Kasutaja:Mariina/materjal11

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Next.svg Pikemalt artiklis Vikipeedia:Üldine arutelu#Kasutaja:Mariina.
Next.svg Pikemalt artiklis Kasutaja:Mariina/materjal.
Next.svg Pikemalt artiklis Kasutaja:Mariina/materjal0.
Next.svg Pikemalt artiklis Kasutaja:Mariina/materjal1.
Next.svg Pikemalt artiklis Kasutaja:Mariina/materjal2.
Next.svg Pikemalt artiklis Kasutaja:Mariina/materjal3.
Next.svg Pikemalt artiklis Kasutaja:Mariina/materjal4.
Next.svg Pikemalt artiklis Kasutaja:Mariina/materjal5.
Next.svg Pikemalt artiklis Kasutaja:Mariina/materjal6.
Next.svg Pikemalt artiklis Kasutaja:Mariina/materjal7.
Next.svg Pikemalt artiklis Kasutaja:Mariina/materjal8.
Next.svg Pikemalt artiklis Kasutaja:Mariina/materjal9.
Next.svg Pikemalt artiklis Kasutaja:Mariina/materjal10....

Alraunijuur[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Alraunijuur.
Harilik alraun
Mandragora officinarum 002.JPG
Taksonoomia
Riik Taimed Plantae
Hõimkond Katteseemnetaimed Magnoliophyta
Sugukond Maavitsalised Solanaceae
Perekond Alraun Mandragora
Liik Harilik alraun
Ladinakeelne nimetus
Mandragora officinarum
L., 1753

Alraunijuureks (Mandragorae radix) võidakse nimetada perekonna alraun taimeliikide juuri saadustena, mida kasutatakse väga erinevatel eesmärkidel ja valmistusviisidel nii töönduslikult kui ka kodumajapidamises.

Käeolevas artiklis vaadeldakse alraunijuurena hariliku alrauni maa-alust organit, mida nüüdisajal kasutatakse droogina (harvemini on droogiks ka lehed, viljad ja seemned). (Raal, 548:2010). Varasematel aegadel on teda kasutatud kultus-, toidu-, ravim-, viljakus-, mürk- ja nõiataime ning hallutsionogeenina ja kaubaartiklina.

Et ta meenutab vahel mehe vahel naise inimkeha, või fallost, siis on juurele ajalooliselt mitmesuguseid imeomadusi omistatud. Ristiusu levik alandas usku alrauni maagiasse, sest taime hakati seostama kurjade vaimude, deemonite ja saatanaga.[1]

Eriline seos on taimejuurel nõidade ja nende kunstiga, neist on valmistatud salve ja kasutatud "nõialennul".

Mõnede allikate kohaselt peetakse taimejuurt reliktseks nähtumuseks.

Alraunijuured

Kaasajal on alraun ravimtaimena vähe tuntud, kuid tarvitatakse valu leevendamiseks välispidiselt reuma, podagra ning kasvajate korral. (Raal, 549:2010)

==Piiblitaim[muuda | muuda lähteteksti]

Esimeses Moosese raamatus on alrauni abi viljastumisel vajanud Rachel.

Uskumused[muuda | muuda lähteteksti]

Usutakse, et kui panna raha koos alraunijuurega karpi, kahekordistub see ühe ööga. (Laansoo, 2011)

Usutavasti annab reedel valge veini pudelisse pandud alraunijuur kui teda siidist ja sametist kotis kaasas kanda, kandjale suure seksuaalse jõu ja veetlevuse vastassugupoolele. Kui juur aga abieluvoodis padja alla pannab, mõjutab ta armastajapaari kirglikkust, (Laansoo, 2011) voodi alla pannes aga soodustab viljastumist.

Legendid[muuda | muuda lähteteksti]

Alraunijuuri võib maa seest üles võtta ainult öösel, parem, kui juurekorjeks valida täiskuuöö. Juuri võib kaevata see, kes neid hiljem kasutada plaanib, muidu kaotavat juured oma maagilise toime. Keskaegse legendi järgi usuti, et juurt maast välja tõmmates oli kuulda kõrvulukustavat karjet ja juurest hakkas eralduma verd (Laansoo, 2011) või ka, et maast väljatõmbamise hetkel on kuulda õudset karjet ning inimene läheb hulluks. (Raal, 549:2010)

"Elava alraunijuure karje" müüdi loojaks peetakse Flavius Josephust (93 C.E.), kes soovitas juurekorjel abiks võtta näljase koera (koera tuli paar päeva dieedil hoida).

Keemiline koostis (osaline)[muuda | muuda lähteteksti]

Harilik alraun sisaldab alkaloide: L-hüostsüamiini , L-skopolamiini, belladoniini, norhüastsüamiini, mandragoriini (tõenäoliselt identne atropiiniga) jt.

Juur sisaldab sitosterooli, suhkruid ramnoosi, glükoosi, fruktoosi, sahharoosi.[2]

Kultuuris[muuda | muuda lähteteksti]

Kreeka ja Rooma

"Odüsseias" on viide ravimile nepethe, mida Helena veini lisab indutseerimaks külastajatel, kes leinasid Odüsseust, mäletamatust (unustust), on pakutud et selleks kandidaatravimiks võis olla alraun[3]

'Märkus: Idas valmistati oopiumist segu nepenthe see sisaldas kanepi kuivatatud isikuid koos ülemiste varrelehtedega (Meditsiinisõnastikus aga kannab hariliku kanepi (Cannabis sativa) õite, õievarte ja ülemiste peenemate võrsete jahvatis nimetust marihuaana), oopiumi, beetlipähkleid (areekapähklid), vürtse ja suhkrut, mis vormiti pilliks. (Piippo ja Salo, 261:2007)

Kreekas kutsuti alrauni(juurt) Kirke järgi Circeium (või Circaea, Circaeum, Circaen). (Piippo ja Salo, 245:2007; Dioskorides "De Materia Medica"; Plinius "Natural History")

Inglismaa

(Piippo ja Salo, 246:2007)[5][6]

Itaalia
Venemaa

Aleksander Solženitsõni 1968. aastal ilmunud kaheosalises romaanis "Vähktõvekorpus" võis peategelane Oleg Kostoglotov omal jõul mao pahaloomuline kasvaja raviks kasutada salaravimit - Issõk-Kuli äärest pärit taimejuurt. (Vk, lk 68) Tema kapikesest leiti peaarsti külaskäigule eelnenud kontrollkäigu ajal pruunika vedelikuga täidetud väike pudelike. (Vk, lk 179) Kostoglotov hoiatas seltsimeest, et pudeli sisu ei tohi nahale valada, pesemata jättes võib surm saabuda, ega ka nuusutada. Juur pärineb Issõk-Kuli järve äärest ja pandud viina sisse likku. Seltsimees J.A. arvates oli tegu käokingaga, (Vk, lk 180) kuid teised allikad mianivad alraunijuurt.

Raviaine- ja/või anesteetikumina[muuda | muuda lähteteksti]

Hüoskiin (mõnede allikate kohaselt skopolamiin) on tugevatoimeline alkaloid, mis tarbituna põhjustab hallutsinatsioone, deliiriumit ja suurtes annustes ka koomaseisundit.[9]

Droogiks kasutataval alraunijuurel on valu leevendav ja uimastav toime ning neid kasutatakse ametliku droogina nii Prantsusmaal kui Hispaanias.

Ajaloolist

Vaarao Tutanhamoni hauakambrisse jäeti üksteist alraunijuurt. Arvatakse, et taime uimastavaid omadusi tundsid egiptlastele lisaks ka babüloonlased jt.

Juba Vana-Kreeka arst Hippokrates Kosilt (umbes 460 – umbes 370 eKr) teadis alrauniga ravitseda sügavat depressiooni ja ängistust, kuid veinile lisatav annus pidi olema piisav, et mitte deliiriumisse maanduda.[10]

Osade allikate kohaselt kirjeldas alrauni ka Aristotelese õpilane vanakreeka filosoof Theophrastos (u 372 eKr Eresos288 eKr), kuid teiste kohaselt võis ta kirjeldada musta belladonnat (Atropa belladonna).[11]

Alraunijuure koore (tol ajal nii M. vernalis, M. foemina kui M. autumnalis) alkoholitinktuuri manustamist kirgurgiliste protseduuride ajal, anesteetikumina on kirjeldanud juba Kreeka arst Pediacus Dioscorides (AD 60)[12], kes praktiseeris Nero armees kirurgina.

vanarooma riigiametniku ja ajaloolse ning kirjaniku Plinius Vanema ajal anti patsientidele enne jäsemete amputeerimist või ka valude korral närida alraunijuurt. Lisaks juure närimisele, anti teda ka juuremahlana vee või veiniga segatult valude, krampide, maania ja nukrameelsuse korral.

