Kasutaja:Mariina/materjal0

• Words don't come easy (Let's GoMusic Remix) 2017

 Pikemalt artiklis Vikipeedia:Üldine arutelu#Kasutaja:Mariina.

 Pikemalt artiklis Kasutaja:Mariina/materjal.

 Pikemalt artiklis Kasutaja:Mariina/materjal1.

 Pikemalt artiklis Kasutaja:Mariina/materjal2.

 Pikemalt artiklis Kasutaja:Mariina/materjal3.

 Pikemalt artiklis Kasutaja:Mariina/materjal4....

"Words"
F. R. Davidi singel albumilt "Words"
B-pool	"When the Sun Goes Down" (või "Rocker Blues")
Välja antud	1982
Formaat	7", 12" maxi
Pikkus	3:31
Plaadifirma	Carrere
Autor	Robert Fitoussi (muusika), Marty Kupersmith & Louis S. Yaguda (sõnad)
Produtsent	Frédéric Leibovitz
F. R. Davidi singlite kronoloogia
"Words" (1982) "I Need You" (1983)

"Words" (ka "Words (Don't Come Easy)") on Tuneesia päritolu Prantsuse muusiku F. R. Davidi komponeeritud ja esitatud laul, mis anti välja singli ja muusikavideona.

"Words" avaldati 1981. aasta lõpus Prantsusmaal ja Monacos, hiljem mujal Euroopas. 1983. avaldati laul USA-s ja Suurbritannias.

1982 muutus "Words" Euroopas lauluhitiks, olles esikohalaul Saksamaal, Šveits, Rootsis, Austrias ja Norras ja Lõuna-Aafrika Vabariigis.

Laulu on kaverdanud näiteks Mary Roos (pealkirjaga "Zeit"), Daliah Lavi (pealkirjaga "Mut"), The Tremeloes, Penny McLean ja Soraya Arnelas.

• "Words" YouTube'i muusikavideo
• "Words" laulu sõnad

Kategooria:1982. aasta singlid

"Starboy"
The Weeknd f Daft Punk singel albumilt Starboy
Välja antud	22. septembril 2016
Formaat	CD; digitaalselt allalaetav
Salvestatud	2016
Stiil	R&B
Pikkus	3:50
Plaadifirma	XO,Republic
Autor	Abel Tesfaye,Guy-Manuel de Homem-Christo, Thomas Bangalter, Martin McKinney, Henry Walter, Jason Quenneville
Produtsent	Daft Punk, Cirkut, Doc McKinney

"Starboy" on kanada laulja The Weekndi salvestatud ja esitatud laul samanimeliselt stuudioalbumilt. "Starboy" on saadaval allalaetava faili, CD, ja muusikavideona.

Track listing

Nr	Pealkiri	Pikkus
1.	"Starboy" (Kygo remix)	4:04

Nr	Pealkiri	Pikkus
1.	"Starboy" (explicit)	3:50
2.	"Starboy" (clean)	3:50
Kogupikkus:		7:40

"Starboy" muusikavideol võib näha mitut maailma kõige hinnalisemaks peetavat luksusautot; laulus ka lauldud:

“

Pull off in that Roadster SV/ Pockets overweight, getting hefty. [....] No competition, I don't really listen/ I'm in the blue Mulsanne bumping New Edition. [...] I'm trying to put you in the worst mood/ P1 cleaner than your church shoes.

”

Muusikavideo lõpus on filmitud Weeknd'i sõitmas isikliku McLaren P1-ga.

• "Starboy"YouTube'i muusikavideo
• "Starboy" laulusõnad

Kategooria:2016. aasta laulud Kategooria:2016. aasta singlid

Lapseea aktiivsus- ja tähelepanuhäire

Aktiivsus- ja tähelepanuhäire ehk ATH ehk tähelepanu- ja hüperaktiivsushäire ehk tähelepanu puudulikkuse ja hüperaktiivsuse häire ehk tähelepanudefitsiidiga aktiivsushäire (inglise keeles Attention deficit hyperactivity disorder; ADHD; ladina keeles perturbatio activitatis et attentionis) on termin millega osutatakse laste väga erinevat tüüpi käitumisaktidele. Aktiivsus- ja tähelepanuhäire võib olla ka kliiniline diagnoos.

Laste aktiivsus- ja tähelepanuhäire etioloogia ja patogenees ei ole käesoleval ajal selged, tegu võib olla geneetilise häirega. Selge ei ole ka see millise teadusharu esindajate mudelite rakendamine oleks kooskõlas nii indiviidi eakohaste käitumisaktide, kui nende vastu rakendatavate meetmete eetilisuse ja lapse organismi mittekahjustamise printsiipide (Primum est non nocere), näiteks ravi psühhostimulantidega, mis võib lapsindiviidile letaalseks osutuda aga ka lapse isikuautonoomia võimega.

Levinud on mitmed 'konstruktsioonid':

• lapseea ATH kui meditsiiniline diagnoos, millel käesoleval ajal puudub neuroloogiline aluspõhi;
• lapseea ATH kui psühhiaatriline häire, millega tähistatakse lapse sotsiaalse keskkonna hinnanguid tema käitumisaktidele;
• lapseea ATH kui geneetiline häire jmt.

Laste ATHna mõistetakse paljude poolt lapseea kroonilist arenguhäiret, mis kandub üle täiskasvanuikka. Laste aktiivsus- ja tähelepanuhäire kokkuleppeline definitsioon puudub, nii näiteks mõeldakse selle all Suurbritannias viha ja agressiooni häiret.

Laste ATH on Individuals with Disabilities Education Act (IDEA [PL-101-476]) kohaselt puue ja ATHga lapsed võivad kvalifitseeruda arenguliste ja hariduslike erivajadustega laste õppele ja kasvatusele ettenähtud teenuste saajateks.

Lapseea ATHd peetakse erinevates haiguste klassifikatsioonides kliiniliseks diagnoosiks (arsti sõnaline diagnoos) ja selle peamisteks diagnostilisteks kriteeriumiteks RHK-10 ja DSM-IV järgi on hüperaktiivsus, tähelepanuhäire ja impulsiivsus ja nende avaldumine enne kooliiga (DSM-V-s enne 12- eluaastat).

RHK-10-s kannab 'sümptomite kolmik' nimetust hüperkineetilised häired ja DSM-IV-s aktiivsus-ja tähelepanuhäire.

Kui kasutatakse kliinilist uurimist ja järgitakse rangelt diagnostilisi kriteeriume on ATH esinemissageduseks umbes 1-2%.

Viimasel ajal on varem harilikult lastel kirjeldatud tähelepanupuudulikkuse/hüperaktiivsuse häiret (cADHD) hakatud diagnoosima ka täiskasvanutel (aADHD). ATH diagnoosiga lastest 30-l kuni 70-l protsendil avalduvad haiguse sümptomid ka nooruki- ja täiskasvanueas (Bellak & Black, 1992 viidanud Oyebode 2013; Barkley, Fischer, Edelbrock, & Smallish, 1990; Biederman jt, 1996; Gittelman, Mannuzza, Shenker, & Bonagura, 1985; Greenberg, 1994 ja Hunt, 1997; Klein & Mannuzza, 1991; Mannuzza jt, 1991; Mannuzza, Klein, Bessler, Malloy, & Hynes, 1993; Spencer, Biederman, Wilens, & Faraone, 1998 viidanud Riccio jt). Nooruki- või täiskasvanueas võib ette tulla ka ATH sümptomite teesklemist ja/või fabritseerimist neuropsühholoogilistes testides, selle põhjused pole alati selged. Arvatakse, et osaliselt võib olla tegu vähese teadlikkuse ja teisalt jälle tahtliku pettuse ja/või simuleerimisega (malingering), et saada soodustusi või ka soodsaid ravimeid vms.

Harva esinevat, erinevad põhjused, laste deviantset käitumist liigse üliaktiivsuse, puuduliku tähelepanu ja impulsiivsuse näol on kirjeldatud läbi mitme möödunud sajandi.

Lapseea ATH kontseptsiooni on saatnud vaidlused juba aastakümneid mitmete tunnustatud teadlaste, ekspertide jt meelest võib tegu olla:

• geenide ja keskkonna vastastikuse toimega;
• inimeste mitmekesisusega, kaasasündinud bioloogilise vajadusega üksteisega iga päev jõuliselt rough-and-tumble (Rough and tumble play mängida. ATHga sarnanevat käitumist on täheldatud paljude seltsinguliste loomade järglastel (Panksepp, 1998);
• pettusega, sest ATH pole ei häire, haigus, sündroom ega aju keemilise tasakaalutusega (neuroloog Fred A. Baughman);

 Pikemalt artiklis ATH vaidlused.

Aktiivsus-ja tähelepanuhäire kontseptsiooni ajaloost

 Pikemalt artiklis Aktiivsus-ja tähelepanuhäire ajaloost.

Lapseea ATH kliinilised kirjeldused, selle aluseks olevad kontseptsioonid ja väärtalitluse nomenklatuur on aja jooksul muutunud. Kuid mitmed ajaloolised kas osaliselt või täielikult kaasaegse sümptomaatikaga sarnanevate patsientide käitumise kirjeldused sobivad paljude autorite arvates ka kaasaegsete ATH diagnostiliste kriteeriumitega (Lange, Reichl jt, 2010). ATH ajaloo all on käsitletud ATH kui võimaliku haigusliku seisundi valikulist kronoloogiat nii arstide, psühholoogide, hulluarstide jmt medistiinihuviliste vaatenurgast lähtuvalt.

Mitmete allikate alusel võis ATH sümptomeid ja nende vastu suunatud ravi kirjeldada juba 493. eKr - Hippokrates Kosilt pani kirja tähelepanekud 'vere elementide tasakaalutuse' seisundi, mida iseloomustasid tajukogemuste kiirenenud vastus ja püsimatus, kohta.

Valik 18. - 20. sajandi autorite poolt meditsiiniteemalistes raamatutes ja haiguslugudes kirjeldatud tähelepanematuse või hüperaktiivsuse sümptomitele viitavaid häireid, mis meenutavad kaasaegset ATH kontseptsiooni.

Aasta	Autor	Ingliskeelne termin	Eestikeelne tõlge	Allikad
1775	Adam Weikard	“Attentio volubilis”		Antshel & Barkley (2011); Barkley (2006), viidanud Sparrow ja Erhardt, 2014; Martinez-Badía&Jose Martinez-Raga, 2015; Russell A. Barkley, 2015
1798	Alexander Crichton	‘Mental Restlessness’	'vaimne rahutus'	Klaus W. Lange jt 2010, Antshel & Barkley (2011); Barkley (2006), viidanud Sparrow ja Erhardt, 2014; Martinez-Badía&Jose Martinez-Raga, 2015; Russell A. Barkley, 2015
1809	John Haslam	‘Observations on Madness and Melancholy’		Russell A. Barkley, 2015
1812	Benjamin Rush	‘A syndrome involving inability to focus attention’	'tähelepanu fokuseerimise võimetuse sündroom'	Martinez-Badía&Jose Martinez-Raga, 2015; Russell A. Barkley, 2015
1845	Heinrich Hoffmann	‘Hyperkinetic Syndrome’	'hüperkineetiline sündroom'	Klaus W. Lange jt, 2010; Antshel & Barkley (2011); Barkley (2006), viidanud Sparrow ja Erhardt, 2014; Martinez-Badía&Jose Martinez-Raga, 2015; Russell A. Barkley, 2015
1848	Charles West	‘The nervous child‘	'närviline laps'	Martinez-Badía&Jose Martinez-Raga, 2015
1859	Heinrich Neumann	‘Hypermetamorphosis‘	'hüpermetamorfoos'	Martinez-Badía&Jose Martinez-Raga, 2015
1885	Désiré-Magloire Bourneville	‘Mental instability‘	'vaimne ebastabiilsus'	Martinez-Badía&Jose Martinez-Raga, 2015; Russell A. Barkley, 2015
1892	Thomas Clifford Albutt	‘Unstable nervous system‘	'ebastabiilne närvisüsteem'	Martinez-Badía&Jose Martinez-Raga, 2015
1899	Thomas Smith Clouston	‘Simple hyperexcitability‘	'kerge ülierutuvus'	Martinez-Badía&Jose Martinez-Raga, 2015; Russell A. Barkley, 2015
1902	George Frederic Still	‘Deficits in Moral Character’	'moraalse karakteri puudujäägid'
1908	Alfred F. Tredgold	‘Minimal Brain Damage’	'minimaalne ajukahjustus'	Conners 2015; Klaus W. Lange jt, 2010
1913	Stein	‘Partial Moral Dementia’	'osaline moraalne dementsus'
1917	Franklin G. Ebaugh (1923)	‘Post-encephalitis behavioural disorders’	'entsefaliidijärgsed käitumishäired'	Klaus W. Lange jt, 2010
1931	Winnicott	‘Hyperkinetic child’	'hüperkineetiline laps'
1934	Franz Kramer ja Hans Pollnow	‘Hyperkinetic Disease’	'hüperkineetiline haigus'	Klaus W. Lange jt, 2010
1940		‘Minimal Brain Damage’	'minimaalne ajukahjustus'	Conners 2015 ;Thomas J. Spencer jt, 2007
1957		‘‘Hyperkinetic’ Impulse Disorder / Behaviour Syndrome’		Antshel & Barkley (2011); Barkley (2006), viidanud Sparrow ja Erhardt, 2014
1960ndad	Sam Clements, John Peters jt	‘Minimal Brain Dysfunction’	minimaalne aju düsfunktsioonihäire	J.Liivamägi, 2008; Klaus W. Lange jt, 2010; Conners 2015;
1968	DSM-II	‘Hyperkinetic Reaction of Childhood’	'lapseea hüperkineetilised reaktsioonid'	Thomas J. Spencer jt, 2007
1972	Virginia I. Douglas jt		tähelepanudefitsiidi uuringud	Michael Fitzgerald jt 2007, J.Liivamägi, 2008; Antshel & Barkley (2011); Barkley (2006), viidanud Sparrow ja Erhardt, 2014; Russell A. Barkley, 2015
1977	RHK-9	‘Hyperkinetic Syndrome of Childhood’	'lapseea hüperkineetiline sündroom'
1980	DSM-III	‘Attention Deficit Disorder’ (ADD)	'tähelepanu puudulikkuse häire'	Klaus W. Lange jt, 2010; Antshel & Barkley (2011); Barkley (2006), viidanud Sparrow ja Erhardt, 2014
1986	Gilbert&Gilbert	‘Deficits in attention, motor control, and perception’ (DAMP)
1987	DSM-IV - alatüübid eemaldatud	‘Attention deficit/hyperactivity disorder’ (AD/HD)	tähelepanudefitsiidiga aktiivsushäire	Klaus W. Lange jt, 2010; Antshel & Barkley (2011); Barkley (2006), viidanud Sparrow ja Erhardt, 2014;

1700

Barkley & Peters'i (2012) arvates on ATH ajalugu veel kirjutamisel ja selle häire kirjelduse võib leida Melchior Adam Weikard'i töödes.

Weikard kirjeldas täiskasvanuid ja lapsi kes olid tähelepanematud, püsimatud, üliaktiivsed, impulsiivsed ja nende tähelepanu hajus kergesti. Weikard'i meelest oli häire halva kasvatuse tulemus aga tegu võis olla ka bioloogilise eelsoodumusega. Raviks pakkus ta hapupiima, taimseid ekstrakte, hobuse seljas ratsutamist, raskete juhtumite korral eraldamist.

Melchior Adam Weikard oli saksa arst ja filosoof. 1784. aastal jättis ta oma naise ja lapse ja kolis Peterburi, kus oli tegev Katariina II õukonnarsti, hiljem riiginõunikuna.

Mitmete teiste autorite arvates kirjeldas esimesena ATH- kriteeriumitele vastavat häiret Alexander Crichton 1798. aastal. Crichton oli šoti arst, kes sündis 1763. aastal Edinburgis. Meditsiinidoktori kraadi omandas ta Leideni Ülikoolist (Palmer ja Finger 2001; Tansey 1984; viidanud Lange jt 2010). Crichton praktiseeris mitmete linnade, nagu Pariis, Stuttgart ja Viin, haiglates (Tansey 1984; viidanud Lange jt 2010). Oma kliinilise praktika jooksul vaatles Crichton mitmeid vaimuhaigusjuhtumeid ja tal tekkis huvi vaimuhaiguste vastu (Palmer ja Finger 2001). 1798. aastal avaldas ta uurimuse “An inquiry into the nature and origin of mental derangement: comprehending a concise system of the physiology and pathology of the human mind and a history of the passions and their effects”. Selles töös kajastuvad Crichtoni vaatlused kliiniliste vaimuhaigusjuhtumite kohta (Palmer ja Finger 2001; viidanud Lange jt 2010).

Crichton kirjeldas kahte tüüpi tähelepanuhäireid. Esimene oli tähelepanu hajumise häire (a disorder of distractability), tähelepanu varieeruvus või püsimatus ja keskendumise puudumine. Teine häire oli seotud tähelepanu 'jõuetusega' (the disorder of diminisched power or energy of attention), mida tänapäeval seostatakse loiu kognitiivse kiirusega (sluggish cognitive tempo).

1800

1809. aastal kirjeldas inglise apteeker, arst ja meditsiiniteemaliste raamatute autor John Haslam (1764–1844) oma raamatus “Observations on madness and melancholy : including practical remarks on those diseases ; together with cases: and an account of the morbid appearances on dissection” (Haslam, lk 197-206, 1809) tema juurde toodud 10-aastase poisi haigusjuhtumit, mis võis olla ATH - poiss käitus kontrollimatult, impulsiivselt: ‘‘the creature of volition and the terror of the family’; oli hellitatud ja üleannetu; tal oli soodumus asju lõhkuda ja vastanduda, nii kodus kui koolis; julm loomade vastu ja piiratud tähelepanuga.

Kolm aastat hiljem, 1812. aastal avaldas ameerika arst, poliitik, reformija ja koolitaja Benjamin Rush (1745–1813), kes oli ka Ameerika Ühendriikidele asutajate hulgas ja kirjutas alla Ameerika Ühendriikide iseseisvusdeklaratsioonile, raamatu “Medical inquiries and observations, upon the diseases of the mind”. Selles kirjeldas Rush 'tähelepanu fokuseerimise võimetuse sündroomi' (“a syndrome involving inability to focus attention”) ja lisas kontrollimatute laste ja täiskasvanute vaatluste kirjeldused. Teda peetakse Ameerika psühhiaatria rajajaks. Rush pooldas küll elavhõbeda preparaatide manustamist vaiumuhaigetele, kuid kinnisidumist ja sundi mitte.

1844. aastal kirjutas ja illustreeris saksa arst Heinrich Hoffmann (1809–1894) mitmeid lastelugusid, nende hulgas ka “Fidgety Phil”'i (“Zappelphilipp”). Hoffmann sündis 1809. aastal Maini-äärses Frankfurdis ja õppis arstiteadust aastatel 1829–1832 Heidelbergi Ülikoolis, aastatel 1832–1833 Halle Ülikoolis ja seejärel Pariisis (Herzog jt 1995) 1835. aastal hakkas ta Maini-äärses Frankfurdis perearstiks ja akušööriks. 1851. aastal asus ta tööle Frankfurdi vaimu-ja epilepsiahaigete institutsioonis (“Anstalt für Irre und Epileptische”). Temast sai psühhiaater (Herzog jt 1995). 1861. aastal asutas ta Frankfurdis uue haigla, mille juhina ta töötas kuni pensionile minekuni 1888. aastal (Herzog jt 1995; Thome ja Jacobs 2004). Mõnede autorite meelest on nimetatud lastelugudesse “Johnny Look-in-the-air” ja “Fidgety Phil” kirjutatus tuvastatavad ATH varajased kirjeldused (Burd ja Kerbeshian 1988; Köpf 2006; Thome ja Jacobs 2004): väga impulsiivne ja rahutu laps 'Fidgety Phil' ja väga tähhelepanematu, unistav laps 'Johnny Head-in-Air'. (Barkley, 2015)

J. Martinez-Badía ja J. Martinez-Raga on ATH ajalukku lisanud ka saksa hulluarsti Heinrich Wilhelm Neumanni (17. jaanuar 1814 - 14. oktoober 1884 Breslau), kes oma 1859. aastal avaldatud teoses Lehrbuch der Psychiatrie. olevat kasutanud terminit Hypermetamorphose tähelepanematuse ja hüperaktiivusega seonduvalt. See seos on teiste autorite poolt loetletud psühhiaatrite vaatlusandmete tõlgenduste ja ATH ajalukku lisamisega võrreldes pisut problemaatilisem. Nimelt defineerib Neumann kõigepealt metamorfoosi: see on tegevus, mille toimel inimene oma meelte muljed teadvuseseisunditeks muundab. Seisund, kus metamorfoosi tegevus teiste vaimsete tegevuste arvel end kehtestab, kandis Neumannil teoreetiliselt nimetust Hypermetamorphose. Seda iseloomustab tähelepanu pööramine meeltega tajutavale maailmale. Igavusest otsib haige pidevalt mingit muutust. Haige on vastuvõtlik kõigele, olgu selleks ilus ümbrus, armastatud inimene, tass kohvi jne. Ta on pidevas liikumises. Pidevalt muljetamas kord külastab sõpru, ruttab näidendisse või kontserti kuulama, teatrimajadesse, või vastavalt ühiskondlikule kategooriale ühest õllekast või alkoholipoest teise .... . Haigel kaob töötegemise oskus, kirjanik hakkab halvasti kirjutama, luuletaja patrama, ..., kunstnik võõpama - töö kaob ja õhes sellega ka võimalus enda eest hoolitseda. See oli Neumanni Hypermetamorphose lühikirjeldus. Hüpermetamorfoosiga esinevad koos ka Pervigilium ja Erethismus. Kui hüpermetamorfoosiga haige teatud seisundisse jõuab, kus nii välised kui sisemised sensatsioonid ebamugavaks ja valulikuks muutuvad, võib see kogu liikumisaparaati haarava liikumistungi esile kutsuda. Haige hakkab jalgadega trampima, deklameerima, karjuma, laulma, vilistama, kätega plaksutama, asju lõhkuma, sülitama ja seda kõike vihata ja halbade kavatsusteta. Neumann nimetab seda liikumistungi hullumeelsuseks (Tobsucht). Hüpermetamorfoosi põhjuseid on mitmesuguseid ja Neumann liigitab neid mitmeti, nii näiteks on üks h. vorm seotud noortel naistel suguelundkonna 'patoloogilise ärritusega' - hüpermetamorfoosi võis kahtlustada naistel kes oma keha eest pidevalt hoolt kandsid, pesid ja juukseid pidevalt kammisid, või ka mitte; riietest loobumine või nende katki rebimine, sündsusest mittehoolimine; ebaviisakas käitumine naissoost hoodajate vastu, Neumann pole kohanud ühtegi sellist haiget, kes poleks õde hooraks nimetanud jne. Raviks määras ta 160 tilka oopiumi päevas ja dieediks piima, puljongit, köögivilju, kompotti ja sepikut.

Barkley (2015) meelest võisid ATH kontseptsioonile alusepanijaks Prantsusmaal olla nii Jean-Étienne Dominique Esquirol kui Désiré-Magloire Bourneville. Jean-Étienne Dominique Esquirol (3. veebruar 1772 Toulouse– 12. detsember 1840) oli prantsuse psühhiaater. Mitmed allikad on nimetanud teda Downi sündroomi kliinilise kirjelduse autoriks 1838. aastal (mitmete teiste arvetes sai sellega hakkama inglise arst John Langdon-Down 1866. aastal).

Pole päris selge, millistel alustel Esquirol'i ATH kontseptsiooniga seostatakse, kuid Barkley raamatus pärineb temalt mõte, et hullud ei vaevu tähelepanu pöörama ja seda juhtima.

Barkley on lisanud ATH ajalookirjeldustesse ka briti psühhiaatri Henry Maudsley (5. veebruar 1835 – 23. jaanuar 1918) ekstreemse lapseea hullumeelsuse haigusjuhu kirjelduse raamatus “The Physiology and Pathology of Mind” (lk 306-307, 1867). 5-aastane tüdruk soovis oma kasuema ja väikest venda korduvalt tappa. Maudsley ise klassifitseeris teod hullumeelse perverssete instinktide arvele.

Baderi ja Hidjikhani (2013) arvates võis ATH kontseptsioon Prantsusmaal lähtuda 'vaimse ebastabiilsuse' mõistest ja selle juurutajaks peetakse Désiré-Magloire Bourneville'i (kas 1885 või 1886, 1895). Désiré-Magloire Bourneville (1840–1909) sündis 1840. aastal Normandias.

Bicêtre haiglas ja Fondation Vallée 's rakendas Bourneville school-asylum-kontseptsiooni ehk meditsiinilis-hariduslikku ravi nn 'lapsidiootidele' - nende laste ravis keskenduti, vastavalt vajadusele, kas medisiinilistele või hariduslikele aspektidele ja see toimus ühes hoones. Bourneville pani suurt rõhku organiseeritud päevaplaanile, kindlad söögikorrad ja regulaarsed vanniskäigud jm. Ta soovitas ka teistel sama kontseptsiooni rakendada, kuid rahaliselt ei vedanud välja. Mispeale nõudis ta 1896, et algkoolide juurde loodaks eriklassid. 1909. aastaks loodigi algkoolides eriklassid 'kerge vaimse alaarenguga' õpilastele.

Mitmete autorite arvates kirjeldas Bourneville esmakordselt tuberooset skleroosi - see on pärilik haigus, mis olenevalt paikmest kahjustab peaaju, nahka, neerusid, kopse, südant ja teisi elundeid. Selle haiguse neuroloogilisteks väljunditeks on epilepsia, autism, vaimupuue, kognitiivne ja käitumuslik düsfunktsionaalsus ja hiidrakulised kasvajad, mida peetakse valdavalt healoomulisteks.

Šoti psühhiaater Thomas Smith Clouston (1840-1915) avaldas 1899. aastal artikli ‘Stages of Overexcitability, Hypersensitiveness and Mental Explosiveness and their Treatment by the Bromides’ (Scottish Medical and Surgical Journal, 4 (1899) 481-490). Clouston kirjeldas impulsiivseid lapsi, kelledele omistas üliaktiivsuse ja plahvatusohtlikud seisundid, koos õpiraskustega. Nende laste raviks määras ta individuaalse toitumise (tema arvates sobis neurootlistele lastele piim), sotsiaalse ravi (sh lapse keskkonna parendamise) ja farmakoloogilise sekkumisena kaaliumbromiidi manustamise.

“

I do not advocate bromide treatment alone [...] I think milk will be found the sheet anchor in dieting all such neurotic children. Environment too, fresh air, suitable amusements, companionship, control, employment must be looked to, and the schoolmaster must be regarded for the time as an aid to treatment and so under the doctor's order.

