016) (inglise keeles)
  4. 4,0 4,1 Bibb (2013). Understanding and manipulating antibiotic production in actinomycetes. Biochemical Society Transactions, Vol. 41, pp. 1355–1364 www.biochemsoctrans.org (vaadatud 25.02.2016) (inglise keeles)
  5. 5,0 5,1 Procópio, et al. (2012). Antibiotics produced by Streptomyces, The Brazilian Journal of Infectious Diseases, Vol. 16-5, pp. 466–471 www.sciencedirect.com (vaadatud 25.02.2016) (inglise keeles)
  6. 6,00 6,01 6,02 6,03 6,04 6,05 6,06 6,07 6,08 6,09 6,10 6,11 6,12 6,13 Barka et al. (2015). Taxonomy, Physiology, and Natural Products of Actinobacteria, Microbiol. Mol. Biol. Rev., Vol. 80, pp. 1–43 www.researchgate.net (vaadatud 25.02.2016) (inglise keeles)
  7. Anderson ja Wellington (2001). The taxonomy of Streptomyces and related genera. Int J Syst Evol Microbiol, Vol. 51, pp. 797–814 ijs.microbiologyresearch.org (vaadatud 25.02.2016) (inglise keeles)
  8. 8,0 8,1 8,2 Chater (1984). Morphological and Physiological Differentiation in Streptomyces, Microbial development Vol.16, pp. 89–115 cshmonographs.org (vaadatud 25.02.2016) (inglise keeles)
  9. 9,0 9,1 Wezel, et al. (2011). The regulation of the secondary metabolism of Streptomyces: new links and experimental advances. Nat. Prod. Rep., Vol. 28, pp. 1311–1333 www.researchgate.net (vaadatud 25.02.2016) (inglise keeles)
  10. Dietz ja Mathews (1971). Classification of Streptomyces Spore Surfaces into Five Groups. Applied Microbiology, Vol. 21-3, pp. 527–533 www.ncbi.nlm.nih.gov (vaadatud 25.02.2016) (inglise keeles)
  11. Tresner, et al. (1961). Electron Microscopy of Streptomyces Spore Morphology and Its Role In Spcies Differentation, Journal of Bacteriology, vol. 81: 70–80 www.ncbi.nlm.nih.gov (vaadatud 26.02.2016) (inglise keeles)
  12. Miguélez, et al. (1999). Hyphal Death during Colony Development in Streptomyces antibioticus: Morphological Evidence for the Existence of a Process of Cell Deletion in a Multicellular Prokaryote. JCB, vol. 145(3), pp. 515–525 jcb.rupress.org (vaadatud 25.02.2016) (inglise keeles)
  13. Bibb (2005). Regulation of secondary metabolism in streptomycetes. Current Opinion in Microbiology, vol. 8, pp. 208–2015 www.jic.ac.uk (vaadatud 25.02.2016) (inglise keeles)
  14. Hopwood, et al. (1970). Mutants of Streptomyces coelicolor Defective in Sporulation. Microbiology, vol. 61, pp. 397–408 mic.microbiologyresearch.org (vaadatud 25.02.2016) (inglise keeles)
  15. 15,0 15,1 Bentley, et al. (2002). Complete genome sequence of the model actinomycete Streptomyces coelicolor A3(2). Nature, vol. 417, pp. 141–147 www.nature.com (vaadatud 26.02.2016) (inglise keeles)
  16. Ikeda, et al. (2003). Complete genome sequence and comparative analysis of the industrial microorganism Streptomyces avermitilis. Nature Biotechnology, vol. 21, pp. 526–531 www.nature.com (vaadatud 26.02.2016) (inglise keeles)
  17. 17,0 17,1 Kim, et al. (2015). Comparative Genomics Reveals the Core and Accessory Genomes of Streptomyces Species. J. Microbiol. Biotechnol., vol. 25(10), pp. 1599–1605.