Närvisüsteemi ja selle osade manipuleerimiseks kasutati "ühendtaimi" (kombinatsioon), milles lisaks alraunile olid unimagun, täpiline surmaputk ja koera-pöörirohi. (Carter, 2003) Tegemist võis olla Bolognas leiutatud nn spongia somnifera 'ga, mida immutati alrauni, äädika, oopiumi, mürksalati, hariliku puuvõõriku (Viscum album) , mooruspuumahla ja juba mainitud täpilise surmaputkega. Käsna kasutati lõikuste ajal tuimestina ja ka unepuuduse korral.[13]

Hildegard von Bingeni (1098–1179 pKr) arvates põhjustas alrauni tarbimine "illusioone".

Mõnede allikate kohaselt süüdistasid inkvisiitorid Jeanne d'Arc' 1431. aasta kohtuprotsessil selles, et ta olevat haava ravinud "alraunijuure võlujõuga"[14] (Carter, 2003).

Briti arst ja anestesiooloog Sir Benjamin Ward Richardson (31. oktoober 1828 – 21. november 1896) otsis anesteetikume ja viis mitmete ainetega, sh alraunijuure alkoholiekstraktiga, läbi loom- ja inimkatseid (enda peal), kuid alraunijuure kõrvaltoimeid (ta muutis uimaseks) pidas ta kasusaamisel liigseteks.(Melvin D. Joesten jt, 5:2007)

Farmakoloogilised toimed[muuda | muuda lähteteksti]

Crystal Clear app virusblue.pngSiin tutvustatakse ravimit või ravimeetodit, kuid kirjutatu pole arstlik nõuanne ning see ei asenda arsti konsultatsiooni. Vikipeedia ei vastuta iseravimise tagajärgede eest. Alraunijuur evib inimestes hallutsinogeenseid toimed, need omistatakse tropaanalkaloididele, mis on antikolinergilised ja pärsivad parasümpaatilist närvisüsteemi. Sinikka Piippo ja Ulla Salo meelest taim suguiha ilmselt ei suurenda, kuid alkaolidid võivad armurohulaadset mõju avaldada, pigem võib taim esile tuua isiksuse varjatud küljed ja vabastada hetkeks mõningaist kammitsaist. (Piippo ja Salo 246:207)

Juure tarvitamisel tuleb kaaluda mürgistuse ja hallutsinogeense hetkeolu vahelisi tegureid, sest erutus, rahutus, hallutsionatsioonid võivad viia sügavasse transsi aga ka hulluse ja surmani hingamise halvamise läbi. (Piippo ja Salo 247:207)

Kasutatud kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. (Piippo ja Salo, 246:2007)
  2. Christian Rätsch, The Encyclopedia of Psychoactive Plants: Ethnopharmacology and Its Applications, 2005, Google'i raamatu veebiversioon (vaadatud 19. septembril 2017) inglise keeles
  3. W. Sneader, Drug Discovery. A History., lk 32, 2005 John Wiley & Sons Ltd, veebiversioon (vaadatud 20. septembril 2017) inglise keeles
  4. Mandragora / Alruin Mandragora antroposofisch bekeken vlgs Wilhelm Pelikan, veebiversioon (vaadatud 20. septembril 2017) inglise keeles
  5. "Kogutud teosed (William Shakespeare)"- Box 1 Shakespeare on mandrake Sedative Give me to drink mandragora, That I might sleep out this great gap of time My Antony is away. Anthony and Cleopatra Act I, Sc. 5 Not poppy, nor mandragora, Nor all the drowsy syrups of the world, Shall ever medicine thee to that sweet sleep Which thou owdst yesterday. Othello Act III, Sc. 3 Were such things here as we do speak about? Or have we eaten of the insane root That takes the reason prisoner? Macbeth Act I, Sc. 3 Charm Thou whoreson mandrake, thou art fitter to be worn in my cap than to wait at my heels. Henry IV Part Two Act I, Sc. 2 ... he was for all the world like a forked radish, with a head fantastically carved upon it with a knife. He was so forlorn, that his dimensions to any thick sight were invisible;...... yet lecherous as a monkey, and the whores called him mandrake. Henry IV Part Two Act III, Sc. 2 Curse What with loathsome smells, And shrieks like mandrakes torn out of the earth, That living mortals, hearing them, run mad... Romeo and Juliet Act IV, Sc. 3 Would curses kill, as doth the mandrake's groan. Henry VI Part Two Act III, Sc. 2
  6. Anthony John Carter, Myths and mandrakes, J R Soc Med. 2003 märts; 96(3): 144–147, PMCID: PMC539425, veebiversioon (vaadatud 20. septembril 2017) inglise keeles
  7. Melvin D. Joesten, John L. Hogg, Mary E. Castellion, The World of Chemistry: Essentials: Essentials, lk 5, 2007, Google'i raamatu veebiversioon (vaadatud 20. septembril 2017) inglise keeles
  8. (Piippo ja Salo, 246:2007)
  9. Anthony John Carter, Myths and mandrakes, J R Soc Med. 2003 märts; 96(3): 144–147, PMCID: PMC539425, veebiversioon (vaadatud 20. septembril 2017) inglise keeles
  10. Cheryll Williams, Medicinal Plants in Australia Volume 4: An Antipodean Apothecary, lk 344, 2013, Google'i raamatu veebiversioon (vaadatud 20. septembril 2017) inglise keeles
  11. William Smith, Charles Anthon, "A Dictionary of Greek and Roman Antiquities", lk 613, 1843, Google'i raamatu veebiversioon (vaadatud 20. septembril 2017) inglise keeles
  12. Anthony John Carter, Narcosis and nightshade, BMJ. 21. detsmber 1996; 313(7072): 1630–1632, veebiversioon (vaadatud 20. septembril 2017) inglise keeles
  13. (Piippo ja Salo, 246:2007)
  14. Bonnie Wheeler, Charles T. Wood, "Fresh Verdicts on Joan of Arc", lk 297, 1996, Google'i raamatu veebiversioon (vaadatud 20. septembril 2017) inglise keeles

Välisallikad[muuda | muuda lähteteksti]

A Dictionary of Hallucinations], lk 316, 2010


Roosilõhnaline kuldjuur[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Vikipeedia:Üldine arutelu#Kasutaja:Mariina.
Next.svg Pikemalt artiklis Roosilõhnaline kuldjuur.

Roosilõhnaline kuldjuur (Rhodiola rosea) on paksuleheliste sugukonda kuldjuure perekonda kuuluv rohttaim.

Roosilõhnalise kuldjuure juurikaid (Rhodiolae rhizoma cum radici) kasutavad inimesed droogina.

Välisallikad[muuda | muuda lähteteksti]

"Vähktõvekorpus"[muuda | muuda lähteteksti]

Vähktõvekorpus
Autor Aleksandr Solženitsõn
Keel eesti
Teema inimeseks olemise tegelikkus ja selle väärmoodustised, meditsiini- ja arstieetika, vähiravi
Žanr romaan
Kirjastaja Mediasat Group
Ilmumisaeg 2007 (kordustrükk)
Väljaande tüüp kõva köide
Lehekülgi 405 lk
ISBN 9788498198805

"Vähktõvekorpus" (vene keeles "Ра́ковый ко́рпус") on Aleksander Solženitsõni 1968. aastal ilmunud kaheosaline romaan, mis kirjutatud aastatel 1963-1966. Raamat on tõlgitud mitmesse keelde.

Romaani ilmumisloo ajalugu ja autorilubadega seonduv pole selge. Nõukogude Liidus keelustati romaani kirjastamine[1] 1967. aastal. Septembris 1967 olevat Novõi Mir olnud valmis raamatu trükkimisega alustama, kuid riiklikelt instantsidelt ei saadud vajalikku luba. (Walenski, 98:2006). Romaani avaldas 1968. aasta kevadel The Times Literary Supplement ning pisut hiljem Frankfurdi ajakiri Grani.[2]

Arvatakse, et romaan baseerub tõsielusündmustel, mis leidsid aset Usbekistani pealinna Taškendi haigla onkoloogiaosakonnas 1954. aastal, teiste allikate kohaselt viibis autor vähiravil Kasahhi NSV-s sundpaguluses olles.[3][4] Autori eluloosse vaatamisel võib oletada, et "Vähikorpusesse" on kirjutatud mõlema vähijuhtumi "peegeldusi" - nii tuvastati tal primaarkasvaja esmakordselt 1951. aastal, see opereeriti vangilaagri haiglakorpuses ("Vähikorpuses", lk 61). 1953. aasta detsembris eemaldati tal Taškendi haiglas kõhuõõnest rusikasuurune kasvaja ja siin käis ta viimast korda kiiritusravil 1955. aastal. Ellujäämisvõimalused olid alla 30%.[5]

Žanriks märgitakse vahel meditsiiniromaan.[6]

Mitme allika kohaselt lugesid raamatut ka onkoloogid ja leidsid selles kirjeldatud vähiraviga seonduva ajakohase olevat.