”

(T.S. Clouston, 1899)

20. sajandil

Aktiivsus- ja tähelepanuhäiret on 20. sajandil nimetatud mitmeti, mõned näited: entsefaliidijärgne käitumishäire, minimaalne ajukahjustus, minimaalne ajuhalvatus (Cerebral Palsy), kerge arengupeetus (Mild Retardation), minimaalne aju düsfunktsionaalsus (Minimal Brain Dysfunction), hüperkineesia (Hyperkinesis), Atypical Ego Development, tähelepanu puudulikkuse häire (Attention Deficit Disorder (ADD)) ja aktiivsus- ja tähelepanuhäire (Attention Deficit Hyperactivity Disorder).

Moraalse kontrolli defektsust (George Frederic Still, 1868–1941), millest rääkis Still 4.,6. ja 11. märtsi 1902. loengutel (The Goulstonian Lectures on Some Abnormal Psychical Conditions in Children) Arstide Kuninglikus Akadeemias Inglismaal loetakse mitmete ATH uurijate, nii skeptikute (Armstrong 1995; Breggin 1998; Shrag ja Divoky 1975; viidanud Rafalovich 2001) kui ATH valiidsuse eestkõnelejate (Barkley 1990, 1991, 1997; Goldstein ja Goldstein 1990) poolt ATH ajaloo alguseks. Still kirjeldas tema poolt uuritud 23. lapse juhtumeid, vanuses 3 kuni 12. aastat, kellel ta arvas moraalse kontrolli puudujääke avastanud olevat.

G. Still sündis 1868. aastal Highbury's, Londonis ja oli briti pediaater. Ta uuris lastehaiguseid ja kirjutas neist mitmeid meditsiiniraamatuid. Tänapäevani kannab tema poolt avastatud lapseea krooniline liigesehaigus tema nime (Farrow 2006, viidanud Lange jt 2010) - Stilli tõbi, see on autoimmuunsusega seonduv reumatoidse ja juveniilse hulgiliigesepõletiku haigusvorm.

Jättes siinkohal kõrvale Stilli moraali ja moraalse kontrolli defektsuse kui haiguse mõiste vaimse alaarenguga lastel soovis Still lähemalt uurida juhtumeid, mil lastel esines küll moraalse kontrolli häireid, kuid sellega ei kaasunud intellekti hälbumist (Still 1902, 1077; viidanud Lange jt 2010).

Need viimati nimetatud laste juhtumid liigitas ta omakorda kahte rühma, lapsed kel haiguslik moraalse kontrolli häire seondus füüsilise haigusega (“morbid defect of moral control associated with physical disease”), nagu ajuvähk, meningiit, epilepsia, peavigastus või kõhutüüfus, ja lapsed kellel nimetatud häire korral ei esinenud intellektipuude ega füüsilise haiguse ilminguid (“defect of moral control as a morbid manifestation, without general impairment of intellect and without physical disease”, Still 1902, 1079; viidanud Lange jt 2010). Viimati toodud rühmas esines mõnedel tserebraalseid häireid varases lapsepõlves (“history of severe cerebral disturbance in early infancy”, Still 1902, 1081; viidanud Lange jt 2010). See eristamine sai mõnede autorite arvates aluseks hilisematele ATH-kontseptsioonidele nagu ajukahjustus, minimaalne aju düsfunktsionaalsus ja hüperaktiivsus (Rothenberger ja Neumärker 2005; viidanud Lange jt 2010).

Adam Rafalovich'i arvates tuleks Stilli töid vaadelda tema ajal kehtiva imbetsilsuse ja idiootsuse arutluse kontekstis ja tema töid laste moraalse kontrolli ja/või selle defektsuse kui haiguse kohta ei saa lugeda ATHga laste diskursuses meditsiinilise arvestuse algpunktiks.

Entsefaliidijärgsed käitumishäired

 Pikemalt artiklis Letargiline entsefaliit.

Letargiline entsefaliit (ladina keeles encephalitis letargica; Encephalitis lethargica sive epidemica; EL) ehk von Economo-Cruchet' tõbi on inimestel esineda võiv teadmata põhjusega sageli letaalne peaajupõletik, mille süptomiteks on letargia, somnolentsus ja hiljem kaasneda võiv entsefaliidijärgne parkinsonism.

Kaasajal on haigusel mitmeid nimetusi, sh Von Economo entsefaliit. Haigusel kirjeldatakse akuutset ja kroonilist faasi. Akuutne letargiline entsefaliit algas palaviku, ülemiste hingamisteede nakkuse, farüngiidi, somnolentsuse, asteenia, ocular palsies ja rea liikumist piiravate häiretega. Kroonilisele staadiumile olid iseloomulikud, kuid mitte alati, tüsistused mis andsid märku kuude või aastate pärast. Jääknähud ilmnesid parkinsonismina, mida nimetati entsefaliidijärgseks parkinsonismiks, selle arvele võib 20. saj keskpaigani lugeda kuni pooled parkinsonismi juhtumid. Letargilise entsefaliidi patoloogilised uuringud ei ole oluliselt tuvastanud põhjuseid, kuid on tuvastanud vaheaju ja keskaju kaasatusega polioentsefaliidi.

Tüsistused, mis võiksid pakkuda huvi ATH ajaloo uurijatele on neuropsühhiaatrilised - katatoonia, obsessiiv-kompulsiivne häire, mutism jt. Letargilise entsefaliidiga seostatakse 27 erinevat sümptomit, sh unetus, emotsionaalne ebastabiilsus, ärrituvus, kangekaelsus, valetamine, varastamine, halvenenud mälu ja tähelepanu, isikliku hügieeni puudjäägid, tikid, depressioon, halvenenud motoorne kontroll ja hüperaktiivsus (Kessler 1980:18; viidanud Rafalovich). Tähelepanelikul lugemisel selgub aga, et toodud sümptomite profiil ei kattu täielikult kaasaegse hüperaktiivsusega laste sümptomaatikaga.

'Entsefaliidijärgsed käitumishäired'

Mõned autorid, kaasa arvatud Alfred F. Tredgold, arvasid, et varajane ajukahjustus, mille on põhjustanud sünnidefekt või sünnieelne hapnikuvaegus ja hilisemad käitumisprobleemid või õpiraskused on korrelatsioonis (Tredgold 1908, viidanud Rothenberger ja Neumärker 2005; viidanud Lange jt 2010).

Alfred F. Tredgold (1870-1952) oli briti arst ja eugeenik. Tema ajal tegeleti aktiivselt eugeenika probleemidega ja Tredgold oli üks neist, kelle meelest nõdrameelsetega (“feeble-minded)”) tegelemine on olulise tähtsusega, ta arvas, et “amentia” on 80% ulatuses pärilik ja pooldas sellega naiste eraldamist ja steriliseerimist. 1908. aastal avaldati tema raamat “Mental deficiency (amentia)”.

Tredgold võttis kasutusele termini 'minimaalne ajukahjustus' (Minimal Brain Damage).

Tredgold'i ajukahjustuse ja hilisemate käitumisprobleemide vaheline seos leidis kinnitust letargilise entsefaliidi epideemia ajal, mis levis 1917. kuni 1928. aastani ja puudutas ligi 20 miljonit inimest (Conners 2000; Rafalovich 2001; viidanud Lange jt 2010). Entsefaliidi kõrvalmõjud olid võrreldavad entsefaliidi enda fataalsusega. Usutavasti kahjustas entsefaliit pöördumatult patsienti füüsiliselt või mentaalselt (Rafalovich 2001; viidanud Lange jt 2010). Paljudel epideemilise letargilise entsefaliidi seljatanud lastel ilmnes märkimisväärselt ebanormaalset käitumist. Neid tüsistusi kirjeldati kui entsefaliidijärgseid käitumishäireid (“postencephalitic behavior disorder”) (Barkley 2006a; Rothenberger ja Neumärker 2005; viidanud Lange jt 2010). Sagedasemate vaatlusleidude hulka kuulusid isiksuse muutused, emotsionaalne labiilsus, kognitiivsed puudujäägid, õpiraskused, unetus, tikid, depressioon ja halb motoorne kontroll (Conners 2000; Kessler 1980; Rothenberger ja Neumärker 2005; viidanud Lange jt 2010). Kirjelduste kohaselt muutusid need lapsed “hyperactive, distractible, irritable, antisocial, destructive, unruly, and unmanageable in school. They frequently disturbed the whole class and were regarded as quarrelsome and impulsive, often leaving the school building during class time without permission” (Ross ja Ross 1976:15; viidanud Lange jt 2010). Ometi ei oleks enamik haigestunud lapsi vastanud nüüdisaegsetele ATH kriteeriumitele. Vaatamata sellele on entsefaliidijärgsetel käitumishäiretel oma roll nii lastel esineva hüperaktiivsuse kui ATH kontseptsiooni arengus (Rothenberger ja Neumärker 2005; viidanud Lange jt 2010).

Franklin G. Ebaugh avaldas 1923. aastal ajakirjas American Journal of Diseases in Children artikli pealkirjaga Neuropsychiatric sequelae of acute epidemic encephalitis in children. Selles kirjeldas ta 17. lapse akuutse entsefaliidi järgseid käitumis-ja neoroloogilisi häireid. Ajavahemik nende tekkeks oli lastel erinev kahel lapsel kaks või rohkem, viiel lapsel ühest kahe ja seitsmel juhul vähem kui aasta.

Psühhiaatrilisteks kõrvatoimeteks olid karakteri ja meeleolu muutus, mille iseloomulikuks tunnusteks olid:

• hüperaktiivsuse seisund, mis viis käitumishälveteni ja varaküpsuseni- 10. aastane tüdruk astus meestele ligi ja tegi vahekorra-pakkumuse ja teine laps : üks poiss, kes oli varem olnud vaikne ja korralik, muutus nilbeks ja masturbeeris avalikult. Ta muutus tobedaks ja laulis kestvalt armastuslaule. Selline muutus tagas talle pääsu psühhopaatide palatisse.
• unetus koos öise agitatsiooniga (kusjuures rahustid ja uinutid ei toonud und);
• depressiivsus;
• meeleoluhäired;
• hüsteerilised reaktsioonid;
• tikid, hirmud;
• vaimne alaareng.

Neuroloogilisteks kõrvalnähtudeks olid peavalu, peapööritus, kahelinägemine, asteenia, uimasus ja liigne süljeeritus. Liikumishäired. Need lapsed ei reageerinud distsipliinile. Seitsmel aga oli esinenud käitumishäireid ka enne akuutset letargilise entsefaliidi põdemist.

Entsefaliidijärgseid käitumishäireid esines keskeltläbi 1/3 haigestunud lastel. Püsivaid kahjustusi intelligentsusele või mälule ei esinenud, kuid sageli olid häirunud keskendumine ja uni. Need lapsed olid aktiivsed öisel ajal ja kaldusid magama päevasel ajal. Arstid märkasid, et lapsed, kellel esines entsefaliidijärgseid psühhiaatrilisi häireid, võisid küll väga julmalt käituda, näiteks eemaldada omal silmad või tappa õe või venna, kuid tundsid oma teo eest tõelist kahetsust ja väitsid, et neid sunniti seda tegema.

Nende laste käitumisprobleemid võisid küll taanduda, kuid asendusid hiljem entsefaliidijärgse parkinsonismiga.

USA Danbury haigla arsti John Murphy arvates tekkis Adolf Hitleril Parkinsoni tõbi just letargilise entsefaliidi tagajärjel (entsefaliidijärgne parkinsonism).

Lapseea hüperkineetiline haigus

 Pikemalt artiklis Lapseea hüperkineetiline haigus.

1932. aastal teatasid saksa arstid Franz Kramer (1878–1967) ja Hans Pollnow (1902–1943) lapseea hüperkineetilisest haigusest (“Über eine hyperkinetische Erkrankung im Kindesalter”) mille klassifitseerisid lapseea psühhoosina.

Lapseea hüperkineetilise haiguse iseloomulikuks sümptomiks oli mootoorne rahutus. Kramer ja Pollnow teid selgeks, et nimetatud sündroom ei oma seost letargilise entsefaliidiga. Nende poolt uuritud juhtumites ei esinenud lastel kehalisi sümptomeid, unehäireid, öist rahutust, mida seostati entsefaliidijärgsete käitumishäiretega. Vastupidiselt entsefaliidijärgsele motoorsele tungile märkasid Kramer ja Pollnow rahutust ainult päevasel ajal. Peamised Krameri ja Pollnow kirjeldatud hüperkineetilise haiguse sümptomid sarnanevad tänapäevase ATH kontseptsiooni sümptomaatikaga.

Krameri ja Pollnow meelest, oli hüperkineetilise haiguse nähtavaimaks sümptomiks väga kiireloomuline motoorne aktiivsus. Need lapsed ei suutnud sekunditki paigal püsida, jooksid toas ringi, ronisid eelistatult kõrgete mööbliesemete otsas ja said pahaseks, kui neid takistati motoorsetele impulssidele järele andmast (Lange jt 2010). Krameri ja Pollnow meelest puudus motoorsel tegevusel eesmärk, need lapsed katsusid ja liigutasid kõike, mis teele sattus ja kasutasid sageli objekte mitte-eesmärgipäraselt. Nad lülitasid valguse sisse- välja, liigutasid toole, ronisid laua, kapi või aknalaua peale, hüppasid vooditel, keerasid võtit lukuaugus, rebisid paberit, käisid ringis, viskasid akna kaudu asju välja, või tagusid mänguasju rütmis vastu põrandat. Seda eesmärgipäratut tegevust saatis kiire tegevuste vahelduvus, mis oli tõenäoliselt tingitud uue stiimuli ilmumisega. Krameri ja Pollnow poolt kirjeldatud laste käitumisele oli omane ka tegevuste poolikuks jätmine (lõpetamatus) ja küsimustele mitte vastamine, see muutis nende intellektuaalsete võimete hindamise raskeks.

Nende hüperkineetiliste laste sihikindluses esines varieeruvusi, kui nad mängisid mänge, siis mõne minuti kaupa, kuid samas märkasid uurijad, et mingi neile huvipakkuva tegevusega võisid nad tunde tegeleda. Kramer ja Pollnow kirjeldasid ka nende laste tujukust, nad märkasid suurenenud erutuvust, sagedasi vihapurskeid ja kalduvust muutuda agressiivseks või hakata nutma ja seda enneolematutel põhjustel. Neid aga peetakse impulsiivsusele omasteks karakteristikuteks ja liigitatakse ATH sümptomite hulka.

Nende uurijate poolt kirjeldatud hüperkineetilise haigusega lapsed olid sageli sõnakuulmatud. Koolis võisid nad koos teistega õppides segada klassi toimimist. Neil oli raskusi teiste lastega koos mängimisel ja nad olid omaeealiste hulgas sageli ebapopulaarsed. Kramer ja Pollnow hüperkineetilise häire juhtumid esinesid 3 kuni 4-aastastel lastel. Mitmete juhtumite korral järgnes ebanormaalne käitumine palavikuga kulgenud haigusele või epileptilisele krambile.

Selle haiguse sümptomiks raporteeriti ka kõnehäired, nendeks olid halb hääldus ja väljendusoskus. Arvati, et nende laste sõnavara ei saa täieneda enne kui nad on seisundist tervenenud. Samas intelligentsusega probleeme ei raporteeritud.

Krameri ja Pollnow kirjelduste kohaselt vähenesid sümptomid 7-ndaks eluaastaks ja lapsed tervenesid.

Ühtekokku kirjeldasid Kramer ja Pollnow 15 lapseea hüperkineetilise haigusega juhtumit.

1948. aastal avaldasid G.B. Rosenfeld ja Charles Bradley ülevaate imikueas asfüksiat põdenud (asphyxiant illness in infancy) laste käitumissündroomi kohta. Nende laste käitumisele olid iseloomulikud: 1. ettearvamatud meeleolu kõikumised; 2. hüpermotiilsus; 3. impulsiivsus; 4. tähelepanu lühiajalisus; 5. eelnevalt õpitud materjali mäletamise muutlikkus; 6. raskused kooliaritmeetikas.

See viis 'minimaalse ajukahjustuse' kontseptsioonini (“minimal brain damage”) (Kessler 1980; viidanud Lange jt 2010), mis baseerus eeldusel, et kuigi kahjustust ei saa objektiivselt tuvastada, võib see hüperaktiivset käitumist esile kutsuda. (Barkley 2006; Ross ja Ross 1976). Enamik Rosenfeld'i ja C. Bradley'i poolt kirjeldatud sümptomeid sobituvad DSM-IV-TR kriteeriumitega ja mimiaalse ajukahjustuse hüpoteesi võidakse lugeda ADHD ajalooliseks eelkäijaks.

1957. aastal kirjeldasid M. W. Laufer, E. Denhoff ja G. Solomon lastel üsna sagedasti esinevat teadmata tekkepõhjusega (kas ajukahjustus, leetrid jm) hüperkineetilise impulsi häiret (‘Hyperkinetic’ Impulse Disorder / Behaviour Syndrome), mida iseloomustasid hüperaktiivne ja impulsiivne käitumine ja vähemal määral ka tähelepanematus. Neil lastel oli tähelepanu lühiajaline, kontsentratsioon nõrk, nad olid ärrituvad, muutlikud, impulsiivsed ja õppimine oli neil kesine. Selle kompleksi esinemine võis viia mitmete psühholoogiliste probleemideni, eelkõige sellise käitumise äärmiselt ärritavate toimete tõttu õpetajatele ja vanematele. Õpilasi täis klassiruumis võib õpetaja selliste õpilaste vastu, kes vaatamata ilmselt heale intelligentsile (ühe artiklis kirjeldatud haigusjuhtumi puhul oli Wechsleri intelligentsustesti kohaselt lapse IQ 111) ei suuda paigal istuda, oma töö tegemisele keskenduda ja seda lõpetada ning esitavad ettearvamatult täiusliku töö, sageli vaenulikuks muutuda.

Autorid püstitasid hüpoteesi, et hüperkineetilise impulsi häire käitumise põhjuseks on vaheaju düsfunktsioon, mis taandus amfetamiini manustamisel. Autorite arvates, võis siin tegu Freudi Reizschutz i kaitsebarjääri stiimulite vastu, mis on egost eraldi, defektsusega mida sai aga farmokoloogiste vahenditega efektiivselt muuta.

Autorid kontrollisid hüpoteesi oma töökohta Bradley haiglasse, mis oli emotsionaalselt häirunud laste psühhiaatriline haigla, hospitaliseeritud lastel.

Lisaks vaheaju düsfunktsioonile kirjeldasid autorid ka mitmeid psühholoogilisi ja emotsionaalseid põhjuseid häire tekkimiseks aga ei välistanud ka võimalust, et lapsed ongi hüperaktiivse loomuga. Sageli esines neil lastel mingi kesknärvisüsteemi kahjustus kas enne sündi, sündimise ajal või esimeste eluaastate jooksul. Lapsed kasvasid enamasti selle häirest välja.

1960ndatel kritiseeriti 'minimaalse ajukahjustuse' hüpoteesi, kuna mitte igal ebanormaalse käitumisega lapsel ei saanud minimaalne ajukahjustus olla. Kuna sündroomi kõige silmapaistvam osa oli hüperaktiivsus siis pandi alus hüperkineetilisele sündroomile. Lauferi jt uuringu tulemused indikeerisid, et hüperkineetilist sündroomi võis esile kutsuda 'minimaalne aju düsfunktsionaalsus' (‘Minimal Brain Dysfunction’).

DSM-II (1968) - psüühiliste häirete diagnostika ja statistika käsiraamatu 50 lk. Diagnostic and Statistical Manual of Mental Disorders (2. väljaanne, Ameerika Psühhiaatriaseltsi poolt koostatud ja välja antud käsiraamat) on 'lapseea hüperkineetilised reaktsioonid' (‘Hyperkinetic Reaction of Childhood’) kategoorias 308 Behavior disorders of childhood and adolescence ((Behaviordisorders of childhood)).

• 308.0 lapseea (või noorukiea) hüperkineetilised reaktsioonid on defineeritud järgmiselt:

“

This disorder is characterized by overactivity, restlessness, distractibility, and short attention span, especially in young children; the behavior usually diminishes in adolescence.

”

(Seda häiret iseloomustab üliaktiivsus, rahutus, tähelepanu hajumine ja lühiajalisus eriti noortel lastel; käitumine noorukieas harilikult väheneb).

Deficits in attention, motor control, and perception

 Pikemalt artiklis Deficits in attention, motor control, and perception.

1980ndatel rakendati Rootsis ja Taanis minimaalse aju düsfunktsioonihäirega (Clements jt) sarnanevat kontseptsiooni Deficits in attention, motor control, and perception (DAMP), mille formuleerisid Gillberg ja Rasmussen uurides 1980ndatel Göteborgis 6 ja 7-aastaseid lapsi. DAMP 'i loeti ADHD alatüübiks.

Kanada psühholoog Virginia I. Douglas (1927) koos oma uurimisrühmaga McGilli Ülikoolist pakkusid 1970-1980ndatel hüperkineesi asemele tähelepanudefitsiidi sümptomi, kuna see olevat seotud hüperaktiivsuse ja puuduliku impulsi kontrolliga. Douglas'e uurimisrühma ettepanekud lisati 1980. aastal välja antud DSM-III-e</ref> kui ADD koos või ilma hüperaktiivsuseta.

Nüüdisaegne aktiivsus- ja tähelepanuhäire kontseptsioon DSM-IV-TR (Ameerika Psühhiaatriline Liit) on suhteliselt noor.

Aktiivsus- ja tähelepanuhäire kui lapseea psühhiaatriline häire

Eesti päritolu ameerika psühholoogi, psühhobioloogi ja neuroteadlase Jaak Panksepa (sündinud 1943 Tartus) arvates võib ATH meie ühiskonnas olla psühhiaatriline probleem. ATH diagnoosi plahvatuslik kasv võib, koolihariduse standardiseerituse ja lapsepõlve mängulisuse sallimatuse kasvu toimel, aga peegeldada ka tõsiasja, et järjest rohkematel lastel pole piisavalt ruumi ja võimalusi, et väljendada oma loomulikku bioloogilist vajadust üksteisega iga päev jõuliselt rough-and-tumble (Rough and tumble play (R&T play) mängida. ATHd võib pidada meie kaasaegse ühiskonna laste käitumise reguleerimise 'mooduseks', seejuures aru saamata lapse arengut juhtivate aju primitiivsete emotsionaalsete jõudude olemasolust. ATH diagnoosiga laste aju-uuringute kohaselt võib neil lastel otsmikusagara maht ja funktsioonid pisut teistest erineda, kuid need erinevused ei anna alust nende interaktsioonide stiili nimetada häireks. Vaatamata ulatuslikele uuringutele ei ole usutavaid tõendeid selle kohta, et neil lastel esineks piisavalt ektreemsel määral bioloogilisi või psühholoogilisi kõrvalekaldeid meditsiinilises mõttes. Enamik ATH diagnoosiga noori võivad olla lihtsalt normaalsed, väga mängulised lapsed, kellel võibolla raskusi kohaneda teatud institutsionaalsetele ootustega.

Lapseea aktiivsus- ja tähelepanuhäire diagnostika ja klassifikatsioon

Käesoleval ajal pole selge, milliste maade lastepsühhiaatrid lähtuvad oma töös ATH lastega Maailma Tervishoiuorganisatsiooni poolt väljaantud 1992. aastal valminud rahvusvahelise haiguste klassifikatsiooni 10. versiooni V peatükist (Psüühika- ja käitumishäired) või sarnaselt mitmete teiste riikide, näiteks Austraalia, psühhiaatritele Ameerika Psühhiaatria Assotsiatsiooni "Vaimsete häirete diagnostilisest ja statistilisest käsiraamatatust" (DSM).

Märkus: ükskõik kumba klassifikatsioonisüsteemi on rakendatud lapseea ATH diagnoosi panekul lapsele on see sotsiaalse keskkonna 'vahendatud' diagnoos: lapsevanemad (kas vastavad küsitlused ja/või ankeedid) ja õpetajad ning lastearstid jmt - see loob tavatu olukorra: harilikult on haiguse diagnoosimisel patsiendi kaebusteks sümptomid siin aga 'liidetakse vajalikud sümptomid' alaealise patsiendi käitumisaktidele. Pole selge, mida arvavad ATH lapsed ise neile omistatud diagnoosist.

Laste ATH, kui lapseea psühhiaatrilise diagnoosi kronoloogia kohta Eestis publikatsioone napib. Kui palju Eestis ATH- diagnoosiga lapsi on pole käesoleval ajal selge. Tallinna Lastehaigla psühhiaatriakliiniku juhataja Anne Kleinbergi 2014. aasta ettekande kohaselt on psühhiaatri poolt 2013. aastal hüperkineetiliste häirete (F90) kategoorias konsulteeritud isikuid vanuses 0-14 a. kokku 1733.)

Laste ATH kuulub käeoleval ajal RHK-10 jaotisesse F90-F98 Tavaliselt lapseeas alanud käitumis- ja tundeeluhäired: F90 Hüperkineetilised häired .