  18. Santhanam, Rakesh; Rong, Xiaoying; Huang, Ying; Andrews, Barbara A.; Asenjo, Juan A.; Goodfellow, Michael. "Streptomyces bullii sp. nov., isolated from a hyper-arid Atacama Desert soil". Antonie van Leeuwenhoek 103 (2): 367–373. doi:10.1007/s10482-012-9816-x. 
  19. Kapaida, et al. (2007). Invasive Streptomyces Infections, Am. J. Clin. Pathol, vol. 127, pp. 619–624 ajcp.oxfordjournals.org (vaadatud 01.03.2016) (inglise keeles)
  20. David P. Labeda,Multilocus sequence analysis of phytopathogenic species of the genus Streptomyces, International Journal of Systematic and Evolutionary Microbiology (2011), 61, 2525–2531 DOI 10.1099/ijs.0.028514-0, Veebiversioon (vaadatud 08.03.2014) (inglise keeles)
  21. 21,0 21,1 21,2 21,3 Bignell, et al. (2013). Phytotoxins produced by plant pathogenic Streptomyces species. Applied Microbiology, vol. 116(2),pp. 223–235 onlinelibrary.wiley.com (vaadatud 01.03.2016) (inglise keeles)
  22. 22,0 22,1 Lerat, et al. (2009). Genetic and physiological determinants of Streptomyces scabies pathogenicity. Mol. Plant Pathol., vol. 10(5), pp.579–85 www.ncbi.nlm.nih.gov (vaadatud 01.03.2016) (inglise keeles)
  23. Toidukartuli kaubandusliku kvaliteedi ja toiteväärtuse muutused ning seda mõjutavad tegurid (vaadatud 01.03.2016) (inglise keeles)
  24. 24,0 24,1 24,2 John M. Lackie,The Dictionary of Cell & Molecular Biology, lk 21–23, 4th ed, 2007, Academic Press, Google'i raamat veebiversioon (vaadatud 08.03.2014) (inglise keeles)
  25. Carillo-Muñoz, et al. (2006).Antifungal agents: Mode of action in yeast cells. Rev Esp Quimioterap, vol. 19(2), pp. 130–139 www.researchgate.net (vaadatud 26.02.2016) (inglise keeles)
  26. Lemke, et al. (2005). Amphotericin B. Appl. Microbiol. Biotechnol. vol. 68, pp. 151–162 www.researchgate.net (vaadatud 26.02.2016) (inglise keeles)
  27. Hesham, et al. (2000). Influence of inoculum type and cultivation conditions on natamycin production by Streptomyces natalensis. J. Basic Microbiol., vol. 40, pp. 333–342 www.researchgate.net (vaadatud 26.02.2016) (inglise keeles)
  28. Nokana, et al. (2000). New Milbemycins from Streptomyces hygroscopicus subsp. aureolacrimosus: Fermentation, Isolation and Structure Elucidation. The Journal of Antibiotics. vol. 53(7), pp. 694–704 www.jstage.jst.go.jp (vaadatud 27.02.2016) (inglise keeles)
  29. Wang, et al. (2010). Genome Sequence of the Milbemycin-Producing Bacterium Streptomycesbingchenggensis. J. Bacteriol, vol. 192(17), pp. 4526–4527 jb.asm.org (vaadatud 27.02.2016) (inglise keeles)
  30. Yates ja Wolstenholme (2004). An ivermectin-sensitive glutamate-gated chloride channel subunit from Dirofilaria immitis. International Journal for Parasitology, vol. 34(9), pp. 1075–1081 www.sciencedirect.com (vaadatud 27.02.2016) (inglise keeles)
  31. Vézina, et al. (1975). Rapamycin (AY-22, 989), a New Antifungal Antibiotic. The Journal of Antibiotics, vol. 28(10), pp. 721–726 www.jstage.jst.go.jp (vaadatud 27.02.2016) (inglise keeles)
  32. Kino, et al. (1987). FK-506, a novel immunosuppressant isolated from a Streptomyces. II Immunosuppressive effect of FK-506 in vitro. J. Antibiot. vol. 40,pp. 1256–1265 www.jstage.jst.go.jp (vaadatud 27.02.2016) (inglise keeles)