Aleksander Solženitsõni arusaamise kohaselt on "Vähktõvekorpus" kirjutatud Kesk-Aasias paikneva kliiniku kolmeteistkümnenda korpuse vähipatsientide argielust ja neid kontrollivate onkoloogide tööst 1955. aastal, nii nagu tema ja ka paljud teised seda tolleaegses NSV Liidus kogesid.[7][8] Sellele vaatamata on vahel käsitletud teoses esitatud vähktõbe kui stalinismi metafoori.[9] (Heinrich Böll[10]; Soosaar, 2015)

"Vähktõvekorpuse" sündmustik[muuda | muuda lähteteksti]

Romaani sündmuste paige on Kesk-Aasia raviasutuse vähikorpuse vähihaigete meestepalat. Raviasutus ise on halvas seisus, üleüldine vaesus torkas silma; personali nappis, nii oli 60 haige kohta päeval kolm valveõde ja öösel kaks. Ravijärjekorrad olid pikad, uuemad olijad ootasid ravile pääsu trepikodades ja koridorides aga haiglatoit oli kogu maal tasuta. Selle meditsiiniasutuse telefonide kogumääraks oli kaks, üks neist peaarsti Nizamutdin Bahramovitši juures ja teine registratuuris.

Romaani juhatab sisse värske kolmeteistkümnenda vähikorpuse haige Pavel Nikolajevitš Russanov. Pavel Nikolajevitši ei rõõmustanud palatikoha saamine karvavõrdki, naisel tuli teda jääma turgutada, selleks tuli abikaasale seletada, et neil pole kuhugi mujale minna, siinsed arstid koduviisite ei tee, teenuste eest raha ei võta ja aparaadidki on neil mitte kaasaskantavad. (Vk, lk 8).

Pavel Nikolajevitš oli tulnud rohke nõukogude materialismi oludest, ja nüüd oli sunnitud lisaks haigusega kaasnevate hirmudega (pressis ju pahaloomuline kasvaja kaela paremal poolel peale) pistma rinda veel ka 8 juhusliku jutustava palatikaaslasega. Erilist vastumeelsust valmistasid talle Jefrem ja bandiidilarhv, kellele ta pani hüüdnimeks Kugistaja, Kostoglotov. Ta sundis end otsustavatele tegudele ja nii helistas ta juba 2. haiglasoleku päeval oma naisele ja teatas, et kõikide kanalite kaudu tuleb hakata Moskvasse suunamist taotlema. 4. märtsil 1955 sai Pavel Nikolajevitš oma kaheteistkümneda sünestroolisüsti ja pool kasvajast oli kadunud. (Vk, lk 237) Ikka veel ravil olev (nüüd juba 5. nädalat) Pavel Nikolajevitš piinles "koristuspiinades": ta oleks soovinud tõstatada põhimõttelise küsimuse selle kohta, kas juhtivaid töötajaid (ilmselt ennast silmas pidades) ja sotsiaalselt kahtlast kahjulikku elementi võib ikka niimoodi segi paigutada. (Vk, lk 289) Pavel Nikolajevitši ravi lõpetamine ja välja kirjutamine ühel reedesel hommikul muutis ta härdaks ja unistavaks, mida kõike ta oma korteris nüüd küll paremaks muudaks.

Kostoglotov tuli, ta elas Kasahstanis Uš-Terekis (Vk, lk 35), uudismaalt. Röntgenkiiritust talus ta algul hästi; vaheaegadel püüdis ta palatikaaslasega õppida (Vk, lk 22) ja raamatuid lugeda, nii laenas ta arstiks õppiva õe Zoja käest Abrikossovi ja Smukovi "Patoloogilise anatoomia" (Vk, lk 28).

Nooreks palatikaaslaseks oli kuueteistkümne aasta vanune Djoma, kes oli siin ravil jalas vohava vähi tõttu - see oli saanud juba viisteist seanssi, kolm tuhat röntgenit. Röntgenkiirgus oli vajalik kasvaja aktiivsuse mahasurumiseks enne luusarkoomi opereerimist, see meetod aitavat metastaase vältida. Djomat tuli Oleg peale jalaeemaldusoperatsiooni vaatama. Djoma juba väga ootas koju saamist, kuid nagu selgus tuli tal siin veel poolteist kuud karkudega ringi komberdada ning röntgenravi saada. (Vk, lk 302) Vabanedes soovis ta esmase käiguna võtta ette loomaaaia külastuse aga seniks võttis ta Olegilt lubaduse, et too vabanedes loomaaeda külastaks. Olegile lisaks tuli Djomat peale operatsiooni palatisse vaatama veel ka Asja.

Arstide hommikuvisiidid vähihaigete palatisse toimusid regulaarselt, kuivõrd arstid patsientidega suhtlemisele päri olid pole selge, kuna üsna mitmel korral indikeerisid arstidele autori poolt suhu pandud sõnad teatavat vägivaldsust või ka soovi neid vaikima sundida või tulenes see vastikustundest patsientidele valetamisest, nii lausus radioloogiaosakonna juhataja Ljudmilla Afanasjevna Dontsova ühel hommikuvisiidil Pavel Nikolajevitšile järgmist: "Üldiselt ei ole me kohustatud patsientidele nende haigust nimetama. Aga kui see teie seisundit kergendab siis olge lahke: lümfogranulomatoos."[11] (Vk, lk 43) Liikudes Kostogolotovi haigevoodi juurde asus viimane kroonilise vähihaigena mõneti pärima, nii päris ta Dontsovalt esmalt infot selle kohta millal teda küll välja kirjutama asutakse ja mis ravi temale teeb. Sõnalised vastulöögid ei jäänud tulemata - Dontsova: "Mida te üldse räägite? Kas olete normaalne inimene või mitte?", kuid Kostoglotov jätkas: "... ma ei tahaks lootuse eest kunagi hijem paremini elada praegu liiga kallist hinda maksta. Soovin organismi kaitsejõududele toetuda... ." (Vk, lk 47;[12]) Mitmed arstid pidasid Kostoglotovit "tõrkuvaks patsiendiks" (Vk, lk 55), kes oli nõus ravimeetodite katsetamisega enda peal, peale seda kui oli protseduuride põhimõttest aru saanud ning neid ka uskuma jäänud.(Vk, lk 58) Kostoglotov suhtus arstidesse rahulikkusega, ta rääkis neile, et primaarkasvaja eemaldati tal juba laagris olles ja, et ta ei ole halb patsient (..."ta isegi ei uurinud mis süste arst talle määras ja kas arsti otsus ka tõepoolest moraalselt põhjendatud on..."), vaid soovib ravis kaasa rääkida ja arstidele vaid meelde tuletada, et tal on õigus oma elu üle otsustada, (Vk, lk 64) kuid ravivestlused dr Dontsovaga kiskusid valusalt mõlemaid. Oleg rääkis arstile, et sõitis dispanserisse selleks, et keegi tema kannatusi kergendaks, ta ütles Dontsovale: "mul on väga valus, aidake! Ja te aitasitegi! Aga praegu pole mul enam valus" jne. "Lubage mul minna. Ma tahan omal jõul terveks saada." Aga need olid mõtleva ja teotahtelise patsiendi kahtlused, kes sai oma haiguslikust seisundist pareminigi sotti kui teda ravivad arstid oleksid soovinud, nii ütles ta :"Aga lõpuni arstida te niikuinii ei suuda, sest vähktõve ravimisel pole lõppu." (Vk, lk 65)

Omal jõul terveks ravimise all pidas Oleg silmas ka oma salaravimit - Issõk-Kuli äärest pärit taimejuurt, temaga soovis ta end ravida. (Vk, lk 68)

Kostoglotov töötas enne Vähikorpusesse ravile tulekut maakorraldaja abina, kuupalgaks 350 rubla. (Vk, lk 206)