“

Siia gruppi kuuluvaid häireid iseloomustab algus varases lapseeas, halvasti juhitav käitumine kombinatsioonis väljendunud tähelepanuhäirete ja püsimatusega ning sellise käitumisviisi ajaline püsivus ja sõltumatus situatsioonidest. Laialt levinud arvamuse kohaselt on nende seisundite geneesis oluline osa peaaju orgaanilisel anormaalsusel, kuid andmed spetsiifilise etioloogia kohta käesoleval ajal puuduvad. Viimastel aastatel on aktsepteeritud ka diagnostilise nimetuse tähelepanupuudulikkuse sündroom kasutamine. Käesolevas haiguste klassifikatsioonis seda nimetust ei kasutata, sest nimetus vihjab etioloogias isiku psühholoogiliste protsesside häirele, mis käesoleval ajal ei ole veel küllalt selged, ja sellises tähenduses hõlmatakse nimetatud terminiga ka hirmunud või väliselt apaatsed unistustesse sukeldunud lapsed, kelle probleemid on hoopis teist laadi. Siiski on selge, et hüperkineetilise sündroomiga lapse käitumise aspektist on tähelepanuhäire seisundi üheks põhitunnuseks. Hüperkineetilised häired tekivad alati lapse varasel arenguperioodil (tavaliselt esimese viie eluaasta jooksul). Nende põhilisteks tunnusteks on küllaldase püsivuse puudumine tunnetustegevuses; püüd minna ühelt tegevuselt teisele, ühtegi neist lõpetamata; desorganiseeritud ja halvasti juhitud tegevus, ülemäärane aktiivsus. Need probleemid püsivad tavaliselt kogu kooliaja ja isegi täiskasvanueas, kuigi paljudel indiviididel täheldatakse aja jooksul tähelepanu ja motoorse aktiivsuse olulist paranemist. Hüperkineetiliste häiretega võib kaasneda ka muid häireid. Hüperkineetiline laps on sageli hoolimatu ja impulsiivne, temaga juhtub sageli õnnetusi ning pigem mõtlematuse kui sihiliku vastuhaku tõttu eksib ta kergesti distsipliininõuete vastu. Suhetes täiskasvanutega on selline laps pidurdamatu, puuduliku austusega ja vähese tagasihoidlikkusega; teiste laste hulgas on ta ebapopulaarne või tõrjutud. Reeglina esineb tal kognitiivsete protsesside kahjustusi, laste üldpopulatsioonist sagedamini täheldatakse ka motoorse ja kõne arengu pidurdust. Sekundaarseteks komplikatsioonideks võivad olla sotsiaalse suhtlemise häired ja madal enesehinnang. Hüperkineetilised häired kattuvad oluliselt teiste käitumishäirete, näiteks sotsialiseerumata käitumishäirega. Käesoleval ajal võimaldavad uurimisandmed siiski eristada grupi lapsi, kelle kliinilises pildis on põhiprobleemiks hüperkineesia. Hüperkineetilisi häireid on sagedamini poistel kui tüdrukutel. Sageli kaasnevad lugemis- ja/või muud õpiraskused. Diagnostilised juhised Kõige olulisemateks tunnusteks on üliaktiivsus ja puudulik tähelepanuvõime. Need on diagnoosi panemisel obligatoorsed ja peavad avalduma enam kui ühes situatsioonis (näiteks kodus, klassis, haiglas). Puudulik tähelepanuvõime avaldub läbematuses ülesannete täitmisel ja tegevuse lõpetamatuses. Laps läheb korduvalt üle ühelt tegevuselt teisele, kaotades eelmise vastu huvi (kuigi laboratoorsed uuringud ei näita sensoorse või pertseptuaalse tegevuse häiret). Tähelepanematust ja püsimatust hinnates tuleb arvestada nende normaalse avaldumise intensiivsust vastavalt vanusele ja IQ-le. Üliaktiivsuse mõiste hõlmab ülemäärast püsimatust, eriti suhtelist rahulikkust nõudvates situatsioonides. See võib, sõltuvalt situatsioonist, avalduda kas liigse ringijooksmisena, hüplemisena, toolilt püstitõusmisena jne., kuigi oleks vaja rahulikult istuda, ülemäärase jutukuse ja käratsemisena või pideva nihelemise ja väänlemisena. Lapse liikuvuse ja aktiivsuse normi hindamise aluseks on aktiivsuse vastavus situatsioonile, eaperioodil iseloomulikule käitumisele ja IQ-le. Selline käitumishälve ilmneb tavaliselt suurt enesekontrolli nõudvates situatsioonides. Kaasnevad tunnused ei ole diagnoosimiseks piisavad ega hädavajalikud, kuid aitavad diagnoosi kinnitada: pidurdamatus suhtlemises; järelemõtlematus ja hoolimatus ohtlikes situatsioonides; käitumisreeglite impulsiivne eiramine (mis ilmneb pealetükkivas või teiste isikute tegevust häirivas käitumises, läbematus vastamises enne esitatud küsimuse lõppu või võimetuses oodata). Kui neile seisundeile lisanduvad küllalt väljendunud lugemishäired ja motoorne kohmakus, kodeeritakse neid eraldi F80-F89 all, kuid need ei pruugi olla hüperkineetilise häire diagnoosi osaks. Käitumishäire sümptomid ei välista ega kinnita põhidiagnoosi kriteeriume, kuid nende olemasolu või puudumine võimaldab eristada põhidiagnoosi raames alajaotusi. Tüüpiline hüperkineetiline käitumisviis avaldub alati lapse varajases eas (enne 6. eluaastat) ja võib kesta kaua. Kuna enne kooliiga on hüperaktiivsuse sündroom raskesti diagnoositav normivariatsioonide suure hulga tõttu, siis diagnoositakse eelkoolieas vaid ekstreemseid juhte. Ka täiskasvanueas võib hüperkineetilist häiret diagnoosida. Neil juhtudel on seisund üldjoontes sama, kuid tähelepanu ja aktiivsust tuleb hinnata vastavalt ealise arengu normidele. Kui lapseea hüperkineesia asendub hiljem düssotsiaalse isiksushäire või psühhoaktiivsete ainete kuritarvitamisega, siis tuleks kodeerida pigem neid seisundeid kui eelnevalt olnut. Diferentsiaaldiagnoos. Hüperkineetiliste seisunditega kaasnevad sageli muud häired. Pervasiivse arenguhäire olemasolul tuleks eelistada seda diagnoosi. Põhilised diferentsiaaldiagnostilised probleemid tekivad kaasneva käitumishäire korral. Kui on olemas hüperkineetilise seisundi kriteeriumid koos käitumishäiretega, diagnoositakse esmajoones hüperkineetilist seisundit. Samas esineb ka käitumishäirete puhul sageli vähest hüperkineesiat ja tähelepanuhäireid. Kui on olemas nii hüperaktiivsuse kui käitumishäire tunnused või kui hüperaktiivsus on raske ja püsiv, võiks diagnoosida hüperkineetilist käitumishäiret (F90.1). Diagnostilisi probleeme võib tekkida seetõttu, et teistsugust laadi hüperaktiivsus ja tähelepanuhäired võivad olla ärevus- või depressiooniseisundi sümptomiteks. Seisundi hindamisel tuleb silmas pidada, et püsimatus/rahutus agiteeritud depressiooni ühe komponendina ei anna alust hüperkineetilise häire diagnoosimiseks. Analoogselt sellega ei võimalda ka raske ärevusseisundiga kaasnev rahutus diagnoosida hüperkineetilist häiret. Neil juhtudel tuleb lähtuda ärevusseisundi diagnoosi kriteeriumidest (F40.-, F41.-, F43.- või F93.-) ning diagnoosida ärevusseisundit. Neil juhtudel, mil meeleoluhäired (F30-F39) on ilmsed, ei diagnoosita samuti täiendavalt hüperkineetilist seisundit, kuigi tähelepanu kontsentratsioonivõime on nõrgenenud ja avaldub psühhomotoorne agitatsioon. Nii meeleolu- kui hüperkineetilise häire koosdiagnoosimine on õigustatud vaid siis, kui hüperkineetiline häire on autonoomne ega ole üheks komponendiks meeleoluhäire struktuuris. Hüperaktiivse käitumise äge algus kooliealistel lastel on suurema tõenäosusega põhjustatud mõnest reaktiivsest haigusest (psühhogeensest või orgaanilisest), maniakaalsest seisundist, skisofreeniast või mõnest neuroloogilisest haigusest (nt. reumaatiline palavik). Ei sisalda: ärevusseisundid (F41.- või F93.0);meeleoluhäired (F30-F39); pervasiivsed arenguhäired (F84.-); skisofreenia (F20.-). F90.0 Aktiivsus- ja tähelepanuhäire Hüperkineetiliste häirete alaliikideks jaotamisel valitseb ebakindlus. Siiski on pikaajalised uuringud näidanud, et puberteedi- või täiskasvanuikka jõudmisel sõltub tulemus palju sellest, kas häirega kaasnes agressiivne, delinkventne või sotsiaalselt ebakohane käitumine. Järelikult baseerub nende häirete jaotamine alaliikideks selliste kaasnevate sümptomite olemasolul või puudumisel. Koodi F90.0 tuleks kasutada, kui hüperkineetilise häire (F90.-) üldised kriteeriumid avalduvad, kuid käitumishäire (F91.-) omi ei ole. Sisaldab: tähelepanu puudulikkuse sündroom hüperaktiivsusega (attention deficit disorder or syndrome with hyperactivity); hüperaktiivsus tähelepanu puudulikkusega (attention deficit hyperactivity disorder). Ei sisalda: hüperkineetiline käitumishäire (F90.1).

”

Lastepsühhiaater-psühhoterapeudi Kerstin Kõiva arvates on aktiivsus- ja tähelepanuhäire nimetus häirele, mida iseloomustavad puudulik tähelepanuvõime, motoorne üliaktiivsus ja impulsiivsus.

Diagnostilised kriteeriumid (RHK-10)

Tähelepanu puudulikkuse sümptomid

1.ei pööra tähelepanu detailidele, hooletusvead tegevuse sooritamisel; 2.keskendumine kohest rahuldust mittepakkuvaletegevusele on lühiajaline; 3. ei pane tähele, mida talle räägitakse; 4. ei järgi talle antud korraldusi, ei suuda lõpetada talle antud töid; 5. puudulik võime ette planeerida oma tegevust ja kavandatut ellu viia; 6. väldib või avaldab tõrksust kestvat vaimset pingutust nõudvate tegevuste suhtes; 7. kaotab talle vajalikke esemeid; 8. tähelepanu läheb kergesti kõrvalistele stiimulitele; 9. ei mäleta sageli oma igapäevaseid tegevusi.

II Hüperaktiivsuse sümptomid

1. sibeleb rahutult käte või jalgadega, niheleb toolil; 2. lahkub luba küsimata oma kohalt situatsioonis, kus eeldatakse paigal püsimist; 3. jookseb või ronib ringi olukordades, kus see ei sobi; 4. mängudes kaldub olema lärmakas, ei suuda keskenduda vaiksetele vabaajategevustele; 5. on püsivalt motoorselt üliaktiivne ega suuda oma käitumist muuta vastavalt olukorrale.

III Impulsiivsuse sümptomid

1. sekkub oma vastusega teiste esitatud küsimustesse; 2. ei oota tegevustes ära oma järjekorda; 3. katkestab kannatamatult teiste juttu või on pealetükkiv; 4. räägib liiga palju, arvestamata mõõdukust, mida situatsioon nõuab.

Barkley lapseea aktiivsus-ja tähelepanuhäire kontseptsioon

Russell A. Barkley (sünd 1949) on kliiniline psühholoog. Teda peetakse rahvusvaheliselt tunnustatud ATH uuringute eksperdiks.

Barkley meelest on ATHl geneetiline aluspõhi, aga

Käitumine & temperament

Soome psühholoogi ja temperamendiuurija Liisa Keltikangas-Järvineni arvates erinevad temperamendiuurijate käsitused käitumisest ja temperamendist neuroloogide omast. Keltikangas-Järvineni meelest tuleb enne, kui lapse käitumise kohta hinnaguid andma asuda, väga hoolikalt vaagida, kas see võibolla kaasasündinud temperamendi väljendus. Tema arvates on esinenud juhtumeid, kus lapsel püütakse ATH pähe temperamendi eripärasid välja ravida.

Oma raamatus "Temperament ja kooliedu" (2006) kirjutab ta lapse temperamendist kokkuvõetult järgmist.

"Temperament koosneb kaasasündinud püsivatest kalduvustest ja valmidustest, neid võib pidada lapse individuaalsuseks, millest kasvatuse kaudu ja keskkonna vastastikuse mõju tulemusena areneb personaalsus.

Siia alla kuuluvad sellised komponendid nagu, minapilt, enesehinnang, väärtused, motiivid, eetilised sihid, sotsiaalsed võimed ja tegevusmudelid.

Püsivad kalduvused aga pole seotud ei andekuse, võimete ega tegevusstrateegitega, kuid mõjutavad kõike seda, kuidas laps suhtub õppimisse tervikuna, millised õpistiilid talle sobivad.

Õpilase kaasasündinud temperamenti muuta ei saa, küll aga võiks arendada kooli, kuna kool on koht kus pannakse temperamendi eest numbrilisi hindeid.

Temperamendiga aga ei saa õigustada ühiskonnavaenulikku käitumist, nagu näiteks koolivägivalda.

Temperamendiuurijad kritiseerivad ATH määratlemist neuroloogilise häirena, kuna neile teadaolevalt ei saa inimkäitumises esineda käitumisakte, millel puuduks neuroloogiline alus."

Lapseea aktiivsus- ja tähelepanuhäire kui geneetiline häire

Saksamaa Würzburgi ülikooli psühhiaatriakliiniku professori Klaus-Peter Leschi sõnul sünnib inimene ATHga ja põhjused on geneetilised. Erinevaid ATH riskile viitavaid geene on praeguseks leitud umbes 500–1000 ( Klaus-Peter Lesch)

ATH kandidaatgeenid
ADRA1B · ADRA2C · BDNF · CHRNA4 · COMT · DAT1 · DBH · DDC · DRD4 · DRD5 · GIT1 · HTR1B · HTR2A · HTR2C · 5-HTT · LPHN3 · MAOB · NGF · NOS1 · NTF3 · NTF4/5 · SLC6A2 · SLC6A3 · SLC6A4 · SNAP25 · STS

Laste ATH ei ole häire a priori – see on hulk iseloomujooni, mis on olulised meie ellujäämiseks. Mõnede autorite arvates on need iseloomujooned välja arenenud inimese evolutsiooni käigus.

Sageli kirjutatakse ATHga inimeste negatiivsetest joontest, kuid neil on ka mitmeid positiivseid jooni, nagu avatus ning huvi kõige uue ja põneva vastu, samuti kõrge loomingulisuse tase, positiivsus ja emotsionaalsus.

Eristusdiagnoos

Lapseea ATH on välistusdiagnoos.

Eristusdiagnoosi aluseks võivad olla häired, mille tüüpilised sümptomid sarnanevad laste ATH sümptomitega.

• somaatilised häired - epilepsia või teised neuroloogilised häired, hüpertüreoos, ravimite kõrvaltoimed ja Noxen;
• arengu-/õppimishäired - motoorika arenguhäire, keele arenguhäire,

lugemise-õigekirja häire, arvutamishäire, kognitiivne arenguhäire, vaimne alaareng ja autismispektri häired;

• psühhiaatrilised häired - ärevushäire, kiindumishäire, meeleoluhäire, posttraumaatiline stresshäire, skisofreenia;
• keskkonna mõjud - Über-/Unterforderung, väärkohtlemine, hooletusse jätmine, Deprivation.

Komorbiidsed seisundid

Laste ATH tüüpilised sümptomid sarnanevad väga paljude haiguslike seisunditega ja/või esinevad erinevad seisundid koos (komorbiidsus). Lapseea ATH diagnoosimisel lastel tuleb arvesse võtta asjalolu, et kaasnevana näivate häirete sümptomite avaldumine sarnaneb paljuski ATH sümptomitega, kuid tegu võibolla primaarsete häiretega.

Lapseea ATHga võivad sageli kaasneda ka muud psüühikahäired (vähemalt 50-60%-l juhtudest): õpivilumuste puudulikkus (lugemine, kirjutamine, arvutamine), kõnearengu pärssumine, nägemis- ja kuulmisteravuse nõrkus, ärevushäired või depressioon ja käitumishäired jpm.

Võrreldes ülejäänud rahvastikuga on lapseea ATH kõrgenenud esinemissagedust, koos või ilma hüperaktiivsuse või impulsiivsuseta, tuvastatud Downi sündroomi põdevatel lastel.

Ühe uuringu kohaselt on laste ATH üsna tavaline ja ravitav ka tsütilist fibroosi põdevatel lapspatsientidel.

Mitmete geneetiliste häirete korral, nagu hapra X-i sündroom, neurofibromatoos, Klinefelteri sündroom, Turneri sündroom, Praderi-Willi sündroom, Williamsi sündroom, Smithi-Magenise sündroom, adrenoleukodüstroofia, esinevad lastel ATHga sarnased sümptomid.

Williamsi sündroomiga, selle identifitseeris J. C. P. Williams aastal 1961 Uus-Meremaal ning seda põhjustab umbes 26 geeni pikkune mikrodeletsioon 7. kromosoomi pikas õlas, lastel esineb sageli ATH sümptomeid.

Tähelepanematust ja hüperaktiivsust on sarnaselt ATHga dokumenteeritud ka autismispektri häirega (ASH) lastel. Tõendusmaterjalid indikeerivad, et 20-50% ATHga lastest vastasid ka ASHi kriteeriumitele, eriti eelkooliealiste laste puhul ja 30-80% ASHi patsiente vastasid ATH kriteeriumitele. Neid kahte häiret diagoositakse käitumisaktide alusel.

Ühe uuringu kohaselt kaasub, lisaks epileptilistele hoogudele ja mitmetele kognitiivsetele, käitumuslikele ja emotsionaalsetele probleemidele lapseea epilepsiaga patsientidel ka lapseea ATHd ja selle esinemissageduseks on raporteeritud 20%–50%.

Uurijad Cortese (Pariisi 7. Ülikool), Konofal (Verona Ülikool) ja Lecendreux (Pitié-Salpêtrière Hospital), kes toetusid erinevatele kliinilistele uuringutele leidsid, et 44%l patsientidel, kel on ATH on ka rahutute jalgade sündroom või esineb nimetatud sündroomi sümptomeid ja 26%l uuritud rahutute jalgade sündroomiga patsientidest on tuvastatud ATH või ATH sümptomid, nagu tähelepanematus ja hüperaktiivsus. Mõlemal seisundi korral võivad esineda unehäired, mis matkivad ATH sümptomeid või on tegemist koosesinevate häiretega.

10-15%-l ATHga lastel võivad välja kujuneda tikkide vormid (sh kroonilised tikid), täpseid põhjuseid ei teata, osadel juhtumitel võib seda põhjustada ATH medikamentoosne ravi. 50-70% tikkidega ja Gilles de la Tourette'i sündroomiga lastel võibolla ATH (Simpson, Jung & Murphy, 2011; viidanud Barkley, 2010).

Lapseea ATH epidemioloogia

Lapseea ATH epidemioloogia
Riik, linn vm	Laste vanus	Valim	Esinemissagedus	Komorbiidsus	Uuringu tüüp	Uurijad	Aasta
Lõuna-Aafrika		koolilapsed				Meyer	style="border-left-width:medium"
Norra, Bergen	2 kuni 4. klass	9,430 koolilast	1,7%		Bergen Child Study longituuduuring; vanemate ja õpetaja SDQ	Heiervang jt	style="border-left-width:medium"
Lõuna-Aafrika		koolilapsed				Meyer jt	style="border-left-width:medium"
Kongo Demokraatlik Vabariik, Kinshasa	7-9	koolilapsed	6%		DSM-IV ADHD küsimustik vanemale, DBD- küsimustik õpetajale	Kashala jt	style="border-left-width:medium" |
Nigeeria		koolilapsed				Adewuya & Famuyiwa	style="border-left-width:medium" |
Etioopia		laste üldpopulatsioon				Ashenafi jt	style="border-left-width:medium" |
Lõuna-Aafrika, Tugerbergi haigla (1989-1994	7-16	TBM- rühm (21 tuberkuloosse meningiidiga last) ja kontrollrühm (21 last)	TBM rühmas 100%		CBCL 'i õpetaja raport (vanemad ja õpetajad); Conners Rating Scale	J. W. V. Wait jt	(2002)
Lõuna-Aafrika		HIV-nakkusega lapsed				Zeegers jt	style="border-left-width:medium" |
Nigeeria		arengupuudega lapsed				Bakare jt	style="border-left-width:medium" |
Hiina, Shenzhen, Guangdong	7-13	8193 kooliõpilast	5,39		Conners Parent Symptom Questionnaire (PSQ); Conners Teacher Rating Scale (TRS); DSM-IV ATH diagnostiline standard	Zhou KY jt	style="border-left-width:medium" |
Uganda	7,8	232 HIV-nakkusega emade last	12.7	malaaria, perinataalne kokkupuude HIViga		M. D. Burkey jt	style="border-left-width:medium" |

Lapseea aktiivsus- ja tähelepanuhäire ravimravi stimulantidega

Lapseea aktiivsus- ja tähelepanuhäire stimulantravi all peetakse silmas sobivad vanuses laste ravimravi metüülfenidaati, dekstroamfetamiini, amfetamiinisoolasid ja pemoliini sisaldavate preparaatidega. ATH stimulantravi eelkäijaks peetakse Bradley bensedriiniuuringuid käitumisprobleemidega lastel (1937). Vaatamata aastakümnete pikkusele uurimustööle pole stimulantite toimemehhanism käesoleva ajani selge.

Aasta	Autor/asutus	Aine	Näidustus/sümptom	Allikad
1937	Charles Bradley, Emma Pendleton Bradley Home	bensedriin (amfetamiin)	pneumoentsefalogrammi järgne peavalu	Elizabeth P. Sparrow, Drew Erhard, 2014
1950		laste stimulantravi	hüperaktiivsus	Elizabeth P. Sparrow, Drew Erhard, 2014
1955	FDA kiidab heaks	laste metüülfenidaatravi (Ritalin)	laste hüperaktiivsus	Elizabeth P. Sparrow, Drew Erhard, 2014
1963-1965	Leon Eisenberg, C.K. Conners jt	dekstroamfetamiin (amfetamiin); metüülfenidaat	käitumishäiretega lapsed, hüperkineesis	Elizabeth P. Sparrow, Drew Erhard, 2014

Lapseea aktiivsus- ja tähelepanuhäire farmakoteraapia uuringud

Lapseea aktiivsus- ja tähelepanuhäire medikamentoosne ravi

 Pikemalt artiklis Amfetamiin.

 Pikemalt artiklis Amfetamiin#Bensedriin.

Kui palju amfetamiini on arstid, erinevatel näidustustel, patsientidele aastakümnetega väljastanud on pole selge. Nicolas Rasmussen'i arvates võib 1940. kuni 1960ndate amfetamiini kui ravimi tarbimist USA-s nimetada arstide tekitatud esimeseks amfetamiini epideemiaks.

Algselt kirjutati bensedriinitablette välja depressiooni (mille all peeti silmas anhedooniat) raviks. Harvardi Meditsiinikooli kliinilise psühhiaatria professori Abraham Myerson'i (1881 -1948) teooria kohaselt stabiliseeris amfetamiin kesknärvisüsteemi hormonaalset tasakaalu.

1937. aastal manustas psühhiaater Charles Bradley Emma Pendleton Bradley Home in Providence 'is, Rhode Islandil, mille direktor ta oli, probleemseks peetavatele (halvasti kohanevatele) lastele tema poolt teostatud pneumoentsefalogrammi kõrvaltoimena tekkinud peavalu leevendamiseks bensedriini (amfetamiini). Tugevaid peavalusid see ei leevendanud, kuid juba nädala pärast märkas Bradley bensedriini saanud laste käitumises muutuseid, paranesid nende õppeedukus, sotsiaalsed interaktsioonid ja emotsionaalne vastu

Ajapikku sai 'ajukahjustusega lapsest' 'hüperkineetiline ja tähelepanematu laps' ning lõpuks 'ATH-laps'. 1967. toimunud WHO seminaril Seminar on Diagnosis and Classification in Child Psychiatry osales ka Leon Eisenberg koos Mike Rutter'iga, nemad seisid hea selle eest, et hüperkineesis kantaks haiguste klassifikatsiooni. APA poolt 1952. välja antud DSM-I ei sisaldanud hüperkineetilist sündroomi. Eisenberg oli esimese NIMH-i laste psühhofarmakoloogia randomiseeritud kontrollitud uuringu grandi juhtivuurija.

Eisenberg oli uurinud ka dekstroamfetamiini mõju käitumishäiretega lastel. Uuring oli edukas toime tuvastati, kuid hilisem Judith Rapoporti jt avaldatud uurimus (august 1980), milles dekstroamfetamiini manustati nii normaalsetele ja hüperaktiivsetele lastele kui ka normaalsetele kolledžiealistele meestele, tuvastas alanenud motoorse aktiivsuse, suurenenud valvsuse ja paranenud õpitegevuse kõigil ühtviisi.

 Pikemalt artiklis Amfetamiin#Adderall.

Käesoleval on kasutatakse lapseea ATH ravis amfetamiinisoolade preparaate Adderalli kapslite näol. Ameerika Psühhiaatrite Assotsiatsioon on amfetamiini ja selle soolade toimed arvanud samaväärseks kokaiini toimetega.

• Metüülfenidaat lapseea aktiivsus- ja tähelepanuhäire ravis

L. Eisenbergi, C. K. Conners'i (vt ka Conners scale) ja L. Sharpe'i poolt läbiviidud uuringu kohaselt, manustasid nad 81-le instutsionaliseeritud lapsele 10. päeva jooksul metüülfenidaati, mis avaldas toimet.

Katselapsed olid 2 erinevast asutusest: asutus A oli riigi lastekeskus lastele kes olid püsivatesse kodudesse hooldamise ootel; asutus B oli psühhiaatrilise ravi keskus emotsionaaselt häirunud lastele. Ühelgi neist lastest ei olnud diagnoositud psühhoosi, vaimset alaarengut või ajukahjustust.

Katselapsed jaotati kahte rühma. Ravimisaajate õdesid juhendati selliselt, et nad annaksid tableti koheselt peale hommiku-või lõunasööki ja nii 10 päeva. Algannus oli 20 mg/päeva ja seda suurendati kuni 60 mg/päevas. Platseebosaajad said sarnased tabletid.

Peale erinevate testide sooritamist (Children's Manifest Anxiety Scale (CMAS) ja the General Anxiety Scale for Children(GASC); osaliselt Wechsleri intelligentsustest lastele), enne ravimikatsetuse algust ja peale selle lõppu, said katselapsed valida erinevate auhindade vahel, nagu rahakotid, taskulambid, käekotid jne.

Metüülfenidaadi tarbimine tõusis 60 milj defineeritud päevadoosilt 1987.a 360 miljoni defineeritud päevadoosini 1999.(Eisenberg, 2007)

Euroopa Ravimiameti (EMEA) kinnitusel on metüülfenidaati sisaldavate ravimite kasu/riski suhe endiselt positiivne kasutamiseks tähelepanu häire ja hüperaktiivsuse korral noorukitel ja lastel alates 6. eluaastast.

Metüülfenidaat on erinevate preparaatidena (sh Ritalin, Concerta, Equasym, Medikinet, Rubifen) olnud Euroopa Liidus saadaval alates 1950-ndatest aastatest.

EMEA soovituses on toodud ära metüülfenidaati sisaldavate ravimite seosed võimalike kardiovaskulaarsete (hüpertensioon, südame löögisageduse tõus, arütmia) ja tserebrovaskulaarsete (migreen, insult, ajuinfarkt, aju veresoonte põletik, aju isheemia jt tserebrovaskulaarsed sündmused) ohtude ilmnemisega.

Euroopa Ravimiameti Inimravimite Komitee (CHMP) hindas psühhiaatriliste häirete ja enneaegse suguküpsuse riski metüülfenidaadi kasutajatel, samuti selle võimalikku mõju kasvule ning toimet pikaajalise kasutamise korral. Ja andis välja soovitused, mis peaksid kõikides EL liikmesriikides ravimiinfos sisalduma:

• enne ravi alustamist ja ravi ajal tuleb kontrollida patsientidel vererõhku ja südame löögisagedust. Samuti peab kirjas olema see, et metüülfenidaadi kasutamine võib põhjustada või süvendada jube eelnevalt esinenud psühhiaatrilisi häireid nagu depressioon, enesetapumõtted, vaenulikkus, psühhoos ja mania jpm.

2013. aasta seisuga lisandus FDA hoiatus, mille kohaselt võivad need ravimid, igas vanuses, priapismi põhjustada.