Välisallikad[muuda | muuda lähteteksti]

  • William B. Whitman, Aidan Parte, Michael Goodfellow, Peter Kämpfer, Hans-Jürgen Busse, Martha E. Trujillo, Wolfgang Ludwig, Ken-ichiro Suzuki, Bergey's Manual of Systematic Bacteriology: Volume 5, Parts A,lk 1446- 1763, 2nd ed, 2012, Bergey's Manual Trust, Google'i raamat veebiversioon (vaadatud 08.03.2014) (inglise keeles)
  • Sekveneeritud genoomid Streptomyces’te perekonnast NCBI andmebaasis Assembly: Streptomyces (vaadatud 25.02.2016) (inglise keeles)

Selles artiklis on kasutatud ingliskeelseid artikleid en:Streptomyces ja en:List_of_Streptomyces_species seisuga 08.03.2014.

Kategooria:Aktinomütseedid

Streptomyces aureofaciens==
Next.svg Pikemalt artiklis Vikipeedia:Üldine arutelu#Kasutaja:Mariina
Streptomyces aureofaciens
Taksonoomia
Riik Bakterid Bacteria
Hõimkond Aktinomütseedid Actinobacteria
Selts Actinomycetales
Sugukond Streptomycetaceae
Perekond Streptomyces
Liik S. aureofaciens
Binaarne nimetus
Streptomyces aureofaciens
Duggar 1948[1]

Streptomyces aureofaciens on grampositiivsete bakterite liik.

Ajaloolist[muuda | muuda lähteteksti]

Aastal 1947 avastas Benjamin Minge Duggar (18721956), et mullast võetud bakter (näidis A377) toodab antibiootilise toimega aineid. Bakter sai nimeks Streptomyces aureofaciens (avaldatud 1948) ja aine nimetuseks aureomütsiin (tänapäeval liigitatud kloortetratsükliinina tetratsükliinide hulka).[2]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. William B. Whitman, Aidan Parte, Michael Goodfellow, Peter Kämpfer, Hans-Jürgen Busse, Martha E. Trujillo, Wolfgang Ludwig, Ken-ichiro Suzuki, Bergey's Manual of Systematic Bacteriology: Volume 5, Parts A,lk 1583, 2nd ed, 2012, Bergey's Manual Trust, Google'i raamat veebiversioon (vaadatud 08.03.2014) (inglise keeles)
  2. History of Tetracyclines, Veebiversioon (vaadatud 08.03.2014) (inglise keeles)

Selles artiklis on kasutatud ingliskeelset artiklit en:Streptomyces aureofaciens seisuga 08.03.2014.

Kategooria:Aktinomütseedid Kategooria:Grampositiivsed bakterid


Pseudonaja==
Next.svg Pikemalt artiklis Vikipeedia:Üldine arutelu#Kasutaja:Mariina
Pseudonaja
Brown snake - victoria australia.jpg
Taksonoomia
Riik Loomad Animalia
Hõimkond Keelikloomad Chordata
Alamhõimkond Selgroogsed Vertebrata
Klass Roomajad Reptilia
Alamklass Soomussisalikud Lepidosauria
Selts Soomuselised Squamata
Alamselts Maolised Serpentes
Infraselts Alethinophidia
Sugukond Mürknastiklased Elapidae
Alamsugukond Pärismürknastiklased Elapinae
Perekond Pseudonaja
Günther, 1858

Pseudonaja on maoperekond.

Klassifikatsioon[muuda | muuda lähteteksti]

Perekonda Pseudonaja klassifitseeritakse roomajate andmebaasis järgmised maoliigid[1]:

Levila[muuda | muuda lähteteksti]

Neid võib kohata Austraalias ja Uus-Guineas.

Kokkupuuted inimestega[muuda | muuda lähteteksti]

Perekonda Pseudonaja kuuluvad maod on inimeste suhtes mürkmadudeks liigitatavad, kuna nende hammustus võib esile kutsuda raskeid mürgistusseisundeid.[2]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Peter Uetz & Jakob Hallermann, Pseudonaja Roomajate andmebaas veebiversioon (vaadatud 7.03.2014) (inglise keeles)
  2. J. Descotes,Human Toxicology, lk 781, 1996, Elsevier Science, ISBN 0 444 81 557 0, Google'i raamat veebiversioon (vaadatud 7.03.2014) (inglise keeles)

Välisallikad[muuda | muuda lähteteksti]

Selles artiklis on kasutatud prantsuskeelset artiklit fr:Pseudonaja seisuga 7.03.2014.

Kategooria:Mürknastiklased

Paroplocephalus==
Next.svg Pikemalt artiklis Vikipeedia:Üldine arutelu#Kasutaja:Mariina
Paroplocephalus
Taksonoomia
Riik Loomad Animalia
Hõimkond Keelikloomad Chordata
Alamhõimkond Selgroogsed Vertebrata
Klass Roomajad Reptilia
Alamklass Soomussisalikud Lepidosauria
Selts Soomuselised Squamata
Alamselts Maolised Serpentes
Infraselts Alethinophidia
Sugukond Mürknastiklased Elapidae
Alamsugukond Pärismürknastiklased Elapinae
Perekond Paroplocephalus
Keogh, Scott & Scanlon, 2000

Paroplocephalus on maoperekond.

Klassifikatsioon[muuda | muuda lähteteksti]

Perekonda Paroplocephalus klassifitseeritakse roomajate andmebaasis üksainus