Kostoglotovi seisund lubas tal osa romaaniaega aktiivselt omal jalal liikuda, kaaspatsiente mööda Vähikorpust vaatamas käia, väljas suitsetamas ja naismeditsiinipersonaliga suhtlemas käia. Nii sattus ta ühel korral Zoja juurde, kui too oli parajasti vähihaigete statistikat koostamas. Kostoglotov pani tähele, et patsiente, kes oleksid täielikult tervenenud peaaegu polnudki ja need kes suremas, püüti õigeaegselt välja kirjutada. (Vk, lk 129)

Kostogolotov ja Azovkin said arstidelt sama diagnoosi mao pahaloomuline kasvaja (Vk, lk 47). Azovkin oli saanud juba tuhat röntgenit kiiritust, viiskümmend sünestroolisüsti, seitse vereülekannet, kuid tulutult metastaasid olid tuvastatavad juba ka rinnaõõne keskseinandis ja kopsudes. Azovkinile pakkusid arstid kodust ravi sünestrooli [13] tablettidega, kolm korda päevas keele alla, kuna parandamatuid haigeid selles kliinikus ei hoitud. (Vk, lk 51)

Patsient Sibgatov, kindla palatita rändav patsient, oli siin ravil juba mitmendat korda. Esimesel korral näitas temale tehtud röntgenogramm peaaegu kogu ristluu hävimist kasvajale. Tol korral arvasid arstid, et tegemist on luusarkoomiga, alles hiljem said arstid aru, et Sibgatovil oli luu hiidrakk-kasvaja. Ta raviti röntgenkiiritamisega terveks, kuid kiiritus tekitas uue vohava kasvaja, mis muutus röntgenkiirituse suhtes resistentseks. (Vk, lk 51)

Jefrem Poddujev, see kes Russanovile vastumeelsena tundus, oli samuti vähipalatis patsiendiks. Vanuse poolest polnud ta veel viiekümnenegi, hariduse poolest aga neli klassi lõpetanud kuid see-eest milline naistemees, läbi kargutatud naiste nimistu oli pikk, ning esialgu olla Jefrem proovinud nende üle arvet pidada, vähemalt nende üle kellega ta abiellunud oli, kuid vaev ei tasunud ennast ilmselt ära. (Vk, lk 85)

Proška, patsient kelle ravi 1955. aasta veebruarikuus sisaldas ka askorbiinhappe manustamist, kirjutati koos tõenditega päris haigena välja (paranematuid haigeid siin ei hoitud) - elukohajärgse raviasutuse tõend oli kohati "peenelt" ladinakeelne: "Tumor cordis, casus inoperabilis." (Vk, lk 97) ("Südamekasvaja, mitteopereeritav juhtum").

Vähihaigete meeste elu palatis oli räbal, kuid ometi jagus neil hetki, et arutleda ja mõelda elust - oma eludest, armastusest; romaani autor on sidunud vähihaigete meespatsientide elumõtluse arutellu: "Mida on inimesel eluks vaja?". (Vk, lk 88)

Kostoglotov alustas ka ise arutelusid, nii juhatas ta sisse arutelu arsti-patsiendi usaldussuhte üle: "Elas kord filosoof, kelle nimi oli Descartes. Tema ütles, et kõiges tuleb kahelda!" - ja väitis, et inimene ei saa arste ravi osas nii lihtsalt usaldada. Palatikaaslastest seltsimehed aga soovisid Kostogolotovi suust kasekäsna lugu kuulda. (Vk, lk 112,114) Kostoglotov, pöördudes palatikaaslaste kui sõprade poole, alustas ühe tõeliselt kummalise loo, mida ta ise oli kuulnud ühe järelkontrolli tulnud haige käest kui ta palatikoha järjekorda ootas, rääkimist. Haige rääkinud talle doktor Maslennikovist, kes töötanud palju aastaid Moskva lähedal, Aleksandrovo kreisis, maa-arstina. (Vk, lk 115) Nii olevat too Maslennikov ravitsenud inimesi ikka ühes ja samas haiglas kümneid aastaid ja pannud tähele, et üha enam kirjutati meditsiinikirjanduses vähktõvest aga tema juures ravil olnud Vene talupoegadel seda millegipärast ei olnud. Nii asunudki too dr Maslennikov asja pisut uurima ja leidnud, et talupojad olid varem tee ostmisele kulutatud raha kokkuhoidmiseks kauplusest saadava teepuru asemel, hakanud teed keetma hoopis metsast korjatud mustast pässikust, vähemalt nii olevat nad kasekäsna nimetanud. (Vk, lk 117) Kaashaige käest saadud aadressile saatis kirja ka Kostoglotov ja nüüd dikteeris ta doktori kirja sisu - milleks oli musta pässiku kuivatamine, peeneks hõõrumine, vees tõmmata laskmine, kurnamine ja joomine, ka palatikaaslastele. /Vk, lk 116) Dr Maslennikov mainis ära ka nn varujad, kes saadavad musta pässikut kohale lunamaksuga ja nõutavad viisteist rubla kilogrammi eest. Kuid see pidavat olema kallis, kuna igas kuus kulub kuus kilo kasekäsna. (Vk, lk 119). Dr Maslennikovi kirjalikuks soovituseks oli ka suitsetamisest loobumine. (Vk, lk 121)

Haigetele saabus viies veebruar.

Vera Korniljevna määras oma ringkäigul Kostoglotovile lisatoitu: kaks muna, kaks klaasi piima ja viiskümmend grammi võid päevas. (Vk, lk 177)

Enne peaarsti külaskäiku kontrolliti patsientide kapid üle. Jelizaveta Anatoljevna leidis Kostoglotovi kapist pruunika vedelikuga täidetud väikese pudelikese. (Vk, lk 179) Kostoglotov hoiatas seltsimeest, et pudeli sisu ei tohi nahale valada, pesemata jättes võib surm saabuda, ega ka nuusutada. Juur pärineb Issõk-Kuli järve äärest ja pandud viina sisse likku. Kostoglotov rääkis oma raviskeemi ka kohe ära. Seltsimees J.A. arvates oli tegu käokingaga. (Vk, lk 180)

Zoja ja Kostogolotov "maandusid" koos hapnikubalooni juurde suid suudluseks sulgema, kuid Zoja rääkis Kostogolotivile, mida need vastastikused süstid, millede teaduslik nimetus on hormoonravi, naistele meessuguhoormoone ja meestele naissuguhormoone arstide arvates vähkidele tegema peaks. Arvati, et hormoonravi abistab metastaaside leviku tõkestamisel, kuid esmalt on vaja patsientide suguvõime maha suruda. Suurtes annustes aga võib naistele habe kasvada ja meestele rinnad. (Vk, lk 191) Libiido pidavat jääma kuid suguiha muutuvat väga nõrgaks ja kaduvat hiljem sootuks. (Vk, lk 192)

Vahepeal on alanud romaani II osa.

Kostogolotov kirjutab siin kirja Uš-Terekis elavale perekond Kadminitele. 3. märtsi 1955 kirjas kallile Jelena Aleksandrovnale ja Nikolai Ivanõtšile kirjutab Oleg oma 5-nädalasest vähktõvekorpuses viibimisest. Kiiritamisseansse on tal päevas 2, kumbki seanss vältab kakskümment minutit, tugevusega 300 röntgenit. Keha protesteerib kiiritusele tunde kestva röntgeni-iiveldusega kuid kasvajast pool pidavat kokku tõmbunud olema. Iivelduse vastu aitavat üle haiglaaia turul käimine - kurgid avitavad. (Vk, lk 230) Ka kirjutas ta, et arst olevat aru saanud, et ta petab sünestrooli süstidega. Varajagamine oli samuti jutuks, kuid seda kodutundega seonduvalt.

Kostogolotov jäi Vegale päikesevannidega vahele ja sai arsti käest kuulda, et kasvajat soojendada ei tohtivat, st Päike on vähihaigetele vastunäidustatud. (vk, lk 255) Vahepeal tegi Vera Gangart Kostoglotovile vereülekande. (Vk, lk 258).