2016. aasta seisuga on metüülfenidaati sisaldavad preparaadid narkootiliste ja psühhotroopsete ravimite nimekirjas ja ainet sisaldavate ravimite väljakirjutamise õigus Eestis on ainult psühhiaatril.

Metüülfenidaadi ravimite kogukasutus Eestis väljendatuna defineeritud päevadoosides tuhande inimese kohta ööpäevas (DPD/1000/ööpäevas) on kasvanud 0,35 (2013), 0,40-ni (2014) kuni 0,48 DPD/1000/ööpäevas (2015).

Briti Riikliku Terviseteenistuse (NHS) andmetel tõusis Ritalini retseptide arv 158000-st (1999) 661463-ni 2010. aastal.

1975. 500,000 kuni 1,000,000 last võtavad kord-või kaks päevas psühhostimulante oma "hüperaktiivse" käitumise kontrollimiseks

Austraalias on Ritalin sagedaseim ATH ravim ja selle retseptide väljastamie määr on kahe viimase aastakümnega suurenenud 34-kordselt. Lisaks on rohkem kui 40 000 Austraalia lapsele väljastatud antidepressante ja antipsühhootikume, mõnikord ATH raviks, sh Strattera't (atomoksetiin).

Ameerika Ühendriikides on ATH ravimeid välja kirjtuatud vähemalt 6 miljonile lapsele supposedly hariduslikel alustel; 2 milj last võtavad antidepressante ja -psühhootikume.

Mehhikos tõusis metüülfenidaadi müük 1993 kuni 2001 vahel 800% ja Saksamaal 1995 kuni 1999 vahel 400% .

Suurbritannias on see määr 1992 - 2000 tõusnud 9,200%.

ATH ravis kasutatava levinud ravimi Ritalini (toimeaine metüülfenidaat) 10mg tablett (Ciba/Novartis)

DEA on Ritalini kategoriseerinud II kategooria kontrollitavate ainete nimistusse. Sellesse nimekirja kantud ained on potentsiaalselt sõltuvust tekitavad ja nende tarvitamine võib vastava sõltuvuse ka esile kutsuda. Selles nimekirjas on lisaks Ritalinile, metadoon, meperidiin, oksükodoon, fentanüül, morfiin, oopium ja kodeiin.

2006. aasta veebruaris soovitas FDA Advisory Committee Ühendriikide Toiduainete ja Ravimite Ametil (FDA) tungivalt kehtestada stimulantide pakenditele südameinfarktide, insultide ja äkksurma riski tõttu 'musta kasti hoiatus' (“black box” warning).

Ritalin (meelemürk)

Metüüfenidaat kuulub mitmete riikide kontrollitavate ja/või narkootiliste ainete nimistutesse, arvatavasti aine tarbimisega seonduva potentsiaalse sõltuvust tekitava toime tõttu.

Ritalini tarbitakse narkootikumina kas triipu tõmmates või süstides ja selle 'tänavanimi' on R-vitamiin jmt.

Lapseea aktiivsus- ja tähelepanuhäire ja taimravi

Phyllis A Henning Balch (18. september 1930 - 31. detsember 2004) oma raamatus "Prescription for Nutritional Healing" kirjutas ka aktiivsus- ja tähelepanuhäire korral kasulikest taimesaadustest, nendeks on Avena sativa , sasi-vesikaagi ekstrakt, kummeliõied, ginkoliiditabletid (Ginkgo biloba), viirpuu (õied, lehed, viljad), sidrunmeliss koos palderjanijuurega, kannatuslilleürt (Passiflora incarnata) jmt.

Kannatuslille (Passiflora incarnata) preparaatidel on liikumisaktiivsust ja lihaspinget lõdvestav toime. See sobib üliaktiivsetele, närvilistele ja pingul inimestele. Ka keskendumisvaeguste raviks. (Piippo ja Salo, 76:2007)

Hõlmikpuuekstrakt (vastab EGb 761-le) ( 50 mg) koos ameerika ženšenni ekstraktiga (200 mg) võib parandada lapseea tähelepanu- ja aktiivsushäire sümptomeid lastel vanuses 3 kuni 17 aastat.

Taim ja/või saadus	Uuringutüüp	Asukoht	Ajavahemik	Osalejad	Diagnoosi allikad	Tulemused	Allikad
1. rühm Punaka kannatuslille tabletid 0,04 mg/kg/päevas 2 korda ja 2. rühm metüülfenidaati 1 mg/kg/päevas 2 korda kkokku 8 nädalat	Topeltpime randomiseeritud kliiniline uuring	Roosbeh Psychiatric Hospital Teheran, Iraan	jaan 2003 kuni jaanuar 2004	34 last vanuses 6-13 aastat	DSM-IV kriteeriumid; lastepsühhiaatri diagnoos; Parent and Teacher ADHD Rating Scale	Mõlema rühma lastel esines küsimustiku kohaselt kliiniliselt soodne toime sümptomitele ja suuri erinevusi ei täheldatud kannatuslille või metüülfenidaati saavatel lastel	Akhondzadeh jt 2005
Sasi-vesikaagi standardiseeritud ekstrakt BacoMind 225 mg/päevas 6 kuu jooksul	avatud uuring	Center for Research in Mental Retardation (CREMERE) Mumbai, India	2008 kuni 2010	31 last vanuses 6-12 aastat ja ATH algus enne 7. eluaastat	DSM-IV kriteeriumid, Parent Rating Scale	ATH sümptomid vähenesid 85%-l lastest	Dave jt, 2014

Lapseea aktiivsus- ja tähelepanuhäire kui väär või poolikult väär diagnoos

Lõuna-Rootsis suri 8-aastane tüdruk, kellel arstid uskusid aktiivsus-ja täheepanuhäire olevat. Diagoosiga kaasnes medikamnetoosne ravi, kuid lapse seisund halvenes ja ta viidi operatsioonile, selle käigus avastati tal ajukasvaja.

Lapseea ATH diagnoosi saanud lastel võivad hoopis kasvajad olla. Ühes uurimuses hinnati 43 neerupealise haruldaste kasvajate feokromotsütoomi ja paraganglioomiga last ja leidsid, et 9 lapsel (21 %) oli enne kasvajate avastamist diagnoositud aktiivsus-ja tähelepanuhäire. Uurijate sõnul ei olnud nende laste ängistust ja kontsenteerumisraskusi tuvastatud kasvaja sümptomitena. Uurijate arvates nende laste kasvajate sümptomid võivad ADHD medikamentoosse ravi korral halveneda.

ATH vaidlused

 Pikemalt artiklis Vaidlused aktiivsus- ja tähelepanuhäire üle.

Vastuolud on ATH-kontseptsiooni saatnud juba 1970-ndadest. Erinevate maade ekspertidel puudub konsensus selle kohta, mis ATH on, mis on selle tekke põhjused, millal toimus lapseea ebahariliku käitumise üleminek meditsiiniliseks hüperkineetiliseks haiguseks (Conrad), samuti ei ole spetsiifilisi kognitiivseid, metaboolseid ega neuroloogilisi markereid ja meditsiinilisi analüüse. Mitmed neurokuvamise uuringud ei ole laste ajus tuvastanud ebanormaalsusi kliinilises mõttes.

Spetsiifilist ravi ei tunta, palju vaidlusi tekitanud ravi metüülfenidaati sisaldavate ravimitega on näidanud, et aine evib sarnaseid toimeid ka nn normaalseteks peetavatel lastel.

Ameerika laste-psühhiaater Leon Eisenberg (1922 – 2009), keda peetakse ATH kui haiguse üheks autoriks, olevat seitse kuud enne oma surma (ta põdes eesnäärmevähki) antud intervjuus öelnud, ja mille mitmed allikad sealt on välja noppinud, et ATH on lihtsalt üks teooria: 'ATH on parim näide fiktiivse haiguse kohta' (“ADHD is a prime example of a fictitious disease.”) ja 'geneetiline eelsoodumus ATHks on täielikult ülehinnatud' ("The genetic predisposition to ADHD is completely overrated."). Selle asemel, et tablette välja kirjutada peaksid lastepsühhiaatrid põhjalikult tuvastama käitumishäireteni viivad psühho-sotsiaalsed põhjused. Kas on tülid vanematega, kas ema ja isa elavad koos, kas perekonnas on probleeme? Sellised küsimused on tähtsad aga võtavad kaua aega.

Aktiivsus- ja tähelepanuhäire kui psühhiaatrilise haiguse vastuolude all peetakse silmas erinevaid vaidlusi ja kriitikat:

• on vaidlustatud selle põhjused ja esinemissagedus - termin on niivõrd ebamäärane, et erinevad epidemioloogilised uuringud indikeerivad selle esinemissagedust 0,5% kuni 26% lastel;
• on vaidlustatud häire diagnoosi panek (sh ülediagnoosimine) - nii näiteks on USA Haiguste Kontrolli ja Tõrje Keskus raporteerinud ATH esinemissageduseks 4 kuni 17-aastastel 11%, 6,4 miljonit last on saanud ATH-diagnoosi ja 4,2 miljonit neist tarvitavad psühhostimulante;
• diagnoos on vastuolus tõenduspõhise meditsiini mudeliga - levinud tõendusmaterjaliks on eriarsti, paljude arvates, subjektiivne arvamus justkui oleks tegu ATHga;
• on vaidlustatud psühhostimulantide manustamise effektiivsus ja ohutus - psühhostimulantide manustamine lastele, seejuures teadmata kuidas need täpselt hüperaktiivsust mõjutavad, nende pikemaajalise manustamisega kaasnevad kõrvaltoimed ja laste äkksurmad on murekohaks.

Neuroloog Dr. Fred A. Baughman Jr, raamatu "The ADHD Fraud: How Psychiatry Makes "Patients" of Normal Children" (2006) autoron psühhiaatriliste diagnooside valskuse kohta tunnistusi andnud nii Ameerika Ühendriikide Kongressile, Euroopa Liidule, Austraalia Parlamendile, FDAle jt. Baughman'i sõnade kohaselt : “ADHD is not a disorder, disease, syndrome or chemical imbalance of the brain. It is not over-diagnosed, under-diagnosed, or mis-diagnosed. It doesn’t exist. It is a total, 100%, Fraud.” ('ATH pole häire, haigus, sündroom või aju keemiline tasakaalutus. Seda ei ole üle- ega ala- või valesti diagnoositud. Seda ei eksisteeri. See on täielik, 100%-line pettus.')

ATH kriitikud

• Peter Roger Breggin (11. mai 1936) on ameerika psühhiaater;

Lapseea aktiivsus-ja tähelepanuhäire etioloogilised ja epidemioloogilised uuringud

Vaatamata ulatuslikele eri teadusdistsipliine kaasavatele epidemioloogilistele uuringutele pole uurijatel õnnestunud ATH etioloogiat kindlaks teha. Nende uuringute toimel räägitakse võimalike seoste kirjeldamisest, mitte tingimata põhjus ja tagajärg seostest, erinevate muutujate lõikes.

ATH kui kesknärvisüsteemi mediaatorite häire levinumateks etioloogilisteks hüpoteesideks on:

• dopamiinihüpotees
• noradrenergiline hüpotees
• serotoniinihüpotees.

ATH etioloogiat seostatakse geenidega (geneetilised uuringud), rasedusaegsete ja/või -järgsete komplikatsioonide, psühhosotsiaalsete tegurite, keskkonategurite ja/või nende interaktsioonidega.

Keskkonnategurid mida seostatakse ATH patofüsioloogiaga on: rasedusaegsed komplikatsioonid, nii sündimise aegsed kui järgsed, mitmed toksiinid ja toiduained.

Sünni- ja sünnituse eelsed komplikatsioonid

Tulevase ema raseduseaegne suitsetamine või alkohoolsete jookide tarbimine, emotsionaalsed raskused, meditsiinilised haigused ja haigused koos nende komplikatsioonidega; sünnituse komplikatsioonid, madal sünnikaal, enneaegne sünd, hilissünd (post mature birth), füüsilised traumad, mis võivad mõjutada lapse aju arengut varases lapsepõlves, psühho-sotsiaalsed raskused võivad olla seotud lapseea ATHga.

Komplikatsioonid, mis seotud raseduse, sünnituse ja vastsündinu perioodiga on keskkonnategurid, mida on seostatud ATH patofüsioloogiaga. Nende hulka loetakse ema rasedusaegsed terviseprobleemid, tokseemia või eklampsia, ema vanus, emakasisesed infektsioonid, loote hilis- või enneaegsus, raske traumaatiline sünnitus, sünnieelne stress, madal sünnikaal, prenataalne verejooks ja sünnijärgsed komplikatsioonid mis võivad loote aju arengule negatiivseid toimeid avaldada.

Tulevase ema rasedusaegne suitsetamine on lapse hüperaktiivsuse riskitegur. USA-st pärinevad andmed selle kohta, et 25% sünnitanud emadest olid suitsetajad ja ainult väike osa neist loobus rasedusest teada saades suitsetamisest.

Milberger'i jt (1996) andmete alusel oli 22% ATHga ja 8%l ATHta lastel sünnieelselt kokkupuude tubakasuitsuga (nikotiin). Tulevase ema suitsetamine suurendas ATH riski 2,7-kordselt (Milberger jt (1998). Hjerni jt (2010) uuringu kohaselt suurendas raseduaegne suitsetamine ATH riski 2,86-kordselt. Han'i jt (2014) arvates on ATH riskiteguriks ka tulevase ema kokkupuude tubakasuitsuga (passiivne ehk kaudne suitsetamine).

(LISAplus) (The Influences of Lifestyle-Related Factors on the Immune System and the Development of Allergies in Childhood study) on elanikonna sünnikohordil põhinev uuring, milles osalevad vastsündinute emad Müncheni, Leipzigi, Weseli ja Bad Honnefi (Saksamaa) sünnitusmajadest. Ühtekokku kaasati uuringusse ajavahemikus detsember 1997 ja jaanuar 1999 3097 tervet ja ajaliselt sündinud vastsündinut. Nende laste käitumisprobleeme 10. aasta vanuselt mõõdeti lapsevanema tugevuste ja raskuste küsimustiku (SDQ) saksa versiooni (Goodman, 1997; Woerner jt, 2002,2004) kaudu. 1654 lapse uurimine tuvastas, et sünnieelne ja/või- järgne kokkupuude tubakasuitsuga nende laste esimestel eluaastatel on seotud hüperaktiivsus/tähelepanematuse probleemidega vanuses 10. aastat.

Võimalik bioloogiline mehhanism ATH sümptomite esinemissageduse tõusu ja tulevase ema rasedusaegse tubakasuitsetamisega ja/või tubakasuitsuga kokkupuutumisega seonduvalt on käesoleval ajal vaidluse all. Arvatakse, et sünnieelselt nikotiiniga kokkupuutunute dopaminergiliste ja noradrenergiliste neuronite süsteemid, mis on eksogeense stimulatsiooni suhtes hüpoaktiivsed ja häirimatud, võivad ATH sümptomeid lastel esile kutsuda.

Raseda naise (tulevase ema) alkohoolsete jookide tarvitamine võib ATH riskiteguriks olla kuritarvitamise skaala poolt võetuna. (Guney jt, 2015)

Rasedusaegne ravimite tarvitamine ja ATH

Uus-Meremaal oktoober 1995 kuni august 1997 alustatud sünnikohordi uuringuga uuriti seoseid rasedusaegse atsetaminofeeni ja lapseea aktiivsus-ja tähelepanuhäire esinemise vahel. Uuringusse kaasati 1714 vastsündinut ja nende emad. Andmed paratsetamooli rasedusaegse kasutamise kohta koguti koheselt peale lapse sündi. Edasi toimusid uuringud 1.a, 3,5, 7 ja 11 aasta vanuselt. 3,5 aastast edasi viidu toiminguid läbi 871 osalejaga. Osalejad täitsid Strangths and Difficulties Questionnaire (SDG) ning aktiivsus-ja tähelepanu häire sümptomeid kaardistati 7 ja 11-aastaselt. Vanemad täitsid Conners’ Behavioural Rating Scale: Revised - Long Format 'i (CRS:R-L). UUijad tuvastasid, et raseduse ajal atsetaminofeeni kasutanud emade lastel on kõrgenenud risk aktiivsus-ja tähelepanuhäire sümptomite tekkeks. Need tulemused on uurijate arvates kooskõlas Liew jt, Taanis 1996-2002 läbi viidud sünnikohordi uuringu tulemustega, mis tuvastas et ema rasedusaegne atsetaminofeeni tarvitamine on seotud laste kõrgenenud riskiga aktiivsus-ja tähelepanuhäire sarnase käitumise ja hüperkineetiliste häirete tekkimisega lastel.

J. Schmitti jt poolt avaldatud uurimuse kohaselt võivad lapseea ATH riskiteguriks olla eelnevalt põetud atoopiliste haiguslike seisundite ravitud ja krooniliseks muutunud episoodid, nagu atoopiline dermatiit, allergiline riniit ja astma.

Atoopiliste haiguste ja ATH vahelise seose üle on vaieldud pikka aega. 1980-ndatel käisid Geschwind, Behan jt välja hüpoteesi, mille kohaselt on vasakukäelisus, immuunsüsteemi düsfunktsionaalsus ja düsleksia 'vahendatud' prenataalsel kokkupuutel testosterooniga. Kontrollimaks püstitatud hüpoteesi uurisid Biedermann jt astma ja ATH koosesinemist kuid seost ei tuvastanud. Geneetilised uuringud ei tuvastanud samuti märkimisväärseid etioloogilisi või patofüsioloogilisi seoseid nende kahe seisundi vahel. Mitmed hilisemad avaldatud uuringud on tuvastanud positiivse seose atoopilise dermatiidi ja ATH vahel, kuid allergilise riniidi vahel mitte.

Kuidas siis atoopiline dermatiit ja ATH 'kokku siduda' käesoleval ajal ei teata. Mitmete uuringute alusel seondub lastel kroonilise atoopilise dermatiidiga märkmisväärselt tõusnud tsütokiinide tase. Proinflammatoorsed tsütokiinid võivad läbida vere-aju barjääri ja mõjutada hüpotalamus-hüpofüüs-adrenaal-telje aktivatsiooni kaudu neuronite aktiivsust ja võivad muuta mitmete neurotransmitterite, nagu noradrenaliini ja dopamiini metabolismi, neid aga seostatakse ATH patoloogiliste mehhanismidega.

 Pikemalt artiklis Vikipeedia:Üldine arutelu#Kasutaja:Mariina.

Vitamiinipreparaadid ja vägivaldne käitumine

 Pikemalt artiklis Kaltsiferoolid.

Mitmed uurijad on arvamusel, et vitamiinide, rasvhapete ja mineraalainete tarvitamine võib lastel ja noortel täiskasvanutel parendada intellekti, takistada ja vähendada antisotsiaalset ja kriminaalsete kalduvustega käitumist. Neid seoseid on püütud ka katsetega tõendada kuid tulemused on vastuolulised. Korrelatsiooninäitajad aga ei anna tõendeid põhjuslike seoste kohta, kuid on läbi viidud mitmeid uuringuid, mille tulemused indikeerivad, et vitamiinide ja mineraalainete soovituslike päevakoguste manustamine võib esile kutsuda positiivseid muutuseid agressiivselt käituvatel inimestel selliselt, et agressiivne käitumine justkui maheneks.

 Pikemalt artiklis Vikipeedia:Üldine arutelu#Kasutaja:Mariina.

Harilik tamm seisuga 11. aprill 2017, 11.36

See artikkel on harilikust tammest; puude perekonna kohta vaata artiklit Tamm (perekond); teiste tähenduste kohta vaata lehekülge Tamm (täpsustus).

---

Harilik tamm
Liivaaugu tamm Keilas
Kaitsestaatus
Soodsas seisundis (IUCN 3.1)
Taksonoomia
Riik Taimed Plantae Hõimkond Katteseemnetaimed Angiospermae Klass Kaheidulehelised Magnoliopsida Selts Pöögilaadsed Fagales Sugukond Pöögilised Fagaceae Perekond Tamm Quercus Liik Harilik tamm
Ladinakeelne nimetus
Quercus robur L. (1753)
Hariliku tamme levila Euroopas
Sünonüümid
Quercus abbreviata Vuk. Quercus accessiva Gand. (õigesti trükis avaldamata) Quercus accomodata Gand. (õigesti trükis avaldamata) Quercus acutiloba Borbás Quercus aesculus Boiss. Quercus aestivalis Steven Quercus afghanistanensis K.Koch Quercus alligata Gand. (õigesti trükis avaldamata) Quercus altissima Petz. & G.Kirchn. Quercus amoenifolia Gand. (õigesti trükis avaldamata) Quercus appenina var. cylindracea (Guss. ex Parl.) Nyman Quercus appenina var. rumelica (Griseb. & Schenk) Nyman Quercus apula Gand. (õigesti trükis avaldamata) Quercus arenaria Borbás Quercus argentea Morogues Quercus assimilis Gand. (õigesti trükis avaldamata) Quercus asterotricha Borbás & Csató Quercus asturica Gand. (õigesti trükis avaldamata) Quercus atropurpurea K.Koch Quercus atrosanguinea K.Koch Quercus atrovirens Sm. Quercus aurea K.Koch 1873 mitte Raf. 1838 Quercus australis A.Kern. 1876 mitte Link 1829 Quercus auzin Secondat ex Bosc. Quercus avellanoides Vuk. Quercus axillaris Schur Quercus banatica Gand. (õigesti trükis avaldamata) Quercus batavica Gand. (õigesti trükis avaldamata) Quercus bavarica Gand. (õigesti trükis avaldamata) Quercus bedoi Borbás Quercus belgica Gand. (õigesti trükis avaldamata) Quercus bellogradensis Borbás Quercus borealis var. pilosa (Schur) Simonk. Quercus brachycarpa Guss. ex Parl. Quercus brevipes A.Kern. Quercus brevipes Borbás Quercus brutia Ten. Quercus bruttia Borbás Quercus castanoides Vuk. Quercus commiserata Gand. (õigesti trükis avaldamata) Quercus comptoniifolia K.Koch Quercus concordia K.Koch Quercus condensata Schur Quercus coriifolia Vuk. Quercus crispa Vuk. Quercus croatica Gand. (õigesti trükis avaldamata) Quercus cunisecta Borbás Quercus cuprea K.Koch Quercus cupressoides K.Koch Quercus cupulatus Gilib. (õigesti trükis avaldamata) Quercus cylindracea Guss. ex. Parl. Quercus dacica Gand. (õigesti trükis avaldamata) Quercus danubialis Gand. (õigesti trükis avaldamata) Quercus dilatata A.Kern. 1876 mitte Raf. 1838 Quercus discredens Gand. (õigesti trükis avaldamata) Quercus dissecta K.Koch Quercus emarginulata Gand. (õigesti trükis avaldamata) Quercus erucifolia Steven Quercus esthonica Gand. (õigesti trükis avaldamata) Quercus estremadurensis O.Schwarz Quercus ettingeri Vuk. Quercus extensa (Schur) Schur Quercus falkenbergensis Booth ex Loudon Quercus farinosa Vuk. Quercus fastigiata Lam. Quercus femina Mill. Quercus fennessii A.DC. Quercus filicifolia A.DC. Quercus filipendula Schloss. & Vuk. Quercus foemida Mill. Quercus fructipendula Schrank Quercus frutetorum Gand. not validly published Quercus geltowiensis K.Koch Quercus germanica Lasch Quercus grecescui Gand. (õigesti trükis avaldamata) Quercus haas Kotschy Quercus haerens Gand. (õigesti trükis avaldamata) Quercus hentzei Petz. & G.Kirchn. Quercus hispanica Willk. 1852 mitte Lam. 1785 Quercus hodginsii Lodd. ex Steud. (õigesti trükis avaldamata) Quercus hohenackeri Gand. (õigesti trükis avaldamata) Quercus horizontalis Dippel Quercus hyemalis Steven Quercus imeretina Steven ex Woronow Quercus immodica Gand. (õigesti trükis avaldamata) Quercus implicata Gand. (õigesti trükis avaldamata) Quercus kunzei Gand. (õigesti trükis avaldamata) Quercus kurdica Wenz. Quercus laciniata Lodd. Quercus lanuginosa Beck 1890 mitte Thuill. 1799 Quercus lasistan Kotschy ex' A.DC. Quercus lentula Gand. (õigesti trükis avaldamata) Quercus longaeva Salisb. (õigesti trükis avaldamata) Quercus longiglans Debeaux Quercus longipedunculata Cariot & St.-Lag. Quercus longipes Steven Quercus louettii Dippel Quercus lucorum Vuk. Quercus ludens Gand. (õigesti trükis avaldamata) Quercus lugdunensis Gand. (õigesti trükis avaldamata) Quercus macroloba Gand. (õigesti trükis avaldamata) Quercus madritensis Gand. (õigesti trükis avaldamata) Quercus malacophylla (Schur) Schur Quercus mestensis Bondev & Gancev Quercus microcarpa Lapeyr. Quercus microcarpa Morogues Quercus monorensis Simonk. Quercus montivaga Gand. (õigesti trükis avaldamata) Quercus natalis Gand. (õigesti trükis avaldamata) Quercus nescensis Gand. (õigesti trükis avaldamata) Quercus nigricans K.Koch Quercus ochracea Morogues Quercus oelandica Gand. (õigesti trükis avaldamata) Quercus orocantabrica Rivas Mart., Penas, T.E.Díaz & Llamas Quercus paleacea Desf. Quercus palmata Vuk. Quercus parmenteria Mutel Quercus pectinata K.Koch Quercus pedemontana Colla Quercus pedunculata Ehrh. Quercus pedunculata Hoffm. Quercus pedunculiflora K.Koch Quercus pendula (Neill) Lodd. Quercus pendulina Kit. Quercus petropolitana Gand. (õigesti trükis avaldamata) Quercus pilosa (Schur) Simonk. Quercus pilosula Gand. (õigesti trükis avaldamata) Quercus pinnatipartita (Boiss.) O.Schwarz Quercus plebeia Gand. (õigesti trükis avaldamata) Quercus pluriceps Gand. (õigesti trükis avaldamata) Quercus pseudopedunculata Vuk. Quercus pseudoschorochensis Boiss. Quercus pseudosessilis Schur Quercus pseudotscharakensis Kotschy ex A.DC. Quercus pulverulenta K.Koch Quercus purpurea Lodd. ex Loudon Quercus pyramidalis C.C.Gmel. Quercus pyrenaica Steven 1813 mitte Willd. 1805 Quercus quaerens Gand. (õigesti trükis avaldamata) Quercus racemosa Lam. Quercus robur (Ten.) A. DC. Quercus rossica Gand. (õigesti trükis avaldamata) Quercus rostanii Gand. (õigesti trükis avaldamata) Quercus rubens Petz. & G.Kirchn. Quercus rubicunda Dippel Quercus rumelica Griseb. & Schenk Quercus salicifolia Steud. (õigesti trükis avaldamata) Quercus scandica Gand. (õigesti trükis avaldamata) Quercus schlosseriana Gand. (õigesti trükis avaldamata) Quercus scolopendrifolia K.Koch Quercus scotica Gand. (õigesti trükis avaldamata) Quercus scythica Gand. (õigesti trükis avaldamata) Quercus semipinnata Gand. (õigesti trükis avaldamata) Quercus sessiliflora var. condensata (Schur) Nyman Quercus sessiliflora var. microcarpa (Lapeyr.) Nyman Quercus sessiliflora var. pedemontana (Colla) Nyman Quercus sessiliflora var. tcharachensis Albov Quercus sieboldii Dippel Quercus similata Gand. (õigesti trükis avaldamata) Quercus speciensis Dippel Quercus stilbophylla Gand. (õigesti trükis avaldamata) Quercus subvelutina Schur Quercus svecica Borbás Quercus tanaicensis Gand. (õigesti trükis avaldamata) Quercus tardiflora Czern. ex Stev. Quercus tennesi Wesm. Quercus tephrochlamys Gand. (õigesti trükis avaldamata) Quercus tetracarpa Vuk. Quercus tholeyroniana Gand. (õigesti trükis avaldamata) Quercus thomasii Ten. Quercus tomentosa Ehrh. ex A.DC. (õigesti trükis avaldamata) Quercus tozzae Dippel Quercus transiens Gand. (õigesti trükis avaldamata) Quercus tricolor Petz. & G.Kirchn. Quercus tristis Gand. (õigesti trükis avaldamata) Quercus turbinata Kit. Quercus urbica Gand. (õigesti trükis avaldamata) Quercus vallicola Gand. (õigesti trükis avaldamata) Quercus verecunda Gand. (õigesti trükis avaldamata) Quercus versatilis Gand. (õigesti trükis avaldamata) Quercus vialis Gand. (õigesti trükis avaldamata) Quercus viminalis Bosc Quercus virgata Martrin-Donos Quercus volhynica Gand. (õigesti trükis avaldamata) Quercus vulgaris Bubani Quercus welandii Simonk. Quercus wolgensis Gand.(õigesti trükis avaldamata)

Harilik tamm (Quercus robur L.) on pöögiliste sugukonda tamme perekonda kuuluv heitlehine lehtpuu.