Kostogolotovile ei andnud asu hormoonravi, lihasessisese sünestroolisüstide näol, toimed ja ta liikus Lev Leonidovitši jutule, pärides hormoonide elukestvuse kohta: "Kas süstitud hormoonid kaovad mu kehast? Või jäävad need sinna igaveseks?" (Vk, lk 296) Paraku ei kuulunud elumõtte ei poolt ega vastu arutelud ja suhtlused onkoloogiakliiniku töötajate töökorraldusse, kuid autor on ometi lisanud selle romaani Kostogolotovi ja Lev Leonidovitši dialoogina kasekäsna kaudu. Arst oli teadlik koguni sellest, et Moskvas olla kahesaja kilomeetri raadiuses kõik kasekäsnad ära korjatud. (Vk, lk 298) Lev Leonidovitši oletuste kohaselt võis kasekäsn mõnda kasvajaliiki, näiteks maokasvajaid, mõjutada. (Vk, lk 297)

Algas vähjakeste ränne - lisaks Pavel Nikolajevitšile lubati lahkuda ka Kostogolotovil ja vanemõe Mitra sõnul lastakse vabaks ka kõik küüditatud ja eriasumisele saadetud. (Vk, lk 353)

Vera Korniljevna juhatas Olegi kiiritusravi aparaadiruumi, mida ehtis saja kaheksakümne tuhande voldine röntgenitoru. Ja teada saanud, et Olegil pole kusagil ööbida pakkus öömaja enda juures, sama tegi ka Zoja. (Vk, lk 354-358)

Oleg riietus ja lahkus kaasas Vera Korniljevna sünestroolitableti täht apteegist lunatamiseks, 58[14] rubla kopikatega ja sinna see jäigi. Ühel hetkel plaanis ta Vega juures ööbida. Vantsides ringi jõudis ta Zooparki aga ka sellesse vangistatud loomad meenutasid talle omaena vangistust; sarnaselt oli Olegi arvates meeleheitel ka isakaru, kelle poeg ja naiskaru olid kõrvalpuuris ja ootamatu loomade vabastamine oleks nende saatuse üksnes kohutavamaks muutnud. (VK, lk 384). Lastele ja teistele täiskasvanutele pakkusid puuriloomad vallatut meelelahutust, mis ei olnud mitte alati healoomuline, nii oli ahvipuuri külge riputatud silt: "Siin elanud ahvike jäi ühe külastaja mõttetu julmuse tõttu pimedaks. Kuri inimene puistas reesusmakaagi silmadesse tubakat." (Vk, lk 385) Liikudes edasi märkas ta püütonit ja eefat [15] ja ka tavalisi rästikuid [16]. (VK, lk 385) Vangistatud loomade ja omaenda rusuvate mõtete saatel ("mind on juba inimeste hulgast välja arvatud") liikus Oleg postkontorisse. Siin kirjutas ta kirja Djomkale, soovides, et ta terveks saab ja ikka tubli on. (Vk, lk 401) Kalli Vega ja Mesimumm Zojakese elukohtadesse jäid samuti maha kirjakesed saladuses hoituga ja Oleg ostis ühe pileti Hani-Tausse. (Vk, lk 398)

Vadim kirjutas emale kirja, kus kirjeldas musta pässikut. Vadimil oli juba lapsepõlvest alates jalal suur pigmenteerunud laik olnud, mille pärast ema väga muretsenud ja nii lasknud ta ühel kirurgil ennetava operatsiooni sooritada. (Vk, lk 195) 5. märsti 1955 seisuga oli teada, et Vadimi ema oli nüüdseks käinud nelja kõrge ametiisiku vastuvõtul, kuid kolloidkulda poja raviks tal saada ei õnnestunud, see-eest toonud ta Venemaalt musta pässikut ja leppinud sanitariga kokku, et viimane viib Vadimile ülepäeva tõmmisepurgi. (Vk, lk 235)

Tihe asustatus vähihaigete meeste palatis, rõhus mitmeid neist mõtetega nende elu ülimuslikkusest, nii ka Vadimi: "just tema ellujäämine oleks palju tähtsam kui ükskõik kelle teise hinges püsimine!" (Vk, lk 293) Lõpuks ometi sai kullatelegrammi saaga lõpusirgele, telegramm kulla saabumise kohta kolme tuhande kilomeetri kauguselt.... kuid kaugused pole võrdsed: kas 3000 km saab läbida kiiremini kui 30 cm metastaase, kas kuld jõuab tema kubeme "puhastada". (Vk, lk 345)

Märtsi algul otsisid mõned parteitegelased palatis ajalehtedest vargsi kellegi tähtsa pilte, pole ju võimalik, et alles maeti - nutsid nii "rinnalapsed" kui vanurid ja nüüd teisel surma-aastapäeval ei sõnagi. Kostogolotov mäletas "kellegi tähtsa" surmaaega teisiti, laagris olles räägiti omavahel nii: "Kuulge poisid! Tundub, et Inimsööja on kõngenud...". (Vk, lk 246) Olegile meenutas onkoloogiadispanseri palati eluolu väga vangikongis viibimist. (Vk, lk 314)

Märtsi algus tõi aga palatisse ka uue "vähjakese" Maksim Tšalõi - temal olid maos polüübid vist. (Vk, lk 240) Tema elu, nagu romaanis kirjas, keerles naiste, viina ja äri ümber. Koos Pavel Nikolajevitšiga võeti viina peale tomateid. (Vk, lk 248)

Meespatsientide haiglaelule lisaks saab romaanist lugeda naispatsiendist Asjast. Tema diagnoosiks oli rinnavähk. (Vk, lk 304) Asja libistas end haiglariietes Djomka palatisse. Djoma oli viimane meeshing, kes nägi ja sai suudelda tema kohe-kohe eemaldatavat vähirinda (Vk, lk 306) viimased seksuaalsuse ja ilu värinad enne Jevgenia Ustinovna lauale maabumist.

Vähikorpuse arstid olid nii omavahel vesteldes kindlad, et nad võisid küll diagnoosi panekul eksida, kuid ravitud on ometi õigesti.[17] (Vk, lk 50)

Ljudmilla Afanasjevna Dontsova veendumuse kohaselt, aga see võis kallutatud olla kuna tal endal olid pisteliselt valud mao piirkonnas) on igasugune inimesele tekitatav kahju õigustatud, kui sellega päästetakse tema elu, sest ta kujutas ette, et just elu hoidmine on arstide ülesanne, mis muud see saab olla oli ta ju mitmel korral pannud tähele, et lapseeas kiiritusravi saanud tulid vanemast peast tagasi mitmete tervisekahjustustega. (Vk, lk 73)

Dontsova saatis vajadusel patsientide pereliikmetele telegramme, nii saatis ta ühe ka Vadim Zatsõrko emale, et too poja raviks kolloidkulda hangiks. (Vk, lk 192)

Dontsova liikus eraarsti Dormidont Tihhonovitš Oreštšenkovi väljast tavapärasele vähiteele, esmaspäevahommikune baariumsuspensioon jne, jne. Tema hinnagul oli tal kasvaja mitte maos ega lukutis vaid lävises. (Vk, l 341)

Dontsova lasi seltsimees Pavel Nikolajevitši välja kirjutada, kõrgutades patsiendi rumalust (arstide tegemata töö) - mida ta üldse räägib, kasvajapuhangud alles alustasid oma levikuga ja seda paljudesse näärmetesse, piiranguks on siin vähiprogressiooni kiirus, aasta pärst selgub kas patsiendile jagus elupäevi või ka mitte. (Vk, lk 346)

Jevgenia Ustinovnal, kes töötas siin vanemkirurgina, ei olnud praktiliselt mitte ainumat teisipäeva ega reedet, mil ta poleks naiserindu ära lõiganud.

Zoja töötas Vähikorpuses õena, kuid õppis samaaegselt ka arstiks. Lugedes Kostoglotovi haiguslugu märkas ta, et patsiendile oli reedest alates määratud igapäevaselt lihasesisene süst kahe kuubiku sünestrooliga. (VK, lk 129) Zoja hakkas aru pidama, kas ta peaks Kostoglotovile nende süstide toimete kohta rääkima või mitte. (Vk, lk 188)

Vera oli samuti Kostoglotovi niidi otsa sattunud, st see elukogenud, tõrges inimene oli ka tema mõtteis ja just teda soovis ta murda. Omis mõtteis oleks ta soovinud Olegi ees hormoonravi pärast vabandust paluda, kuid ometi käis hormoonravi üleliidulise intstruktsiooni alusel aga millised teaduspublikatsioonid seda kinnitasid; miks küll tormasid kõik penitsilliiniga ravima kui pole selge milles selle toime õieti seisneski... (Vk, lk 264). Vera Gangartil kihvatas miski, kuuldes naistepalati patsiendi käest Olegi ja Zoja "soojade käte" kommentaari. Oma kiirtusravi haigeid üle vaadates osutas Vera Gangart Vadimi juures aknalaual olevale purgikesele, milles pässikuleotis ja päris haigelt kas too seda kraami ka tarvitab? Endal tal aga usk kasekäsnasse puudus. (Vk, lk 287).

Vähikorpuse arstid olid nii omavahel vesteldes kindlad, et haigega raskeid juhtmeid arutada ei saavat ja seepärast räägiti poolvihjamisi, kaude ja koguni tegelikule vastupidiselt. Nii ei kuulnud haiged arstide suust sõnu "vähk", "sarkoom", "cancer", "carcinoma", ikka üksnes "põletik", "haavand", "gastriit" või "polüübid". (Vk, lk 278) Omavahel arutades aga oli jutul hoopis teine tera: nii ütles Lev Leonidovitš arstide lühinõupidamisel haige Tšalõi kohta järgmist: "Tšalõid ei tarvitse turgutada. Maovähk." (Vk, lk 278)

Ljudmilla Afanasjevna Dontsova kehavalud ei andnud asu ja nii ta liikuski eraarsti praksiseõigusega Dormidont Tihhonovitš Oreštšenkovi poole. (Vk, lk 317) Vestluses Dontsovaga kerkisid esile mitmed teemad. Dormidont Tihhonovitš Oreštšenkovi vaated ravisüsteemile erinesid pisut olemasolevast ravitegelikkusest. Tema arvates võiks kõige olulisemaks tervisefiguuriks olla perearst ja ravi võiks olla isikupärane, ja see nn tasuta ravi ei tähendanud ju tasuta ravi kuivõrd raha liigud riigieelarvest. Raske on arvata kui palju on haige nõus südamliku suhtumise eest maksma. Ja tõepoolest, kõiki üksikasju on vaja selgitada (Vk, lk 325) ja ühtki sümptomit ei tohi maha tõmmata ja tuleks esile kerkimise korraga arvestada. (Vk, lk 322)


Romaani vähihaiged vähktõvest: Jefrem : "Vähk armastab inimesi. Kui ta juba kellestki sõraga kinni napsab, siis jääb nõnda surmani." (Vk, lk 14)

Õige kiiritusdoosi määramine oli vähiravi kõige tähtsam, ohtlikum ja vähem läbiuuritud valdkond. (Vk, lk 37)

Mursalimov, kes oli kugistanud kahe korraga alla purgitäie polüvitamiine, sai arsti ettekirjutuse kohaselt lisaks veel ka C-vitamiini.

Kostogolotov: "Sa oled kollektiivi liige aga kasvaja õgib ainult sind, mitte kogu kollektiivi." (Vk, lk 113)

Romaani tegelased[muuda | muuda lähteteksti]

Onkoloogilised patsiendid
  • Asja - rinnavähiga naispatsient;
  • Azovkin - vähihaige (mao pahaloomuline kasvaja);
  • Djoma - 16-aastane luuvähiga patsient;
  • Jefrem Poddujev - alla 50-aasta vanune vähipatsient, kellel oli Russanoviga tõenäoliselt sama vähktõveliik; romaani autor määras talle lahkamislauale mineku;
  • Oleg Filimonovitš Kostoglotov - Kugistaja. Tema diagnoosiks oli mao pahaloomuline kasvaja; Oleg (sünd 1920) oli romaani toodud 34-aastase ja vallalisena kuid igaveseks sundasundatuna;
  • Pavel Nikolajevitš Russanov - lümfogranulomatoosiga vähihaige;
  • Sibgatov oli krooniline vähihaige, kes põdes luu hiidrakk-kasvajat;
  • Maksim Tšalõi - polüübid maos (teaduslik nimetus maovähk);
  • Vadim Zatsõrko - 26-aastane patsient oli haiglas haiget jalga ravimas, kuid ei põdenud sama haigust kui Djoma, tal oli melanoblastoom (tänapäeval pahaloomuline melanoom);
  • ...
Vähihaigete perekonnaliikmed
  • Avieta - Paveli tütar, õppis ajakirjandust;
  • Boriss Zatsõrko - Vadimi vend;
  • Jura - Paveli vanem poeg;
  • Juri Zatsõrko - Vadimi vend;
  • Lavrenti Pavlovitš, kutsuti Lavrikuks - Paveli noorem poeg, õppis ALMAVÜ-s, et juhilube saada;
  • Kapitolina Matvejevna - Paveli naine;
Onkoloogid ja haiglapersonal
  • doktor Ljudmilla Afanasjevna Dontsova - radioloogiaosakonna juhataja;
  • doktor Vera Korniljeva Gangart - sakslannast kiiritatavate arst;
  • Nelli - seltsimees sanitar;
  • Mita - sakslannast vanemõde;
  • Jevgenia Ustinovna - vanemkirurg, kes eemaldas vähihaigete naispatsientide rindu;
  • Zoja - 23-aastane meditsiinitudeng, töötas vähikorpuses õena;
  • ...
Arstid mujalt
  • Dr Maslennikov – arst, kes oli Kostoglotoviga kirjavahetuses - sisu teatav haiguslik seisund ja metsiku musta pässiku tervistavad toimed;
  • Dr Dormidont Tihhonovitš Oreštšenkov - eraarsti praksiseõigusega, loobus nii kandidaadi- kui ka doktoriväitekirja kaitsmisest.

Solženitsõniga kirjavahetuses, rusus teda lisaks murele oma elutervise pärast ka üksindus - tema abikaasa lasknud ennast temast lahutada ja jätnud vastamata ka tema palvele vähi vastu musta pässikut saata.[18]

Romaani ajakohasus (osaline)[muuda | muuda lähteteksti]

Romaani autor on kirjutanud esteetilise, terava ja südamliku raamatu. Muidugi pole tegemist medistsiiniromaaniga - selles esineb, põhjateemast lähtuvalt, üksikuid meditsiiniajaloo uurijatele seoste loomist abistavaid pildikesi, kuid kuivõrd tegemist on romaaniga ja pole selge milline oli ravitegelikkus 1960ndate aastate meditsiinis, eelkõige Nõukogude Liidu meditsiini mõttes vähktõvest (Eesti NSV võtmes on allpool veidi kirjalikuks saanud), ei saa neid veatult kaasajastada. Meditsiiniterminite kaasajastamine võiks õnnestuda, kuid huvipuuduse tõttu pole seda meie vabariigis teadaolevalt ette võetud, seda enam, et põhilisemad vähiravi sildi all patsientidega läbiviidavad asjatoimetused ("seal hulgas arstide teadlik valetamine") on aktuaalsed ja digitaalsete ravijuhistega sätestatud ka tänapäeval.

Selle põhjused pole selged, kuivõrd vähiteadlikkus pole (ka romaani põhjal) kaasaja arstkonnal, sellega tihedalt seotud teadusharude, vähiuurijate, surnud ja veel elus meditsiinile pühendunud vähipatsientide elusid paremini kohtlema asunud - töötatakse "süsteemis", kuid inim- ja katseloomade elusid arvatakse millegipärast indiviidide surmades. Ainsaks erinevuseks võib pidada asjaolu, et näiteks Eesti Vabariigis on patsiendil omavastutuse raames võimalik nn "vähiravist" loobuda, kuid siin tuleb oma elu armastamisele lisaks arvestada tõearmastuse ja ravisüsteemi ja selle inim-masin- ja kiirgusriistade baasiga - kuid ka see ei päästa indiviidi mitte alati ..., vähihirmu tuleb püüda ületada, vaatamata (ka spets.inimeste pingutustele) vähihirmule on erinevate tegurite toimel välja kujunev vähktõbi suhteliselt väheesinev haigus (Eesti Vähiregistri andmetel oli meie vabariigis vähihaigestumise statistika kohasel 2013. aastal registreeritud 8154 pahaloomulise kasvaja esmasjuhtu; 2017.aasta USA vähistatistika kohaselt on planeeritav inimsuremus 600920[19]; samal ajal nakatus MTO andmetel 2015. aastal maailmas 212 miljonit inimest malaariasse ja malaariasurma suri hinnanguliselt 429000 inimest.[20]

Romaan on inimarmastuse ja -tõe lugu.

Uskumatu, et meditsiinilise vägivalla paljastumine võib panna lehvima meie "inimeste sünnitee surnupealuuga lipu"[21], hästi ehk ei olnud Kesk-Aasia vähihaigete kolmeteistkümnenda korpuse meespatsientide elu, seksuaalsete toimingutega seonduvalt, lahutamatuks osaks nn "Marati pesu", kuid seksuaalsus käib inimeluga kaasas, ja mitte ainult "hormoonideväljal". Pole teada, kas vastab tegelikkusele fertiilses eas nais- ja meespatsientide keemiline kastreerimine ( vastastikune suguhormoonide süstimine ja tabletikorras manustamine vähipatsientidele) (vähiliigist sõltumata) - kurb lugu, siis said nii Russanov, Kostoglotov kui ka Tšalõi hormoonravi, mille toime patsiendi metaboolsete eripärade toimel (viinalembene) võis kordistuda määrades, mida ei oska esmapilgul uuridagi; tõsi küll peale võeti tomateid ja neis leiduvad ühendid, nagu lükopeen[22] jt, võivad mitmete teadusuuringute kohaselt, kaitsta inimrakke ioniseeriva kiirguse toimete eest, aga seda teevad ka viina joomine ja musta pässiku tarvitamine. Käesoleval ajal ollakse seisukohal, et steroidhormoonid võivad mitut liiki neoplasmide teket, nagu eesnäärme-, rinna-, endomeetriumi- ja nahavähk, põhjustada ja nende kasvu igati toetada.