Harilik tamm kasvab suuremas osas Euroopast, samuti Väike-Aasias ja Kaukaasias, kohati ka Põhja-Aafrikas. Tamm ei kasva Põhja-Euroopas ega stepis.

Nimetus Perekonna nimetus Quercus tuleb keldikeelsetest sõnadest quer ('ilus'), ja cus ('puu') ja liiginimetus robur ladinakeelsest sõnast rubur, mis tähendab 'võimu'.

Ladinakeelse nimetuse eestikeelne vaste on "ilus võimas puu".

Kirjeldus ==

Tamme lehed ja tõrud

Puukroon on suur ja haruline, kaugelt vaadates moodustab ligikaudu kera. Tüvi on jäme, 1–1,5 m läbimõõdus, kuid vana puu võib olla ka märksa jämedam. Puukoor on hallikaspruun, paks ja sügavate pikilõhedega ehk korpas. Noore tamme koor on hall ja sile.

Lehed on äraspidimunajad, 7–40 cm pikad, kummastki servast kolme hõlmaga. Suvitammel lehed kuivavad ja langevad talveks maha. Talitammel lehed kuivavad, kuid erinevalt teistest lehtpuudest lehed maapinnale ei varise, vaid jäävad puule kevadeni.

Tamme õied===

Tamm on ühekojaline puu. Vabalt kasvav tamm jõuab õitseikka 20–25-aastaselt, metsas aga alles 50–60 aasta vanuselt. Meie kliimas võivad puud õitsele puhkeda, koos lehtmisega, maikuus - tammel on nii vara kui hilja õitsevaid vorme. Tamme õied on lahksugulised. Isasõied on koondunud urbadesse, need paiknevad noorte lehekimpude juures ja on väga lühiealised, varisedes peagi maha. Igas urvas on kümmekond isasõit. Igal isasõiel 6–10 tolmukat ja neid ümbritseb kuuehõlmaline rohekaskollane õiekate. Emasõied paiknevad isasõitest kõrgemal, punakal varrel, võrsete tipus ühe- kuni kolmekaupa punane kolmeharuline emakasuue. Emasõie kate on ka harilikult kuuehõlmaline, kuid sellele lisandub veel tillukestest soomusjatest lehtedest kausjas väliskate. Emasõied on kolmepesalise sigimikuga, igas 2 seemnealget. Harilik tamm on tuultolmleja. Mõned nädalad hiljem võib jälgida, kuidas viljastatud emasõie kohale hakkab kasvama tõru. Esmalt tuleb nähtavale tillukese tõru mütsike ehk lüdi. Seemnealged valmivad ja viljastuvad paar kuud hiljem.

Tamme puit

Tammepuit on kõva ja vastupidav, sellist vajatakse mööbli jaoks ja siseviimistlustöödel. Aastarõngad eristuvad selgesti. Puidu tihedus on 720 kg/m³.

Maailma eri paigus on rajatud tammepuidu saamiseks tammeistandusi.

Vanimad ja suurimad puud ==

Tamm on pikaealine puu. Ta võib elada mitusada, isegi tuhatkond aastat vanaks. Paljusid vanemaid puid on tagasi lõigatud või isegi juurevõsudeni maha raiutud. Mõlemad kärpimistehnikad pikendavad puu eluiga ja võib-olla ka tervist.

Leedus Stelmužės on võib-olla Euroopa kõige vanem tamm, mille iga arvatakse olevat 1500 aastat. Lätis kasvab Kaive tamm, Baltimaade kõige jämedam tamm, mille ümbermõõt on üle 10 meetri. Taanis Jaegersprisis kasvab umbes 1200 aasta vanune tamm, mille nimi on Kongeegen ehk Tammekuningas. Rootsis Kvillekenis on üle 1000 aasta vanune tamm, mille ümbermõõt on 14 meetrit. Tammedest, mida pole kunagi tagasi lõigatud, kasvab üks vanimaid Saksamaal Ivenackis ja aastarõngaste uuringud annavad selle vanuseks 700–800 aastat.

Harilik tamm Eestis ===

Tamme-Lauri tamm on Eesti jämedaim puu.

Eestis kasvab looduslikult kaks hariliku tamme teisendit:

• talitamm (raudtamm, lesetamm) (Quercus robur L. var. tardiflora Czern.)
• suvitamm (Quercus robur L. var. praecox Czern.)

Eesti teadaolev vanim ja ühtlasi jämedaim puu on Tamme-Lauri tamm, mis kasvab Võrumaal Urvastes Tamme-Lauri talu juures. Puu vanuseks on mõõdetud 680 aastat ja ümbermõõt rinnakõrguselt on 825 cm. Seda puud on kujutatud ka Eesti 10-kroonisel rahatähel. Urvaste vallas kasvab ka Eesti jämeduselt teine tamm - Mäe-Lehtsoo tamm.

Eesti teadaolevalt kõrgeim (36,5 m) harilik tamm kasvab Audru mõisa pargis. Sagadi mõisa pargis kasvab tamm, mille kõrguseks on mõõdetud 32,6 m.

Sügisvärvides vana tamm Koluvere järve kaldal Läänemaal

Harilik tamm talvel Tartumaal

Tuntud harilikke tammi ja tammikuid Eestis ===

Haki Kuntsamäe ohvritamm Kalina ohvritamm Karste hiietamm Koksi talu tamm Kopli tammed Kulla hiietamm Kuremäe ohvritamm Laane tammed Laasu tamm Liivaaugu tamm Lõpre tamm Mustahamba tamm Mäe-Lehtsoo tamm Orissaare staadionitamm

Osula Pühaliistu tamm Pauliku Tammiku hiietammed Puru tamm Pühajärve sõjatamm Pühajärve sõjatammik Ranna Tuhandeaastane tamm Rõngu Hiietamm Sõatamm Sõsarsaarte tammed Tamme-Lauri tamm Tärkma ohvritamm Upsi tamm Vara ohvritamm Viiralti tamm Võlla tamm

Tamm sümboolikas==

Inglismaal on tamm kujunenud monarhismi sümboliks. Selle juured ulatuvad Inglismaa kodusõtta, mil Charles II peitis end pärast kaotust Worcesteri lahingus 3. septembril 1651 mässulise parlamendi ehk ümarpeade käsilaste eest tamme otsa. See puu ei ole säilinud, aga seda nimetati Kuninglikuks tammeks. Seda sündmust tähistavad inglased igal aastal Charles II sünnipäeval 29. mail. Suurbritannias on selle mälestuseks 2007. aasta seisuga 541 kõrtsi, mille nimi on "Royal Oak" ehk "Kuninglik Tamm". See on sageduselt kolmas Briti kõrtsinimi pärast "Krooni" ja "Punast Lõvi" . Suurbritannias on läbi aegade olnud 8 sõjalaeva Royal Oak. Sidet mereväega tugevdab tõik, et tammepuit oli sõjapurjelaevade peamine ehitusmaterjal. Suurbritannia mereväge nimetati sageli Vana Inglismaa puitmüürideks. Tamm on kujutatud ühenaelase mündi (1987. aasta väljalase) reversil.

Tammeleht sümboolikas=== Rohelised tammelehed Albu valla vapil viitavad tammele, eestlase pühale puule – pika ea, tugevuse ja jõu võrdkujule. Tammelehed viitavad ka Albu mailt võrsunud A.H. Tammsaarele, Eesti ühele nimekaimale kirjanikule.

Eesti NSV-s oli roheline tammeleht looduskaitsemärgil.

Eestis on tammeleht looduskaitse sümbol. Looduskaitsealuste objektide juurde paigaldatud tutvustavatel siltidel kujutatakse püstist rohelist tammelehte.

Noore looduskaitsja märgil on kujutatud tammelehte ja Eesti looduskaitsemärgil ning Eesti looduskaitse kuldmärgil tammelehe kontuuri.

Tammelehed tõrudega on kujutatud Horvaatia 5-lipase mündi reversil. Seda münti vermitakse alates 1993. aastast.

Harilik tamm on Norra Vest-Agderi maakonna tunnuslill.

Tamm võistluses Euroopa aasta puu==

Hariliku tamme on esitatud mitmel järjestikusel aastal võistluse Euroopa aasta puu kandidaadiks.

2015. aastal on kandidaatide hulgas ka Orissaare staadionitamm, mis võitis aasta puu tiitli.

2016. aastal oli Eestist üles seatud Tamme-Lauri tamm, mis sai 7. koha.

Võistluse Euroopa aasta puud võitjad:

• 2015 – tamm, Orissaare staadionitamm, Orissaare, Saaremaa
• 2016 – tamm, Bátaszék, Ungari
• 2017 – harilik tamm, Józefi tamm, Poola.

Tammekoor==

Tammekoor (Quercus cortex) on droogide koondnimetus, mitmete tamme perekonda liigitatud taimede, sh hariliku tamme, tüvelt ja okstelt korjatud ja kuivatatud koorele, mida tarvitatakse ravi otstarbel.

Hariliku tamme koor on kantud Euroopa farmakopöasse ja tema tanniinide sisaldus peab olema vähemalt 3%-line. Mitmel pool maailmas on droogiallikateks ka kivitamm (Quercus petraea) ja karvane tamm (quercus pubescens).

Droogiks kogutakse noorte tammepuude ja okste peegelkoort varakevadel, mahlade liikumise ajal. Sukana maha tõmmatud koort kuivatakse päikese käes (7 kuni 10 päeva) või kunstlikus soojuses. Tamme koort soovitatakse koguda ettevaatlikult: kooreta jäänud oks on määratud hukule ja õigem oleks need puult ära lõigata. Kuid igalt puult ja igal pool seda muidugi teha ei tohi.

Droogina käsitletakse kuni 30 cm pikkusi sukki või kuni 3 mm sileda välispinnaga või läikivaid kooretükke.

Tamme-äkksurm==

Tamme-äkksurm (inglise keeles sudden oak death) on paljudel taimedel esineda võiv ohtlik seenhaigus, mida põhjustab Phytophthora ramorum.

Haiguse sümptomid ja raskusastmed võivad peremeestaimede erineda, nii on rododendronitel peamisteks haigustunnusteks võrsete närbumine ja lehelaiksus. Lehtedele tekivad hajusad ebaselgete piirjoontega laigud, leherootsudel nekroos, lehealus ja -tipp tumenevad, ka neil esineb nekroos, võrsed närbuvad.

Põhja-Ameerika lääneosas põhjustab Phytophthora ramorum tammede ja teiste pärismaiste puude hukkumist.

Haigestuda võivad väga erinevate taimesugukondade ja -perekondade liigid, nagu: suurelehine vaher, mägivaher, aleuudi adiantum, kalifornia hobukastan, harilik hobukastan, Menziesi maasikapuu, harilik maasikapuu, leesikas, harilik kanarbik, kameelia, harilik kastanipuu, harilik pöök, kalifornia paakspuu, purshi paakspuu, harilik saar, rannikgriseliinia, virgiinia nõiapuu, punane aroonia, laialehine kalmia, loorberipuu, kobarküüvits, kiviviljak, harjaskarvane kuslapuu (kalifornia kuslapuu), magnoolia, kõrge mikeelia, viltulehine lõunapöök, erilehine osmantus, raudpuu (parrootia), fraseri fotiinia, õisküüvits, harilik ebatsuuga, tamm, kalifornia türnpuu, rododendron (välja arvatud Rhododendron simsii - simsi rododendron e. simsi asalea), paljaviljaline kibuvits, raagremmelgas, ranniksekvoia, harilik sirel, laialehine laanelill, mägiloorber, ebamustikas, lodjapuu.

Toimed ja näidustused==

Droogi toime on kootav ja põletikuvastane. Keedisega loputatakse suud või kuristatakse suu-, igeme- ja neelupõletiku korral. Seespidiselt on tammekoorekeedist kasutatud isu suurendajana, ühekordseks annuseks 1-5 g (maksimaalselt 9 g) keedist. Suguelundite ja pärakupõletiku korral teha põletiku leevendamiseks mähiseid.

Välispidiselt kasutatakse tammekoore ja -lehtede tõmmist nahalöövete, ekseemide, seenhaiguste, veenipõletike (haavandite) ning põletuste korral nii täiskasvanutel kui ka lastel.

Homöopaatias tarvitatakse tammekoort kasvajavastase vahendina ja alkoholismi ravis.

Vastunäidustused==

Tammekoore seespidisest kasutamisest võiks hoiduda ägeda mao-ja soolepõletiku, haavandtõve vm ärritusseisundite puhul; ei soovitata alla 12-aastastele lastele.

 Pikemalt artiklis Vikipeedia:Üldine arutelu#Kasutaja:Mariina.

Hõlmikpuu (2 .versioon)

Hõlmikpuu ehk ginko (Ginkgo biloba L.) on hõlmikpuu perekonna heitlehine peamiselt kahekojaline pikaealine puu.

Maailma vanim hõlmikpuu on 4000 kuni 4500 aasta vanune Li Jiawani suur hõlmikpuukuningas (Guizhou, Hiina).

Hõlmikpuu on ohustatud liigina kantud 1998 Maailma Looduskaitseliidu IUCNi punasesse nimestikku. Metsikute hõlmikpuude esinemine on vaidlustatud. Kultuurtaimena on hõlmikpuu laialt levinud ja teda on kasutatud kultus-, toidu-, ravim-, ilu-, katse-, doonortaimena, kaubaartiklina, haljastus- ja pühapuuna jpm.

Eestis kasvatatakse teda botaanikaaedades, tänavatel ja parkides haljastuspuuna, koduaedades ilupuuna.

Hõlmikpuu perekonna liigid ilmusid Alam-Juura floorasse ligi 180 miljonit aastat tagasi ja neid peetakse elavaks fossiiliks, sellest annavad tunnistust hõlmikpuulehtede kivistised.

Hõlmikpuu taksonoomia ja klassifikatsioon==

Eesti Looduseuurijate Seltsi juures tegutseva botaanika terminoloogia komisjoni taimenimede andmebaasis on eestikeelseks teaduslikuks botaaniliseks taksoninimetuseks hõlmikpuu. Hõlmikpuu teaduslik ladinakeelne liiginimetus on Gingko biloba L.. Hõlmikpuu on hõlmikpuutaimede hõimkonna hõlmikpuuliste sugukonna hõlmikpuu perekonna ainus elav liik..

Saksa loodusteadlane, arst ja maadeuurija Engelbert Kämpfer (ka Kaempfer) (16. september 1651 – 2. november 1716), puutus hõlmikpuuga kokku Nagasakis oma Jaapani reisi ajal 1690. aastal. Teda peetakse Ginkgo esmakirjeldajaks ("Amoenitates Exoticae", 1712); kirjeldamisel, illustreerimisel ja transkriptsioonil toetus ta jaapani entsüklopeediale Kinmo zui (1666).

Carl von Linné kirjeldas liiki 1771. aastal "Mantissa Plantarum Altera" 's, lk 313-314:

“

APPENDIX. biloba GINKGO. Kaemph. amoen, 811.t.813.

”

Hõlmikpuu kasvukohaks Jaapan. Linne lähtus liiginimetuse koostel Kaempferi kirjeldustest; epiteet biloba tuleb ladinakeelest: bis, mis tähendab kahte ja loba tähendab sagarat, viidates sellega lehe kujule.. Liigiepiteet tähendab "kahehõlmalist".

6. detsembril 1796 esines briti botaanik James Edward Smith Linné Ühingus ettekandega: XXVII. Characters of a new Genus of Plants named SALISBURIA, milles väljendas rahuolematust senise nimega ja pakkus taime perenimeks Salisburia, Richard Anthony Salisbury auks, ja liiginimeks adiantifolia.

Šoti botaanik John Claudius Loudon (1838) liigitas hõlmikpuu jugapuuliste (Taxaceae) hulka.

John Nelson (arborist Lymington 'ist; pseudonüüm 'Johannes Senilis') pakkus 1866. aastal perekonna nimeks Pterophyllus, nende lehed on kahe-, kolme-, viie- või seitsmehõlmalised, ja liiginimeks salisburiensis, käesoleval ajal Ginkgo biloba sünonüüm.

Bioloogia ==

Hõlmikpuu võib kasvada (20-)30-40 meetri kõrguseks. (Piippo ja Salo, 373:2007). Jahedamas kliimas kasvades võib saavutada vaid poole sellest kõrgusest. Hiinas on mõned isendid kasvanud ka 50 m ja Koreas on üks hõlmikpuu kasvanud 60 m kõrguseks. Võra laimunajas, korrapäratu ja laieneb puu vananedes tunduvalt. Tüvi harilikult sirge ja okslik.

Hõlmikpuu sugu ===

Kahekojalisel puul võidakse vajadusel eristada emas- ja isaspuid, botaaniliselt korrektseks peetakse aga termineid ovulate ja microsporangiate. Looduslikes kasvukohtades arvatakse nende esinemissageduseks 1:1. Hõlmikpuude juveniilne kasvuperiood on pikk ja suguküpsuse saavutavad nad 20-aastaselt.

On teateid ka hõlmikpuude ühekojalisuse kohta, seda 19. sajandi teises pooles Iwate prefektuuris Hareyamas kasvaval puul, tal nähti haru millel olid nii emas- kui isasõied. Pole teada, kas tegu oli loodusliku nähtuse või inimkäe läbi vääristamisega (kunstlik ühekojalisus).

M. Fevre-Duchartre (1958) on hõlmikpuu paljunemise vormiks nimetanud ovipaariat.

Isaspuud on sirgema tüve ja koonusja võraga, emasisenditel on tüvi aga hargnenum ning laiem ja võra ümaram. Rohkesti hargnevad oksad kinnituvad tüvele terav- või peaaegu täisnurga all. Tüve ümbermõõt võib ulatuda 4 või ka üle 17 meetrini (Hananoki-zeki, Nōgata, Fukuoka, ♂, ligi 1000 aasta vanune, chichi'd, ümbermõõt 17,6 m, kõrgus 28,4 m). Hõlmikpuu koor on hallikaspruuni värvusega, kasvuspurti alustanutel ühtlane ja sile, vanemal puul võib koor muutuda korkjalt rõmeliseks. Võrsed on hallid ja läikivad.

Mõõduka mullaviljakuse korral kasvab juveniilse hõlmikpuu tüvi kuni pool meetrit aastas, kuid suguküpseks saades jääb kasv jänni.

Hõlmikpuutüve kasutatakse puitmaterjalina ja sellest valmistatakse malendeid.

Hõlmikpuupuidu näidis Toulouse'i muuseumis

Hõlmikpuu lehed ja pungad ===

Hõlmikpuu lehed, mis emastel ja isastel on täielikult sarnased, (kuni 10 cm) on lehvikukujulised, basaalroodsed, enamasti kahehõlmalised, kiilja, lühivõrsetel peaaegu sirge alusega. Kujult meenutavad need juusadiantumi (Adiantum capillus-veneris) lehti.(Loudon, 2094:1838) Leheroots on 2-(3-)-10 cm pikkune. Hõlmikpuu lehe ülemine äär võib olla ebakorrapäraste madalate sisselõigetega. Lehed asetsevad pikkvõrsel vahelduvalt ühekaupa, lühivõrsetel 3-6 kaupa männastes või kimbus. Suviti on lehed pealt sinakas- ja alt helerohelised, kuid hilissügisel muutuvad ühtlaselt kuldkollasteks.

Tegemist on heitlehise puuga, mille pungad on ümarkoonilised, teravatipulised, värvuselt rohelised või punased.

Hõlmikpuu küpsete viljadega

Hõlmikpuulehtedest (kuni veel rohelised) valmistatakse mitmeid taimseid drooge ja toidulisandeid, nende saamiseks on rajatud mitmel pool maailmas hõlmikpuuistandusi. Peamisteks toimeaineks arvatakse hõlmikpuujuure koores ja lehtedes esinevad ginkoliidid, nagu näiteks ginkgoliid B.

Esimene hõlmikpuulehtede standardiseeritud ekstrakt EGb 761 valmis Saksa farmaatsiaettevõttes Dr. Willmar Schwabe GmbH & Co. 1965. aastal.

Õied ja viljad ===

 Pikemalt artiklis Hõlmikpuuseeme.

Hõlmikpuu hakkab õitsema alles 20–30 aasta vanuselt. Õitseb kevadeti ja on tuultolmleja.

Hõlmikpuu on valdavalt kahekojaline, kuid õied on ühesugulised. Isasõied on rohekaskollased ja asuvad väikestes 24 cm pikkustes urvataolistes õisikutes, mis võivad paikneda kimpudes, ühel võrsel 3 kuni 6. Tolmukaid rohkelt; tolmukapäid 2-4.

Emasõied, 1-3, võrsel kas püsti või peaaegu püsti. Richardi kirjelduste kohaselt areneb õis justkui osaliselt suletud alusel, sarnaselt vaigupuu (Dacrydium Sol. ex Lamb.) emasõitele. (Loudon; 2094:1838)

Ovulate hõlmikpuude tolmlemise õnnestumiseks ei peeta niivõrd kriitiliseks nende kaugust microsporangiate hõlmikpuudest, vaid viimati nimetatud puude kasvu, mida pikemakasvulisem seda parem.

Kaks umbes 4 mm pikkust seemnealget, asuvad paarikaupa 4 cm pikkusel rootsul (ei paikne emakas), seemneks areneb neist vaid üks. Viljas on sageli 2 embrüot ja 2-3 idulehte. Hr Ellise poolt J. E. Smithile Hiinast saadetud hõlmikpuuseemne endokarpi uurides pidas ta seda suuremaks kui pistaatsiapähkel.

Looduslikes kasvukohtades levitavad seemneid kiskjalised, nagu bengali kassid (Prionailurus bengalensis) Hubei provintsis, paguumad (Paguma larvata) Zhejiangi provintsis ja mägrad (Jiang jt 1990; Del Tredici jt, 1992; viidanud Zhao jt, 495:2010) Jaapanis söövad neid aga kährikud.

Vili on ploomikujuline lihaka väliskihiga. Sügisel muutub väliskiht kollaseks kuni oranžikakspruuniks, valminult on viljal räästunud lõhn. Sisemine seemnekate kõva, luuviljaliste seemet meenutavat „pähklit“ - hõlmikpuuseemet kasutatakse Hiinas ja Japaanis toiduks.

Üks ovulate hõlmikpuu Zhuji's (Zhejiang, Hiina) kelle rinnasümbermõõt oli 2,3 m ja kõrgus 33 meetrit, kasvatas 1988, aasta sügiseks 379 kg hõlmikpuuseemneid (puhastatult).

Hõlmikpuu juured===

Enamik hõlmikpuujuuri on nakatunud vesikulaar -arbuskulaarse mükoriisaga, see seente moodustatud struktuur aitab hõlmikpuul mullast forforit omastada. (Bonfante- Fasolo ja Fontana, 1985; Fontana, 1985, viidanud Del Tredici) Lämmastiku fiksatsioonil osaleb seen Glomus epigaeum B.A. Daniels & Trappe, 1979Ginkgo biloba, vaadatud 25. märtsil 2017

Hõlmikpuu paljunemistsükkel===

 Pikemalt artiklis Pollination drop.

Pollination drop ('seemnealgme vedelik') on looduslikult taimne vedel eritis, mida paljunemistsükli vältel, valmistavad ja eritavad, mõned öösel teised päeval, mitmete tuultolmlevate paljasseemnetaimede seemnealgmed. Vastuvõtliku seemnealgme tippu (microphyle) tõusva vedeliku pinnale langeb tuules transporditud õietolm, absorbeerub ja tõmmatakse seemnealgmesse.

Seemnealgme vedeliku esmakirjeldajaks peetakse Šveitsi pastorit ja botaanikut Jean Pierre Étienne Vaucher'it (17. aprill 1763 – 6. jaanuar 1841)

Okaspuutaimedest eritavad õietolmu püüdvat vedelikku peajugapuulised (Cephalotaxaceae), küpressilised (Cupressaceae), jugapuulised (Taxaceae), Taxodiaceae. Männiliste (Pinaceae) sugukonnas üksnes kuused ja männid (nulud Abies, seedrid (Cedrus), lehised (Larix), ebatsuugad (Pseudotsuga) ja tsuugad (Tsuga) mitte).

Professor P. B. Tomlinson Harvardi Ülikoolist tegi kindlaks, et enamikul kivijugapuulistel (Podocarpaceae) esineb selle taimse vedeliku eritumist.

Seemnealgme vedeliku keemilist koostist on vähe uuritud. Musta männi seemnealgme vedelil sisaldab kolme suhkrut - glükoosi, fruktoosi ja sukroosi (McWilliam, 1958; viidanud Takaso, 6:1990)

Ovulate hõlmikpuude seemnealgmed on tolmlemise ajal 2 kuni 3 millimeetri pikkused. Kui seemnealge muutub vastuvõtlikus siis eritab ta tipmisest otsast väikese tilgakese kleepuvat vee ja suhkrurikast seemnealgme vedelikku, see toimib õietolmupüüdurina.

Ühes uurimuses mõõdeti stereomikroskoopi kasutades hõlmikpuu seemnealgme vedeliku mahtu (V) (V = (4/3) πr3, r on raadius). Seemnealgme eritis on kerajas ja selle diameeter on 400–600  μm. Laboritingimustes läbi viidud katsed andsid mitmesuguseid tulemusi, mis erinesid tunduvalt sellest kui kasutati värskeid hõlmikpuu õietolmuterasid, need omastati kiirelt 36 tunni jooksul. Hiljem seemnealgme vedeliku eritumist ei täheldatud.

Tilgakese absorbeerumine päeva lõpetuseks liigutab õietolmu kambrisse (pollen chamber). Seemnealgme sees tolmutera idaneb ja vabastab gametofüüdi, kes kinnitub seemnealgme siseseinale. Siia jääb ta terveks arengu- ja kasvuperioodiks, mis vältab 4 kuni 5 kuud.

Hõlmikpuu eluiga===

 Pikemalt artiklis Hõlmikpuu#Hõlmikpuu Eestis.

 Pikemalt artiklis Hõlmikpuu#Hõlmikpuu Hiinas.

 Pikemalt artiklis Hõlmikpuu#Hõlmikpuu Jaapanis.

Hõlmikpuude eluiga on 1000 kuni 3000 aastat. Üks suur ja vana 3000-aastane ovulate hõlmikpuu kasvab Folaishan'il (Ju County, Shandong), tema rinnasdiameeter oli rohkem ku 4 m ja kõrgus 26,5 m.

Käesoleval ajal on maailma vanim hõlmikpuu 4000 kuni 4500 aasta vanune Li Jiawani suur hõlmikpuukuningas (Guizhou, Hiina).

Hõlmikpuu kasvukoht==

Endiste hõlmikpuumetsade asukohtade uurijad on külastanud poolmetsikuid hõlmikpuid Tianmushani mäel (Hiina, Zhejiang) ja näinud neid kasvamas ojade kallastel, kivistel mäenõlvadel ja kaljupaljanditel.

Paleobotaanika ==

Juurajastu hõlmikpuulehed

Hõlmikpuuliste (Gingoaceae) sugukonna liigid olid Juura ajastul (200-150 milj aastat) peaaegu kosmopoliitse levikuga mis hakkas taanduma Kriidi ajastul. ja neid peetakse elavaks fossiiliks(Tralau, 1968; Stewart 1983, viidanud Peter Del Tredici 522:1992, sellest annavad tunnistust hõlmikpuulehtede kivistised. Hõlmikpuulehed on Hilis-Juura ajastu kivides üsna tavalised, neid on leitud Inglismaa (Yorkshire), Saksamaa, Prantsusmaa, Venemaa, Bornholmi saare kivides ja mitmeis Euroopa paigus. Hõlmikpuulehed Kesk-Juura ajastu kivides Põhja-Siberis; juurajastul ka Franz Josephi maa saarestiku, Gröönimaa saare idarannikul ja Lääne-Teravmägede flooras indikeerivad tema laia levikut aegkonnas.

Hõlmikpuu lehe karakteristikud on aja jooksul üsna vähe muutunud, nii loetakse kriidiajastu taimefossiili Ginkgo adiantoides 'e lehti hõlmikpuu omadest eristamatuteks.

Hõlmikpuu pärineb Ida-Aasiast, Hiinast, Koreast ja Jaapanist. Kaua aega arvati, et see on vabas looduses väljasurnud, kuid on säilinud Ida-Hiina Zhejiangi ja Guizhou provintsis. Seega viimase jääaja elas puuliik üle Ida-Aasias.

Mesosoikumi aegkonnas (Kesk-Juura) võisid hõlmikpuulehestik ja - seemned olla Sauropoda dinosauruste toiduks. 2002 teatasid Zhou ja Zhang, et on avastanud Hiinas nüüdseks väljasurnud Jeholornis prk linnuliigi (elasid keskm 122 ja 120 miljoni aasta eest), kelle pugus oli arvestatav kogus Ginko-laadseid seemneid.

1800. aastatest alates on bioloogid debateerinud selle üle kas hõlmikpuid vabas looduses veel eksisteerib. E. H. Wilson (1916, 1919), olles uurinud nn metsikute hõlmikpuude kasvukohta, on nende olemasolu eitanud, kuna kohtas üksnes kultuurhõlmikpuid. Enamik neist lõpetamata vaidlustest käib poolmetsikute hõlmikpuude ümber, kes kasvamas Tian-mu mäe läänetipus Xitianmu Shan il (nüüdne Zhejiangi provints). (Li 1956; Wang, Xiang ja Chen, 1986; Chen 1989, viidanud Del Tredici 1992). Sanderi, Elliku ja Paiveli (1990) arvates on nimetatud hõlmikpuud looduslikud ja kasvavad Tianmushani (Tian Mu Shani, Dian Mu- Shani) mägedes, Jangtse (Chang Jiang) alamjooksust kagus, piki Chekiang (Zhejiang) ja Anhvei (Anhui) provintside piiri. Ühe uuema uurimuse kohaselt Xitianmu Shani hõlmikpuude populatsioon introdutseeritud buda munkade poolt. Uurijate poolt hõlmikpuupungade DNA-analüüsid indikeerivad hõlmiku antropogeen-vahenduslikku sünnilugu.

Hõlmikpuu Hiinas==

Osade autorite arvates on hõlmikpuu Hiina endeem ja reliktendeem.

DNA-analüüsid indikeerivad, et Hiina edelaosas Jinfo mäel (Golden Buddha) (Chongqing) kasvavad hõlmikpuud on pärismaised. (Fan jt, 2004; Shen jt, 2005; Wei jt, 2008; viidanud Tredici, 12:2008)

Nende populatsioonide asukohad on Tuole of Pan County, Kweichow; Changxing County, Zhejiang; Luoyang of Suizhou City, Hubei ; Yushan of Yongxiu County, Jiangxi; Shaping of Guiyang City, Guizhou; Xitianmu Shan, Zhejiang; Xiaan of Xixia County, Henan; Jinfou Mountain of Nanchuan County, Chongqing Shi.

Osadel andmetel kasvab looduslikke hõlmikuid ka Lung-tung-kou ja Hanchia-kou orgudes Jangtze (Jinzha-Jiang) ülemjooksul Wu-chuani piirkonnas Guizhou provintsis. (Sander jt, 4:1990)

Hõlmikpuud Hiinas

Piirkond	Hõlmikpuu(de) kasvukoht	Allikad
Edela-Hiina	Enshi, Hubei
Edela-Hiina	Jinfo mägi, Chongqing
Edela-Hiina	Panxian, Guizhou
Edela-Hiina	Shanping, Guizhou
Edela-Hiina	Wuchuan, Guizhou
Kesk-Hiina	Mount Dahong, Hubei
Kesk-Hiina	Lingchuan County, Guangxi
Kesk-Hiina	Songxian, Henan
Ida-Hiina	Changxing, Zhejiang
Ida-Hiina	Tancheng, Shandong
Ida-Hiina	Tianmushan, Zhejiang
Ida-Hiina	Taixing, Jiangsu
Ida-Hiina	Wuyi mäed, Fujian
...	...	...

Tianmushani hõlmikpuud===

Tianmushani hõlmikpuude populatsioon koosnes 1984. aastal 224 hõlmikpuust.

Tianmushan kulgeb ida-kirde suunas ja koosneb ida- ja lääneosast: Dongtianmu Shan (tipp 1506 m) ja Xitianmu Shan (tipp 1480 m). Ühe uuema uurimuse kohaselt on Xitianmu Shani hõlmikpuude populatsioon introdutseeritud buda munkade poolt. Uurijate tehtud hõlmikpuupungade DNA-analüüsid indikeerivad hõlmikpuude antropogeenset tekkelugu.

Nende hõlmikpuude keskmine diameeter rinnaskõrgusel (DBH) on 45 m ja keskmiseks kõrguseks 18,4 m. Enamik neist kasvab halvasti ligipääsetavates kohtades jõesängides, paljanditel ja kaljuservadel. Hõlmikpuuseemikuid kohtab siin harva, kohtades kus metsa on tugevasti rikutud. Umbes 40% Tianmushani hõlmikpuudel on rohkem kui üks tüvi, mille ümbermõõt on suurem kui 10 cm, enamik neist on hakanud kasvama lignotubers itest vahetult maapinna lähedalt. Teiseste tüvede kasv on ilmne indiviididel, kes olid tugeva stressi toimel kahjustada saanud.

Hõlmikpuu Hiina kultuuris

Varaseim märge hõlmikpuu kohta Hiina kirjanduses on Elwes'i ja Henry kohaselt 8. sajandil (m.a.j) ilmunud "Chung Shu Shu". (李时珍 / 李時珍) (1518–1593) "Pen-Tsao Kang-Mu" (hiina keeles 本草綱目 / 本草纲目, Pinyin Běncǎo Gāngmù) (1578 A. D.) autor Li Shizhen ei ole viidanud varasematele autoritele, kuid on maininud, et esineb Jiangnanis (Kiangnan) Jangtsest lõuna pool) ja nimetuseks Ya-chio-tze (Jao Chiao (Ja Chia); tõlkes "pardijalg").

Hõlmikpuu Jaapanis==

Jaapanisse jõudis hõlmikpuu mitmeid kordi ja teid pidi Hiinast 13. või 14. sajandil (Setoh jt 2002,2003; viidanud Zhao jt 2010), Tsumara ja Ohba (1997) näitasid, et hõlmikpuu kui võõrliigi introduktsioon toimus Kamakura ja Muromachi perioodi ajal (1192–1573 pKr), need andmed sobituvad Tianmushan'i ja piirnevate populatioonide andmetega, hõlmikpuu paljundamise ja kasvatamisega on buda mungad tegelenud juba 1500 aastat.

Jaapanis on hõlmikpuu sintoismi pühamute pühapuu (Jisaburō Ōi, 109:1965).

Jaapani üks iidseid loodusmälestisi kasvab Iwate prefektuuris Kujis Chosenji templi esisel platsil. Tema ümbermõõt on 14,5 meetrit.

Hõlmikpuu Jaapanis (2010)

Hõlmikpuu kasvukoht	Koht	Sugu	Eluiga	Allikad
Tsukuba Ülikool	Ibaraki	??	ligi 34 aastat
Tsukuba	Ibaraki	♀,♀	ligi 34 aastat
Kōraku-en	Okayama	?	ümbermõõt 4,5 m, kõrgus 20 m
Ishigamimae, Ōme	Tōkyō prefektuur	♀	ümbermõõt 7,1 m, kõrgus 25 m
Nakagamityo, Akishima	Tōkyō prefektuur	♀	ligi 400 aasta vanune, ümbermõõt 6,5 m, kõrgus 22 m
Iyamachi, Fuchū	Tōkyō prefektuur	?	ümbermõõt 6 m, kõrgus 18 m
Ooi, Shinagawa	Tōkyō prefektuur	♂	ligi 800-aastane, ümbermõõt 6,5 m, kõrgus 25 m
Motoazabu, Minato	Tōkyō prefektuur	♂	ligi 800-aastane, ümbermõõt 10 m, kõrgus 25 m
Ikazuchi Shrine, Maebaru	Fukuoka prefektuur	♀	ligi 800-aastane, ümbermõõt 6,5 m, kõrgus 25 m
Jinguin, Kawara, Tagawa-gun	Fukuoka prefektuur	♀	ligi 1000-aastane, ümbermõõt 6,2 m, kõrgus 40 m
Eigen-ji Temple, Nōgata	Fukuoka prefektuur	♀	ligi 450 aasta vanune, chichi'd, ümbermõõt 4,5 m, kõrgus 18 m
Okitama Shrine, Nōgata	Fukuoka prefektuur	♂	ligi 600 aasta vanune, chichi'd, ümbermõõt 6 m, kõrgus 20 m
Onga jõe kaldal, Kiyase, Nōgata	Fukuoka prefektuur	♂	ligi 600 aasta vanune, chichi'd, ümbermõõt 6 m, kõrgus 20 m
Ohara Shrine, Onga-gun	Fukuoka	♂	ligi 600 aasta vanune, ümbermõõt 6,9 m, kõrgus 15 m, 2 puud
Hananoki-zeki, Nōgata	Fukuoka	♂	ligi 1000 aasta vanune, chichi'd, ümbermõõt 17,6 m, kõrgus 28,4 m
...	...	...	...	...	...

6. hõlmikpuud Jaapanis on saanud ka pommitamise üleelanud puude (hibakujumoku) nimetuse elades plahvatuse epitsentris üle Teise Maailmasõja ajal 1945. aastal Hiroshimale ja Nagasakile heidetud tuumapommid. . Kõige lähem neist asub Hosen-Jis. See puu oli plahvatuse epitsentrist vaid veidi rohkem kui kilomeetri kaugusel. Kõik ellujääjad puud on ka praegu elujõulised. Sellest ajast peetakse Jaapanis hõlmikpuud lootusepuuks. Mõne puu juures on tahvlid, kus palvetatakse maailmarahu eest.

Hõlmikpuu kultiveerimine==

Andmed hõlmikpuu esmase kultiveerimise kohta, kus neid kasutati alleepuuna, pärinevad Hiinast Tangi dünastia (618–907 pKr) ajast.

Hõlmikpuud kasvatatakse Hiinas, Jaapanis, Koreas, Kesk-Euroopas ja Põhja-Ameerikas, lehtede saamiseks peamiselt Hiinas, Prantsusmaal ja USA-s.

Hõlmikpuu on vähenõudlik ja teda leotakse vastupidavaks keskonna stressile, haigustekitajatele (seentele, viirustele, bakteritele) ning kahjuritele.

Üldiselt soojalembene, kuid üksikud isendid on osutunud küllaltki külmakindlateks. Nooremas eas on puud külmaõrnad, hilisemas eas külmakindlus kasvab tunduvalt. Eelistab värsket, viljakat, lubjarikast mulda. Valgusnõudlik, küllaltki kiirekasvuline. Puu peaks olema istutatud tuulevaiksesse sooja kasvukohta.

Meie kliimas jääb küllaltki külmaõrnaks, seetõttu tuleb kasvu-kohta valida. Kasutatakse vähesel määral haljastuses. Emaspuudel arenevate viljade tõttu, kes võivad ebameeldivalt lõhnada ka linnatänavatel, on haljastuses eelistatud isaspuud.

Sobib kasvatada kitsamatel tänavatel, kuna kasv on aeglane ning võra jääb kitsaks. Hõlmikpuu istikuid on ka Eestis aianduspoodides saadaval.

Ginkgo biloba, Philipp Franz von Sieboldi ja Joseph Gerhard Zuccarini litograafia, 1870

Kultuurhõlmikpuu areaal ===

Šoti botaaniku John Claudius Loudoni kohaselt lugesid botaanikud tol ajal (1838) üldiselt, et puu pärineb Nipponilt ja Hiinast.(Loudon, 2095:1838) Alexander Georg von Bunge (1833) kirjeldas, et nägi Pekingis pagoodi kõrval tohutut hõlmikpuud, kelle ümbermõõt oli ligi 12 m.

Hollandisse, Utrechti introdutseeriti hõlmikpuu 1727 kuni 1737 vahelisel ajal, kuna 1838 aasta andmete kohaselt oli puu vanus 90 kuni 100 aastat; ja Inglismaale 1754. aastal, või ka aasta ehk kaks varem, nii kirjutas John Ellis Linnele, et James Gordonil Mile Endi (London), puukoolipidajal, on kasvamas haruldased, veel määramata taimed. Gordon saatis Linnele ühe sellise taime 1771. aastal.

Roueni istutati saliburia 1776 ja Pariisi 1780.

Ameerikasse saabus hõlmikpuu Prantsuse botaaniku André Michaux' (1746-1802) vahendusel 1784. aastal ja kultiveerti esmakordselt Philadelphias ja kasvab praeguseni Philadelphia metsakalmistul.

1792. aastal leidis Montpellieri ja Genfi Ülikooli professor Augustin Pyrame de Candolle (1778-1841) Genfis Euroopa ainukese emastaime.

Venemaale jõudis hõlmikpuu Ukraina kaudu 1809. aastal. Esimesteks kasvukohtadeks said Osnovjantsõ Aklimatsioonaed (1809), Kremenetsi Botaanikaaed (1811) ja Nikita Botaanikaaed (1818). Kuid Krimmis kasvavad hõlmikpuud kannatavad kuivuse käes.

Baltimaadesse saabus hõlmikpuu 19. sajandi teisel poolel ja teda mainis Baltimaade dendrofloora ülevaates Tartu Ülikooli Botaanikaaia abidirektor J. Klinge (1883), kasvukohana oli märgitud Riia.

A. von Siversi (1889) järgi kasvas hõlmikpuu ka Liivimaal, Alt-Schwanenburgis.

Kultuurhõlmikpuud ====

Hõlmikpuul on mitmeid teisendeid, vorme ja sorte kääbusvormidest kuni suurte puudeni. Sammasjad vormid sarnanevad kujult itaalia papliga. Taksonoomias käsitletakse neid hõlmikpuu ladinakeelsete sünonüümidena, kuid sortide arvestust peetakse kultuurtaimede rahvusvahelise nomenklatuuri (International Code of Nomenclature for Cultivated Plants) alusel.

• Ginkgo biloba f. aurea (J.Nelson) Beissn. (vorm)
• Ginkgo biloba f. fastigiata (A.Henry) Rehder (vorm)
• Ginkgo biloba f. laciniata (Carrière) Beissn. (vorm)
• Ginkgo biloba f. microsperma Sugim. (vorm)
• Ginkgo biloba f. parvifolia Sugim. (vorm)
• Ginkgo biloba f. pendula (Van Geert) Beissn. (vorm)
• Ginkgo biloba f. variegata (Carrière) Beissn. (vorm)
• Ginkgo biloba var. aurea (J.Nelson) A.Henry (varieteet)
• Ginkgo biloba var. epiphylla Makino (varieteet)
• Ginkgo biloba var. fastigiata A.Henry (varieteet)
• Ginkgo biloba var. laciniata (Carrière) Carrière (varieteet)
• Ginkgo biloba var. pendula (Van Geert) Carrière (varieteet)
• Ginkgo biloba var. variegata (Carrière) Carrière (varieteet)
• Ginkgo macrophylla K.Koch (liik)
• Pterophyllus salisburiensis subsp. aurea J.Nelson (alamliik)
• Salisburia adiantifolia var. laciniata Carrière (varieteet)
• Salisburia adiantifolia var. pendula Van Geert (varieteet)
• Salisburia adiantifolia var. variegata Carrière (varieteet)
• Salisburia biloba (L.) Hoffmanns. (liik)
• Salisburia ginkgo Rich. (liik)
• Salisburia macrophylla Reyn. (liik).
• Ginkgo biloba 'Akebono' -♂;
• Ginkgo biloba 'Anny’s Dwarf' -♂;
• Ginkgo biloba 'Argentea'
• Ginkgo biloba 'Aurea' (J. Nelson, Pinaceae, 1866, lk 164, Pterophyllus Salisburensis aurea - kuldkollase lehestikuga;
• Ginkgo biloba 'Aureo-Variegata' (A. seneclauze, Les Coniferes, Pariis, 1867, lk 81;
• Ginkgo biloba 'Autumn Glory'
• Ginkgo biloba 'Autumn Gold' - (M. Van Rensselaer, Jour. Calif. Hort. Soc. 17: 100-101, 1956) ♂, koonilise võra ning erkkollase sügisvärviga;
• Ginkgo biloba 'Bai guo'
• Ginkgo biloba 'Baldi' -♂;
• Ginkgo biloba 'Barabit’s Fastigiata' -♂;
• Ginkgo biloba 'Barabits Nana' -♂;
• Ginkgo biloba 'Barabits Sztráda' -♂;
• Ginkgo biloba 'Barabitsii' -♂;
• Ginkgo biloba 'Beijing Gold'
• Ginkgo biloba 'Bell'
• Ginkgo biloba 'Bergen op Zoom'
• Ginkgo biloba 'Bernheim Broom' -♂;
• Ginkgo biloba 'Bertold Leendertz'
• Ginkgo biloba 'Bonn'
• Ginkgo biloba 'Bon’s Dwarf' -♂;
• Ginkgo biloba 'Broom with Tubes' -♂;
• Ginkgo biloba 'Buddy' -♂;
• Ginkgo biloba 'Bullwinkle'
• Ginkgo biloba 'Californian Sunset' -♂;
• Ginkgo biloba 'Canopy'
• Ginkgo biloba 'Chase Manhattan' -♂;
• Ginkgo biloba 'Chinski'
• Ginkgo biloba 'Chotek' -♂;
• Ginkgo biloba 'Chris Dwarf' -♂;
• Ginkgo biloba 'Chi-Chi'
• Ginkgo biloba 'Cleveland'
• Ginkgo biloba 'Columnaris'
• Ginkgo biloba 'Compacta'
• Ginkgo biloba 'Conica' -♂;
• Ginkgo biloba 'Cutleaf' -♂;
• Ginkgo biloba 'Damaling'
• Ginkgo biloba 'Dameihai'
• Ginkgo biloba 'David' -♂;
• Ginkgo biloba 'Dila' -♂;
• Ginkgo biloba 'Ding-A-Ling'
• Ginkgo biloba 'Dissecta' -♂;
• Ginkgo biloba 'D.J.s Bow Tie'
• Ginkgo biloba 'Dongtinghuang'
• Ginkgo biloba 'Dr.Gerd Krüssmann' -♀;
• Ginkgo biloba 'Eastern Star' -♀;
• Ginkgo biloba 'El Abra'
• Ginkgo biloba 'Elsie'
• Ginkgo biloba 'Elmwood' -♂;
• Ginkgo biloba 'Elmwood Fastigiata' -♂;
• Ginkgo biloba 'Elmwood Pillar' -♂;
• Ginkgo biloba 'Elmwood WB'
• Ginkgo biloba 'Epiphylla' -♀;
• Ginkgo biloba 'Everton Broom' -♂;
• Gingko biloba 'Fairmount' – ♂, poogitud 1876; (Saratoga Horticultural Foundation, Saratoga, California);
• Gingko biloba 'Fastigiata' (Kew Hand-List of Coniferae, 1. väljaanne, 1876, lk 19) - ♂, tänavapuu;
• Gingko biloba 'Fastigiata Bielsko Biała' -♂;
• Gingko biloba 'Fastigiata Blagon' -♂;
• Gingko biloba 'Finger Variegatet' -♂;
• Gingko biloba 'Firehouse'
• Gingko biloba 'Flagstaff' -♂;
• Gingko biloba 'Freak' -♂;
• Gingko biloba 'Fozhi'
• Gingko biloba 'Gaulaufoshou'
• Gingko biloba 'Geisha' -♀;
• Gingko biloba 'Globosa' -♂;
• Gingko biloba 'Globus' -♂;
• Gingko biloba 'Globus Mini' -♂;
• Gingko biloba 'Gnome' -♂;
• Gingko biloba 'Goethe' -♂;
• Gingko biloba 'Gold Colonnade®' ('JFS-UGA2') -♂;
• Gingko biloba 'Golden Globe' – ♂;
• Gingko biloba 'Green Pagoda' -♂;
• Gingko biloba 'Green Summer' -♂;
• Gingko biloba 'Grenhouse' -♂;
• Gingko biloba 'Gresham' -♂;
• Gingko biloba 'Halka' -♂;
• Gingko biloba 'Hayanari' -♀;
• Gingko biloba 'HB Leiden' -♂;
• Gingko biloba 'HB Trompenburg' -♂;
• Gingko biloba 'Heksenbezem Leiden' -♂;
• Gingko biloba 'Helmers' -♂;
• Gingko biloba 'Hettich' -♂;
• Gingko biloba 'Hetych' -♂;
• Gingko biloba 'Hexenbesen Leiden' -♂;
• Gingko biloba 'Horizontalis' -♂;
• Gingko biloba 'Horizontalis Nana' -♂;
• Gingko biloba 'Hungaria'
• Gingko biloba 'Icho' -♂;
• Gingko biloba 'Jade Butterfly' -♂;
• Ginkgo biloba 'Jehoshophat' -♀?;
• Ginkgo biloba 'Joe’s Dwarf' -♂;
• Ginkgo biloba 'Joe’s Great Ray' -♂?;
• Ginkgo biloba 'Katlan' -♂;
• Ginkgo biloba 'Kazimierz Wielki'
• Ginkgo biloba 'Kew' -♂,-♀;
• Ginkgo biloba 'Kitsi' -♂;
• Ginkgo biloba 'King of Dongting Mountain' ('King of Dongtingshan Mountain') – ♀;
• Ginkgo biloba 'KLMM Samurai' -♂;
• Ginkgo biloba 'Korinek' -♂?;
• Ginkgo biloba 'Kristina'
• Ginkgo biloba 'Laciniata' -♂, (E. -A. Carriere, Rev. Horticole. 1854, lk 412; Reynier of Avignon kasvatatud 1840; müügiks Senelauze 's nursery;
• Ginkgo biloba 'Lakeview' ̶ ♂;
• Ginkgo biloba 'Largeleaf' -♂;
• Ginkgo biloba 'Late Fall Gold'
• Ginkgo biloba 'Leda' -♀?;
• Ginkgo biloba 'Leiden' -♂;
• Ginkgo biloba 'Liberty Splendor' -♀;
• Ginkgo biloba 'Linarifolia'
• Ginkgo biloba 'Linea'
• Ginkgo biloba 'Little Joe' -♂;
• Ginkgo biloba 'Little Pete' -♂?;
• Ginkgo biloba 'Longifolia' -♂;
• Ginkgo biloba 'Long March'
• Ginkgo biloba 'Louie' -♂?;
• Ginkgo biloba 'Louis' -♂?;
• Ginkgo biloba 'Luangoufoshou' -♂,-♀;
• Ginkgo biloba 'Macrophylla' -♂;
• Ginkgo biloba 'Macrophylla Laciniata' -♂;
• Ginkgo biloba 'Magnifica'
• Ginkgo biloba 'Magyar' ̶ ♂;
• Ginkgo biloba 'Majestic Butterfly' -♂;
• Ginkgo biloba 'Male' -♂;
• Ginkgo biloba 'Maribo' -♂?;
• Ginkgo biloba 'Mariken' -♂;
• Gingko biloba 'Mayfield' - ( E. H. Scanion, Plant. Prop Soc. Proc. 1:20-32, 1951), ♂, tänavapuu;
• Gingko biloba 'Maytown' -♂?;
• Gingko biloba 'Mephisto' -♂?;
• Gingko biloba 'Miauhuanguo' -♀;
• Gingko biloba 'Montezuma'
• Gingko biloba 'Moraine'
• Gingko biloba 'Mother Load' -♀;
• Ginkgo biloba 'Munchkin' -♀;
• Ginkgo biloba 'Nana' -♂;
• Ginkgo biloba 'Nana Horizontalis'
• Ginkgo biloba 'Nelleke' -♂?;
• Ginkgo biloba 'Noble’s Horizontalis' -♀;
• Ginkgo biloba 'Obelisk' -♂;
• Ginkgo biloba 'Ohatsuki' - ♀(Jisaburō Ōi, )
• Ginkgo biloba 'Overlook'
• Ginkgo biloba 'Oszlopos Tekeres' ♂;
• Gingko biloba 'Palo Alto' - ♂, (Shade Tree Selection Committee of the National Shade Tree Conference, Trees. Mag. 15 (3):10-11, 1955;
• Gingko biloba 'Pendula' - ♀; (A. Van Geert Nurs., Belgium, Cat., 1862, lk 62) rippuvate okstega;
• Gingko biloba 'Pendula Chiny' - ♀?;
• Gingko biloba 'Pendula Gruda' - ♀?;
• Gingko biloba 'Pendula Rowe' - ♀?;
• Gingko biloba 'Pendula Variegata' - ♀?;
• Gingko biloba 'Pete’s Dwarf' -♂?;
• Gingko biloba 'Peve Lobo' - ♀?;
• Gingko biloba 'Peve Maribo' - ♀?;
• Gingko biloba 'Pillar' - ♀?;
• Gingko biloba 'Pine Glen Dwarf' - ♀?;
• Gingko biloba 'Praga' - ♀;
• Gingko biloba 'Pragense' - ♀;
• Gingko biloba 'President' - ♀;
• Gingko biloba 'Princeton Gold' - ♀;
• Gingko biloba 'Princeton Sentry'® (‘PNI 2720’) ̶ Princeton Nurs., Princeton, New Jersey, ♂, taimepatent nr 2726, 7. märts 1967;
• Gingko biloba 'Prostrata'
• Gingko biloba 'Pyramidal' - ♀;
• Gingko biloba 'Pyramidalis' - ♀;
• Gingko biloba 'Pyramis'
• Gingko biloba 'Rainbow' - ♀;
• Gingko biloba 'Robbies Twist' -♂?;
• Gingko biloba 'Robin' -♂;
• Gingko biloba 'Rocky'
• Gingko biloba 'Roosevelt' -♂;
• Gingko biloba 'Roos Moore' -♂?;
• Gingko biloba 'Roswitha' -♂?;
• Gingko biloba 'Salem Lady' - ♀;
• Gingko biloba 'San Jose' -♂;
• Gingko biloba 'San Jose Gold' -♂;
• Gingko biloba 'Santa Cruz' - ♀; (E. H. Scanion & Assoc., Olmsted Falls, Ohio, Trees Mag. 19(2): 2, 1959) tänavapuu;
• Gingko biloba 'Saratoga' - -♂, (Calif. Assoc. Nurserymen, Peninsula Chapter Bull., märts 1976, lk 2), Saratoga Horticultural Foundation, Saratoga, introdutseeritus 1975;
• Gingko biloba 'Sentry' -♂, tänavapuu;
• Gingko biloba 'Schloss Dyck'
• Gingko biloba 'Schönbrunn'
• Gingko biloba 'Simon' -♂?;
• Gingko biloba 'Shangri-la' ̶ ♂;
• Gingko biloba 'Sinclair' - ♂, The Siebenthaler Co., Dayton, Ohio, Trade List Fall 1977, lk 19 ;
• Gingko biloba 'Slim Jim' -♂;
• Gingko biloba 'Snow Flake' -♂;
• Gingko biloba 'Sotaju' -♂?;
• Gingko biloba 'Sport Tit' -♂;
• Gingko biloba 'Spring Grove' - ♀;
• Gingko biloba 'Spring Grove Sport' - ♀;
• Gingko biloba 'Stanley’s Dwarf' -♂?;
• Gingko biloba 'Sterile' -♂;
• Gingko biloba 'Summer Rainbow' - ♀;
• Gingko biloba 'Sunstream' - ♀;
• Gingko biloba 'St. Cloud' - (F. G. Meyr, Baileya 9: 127-133, 1961); original tree Jardin Kahn, St. Cloud-sur-saine, Bois de Boulogne, Pariis;
• Gingko biloba 'Thelma' -♂?;
• Gingko biloba 'Tit' -♂;
• Gingko biloba 'Todds' -♂?;
• Gingko biloba 'Todd’s Dwarf' -♂?;
• Gingko biloba 'Tongzigou' - ♀;
• Gingko biloba 'Törpe Enlopes'
• Gingko biloba 'Tremonia' - ♀;
• Gingko biloba 'Troll' - tänavapuu;
• Gingko biloba 'Tschi-Tschi' -♂;
• Gingko biloba 'Tubifolia' -♂;
• Gingko biloba 'Umbraculifera’ - ♀;
• Gingko biloba 'Variegata' - ♀/ ♂; (E.- A. Carriere, Rev. Horticole, 1854, lk 412)on valgete kuni kollakaskirjude lehtedega , väga haruldane;
• Gingko biloba 'Variegata Searles' - ♀?;
• Gingko biloba 'Variegata Tomszak' -♂?;
• Gingko biloba 'Wavecrest No. 238' & 'No.240'.