Elustame viivuks südamekasvajaga Proška, kes koju surema saadeti, ravi - see sisaldas ka askorbiinhappe manustamist. C-vitamiin ehk L-askorbiinhape ehk L-askorbaat (ka vitamiin C) on inimeste jaos bioaktiivne essentsiaalne biomikromolekul, tugev hape, ka vesilahustuv vitamiin ja antioksüdant, mis on mikrokogustes igapäevaselt vajalik mitmete organismide paljude füsioloogiliste protsesside normaalseks toimimiseks, seda vajatakse kolesterooli metabolismil, tsütokroom P450 toimimises, neurotransmitterite sünteesis jm.

C-vitamiiniga on 1980-ndatel vähiuuringuid inimestel läbi viidud, kuid neid ei saa, ka mitmete tegurite mitteühildumise tõttu, tänasel päeval kliinilises onkoloogias rakendada. Tõenäoliselt parendab aine veenisisene manustamine osadel vähipatsientidel enesetunnet ja pikendab elulemust; kuid suukaudsel manustamisel mitte. C-vitamiini toimeid vähirakkudele ei teata, arvatakse et see modulleerib immuunvastuseid ja võib takistada vähirakkude paljunemist.[23] Ühe uuringu kohaselt (avaldatud 2017) on C-vitamiin inimese tüvirakkudele toksiline ja võib neid isegi surma saata.[24]

"Ja nüüd, viivuks, pahaloomulise melanoomiga Vadim Zatsõrko - tema töötasu romaanis küll ei mainitud aga seome ta haigestumisele eelnenud sissetulekud täna EV-s kehtiva miinimumpalgaga (470 eurot), jällegi korraks ja määrame talle justkui elulemuse pikendamiseks kaasaegse ipilimumaabiinfusiooni kuuri, mille maksumus meie vabariigis võib ulatuda 160 000 euroni. See "elustamine" on vajalik "süsteemi visualiseerimiseks". Ka siin jääb romaanis kirjutatu kehtima, ka tänapäeval ei teata, mida täpselt teevad kõik need meditsiinilised sekkumised inimorganismile, organismi kaitsejõududele (VK, lk 47), arvatakse, et meie ipilimumaab avaldab toimeid T-rakkude (tüümusest) osistele ja muudab nende talitlust immunosupressiooni suunas. Inimestel (nagu teistelgi imetajatel) reguleerib normaalset immuunvastust ja immunosupressiooni lümfoid(-immuun)süsteem. Immunosupressioon on kaasaegsete teooriate kohaselt seisund, mis avaldab soodsaid toimeid "vähjakeste rändele", selle täpseid mehhanisme ei teata, arvatakse, et vähipatsiendi organismi immunosupressioonis on oluline roll ka vähioperatsioonide ajal kasutatavatel opioididel, analgeetikumidel, vereülekannetel, vähivalul, operatsioonil endal, vähiga seotud depressioonil ja operatsiooni käigus organismi laialikandunud vähirakkudel. Ja nagu tõdes romaanis Vera Kangert vähihaigetel tuleb eemalduda päikesevannidest - Päikesest lähtuv ultraviolettkiirgus käivitab kehas immunosupressiooni – käitudes immunosupressandina[25]

Nõustumine Kostoglotoviga on individuaalne, kuid kasvava inimese, inimese ja/või ka patsiendi "tõega koormamine", kasvõi vähktõve osas, nagu tunnistas Kostoglotov on vastuoluline konstruktsioon, kuna täna (2017 versus romaan 1960ndad) ei tea ka vähiuurijad, vähiarstid jpt arstid, tavainimesed, ravimitöösturid, teadlased jpt, mis vähk on: kas tegemist võib olla iseseisva eluvormiga (Peter Duisberg)?[26]

Eesti keeles[muuda | muuda lähteteksti]

  • Aleksandr Solženitsõn. "Vähikoprus" (romaan). Inglise keelest tõlkinud Matti Piirimaa. Ersen, Tallinn 2000
  • "Vähikoprus" (romaan). Inglise keelest tõlkinud Matti Piirimaa. Tallinn 2007. Sari Eesti Päevalehe romaaniklassika, nr 21

Võõrkeeltes (osaline)[muuda | muuda lähteteksti]

  • Alexander Solschenizyn. "Krebsstation" (Buch 1; der zweite Teil soll 1969 erscheinen). Hermann Luchterhand Verlag, Neuwied; 418 lk; 18 Mark

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Der Spiegel, SCHRIFTSTELLER / SOLSCHENIZYN Am Schnittpunkt, 28.10.1968, veebiversioon (vaadatud 8. augustil 2017) saksa keeles
  2. Tanja Walenski, M.A., Gegendiskurse vom Großen Bruder Die Beziehungen des‚ Literatursystems DDR‘ zur Sowjetunion 1961-1989, Erlangung des Doktorgrades der Philosophie des Fachbereichs Germanistik der Justus-Liebig-Universität Gießen, lk 101, 2006, Berliin, veebiversioon (vaadatud 20. augustil 2017) saksa keeles
  3. Aleksandr Solženitsõn (1918-2008), veebiversioon (vaadatud 8. augustil 2017)
  4. Jossif Stalini surmapäeval 5. märtsil 1953 vabastati Jekibastuzi laagrist vang nr 232., et saata ta "igaveseks ajaks" Kok-Tereki külla Kasahstanis.
  5. [http://www.maria-online.com/books/article.php?lg=de&q=Alexander_Solschenizyn Alexander Solschenizyn Solschenizyn], veebiversioon (vaadatud 8. augustil 2017)saksa keeles
  6. Andres Soosaar, VANGIKONGIST JA PALATIST LÄHTUNUD MEDITSIINIEETIKA, veebiversioon (vaadatud 9. augustil 2017)
  7. Patricia Blake, A Diseased Body Politic, The New York Times, 27. oktoober 1968, Raamatututvustus, veebiversioon (vaadatud 6. augustil 2017) inglise keeles
  8. Susan Sontag, Illness as Metaphor, lk 82-83, 1978, veebiversioon (vaadatud 6. augustil 2017) inglise keeles
  9. BBC, Obituary: Alexander Solzhenitsyn, 3. august 2008, veebiversioon (vaadatud 6. augustil 2008) inglise keeles
  10. Heinrich Böll/Heinrich Vormweg – Ein Gespräch über die Literatur der Sowjetunion. Lindemann, G. (Hg.): Sowjetliteratur heute. München 1979, S. 15.
  11. Lümfogranulomatoosi tänapäevane nimetus Hodgkini lümfoom.
  12. Märkus: ilmselt mõeldud lümfoid- immuunsüsteemi- 64ndal leheküljel on juttu sellest kuidas haiged kuulasid tundide kaupa onkoloogiadispanseri trepil ühe patsiendi loenguid sellest, kuidas immuunüsteemi keskne elund, kahesagaraline harkelund klimpi tõmbub ja kiiritatud kohtadele üha tihedamalt arme tekib. (Vk, lk 64)
  13. Märkus: Sünestrool on ravimi tootenimi, ravimi geneeriline nimetus on dienestrool, mis kuulub sünteetiliste östrogeenide (sünteetiline naissuguhormoon) hulka.
  14. Tõlkija märkus: vihje kurikuulsale Vene SFNV (ka Vene NFSV) Kriminaalkoodeksi § 58
  15. (võib olla harilik eefa
  16. (võib olla harilik rästik)
  17. Märkus: 1946. aastal olid vähiravi aluseks ENSV-s Üleliidulise Meditsiiniteaduste Akadeemia Onkoloogiainstituudi paremad arusaamad. Indrek Oro, "Onkoloogiakeskuse 60 tegevusaastat"
  18. [1], veebiversioon (vaadatud 20. augustil 2017) saksa keeles
  19. Rebecca L. Siegel MPH, Kimberly D. Miller MPH, Ahmedin Jemal DVM, PhD, Cancer statistics, 2017, 5. jaanuar 2017, DOI: 10.3322/caac.21387, veebiversioon (vaadatud 27. augustil 2017) inglise keeles
  20. The world Malaria Report, Fact Sheet: World Malaria Report 2016, 13. detsember 2016, veebiversioon (vaadatud 27. augustil 2017) inglise keeles
  21. Andres Soosaar, Vangikongist ja palatist lähtunud meditsiinieetika MEDITSIINIEETIKA
  22. Kazim Sahin, Shakir Ali, Nurhan Sahin, Cemal Orhan ja Omer Kucuk, "Natural Products and Cancer Drug Discovery", Chapter 5. Lycopene: Multitargeted Applications in Cancer Therapy, 5. juuli 2017. CC BY 3.0 license. ©, veebiversioon (vaadatud 28. augustil 2017) inglise keeles
  23. Wang-Jae Lee, The Prospects of Vitamin C in Cancer Therapy, Immune Netw. oktoober 2009 ; 9(5): 147–152. doi: 10.4110/in.2009.9.5.147, PMCID: PMC2816948, veebiversioon (vaadatud 26. augustil 2017) inglise keeles
  24. Antibiotics and vitamin C could kill cancer cells, 12. juuni 2017, veebiversioon (vaadatud 11. augustil 2017) inglise keeles
  25. Schwarz T., Mechanisms of UV-induced immunosuppression. Lühikokkuvõte., Keio J Med. detsember 2005 ;54(4):165-71., veebiversioon (vaadatud 05.07.2014) (inglise keeles)
  26. Piret Pappel, Kas kasvaja on uus eluvorm?, 28.07.2011, veebiversioon (vaadatud 27. augustil 2017)