Hiina kultivarid

Hiinas saab hõlmikpuid kultvideerida 25° ja 42° N laiuskraadidel, kus talvine miinimumtemperatuurid ulatuvad - 32°C ja suvine maksimumtemperatuur + 42°C. (He jt, 1997; viidanud Del Tredici 13:2008)

H. L. Li (1956) arvates hakati Hiinas hõlmikpuid kultiveerima nende söödavate seemnete tõttu. M. C. Tseni peetakse esimeseks Hiina botaanikuks, kes püüdis kultuurhõlmikpuude süstemaatikat luua (1935). Ta pakkus välja kolm varieteetide rühma: ) var. typica; b) var huana c) var apiculata. A. Meihe- Yinxing - 'Dameihe', 'Mianhuaguo', 'Nanhuiwuxin', 'Suanpanguo', 'Tongziguo', 'Ximeihe'; B. Fusion-Yinxing - 'Changbing-Fushon', 'Dafushon', 'Dongtinghuang', 'Fuzi', 'Ganlan-Fushon', 'Jiafuhon', 'Jianchu', 'Jiangho-fushon', 'Jinguo-Fushon', 'Luanguo-Fushon', 'Xiao-Fushon', 'Yandi-Fushon', 'Zaozi-Fushon'; C. Maling-Yinxing - 'Damaling', 'Longyan', 'Huangpiguo', 'Qingpiguo', 'Ximaling', 'Zhongmaling'.

Hõlmikpuuistandused====

Hõlmikpuulehtede saamiseks on rajatud mitmel pool maailmas, Prantsusmaal, USA-s ja Hiinas hõlmikpuuistandusi. Kirjalike allikate kohaselt kuuluvad nii USA-sse kui Prantsusmaale rajatud hõlmikpuuistandused firmale Dr Willmar Schwabe & Beaufor. Prantsusmaal kasvatatakse hõlmikpuud Garnay Ginkgo istanduses (480 hektaril), tuntud veinipiirkonnas Bordeaux's.

Hiinas kogutakse lehti 1000 kuni 3000 hektari suuruselt alalt.

Maailma suurim hõlmikpuuistandus on rajatud Sumterisse, Lõuna-Carolinas; siin on kasvamas 12 miljonit hõlmikpuud.

Hõlmikpuu Euroopas====

Kämpfer tõi Jaapani missioonilt Nagasakist (1691) hõlmikpuuseemned kaasa Utrechti, neist kasvatati seemikud ja istutati 1730. aastal Utrechti botaanikaaeda.(Zhao jt 495:2017). Zhao jt arvates (2010) toodi hõlmikpuid Hollandisse ka teisi kanaleid pidi ja introdutseeriti Europasse umbes 1730. aastal Hiinast, Zhejiangi provintsist.

Mõnede autorite arvates on Euroopa vanimaks hõlmikpuuks 1762. aastal Kew Kuninglikku botaanikaaeda (London) istutatud hõlmikpuu (Kasvien Maailma, 1981, viidanud Sander jt 7:1990), tema kõrgus 1970. aastal oli 21,9 m ja ümbermõõt 90 cm kõrgusel 409 cm.

Viini Ülikooli Botaanikaaeda istutas hõlmikpuu selle esimene direktor Nikolaus von Jacquin (1727-1817) 1770 ja 1800. aastate vahemikus. (Sander, Elliku, Paivel 7:1990)

Riik/Isik/	Koht/Botaanikaaed	puu sugu	Andmed (istutamisaasta, mõõtmed jm)	Allikad
Utrecht, Holland	De Oude Hortus	♂	ca 1730, võib olla vanim hõlmikpuu Aasiast väljaspool
Harderwijk, Holland	Stadspark, Academiestraat	♂	1735	puu istutas arvatavasti Linnaeus
Anduze, Prantsusmaa	Bambouseraie de Prafrance	♂	ca 1750, ümbermõõt 4,88 m, kõrgus ligi 30 m
Padova, Itaalia	Hortus Simplicium Padova Ülikool	♂	1750
Anduze, Prantsusmaa	Bambouseraie de Prafrance	♂	ca 1755, kõrgus rohkem kui 30 m
Viini Ülikool, Austria		♂	ca 1770, pookimata
Viini Ülikool, Austria		♂	ca 1770, emaspunga pookis Joseph von Jacquin
Montpellier, Prantsusmaa	Jardin des Plantes	♂	ca 1788, ümbermõõt 2,8 m
Saksamaa	Jena Botaanikaaed	♂	1792-1794, Goethe-hõlmikpuu, kõrgus 21 m
Viini Ülikool, Austria		♂	ca 1886 poogitud
Viini Ülikool, Austria		♂	ca 1886
...	...	...	...	...

Hõlmikpuu Eestis ====

Eestis kasvatatakse teda botaanikaaedades (Tartu Ülikooli Botaanikaaed, Tallinna Botaanikaaed), tänavatel ja parkides haljastus - ja koduaedades ilupuuna.

Maailma põhjapoolseim ja ühtlasi ka Eesti suurim introdutseeritud Süda tänava hõlmikpuu kasvab Tallinnas, Peeter Süda tänava ja Pärnu maantee tänava nurgal. Tema kõrgus on 13 m, tüve ümbermõõt 1,3 m kõrguselt mõõdetuna 164 cm (2000) ja vanus rohkem kui 110 aastat (2017).

Hiina traditsiooniline meditsiin ==

Hõlmikpuud on mainitud juba 2800 eKr "Shénnóng Běncǎojīng"'is. (Michel ja Hosford, 1988; viidanud Del Tredici). Hõlmikpuulehtede välispidist kasutamist ravi otstarbel on mainitud Lan Mao (1397-1476) teoses "Dian nan ben cao" (1436) nahahaavandite ja tedertähnide korral. Seespidist kasutamist on kirjalikes allikates esmakordselt mainitud Liu Wen-Tai teoses "Ben Cao Pin Hue Jing Yaor" (1505).

Ginkgo biloba lehed on põliselt olnud Hiina rahvameditsiini nurgakiviks, millega raviti peaaegu kõike astmast hemorroidideni. Hõlmikpuu seemnetega ravimist mainitakse Li Shizheni teoses „Benaco gangmu“ („Suur taimeraamat“, 1578), mida kasutatakse traditsioonilises hiina meditsiinis ka tänapäeval. Neid soovitatakse astma, köha, ja põiehädade ravimiseks. Tooreste seemnetega ravitakse vähki, keedetutega ravitakse seedimist. Selle taime lehetõmmised avaldavad positiivset toimet peaaju funktsioonile, parandavad mälu ja vaimset aktiivsust. Viimased uuringud näitasid ginko tugevat antioksüdantset toimet inimese rakkudele – lihtsamalt öeldes, ginko pidurdab vananemist.

Müüt, kultuur ja sümbol ==

Osade allikate järgi on hõlmikpuu Ida-Aasias, Hiinas, Koreas ja Jaapanis pühapuu, seal istutatakse teda tihti taoistlike ja budistlike templite hoovidesse, aedadesse ja pühapaikadesse.

Levinud arvamuse kohaselt olid just Buda mungad need, kes levitasid hõlmikpuid nii Koreas kui Jaapanis. Pole täpselt teada, kas ja millal mungad hõlmikpuude istutamisega algust tegid, kuid Jaapani arvatavasti üle 1000 aasta vanused hõlmikpuud võivad juhatada, et algas see juba mitmete sadade aastate eest.

Hõlmikpuu kui pühapuu seosed pole päris selged, ühes uurimuses, mis viidi läbi Dàlóu Shānmài põlisrahvaste gelao'de juures hõmikpuid uurides, selgus et neil on ranged keelud (tabu) hõlmikpuude istutamise või raiumise kohta. Nad usuvad, et vastasel korral nad kaotavad viljakuse ja rikkuse.

Fred Hagenederi raamatus „Puud on tarkusekandjad“ (2006) on hõlmikpuu sümboolikana mainitud ürgset elujõudu, tema seotust Ainujumalaga; puu astroloogiliste seostena Kuud ja Pluutot.

Hõlmikpuu Euroopa kultuuris

Weimaris kasvab palju hõlmikpuid, siin on 'Gingko muuseum' ja Gingkoallee, suured isendid on kasvamas ka Humboldti tänaval ja Goethe ja Schilleri arhiivi aias. See linn oli Johann Wolfgang von Goethe teiseks kodulinnaks ja allikate kohaselt oli Goethel kokkupuude ühe, ka kaasajal sagedasti külastatud, hõlmikpuuga Weimari vürstilossis ( Fürstenhaus Weimar).

1815. aasta paiku noppis Goethe Heidelbergi lossi aias hõlmikpuult lehepaari ja kirjutas luuletuse Ginkgo Biloba, mille pühendas oma endisele armastatule Marianne von Willemerile.

Ginkgo biloba Goethe käekirjas

Kuulamisluuletus

Etümoloogia ==

Taimeperekonna nimi Ginkgo on Jaapanis ürgne nimetus puule - Kinmo zui (1666). Hiina hieroglüüfidel on Jaapanis mitu erinevat hääldamise vormi ja tähti 銀杏 võib lugeda nii ginnan kui ginkyō.

11. sajandil hakati ginkgot nimetama yin xing, mis tähendab „hõbedane aprikoos“. Kuna puul kulub viljumisküpsuseni jõudmiseks kolm inimpõlve, on teda hakatud nimetama ka kung sun shu, vanaisa-lapselapse puuks.

H. L. Li järgi (viidanud Hegi, 1981) oli tema algupärane hiina nimi Jao Chiao (Ja Chia) tõlkes "pardijalg". Luuletajad olevat andnud puule kirjandusliku nime Jin Hsing ("hõbeaprikoos" - seemnekestade värvuse järgi). Hiina idiogrammi jaapanikeelses häälduses aga muutus Jao Chiao nimeks Icho ning Jin Hsing seemne järgi kirjanduslikuks nimeks Ginnan. (Sander, Elliku, Paivel, 4:1990)

• Eesti keeles: ginkopuu ja jaapani püha kuusk (1930-ndad), ginko (EE, 1971); „dinosaurusepuu”.
• Hiina keeles: ya-chiao, ginkyo, ginnan, pakgor su, paikua su, yinxing, gong sun, shu, icho, fozhijia;
• Inglise keeles: ginkgo, maidenhair tree, kew tree;
• Jaapani keeles: ginnan, ginkyo, ichô;
• Rootsi keeles: jungfruhårsträd
• Saksa keeles: Ginkgobaum, aga on ka kutsutud Fächerbaum (lehvikpuu) ja Tempelbaum (templipuu), Ginko, Entenfussbaum, Ginkgobaum, Fächerblattbaum, Japanbaum, Tempelbaum, Silberaprikose, Mädchenhaarbaum, Japanischer nussbaum, Goldfruchtbaum, Goethe-baum;
• Soome keeles: neidonhiuspuu.

Veebiallikad==

Biogeograafia

• Yunpeng Zhao, Juraj Paule, Chengxin Fu & Marcus A. Koch, Out of China: Distribution history of Ginkgo biloba L., TAXON 59 (2), aprill 2010,lk 495–504
• Peter Del Tredici, The Ginkgo in America

Botaanika

• Eestikeelsete taimenimede andmebaas, Ginkgo biloba L.
• Miyoshi, M. (1931) Merkwürdige Ginkgo biloba in Japan. Mitt. Deut. Dendr. Ges.
• John Nelson, Pineaceae: Being a Handbook of the firs and pines., lk 163-164, London, 1866
• The Linnean Collections, LINN-HS 1477.1.1 Salisburia adiantifolia (Herb Smith)
• James Edward Smith, Characters of a new Genus of Plants named Salisburia XXVII. Characters of a new Genus of Plants named SALISBURIA, Transactions of the Linnean Society of London 3.1. (1797):330-2., 6. detsember 1796
• Carl von Linné, Mantissa Plantarum Altera, lk 313-314, 1771

Paleobotaanika

• International Organisation of Palaeobotany. Designed & Coded by A.Spencer., Gingko biloba - its ancestors and allies
• A. C. Seward, Links with the Past in the Plant World, Cambridge University Press, lk 129, 1921

Embrüoloogia

Alfred Barton Rendle, The classification of flowering plants, Vol. 1. Gymnosperms and monocotyledons., Cambridge, Univ. Press, lk 63-73, 1904

Fülogeograafia

• Wei Gong, Chuan Chen, Christoph Dobeš, Cheng-Xin Fu, Marcus A. Koch, Phylogeography of a living fossil: Pleistocene glaciations forced Ginkgo biloba L. (Ginkgoaceae) into two refuge areas in China with limited subsequent postglacial expansion, Molecular Phylogenetics and Evolution 48, 1094–1105, 2008

Molekulaarne fülogeneetika

• L Shen, X-Y Chen, X Zhang, Y-Y Li, C-X Fu ja Y-X Qiu, Genetic variation of Ginkgo biloba L. (Ginkgoaceae) based on cpDNA PCR-RFLPs: inference of glacial refugia, Heredity (2005) 94, 396–401. doi:10.1038/sj.hdy.6800616, 10. november 2004

Looduslikud hõlmikud

• Cindy Q. Tang, Yongchuan Yang, Masahiko Ohsawa jt, Evidence for the persistence of wild Ginkgo biloba (Ginkgoaceae) populations in the Dalou Mountains, southwestern China, 30. juuli 2012, doi: 10.3732/ajb.1200168, Am. J. Bot., August 2012, 99. väljaanne, nr 8, lk 1408-1414, vaadatud 17. märtsil 2017</ref>

Ajalugu

• Ginkgoales: Fossil Record
• Peter Crane, Ginkgo: The Tree That Time Forgot, Yale University Press, 2013. 408 lk, ptk 21 “Extinction.” ISBN: 978-0-300-18751-9
• Peter Del Tredici, Wake Up and Smell the Ginkgos, 2008, Arnoldia 66:11-21

• Peter Del Tredici, Ginkgos and People A Thousand Years of Interaction, 1991, Arnoldia 51:3-15

Aiandus

• Laurence C. Hatch, Ginkgo%20biloba%20var.%20variegata&f=false Cultvars of Woody Plants: Genera F to G, 2015

Hõlmikpuu-uurijad

• Peter Crane, Ginkgo: The Tree That Time Forgot, Yale University Press, 2013. 408 lk, ISBN: 978-0-300-18751-9

Hõlmikpuud ajakirjanduses, meediakanalites jm

• Jaapanis sintoismi pühapuu, Hachiman Ginkgo broke after 1000 years, 10. märts 2010
• Saksamaal: These are photos I took of Ginkgo trees in 2000 in Germany (Europe).
• Where -America/Asia/Africa/Australia/New Zealand
• Ernst Gustav Kühnert. "Imepuu" Viruväravamäel.Waba Maa, nr. 196, Vaba Maa, 23. august 1930, lk 7
• "Viruväravamäe haruldane puu". Waba Maa, nr. 192, 19 august 1930, lk 7

Märkus

hõlmikpuuviljade lõhna iseloomustus taimekasvatusealases kirjanduses disagreeable, evil, offensive, disgusting, repulsive, nauseating, abominable

 Pikemalt artiklis Vikipeedia:Üldine arutelu#Kasutaja:Mariina.

Drymobius==

 Pikemalt artiklis Vikipeedia:Üldine arutelu#Kasutaja:Mariina.

Drymobius on maoperekond.

Kaltsiferoolid==

 Pikemalt artiklis Vikipeedia:Üldine arutelu#Kasutaja:Mariina.

Kolekaltsiferool, vitamiin D₃

Kaltsiferoolid on rühm rasvlahustuvaid sekosteroide, millel on vitamiinilaadne toime ning mis tagavad organismide normaalse kasvu, arengu, paljunemise ja metabolismi. Kaltsiferoolide rühma kuuluvad looduslikes toitainetes esinevad väga erineva struktuuriga, madalmolekulaarsed orgaanilised, D-vitamiinid ja sünteetiliselt valmistatud bioaktiivsed ühendid, ka D-vitamiini vitameerid.,

Maolukuti==

 Pikemalt artiklis Vikipeedia:Üldine arutelu#Kasutaja:Mariina.

Maolukuti ehk püloorus (ladina pylorus) on paljude selgroogsete loomade mao alumisim osa, mis läheb üle peensooleks.

Maolukuti areng, anatoomia, asend, kuju, morfoloogia, histoloogia ja patoloogia võivad suuresti erineda nii liigiti kui ka indiviiditi.

Paju

 Pikemalt artiklis Vikipeedia:Üldine arutelu#Kasutaja:Mariina.

See artikkel räägib puude ja põõsaste perekonnast; teiste tähenduste kohta vaata lehekülge Paju (täpsustus)

---

Paju (Salix) on pajuliste sugukonda kuuluv mitmeaastaste heitlehiste lehtpuude ja põõsaste perekond.

Dendroloogias nimetatakse puudena kasvavaid puuliike remmelgateks ja põõsakujulisi pajudeks.

Paju on mitmeotstarbeline kasutustaim (ravim-, värvi- ja ilutaim,energiavõsa jne).

Vanimad paju-laadsed fossiilid meenutavad alamperekonna Salix liike ja leitud Põhja-Ameerikas alam-miotseeni ladestistes (Wing, 1981). Paju fossiilsed leheleiud on tuvastatud ka Euroopas alam- ja Alaskal hilis-oligotseenis ning Jaapanis hilis-miotseenis (Collinson, 1992).

Paju eluvorm on varieeruv esineb nii puid, põõsaid, kääbuspõõsaid enamasti siiski põõsaid.

Ühes paigas kasvavad pajud moodustavad pajustiku, põõsastiku mitte pajumetsa. Inimese poolt rajatud pajustikku nimetatakse pajuistanduseks (lad k salicētum).

Levila ja kasvukohad

Pajusid on maailmas ligikaudu 450 liiki., neile lisanduvad alamliigid, varieteedid, hübriidid ja kultivarid.

Austraalias peetakse sisse toodud paju invasiivseks võõrliigiks.

G. Arguse andmetel (1997) võib perekonnas liike olla 330-500 ja teadaolevaid hübriide 200.

Pajud kasvavad peamiselt põhjapoolkeral, eriti parasvöötmes.

Enamik pajusid lepib kõrge põhjaveetaseme ja pikaajaliste üleujutustega, samuti kehva ja happelise mullaga. Hõberemmelgas eelistab veidi viljakamat ja edeneb paremini lubjarikkamal mullal, kuid sageli reedab ka hea savi olemasolu. Päris sood ei talu ka vitspaju. Seisva või nõrgalt liikuva vee ja happelise mulla tunnustaim on tuhkur paju. Kõige suurema ökoloogilise amplituudiga arvatakse meie pajudest olevat hundipaju, kes kasvab nii liival kui ka turbal.

Kasvukoha eelistuse põhjal jaotab Ülle Reiter meie pajud nii:

• veekogude kaldal kasvavad hõbe-, rabe ja raudremmelgas, vits-, puna-, vesi-, pikalehine ja halapaju;
• soodes ja soometsades lapi, mustik-, tuhkur, kõrv-, hundi-, raud- ja mustjas paju;
• aruniitudel ja -arumetsades ning kraavikallastel verkjas, mustjas, kahevärviline, raag-, tuhkur ja kõrvpaju;
• luidetel-liivikutel hane-, härm-, hala-, ka puna- ja vitspaju.

Maailma suurimad looduslikud pajustikud on FAO andmetel (2009) Hiinas (siinseid endeeme on 189 (Fang jt 1999)). Pekingis toimunud 2008. aasta suveolümpiamängude ajaks istutasid paljud hiinlased, loomaks mängudele sobilikku keskkonda papleid ja pajusid.

Hiinale järgneb Venemaa, siin kasvab ligi 120 endeemi (Skvortsov, 1968, 1999), 113 liiki Põhja-Ameerikas Mehhikost põhja poole (Argus, 2010), Euroopas 65 liiki ja 280 liiki Aasias (Argus, 1999). 40 liiki kasvab Mongoolias, 30 Jaapanis, 26 Indias, 64 Kesk-Aasia regioonis, sh Afganistanis, Pakistanis, Aserbaidžaanis, Turkmenistanis, Tadžikistanis, Kõrgõzstanis ja Usbekistanis. 11 endeemi kasvab Neotroopis (Mehhiko, Kesk- Ja Lõuna-Ameerika) (Alford ja Belyaeva, 2011) ja 8 liiki Aafrikas.

Pajusid ei kasva Brasiilia ja Indoneesia idasosas. Pajud puuduvad Antarktikas ja Austraalias ning Okeaanias kasvavad vaid sissetoodud liikidena.

Pajud kasvavad meelsasti ka inimeste poolt kasutatud maadel ja/või tekitatud radadel, nagu sõidukite sissesõidetud rajad pinnasel, kivimurdudes, küngastel, mahajäetud põldudel, juurviljaaedades, kasvatades teisese metsa. Okas- ja segametsade vööndis hõivavad pajud kasvuks märkimisväärselt suuri alasid mahajäetud niitude arvelt. (Skvortsov 1999)

Botaanilised tunnused

Pajude perekonnas on nii ühe-, kahe- kui kolmekojalisi liike. Suhteliselt sageli esineb paju perekonna liikide vahelisi fertiilseid hübriide.

Paju isasõisikud

Pajud võivad olla madalad põõsad (näiteks hundipaju) või ka suured puud (nt raagremmelgas). Puuks kasvavate pajude nimetuseks on ka remmelgas.

Õiepungad ja urvad

 Pikemalt artiklis Urvad.

Urb on õisikutüüp ja võib koosneda nii emas- kui isasurbadest. Urvad on mitmete pöögilaadsete (Fagales) seltsi liigitatud puude, nagu harilik tamm, harilik sarapuu, kask ja lepp) aga ka paplite ja pajude iseloomulikuks karakteristikuks.