Märkused[muuda | muuda lähteteksti]

[1]

Välisallikad[muuda | muuda lähteteksti]

1960ndad aastad meditsiinis[muuda | muuda lähteteksti]

Nõukogude Eesti meditsiin vähktõvest

Vähktõveks nimetatakse pahaloomulise kasvaja ehk vähi poolt põhjustatud haiguslikke muutuseid organismis. Pahaloomulised kasvajad võivad hakata arenema kõikides kudedes ja organismi surma põhjustada.

Vähktõbi ei ole nakkav, pärilik ega teki järsku, vaid areneb järk-järgult eelnevate krooniliste haiguslike protsesside kulgedes, näiteks maohaavand, rinnanääme healoomuline kasvaja, emakasuudme erosioon, krooniline bronhiit, maksatsirroos jt. Healoomulised kasvajad kujutavad endast pahaloomuliste kasvajate eeljärku (vähieelsed seisundid), kuid mitte kõik vähieelsed protsessid ei arene vähiks.

Vähktõve etioloogia

Pahaloomuliste kasvajate tekkepõhjused pole selged, kuid üldiselt peetakse õigeks, et niihästi keemilised, füüsikalised ning ka bioloogilised tegurid muudavad teatavatel tingmisutel mõnede tundlikumate rakkude pärilikke omadusi selliselt, et need rakud hakkavad kiiresti poolduma, ei valmi normaalselt ega allu organismisisesele regulatsioonile, nagu immunoloogiline kontroll, neuraalne ja hormonaalne mõju). Selliselt moodustunud (parasiitlikud) rakud paljunevad pidevalt edasi ja muutuvad valiku teel järjest pahaloomulisemaks (kasvaja progressioon).

Kindlalt on tuvastatud vähiteke inimestel ja katseloomadel teatavate vähkitekitavate ainete toimel. Hormoone tuleb käsitada kui mõnel juhul vähiteket soodustavaid bioloogiliselt aktiivseid ühendeid. Mõned hormoonid, näiteks östrogeenid, toimivad suurtes annustes teatavates tingimustes kantserogeensete ainetena.

Vähktõve teooria

Viirusteooria pooldajate arvates põhjustab vähki teatav nakkusalge. See submikroskoopiline alge ühineb rakkudes pärilikke omadusi edasiandva ainega ja muudab raku pahaloomuliseks ja nii saab alguse vähiteke. Siiani on loomade, kuid mitte inimeste, hea- ja pahaloomuliste kasvajate juurest eraldatud mõnikümmend viirust.

Vähktõve vormid

Olenevalt vähitekke paikmest elundis, eristatakse maovähki, kopsuvähki, emakavähki, rinnanäärmevähki jne.

Vähktõve tunnused

Vähktõve tunnused on väga erinevad ja sõltuvad vähikolde asukohast, nii näiteks esinevad maovähi puhul seedehäired, ebamugavustunne, isutus, hiljem võivad lisanduda iiveldus, oksendamine, verejooks, valud ülakõhus, nõrkus, kõhnumine jt. tunnused.

Vähtõve diagnoosimine

Vähi diagnoosimisel on tähtis põhjalik küsitlus ja üldine kliiniline uurimine. Uurimismeetoditeks on peale laboratoorsete (biokeemiliste) meetodite olulised ka õõneselundite sisemuse vaatlus (endoskoopia), röntgenoloogiline uurimine (kaasa arvatud tomograafia ja bronhograafia), tsütoloogiline ja patohistoloogiline (operatsioonimaterjali või proovitükikeste) uurimine.

Vähktõve ravimine

Vähktõve ravi oleneb nii kasvaja asukohast kui haiguse staadiumist. Kombineeritud ravi koosneb kirurgilisest ravist (kasvajakolde ja selle metastaaside eemaldamine), kiiritusravist (röntgenikiired, raadiumi ja radioaktiivsete isotoopide kiirgus), kemoteraapia ja hormoonravi.

Teadlased olid tollal kindlad, et emakakaelavähk on lõplikult likvideeritav, kui vaid kõik naised vanuses üle 35 aasta laseksid end 2 korda aastas spetsialistil läbi vaadata ja vajaduse korral end raviksid (Eesti vähistatistika kohaselt registreeriti vabariigis 1965. aastal 3 140 pahaloomulise kasvaja esmasjuhtu; Rahvusvahelise vähistatistika 2012 kohaset on emakakaelavähi esinemissagedus arenenud maades 100 000 kohta 9,9 ja suremusmäär 3,3 ning arengumaades 15,7 ja suremusmäär 8,3[2])

Vähivastane võitlus

Vähivastane võitlus Nõukogude Liidus on organiseeritud riikliku tervishoiuorganisatsiooni alusel. Iseäranis pärast Suurt Isamaasõda on välja arendatud onkoloogiadispanserite, onkoloogiakabinettide ja vähiuurimisinstrituutide tihe võrk, mis võimaldab ravitud haiged ja vähikahtlased haiged pideva järelevalve alla võtta.

Eesti NSV-s oli kaks onkoloogiadispanserit:

Rajoonikeskustes oli 4 onloloogiaosakonda ja 12 onkoloogiakabinetti.

Välisallikad[muuda | muuda lähteteksti]

  • H. Jänes, H. Kahn, H. Roots, "Tervise ABC", Kirjastus Valgus, Tallinn, lk 607-610, 1970, trükiarv 40 000, hind rbl. 1.85
  • Andres Soosaar, Vangikongist ja palatist lähtunud meditsiinieetika MEDITSIINIEETIKA: "Kostoglotov jõuab 13. korpusesse väga raskes, kui mitte lootusetus olukorras ja lahkub romaani lõpulehekülgedel sealt nii füüsiliselt ning ka vaimselt tervenemise teele asununa, st oma senistest vaevadest vabaks saanuna, oma igavese asumise paika kuskil kaugel Kasahstani stepis, et alustada uut ja seekord tõeliselt inimlikku elu." "Vähikoprus", lk 67: raviarst Kostoglotovile: "Teil pole mingit paranemist loota! Teie.... surete! Teie kasvaja on üks ohtlikumaid vähktõveliike! Eelkõige seetõttu, et selline väärmoodustis areneb väga kiiresti ja on eriti halvaloomuline, see tähendab, annab väga kiiresti metastaase. Haigete suremus oli alles hiljuti üheksakümmend viis protsenti." Vähikorpusest väljakirjutamiseks oli mitmeid põhjuseid (neist mitmed olid romaanis ka nimetatud), üheks neist oli vähisurmade statistiliste näitajate parendamine. Otsest kirjalikku tõendusmaterjali, selle kohta, et Kostoglotov vabastati tervenemise tõttu teoses ei kohta. Vabanemisjärgsed loomaaia-ja kaubamaja külastused, kus ostetud triikraud mehe väsimuseni ära kurnas ei indikeeri ei füüsilist ega vaimset tervenemist.
  • Estimated Incidence and Mortality Rates* by Sex, Cancer Site, and Level of Economic Development, 2012, American Cancer Society, Inc., Surveillance Research, 2015, lk 7, veebiversioon (vaadatud 10. augustil 2017) inglise keeles