"Oxford English Dictionary" kohaselt ilmus sõna 'urb' catkin inglise keelde 1578. aastal. Inglise botaanik Henry Lyte (1529-1607) mõtles selle välja Dodoens'i tõlkides; hollandikeelse “katteken” (kassipoeg) tähenduses kirjeldamaks pajude ja teiste taimede sulgkattega õisikut (Dodoens, 1578). Botaaniline ladinakeelne ekvivalent 'amentum' rihma tähenduses on vähem teada. Ladinakeelset sõna 'iulus' kasutas urva jaoks Plinius.

Urb ja taksonoomia

Mitmete puuliikide rippuvad õisikud äratasid botaanikute huvi, mõned neist arvasid, et urbi kandvad puud moodustavad omaette rühma (nimetatud erinevalt Amentiflorae, Amentiferae, Amentales või Amentaceae; Stern, 1973).

Nimetust “Amentacea” kasutasid nii Gmelin, Linnaeus kui ka de Jussieu (Stern, 1973) ja üksikult ka hilisemate autorite poolt (Du Mortier, 1825), Amentaceae teaduslikus kirjelduses peetakse tooniandjaks Eichler'it. Eichler’i Syllabus (Eichler, 1883) kolmandas väljaandes liigitas ta seltsi Amentaceae Cupuliferae (st Betulaceae ja Fagaceae s.l.), Juglandaceae, Myricaceae, Salicaceae, ja Casuarinaceae. Need sugukonnad moodustavad nn kanoonilise Amentiferae, kuid erinevates süsteemides on urbi kandvate taimede rühma liigitatud ja ka ringi tõstetud näiteks Piperaceae, Urticales, Leitneria, Garryales. Eichler’i (1883) Amentaceae vastab peaaegu täielikult kaasaegsele pöögilaadsete (Fagales) seltsile (APG III süsteem, 2009), puuduvad vaid Rhoiptelea ja Ticodendron, mõlemad olid Eichler'i jaoks tundmatud.

Molekulaar-fülogeneetiliste uuringute andmed indikeerivad Salicaceae erinevust pöögilaasetest ja see leiab kajastamist APG III süstemaatikas.

Kirjeldus

Paju perekonna põhitunnus on kahest pungasoomusest kokku kasvanud kattekiivriga pungad, urbadesse koondunud õiekatteta, kuid meenäärmetega õied. Nektaariumeid on kaks või ka üks.

Eellugu

Urbade moodustumine saab alguse tunduvalt varem kui nad muutuvad nähtavaks või asuvad funktsioneerima. Pajul, nagu paplilgi, hakkab õisik formeeruma kohe peale puhkavate pungade moodustumist, mis võib kõige varasemalt toimuda õitsemisele eelneva aasta maikuus. Varane tärkamine jätab urvale ruumi täielikuks valmimiseks enne kui need kevadel avanevad. Õisiku moodustumine võib küll alata pungas (osaline eelformeerumine) kuid viimistletakse kasvaval võrsel.

Varaküpsus

Varaküpsusega tähistatakse paljunemiseks vajalike pungade avanemist enne vegetatiivseid pungi. Perekonna siseselt on siin rohkelt varieeruvusi. Osad pajud on nn “coetaneous” 'üheaegsed', neil on pungad ja lehed puul/põõsal samal ajal, st et urvad ei ilmu eelmise aasta kasvul, vaid urva puhkedes kasvatatakse lehtedega võrse, mis tipneb urbadega. Pajudel esineb ka hilisküpsust, seda peetakse üheaegsuse ekstreemseks vormiks ja pajude puhul seostatakse seda hilinenud õitsemisega. Seda esineb siis kui urbade areng on olnud kehvemapoolne, pungade areng jõuab lõpule peale nende puhkemist ja nad õitsevad käimasoleva kasvuaasta juurdekasvudel.

Non-terminal Deletion

Samaaegsete füsioloogiliste protsessidega on tihedalt seotud ka non-terminal deletion, st evolutsiooni käigus organi osade kadumist tipu vastas olevates struktuurides. Pajude puhul tähendab see lehtede kadumist õisiku põhja alt. Selle põhjused aga pole selged.

Pungade dimorfism

Pajul, nagu paplilgi, esineb urvaõsikutel ja vegetatiivsetel pungadel funktsionaalset dimorfismi. Samaaegsus võib tähendada seda, et urva ja vegetatiivsetel pungadel on temperatuuritundlikkus erinev, õisikupungad võivad vajada arenguks madalamat kumulatiivset temperatuuri (näiteks soojuse näol). Arvatakse, et pungade dimorfism toimib paljunemise ja vegetatiivsete algkudede 'tööjaotuse' tulemusena. Pajuurbadel ei ole harilikult vegetatiivseid funktsioone ja vegetatiivsetel võrsetel pole siiani tuvastatud paljunemisega seotud funktsioone.

'Õie kootamine'

Õisiku kuju meenutab lõtva harunenud pöörist, mille õisikutelg on pikenenud. Urva evolutsioon eeldaks seega õisiku mitmepõhjuslikku 'kokku tõmbumist'.

Urbade arengu kohta kindlad teooriad puuduvad. Arvatakse (Idesia õisiku näitel), et harilikult areneb rakukogum (primordia) pöörise harudeks ja seejärel õiteks.

Õie pisenemine

Väikesed õied on tõenäoliselt urva välja arenemise tulem, kuna urvas kui rohkelt kokkupigistatud õisikus, ei ole ruumi erilistele õitele.

Kroonlehed ja õiekate harilikult puuduvad. Tupplehtede kohta kindlad andmed puuduvad ja pole selge kas tupplehed on täielikult kadunud või muudetud nektraaiumeiks. Hetkel on veel kehtiv konsensus mis leiab, et meenäärmed esindavad kadunud õiekatet. Hiljutised paju ja papli sugulaste uuringud nimelt näitavad, et neil on nii meenäärmed kui tupplehed. (Alford, 2005). Lisaks tupplehtede kadumisele on putuktolmeldavatel pajuliikidel vähenenud tolmukate arv (mõnel liigil kuni 1-ni).

Lateralisatsioon

Pajudel arenevad urvad külgmiselt, tipmistel võrsetel on kalduvus, selle asemel eeloleva kasvuaasta tarbeks puhkepungi moodustada, tagasi tõmbuda.

Urva kompaktsus võimaldab õisikul õisikupungas areneda ja see omakorda võimaldab varaküpset õitsemist ning õisi tolmeldavate putukate ligitõmbamist. Pajud on harilikult putuktolmlejad (Karrenberg jt, 2002), eriliselt tõmbavad nad perekonna Andrena mesilasi (Knuth, 1909; Ostaff jt, 2015). Vastava piirkonna ja aastaaja urvad on atraktiivsed ka meemesilastele (Apis mellifera L.), kes neilt õietolmu ja nektarit korjavad.

Arvatakse, et varase õitsemise tagab soojuskaitse (Tsukaya ja Tsuge, 2001). Õite koondumine kompaktsesse õisikusse tagab selle, et õisi kaitsevad kandelehte ääristavad karvakesed. Villasus, mis võimaldab õhuhoiet õies võib kaitsta varaküpseid õisi öökülmade poolt tekitatava külmakahjustuse eest. Lõtva pöörist aga kandelehe karvakesed kaitsta ei saa.

Urvad on pajudel lehtedega kas samal ajal enne või ka pärast.

Isasurvapungad on pajudel alati suuremad kui emasurvad, selle tunnuse põhjal on isegi talvel võimalik vahet teha sama liigi isas- ja emastaimedel. Suurte urvapungadega liike meil ainult neli: raagremmelgas, kahevärviline paju ning haruldased härm- ja halapaju.

Raudremmelga emastaimel talvel urvapungi pole.

Isasõites on tolmukaid 2 (3–5 või ka rohkem), tolmukapead on harilikult kollased. Õietolm on tricolpate ja sarnaneb paljude teiste taimede õietolmuga. Harilikult on õietolmuterad 20 - 25 µm suurused. Varaseim õietolmu leid pärineb Jaapanist Eotseeni ajastikust.

Õisi tolmeldavad kas putukad või toimub see tuule abiga. Viljastav õietolm võib õietolmu levipiirkonnas (tuule abiga 1 kuni 100 km) otsa sadada kas sama liigi isaselt või ka läheduses kasvavalt paju perekonna isastaimelt, kes emastaimega samaaegselt õitseb. Agressiivseimateks liikideks peetakse Austraalias musta remmelgat ja tuhkur paju. (Cremer 2003)

Austraalia andmetel on urvas 30 õit ja laia krooniga isendil 50 000 urba.

Katsed emaspuuga S. mucronata subsp. woodii Pretoria National Botanical Garden is andsid õite arvuks ühes urvas ± 10-50 õit. Iga õie osad on ka emakkond, emakas (emakasuue on kahesagaraline) ja platsenta koos sellele kinnituva 8 kuni 12 seemnealgega. Meioosi lõppedes saavutab integument maksimaalse pikkuse, katab nutselli ja moodustab tolmukäigu. Kui lootekott on formeerunud tungib selle tipp tolmukäigu nutselli, tungib läbi nutselli epidermi ja kindlustab ligipääsu tolmukäigu kanalisse. Küpsed seemnealgmed on väiksed (± 20-25 pm pikkused), anatroopne ja munakujuline.

Emasõiest areneb kahest viljalehest koosnev kupar, milles hulgaliselt lendkarvalisi seemneid.

Hilja õitseval hõbepajul, rabedal remmelgal, vesipajul ja kõige hilisemal, juunis või isegi juulis õitseval raudremmelgal saavad koos noorte lehtedega valmis pikad rohekad väljaveninud urvad.

Biseksuaalsus

Austraalias on tuvastatud pajude seas biseksuaalseid isendeid (hübriidide hulgas), need on enamasti isaspajud, kellel emasõisi ligi 10%, ja sageli samas urvas. Biseksuaalsust esineb S. xchrysocoma'l ja kahel teisel S. babylonica hübriidil, vähemalt ühel S. matsudana x alba kloonil, S.aegyptiaca 'l, ja osadel S. ‘alba’ vormidel.4

Paju urbadest ja õitest on tuvastatud looduslikku östrogeeni östriooli.

Urbepäev

 Pikemalt artiklis Palmipuudepüha.

Urbepäeva ehk palmipuudepüha peetakse Eesti rahvakalendris pühapäeval enne lihavõtteid ja see märgib ühtlasi lihavõttepühade-eelse nn. suure nädala algust. Liikuva pühana võis see olla ajavahemikus 16. III kuni 19. IV.

Urbepäeva traditsioonides on olulisel kohal pajuurvad, sageli tuntaksegi urbepäeva (urvapäeva, urvepüha, urvsipüha, Lutsis urgõpäiva) nime all.

Pajuurbadega löömine (urbimine ehk urvitamine) või mingi muu puu (palmi, pöögi, kase, elupuu, kuuse jne.) vitstega peksmine on rahvusvaheline komme, mille tekkeaeg ulatub eelkristlikku perioodi.)

Lehed

Perekonna põhitunnused on spiraalne leheseis ja võrdlemisi lühikese rootsuga lihtlehed.

Kõigil pajudel on vahelduvad eri jämedusega saagja- kuni terveservalised nahkjavõitu lihtlehed, erandiks siin on punapaju, temal on lehed vastakud. Kui lehti ei ole, tunneme pajud ära teravatipulistest pungadest, mis kaetud kahest pungasoomusest kokku kasvanud kiivriga.

Enamikel pajudel on kitsad lehed, kuid raagremmelgal on lehed hoopis lai(ovaalsed), mustikpajul (S. myrtilloides) ümarad nagu mustikal või sinikal, (kitsas)süstjad vits- ja hundipajul, (lai)süstjad raud-, hõbe- ja rabe remmelgal ja vesipajul.

Hundipaju (Salix rosmarinifolia) ja hanepaju (Salix repens) on väheldased ja halli rüüga, kõrvpajul (Salix aurita) on hallikasroheliste lehtede alusel suured ja kaua püsivad abilehtedest kõrvad, kõige suuremad lehed on pikalehisel pajul (Salix dasyclados) jne.

Mustjas paju (Salix myrsinifolia) on nii alt kui ka pealt täiesti roheliste lehtedega, mis kuivades lähevad kergesti mustaks; vitspaju ehk korvipaju (Salix viminalis) viskab pikad harunemata aastakasvud, mis punumiseks nagu loodud; halapaju (Salix acutifolia) oksad ripuvad kõige kaunimalt, aga lehed ei ole hõbepajulikult siidjad; punapajul (Salix purpurea) on urvad kevadel punakate tolmukapeadega, raudpaju (Salix pentandra) on tumeda tüve ja läikivate lehtedega; vesipaju ehk loogapaju (Salix triandra) kasvab vee ääres, ketendav koor toob kaneelikarva värvi nähtavale.

Lapi pajul (Salix lapponica) on laiad lehed paksu valge vildi sees, verkja paju (Salix starkeana) on sinihalli värvi, hoiab kepsakalt lehetippu kõveras ja leheserva saehammas algab poolest lehest tipu poole.

Pajud on õhuniiskuse ja õhutemperatuuri väärtuste osas väga erinevad. Mulla niiskus ja mineraalide koostis võivad küll Kesk-Aasias ja Koola poolsaarel sarnaneda, kuid ometi on atmosfääri tingimused vägagi erinevad. Need erinevused aga avaldavad mõju ka pajuorganite struktuurile. Põuaste piirkonade pajudel kasvab harilikult väike ja läbipaistev kroon, kitsad lehed, milledel õhulõhed paiknevad mitte ainult lehe alumisel vaid ka ülemisel pinnal.

Leheserv

Üks välistunnus on lihtlehtede näärmeliselt saagjas serv ehk nn. salikoidsed lehehambad, mille puhul lehe külgrood laienevad serva saki tipus ja on keraja näärmekarvaga (sellise ühtlaselt peenenäärmeliselt saagja leheservaga on näiteks hõberemmelgas, rabe remmelgas ja raudremmelgas). Samas on paju perekonnas hulk terve leheservaga või ebaühtlaselt hambulise ja nõrgalt lainja servaga liike, kus seda tunnust ei ole võimalik näha (hundi-, hane-, vits-, tuhkur, kahevärviline, mustjas, kõrv-, mustik-, lapi paju ja raagremmelgas).

Seemned

Õitsemine ja elujõuliste seemnete moodustumine algab Austraalias 2 kuni 3 aastat peale idanemist, kui paju on vähemalt 1 m kõrgune põõsas või 2 m kõrgune puu. Kord alanud õitsemisharjumus hakkab korduma iga-aastaselt. Ühes pajuõies on mitmeid seemneid ja ühe puu kohta teeks see potensiaalselt mitmeid miljoneid seemneid. Kui urvad villa ei aja siis seemneid ei tule.

Pajud õitsevad umbes kaks nädalat ja seemned valmivad kuu ajaga; emastaim võib igal aastal tuhandeid seemneid anda. Seemnete küpsedes saavad seemned justkui 'langevarju' ja neid kantakse emataimest kümnete kuni sadade meetrite kaugusele.

Katsed emaspuuga S. mucronata subsp. woodii Pretoria National Botanical Garden i laboratooriumis näitasid, et pajuseemnete lennuvõime on ajutine ja keskmise tugevuse tuulega ei lenda nemad kaugemale kui 10 meetrit. Peale seda kui 'villaga kaetud', mis tegelikkuses on emaka-sisesed karvakesed toetamaks seemet, seemned maanduvad vette hulbivad lahtised karvakesed seemnest kaugemale, kuid sulg jääb seemnele sappa. Vees hulpivate seemnete kate on teatud määral hüdrofoobne.

Seemned, mis satuvad vette, võivad veepinnal mitmeid päevi uppumatult triivida. Seemned võivad isegi vees või ka vee all idaneda ja väiksed seemikud võivad vee all koguni üks kuu vastu pidada kuid kasvurajale asuvad nad, katsete kohaselt, alles peale õhuga kokkupuudet. (Cremer 2003)

Pajuseemnete toitekude on minimaalne või puudub hoopis. Peale kuprakeste avanemist idanevad soodsatesse oludesse sattunud seemned ööpäeva jooksul, Arktikas aga 2 kuni 3 päeva või ka rohkem (Skvortsov 1999).

Idanemisvõime säilib neil kaks nädalat kuni kuu. Austraalias on S. x rubens, S. nigra ja S. cinerea seemnete eluiga vastavalt 2, 3 ja 6 nädalat. (Cremer 2003)

Mitte kõik pajuseemned ei jäta seemnete puhkeseisundit vahele, mõnede arktiliste ja subarktiliste liikide seemned (Skvortsovi vaatluste põhjal on nendeks liikideks S. lanata, S. myrsinites, S. reticulata jt) on kohastunud külmade oludega selliselt, et talvel puhkavad ja kevadel idanevad (R. A. Densmore ja J. C. Zasada 1983). .

Katsed emaspuuga S. mucronata subsp. woodii Pretoria National Botanical Garden is näitasid, et pajuseemned on väiksed (1,3-1,6 mm pikkused) ja hoiavad elus sirgeid chlorophyllous embryos, kes peaaegu täidavad lootekoti jättes seemnekesta alla üksnes väikse õhuala.

Vara õitsevate pajude seemnelend jääb maisse-juunisse, lendavad villatupsud ei ole ka nii suured nagu sugulasel paplil. Kui parki on istutatud isaspajud, siis lendvillu polegi.

Raudremmelgas õitseb sügisel ja tema viljad avanevad alles sügisel (oktoobris), kuid püsivad emaspuul varakevadeni, säilitades ka idanemisvõime.

Juured

Juur on pajul suur ja harunev, näiteks halapajul ulatuvad külgjuured kuni 20 m.

Sektsiooni Longifoliae liigid ja S. setchelliana kasvatavad juurevõsud. Mõned liigid, näiteks S. herbacea moodustavad juurevõsudest pajukolooniaid.

Paju perekonna uurimislugu

Theophrastos ja Plinius kirjutasid erinevatest pajuliikidest, Plinius kirjeldas 8 pajuliiki, kellede noori võrseid kasutatakse korvide punumiseks. Roomlaste poolt rakendati selleks otstarbeks Pliniuse järgi pajuliike S.alba, S.vitellina, S. viminalis ja S.amerina.

Gaspard Bauhin hakkas 1650. aastatel eristama pajuliike nende suuruse, lehe kuju, õite ja seemnete järgi; hakati vahet tegema fertiilsetel ja mittefertiilsetel isenditel. Hieronymus Bock'i kaudu tuli ilmsiks, et pajud, nagu paljud teisedki taimed, paljunevad seemnetega. Giovanni Antonio Scopoli kirjutas "Flora Carniolica"'s (1760), et on vaadelnud sageli kuis emaspajusid viljastavad isaspajud.

Paju botaanilise uurimise teaduslik ajalugu algas arvatavasti Ray "Synopsis"' ega 1660. aastal, raamatus kirjeldas ta 10 Cambridge'i ümbruses kasvavat liiki.

Linnaeus kirjedas oma raamatus "Flora Lapponica" 1737. aasta 19 liiki ja "Species Plnatarum"'i 2. köites (1755) 31 liiki.

1758. aastal kirjeldas Haller Šveitsis kavavat 21 kohalikku liiki. Villars aga kirjeldas 1789. aastal Dauphinés kasvavat 30 liiki. Willdenow (1797) kirjeldas kokku 166 liiki. 1819. aastal Abraham Rees'i publitseeritud "Rees's Cyclopædia"'s kirjeldati 141 liiki, millele teised botaanikud lisasid 41 liiki, neile lisandusid Schleicher'i 119 uut liiki.

1785. aastal andis Hoffmann välja 1. kogumiku raamatust "History of Willows". 1828. aastal publitseeris Erlangeni botaanikaaia direktor K.Koch oma raamatu "De salicibus Europseis commentatio" liigitas Euroopa 237 liiki 48 liigiks ja need omakorda 10. rühmaks.

The Botanical Garden of the University of Vienna direktor dr Host publitseeris raamatu "Salix", milles kirjeldas Austria pajuliike, kokku 60, raamatu lugemist raskendab asjaolu, et ta andis kõigile neile uued nimed, nii et teistel botaanikutel võis nende tuvastamisega raskusi olla.

1829. aasta John Russell Bedford'i, Duke of Duke of 1766-1839 Stratford, R. C. isiklikuks kasutuseks mõeldud ringlusse lastud kataloog Salictum Woburnense, or, A Catalogue of willows, indigenous and foreign, in the collection of the Duke of Bedford at Woburn Abbey sisaldas Woburn salictum'i 160 pajuliiki nii pildis kui sõnas.

W. J. Hooker' oma "British Flora" 2. köites (1831), liigitas mr. Borrer'i abiga pajud 18. rühma ja neisse 68 pajuliiki, "British Flora" 3. köites (1835) oli liikide arv tõusnud 71-ni.

Samal aastal (1835) võttis dr. Lindley kasutusele Koch'i süsteemi ja liigitas Smith'i jt 71 liiki 28. liigiks.

Šotimaa pajusid kirjeldas John Lightfoot.

Briti kirurgi ja botaanikut James Crowe'i, (1750/1751-1807, Lakenham, Norwich'i lähedal, Norfolk) hindasid tema kaasaegsed väga, eriti tema sügava huvi tõttu paju-uurimise vastu, tema pajuistanduses võis leida pea kõiki Inglismaal kasvatatavaid pajuliike.

Selle aja paju-uringute puuduseks võib pidada asjaolu, et pajud istutati liiga tihedalt ja seega ei saanud neid ruumikitsikuse tõttu väga täpselt ka uurida.

Korvide punumiseks ja vitsteks vajaminev veeti tol ajal sisse Prantsusmaalt ja Hollandist. Inglismaal istutati pajusid jõgede kallastele, nagu Thames ja Cam, mõlema jõe väikestele saartele istutati samuti üksnes pajusid. Põhiturg korvipajudele oli London.

Inglise aednik ja botaanik Philip Miller on pajudega seonduvat kirjeldanud oma teose "The Gardener's and Botanist's Dictionary: Containing the ..." 2. kõite, 2 osas.

Taimesüstemaatika

Carolus Linnaeus kirjeldas 1753. aastal 29 pajuliiki ja neist ükses babüloni remmelgas (S. babylonica) pärines väljastpoolt Euroopat. Hiljem kirjeldas Linnaeus veel 3 pajuliiki: S. depressa (Fl.Suecica, 2. köide, 1755), egiptuse paju (S. aegyptiaca) (Centuria plantarum 1, 1755) ja tömbilehine paju (Salix retusa). Autor ise kasutas tömbilehist paju villase paju (S. lanata) sünonüümina (1763). Samal ajal pööras Peter Simon Pallas (koguteos "Flora Rossica" (1784–1815)) oma reisidel pajudele väga vähe tähelepanu ja tema nn uued liigid jäid pikaks ajaks "Omnes fere Salices Pallasii sunt dubiae", nagu mainis C. Willdenow (1806: 683).(Skvortsov 1999)

Sel ajal arvuti paljud morfoloogilised erinevused taksonoomilisteks. William Hudsoni "Flora Anglica"'s (3. väljaanne, 1798) oli kirjas üksnes 16 Linnaeuse liiki siis kuus aastat hiljem ilmunud Jacobo Smith'i "Flora Britannica"-s (1804) oli kirjas juba 45 liiki, kelledest 19 olid pakutud J. Smithi enda poolt. Hiljem jätkas ta uute liikide kirjeldamist illustreeritud raamatus "English Botany", mida ta toimetas. 1806. aastal mainis C. Willdenow juba 116 liiki (nende hulgas mitte-Euroopa päritolu liike), kelledest 30 olid tema enda poolt kirjeldatud. 1828. aastaks oli W. Kochi andmetel kirjeldatud 182 pajuliiki, 165 neist pärinesid Euroopast. 1835. aastal oli Briti saartel mainitud pajude liigiarvuks 71. (Hooker 1835). J. Schleicher'i ja Šoti pajuliikidega läks pisut teisiti, tema liigitus osutus ekstravagantskes ja nüüdseks on selgunud, et valdav enamik tema kirjeldatud liike olid S. myrsinifolia vormid.

Skandinaavia autorite Georgius Wahlenbergi (1812, 1816) ja E. Fries'i (1825, 1828, 1832, 1840) tööd kubisesid samuti uutest liikidest.

F. Wimmer oma raamatus "Salices Europaeae" (1866) loetles Euroopas 34 pajuliiki ja 57 hübriidi. Wimmerit peetakse heaks allikaks, kuid ka temal juhtus äpardusi, ta arvas S. laggerii S. glauca × S. appendiculata hübriidiks, kuid kaasjala peetakse teda eraldi liigiks.

R. Buser oli Šveitsis tunnustatud pajuekspert, kuid kahjuks ei jõudnud ta paljusid materjale trükis avaldada.

19.sajandi lõpul ilmus botaanilise kirjanduse nime all M. Gandoger'i "Flora of Europe", milles ta liigitas perekonda Salix 1600 liiki, kelledest 1576 liiki esitas ta (1890) ise.

Mainekad pajueksperdid ja publitseerijad on ka O. Seemen ja Rootsi botaanik S. Enander, A. Toepffer, R. Görz, B. Floderus, E. Trautvetter, C. Ledebour, N. Turczaninow, Fr. Schmidt, E. Regel, P. Lakschewitz, P. Siuzev, K. Kupffer, D. Syreishchikov, M. Nazarov.

Jaapani koolkonna paju-uurijatest võiks ära mainida T. Makino, G. Koidzumi, T. Nakai, ja A. Kimura.

J. Wilkinson (1944) avaldas raamatu paju kromosoomide kohta.

Cronquisti süsteemis on paju pajuliste sugukonnas Dilleniidae alamklassis.

Andmebaasis ITIS liigitatakse perekond ülemseltsi Rosanae. Pajude perekond kuulub malpiigialaadsete seltsi pajuliste sugukonda.

Praeguseni enim kasutatud Adolf Engleri fülogeneetiline süsteem peab pajulisi koos paljude teiste tuultolmlejate ja lihtsat õiekatet omavate rühmadega algelisteks, kuid nüüdseks on selge, et paju ja papli õie ehitus ei ole algeline, vaid evolutsiooni jooksul uuesti lihtsustunud.

APG II süsteemis paigutati perekond paju koos papliga triibusesse Saliceae.

Paju ja pappel moodustavad monofüleetilise rühma.

Paju päritolus pole aga kokkuleppele jõutud, fossiilid tõendavad nende lahknevust 60 kuni 65 miljonit aastat tagasi.

Herbaariumilehte ei loeta paju tuvastamisel usaldusväärseks.

Perekonna tüüpliik on hõberemmelgas.

Pajulised

 Pikemalt artiklis Pajulised.

Pajuliste klassifikatsioon ja morfoloogia

Eichler liigitas pajulised (Salicaceae) Amentaceae seltsi, sugukonda kuulusid üksnes amentiferous (st, urvakandjad) liigid, hõlmates paju ja papli perekonnad. Molekulaartasandi uuringute tulemused, mida toetavad fütokeemia ja morfoloogia uuringud, indikerivad paju ja papli ning mitme mitte-urbi kandva perekonna, mis varasemalt paigutati õisikleheliste (Flacourtiaceae) (Leskinen ja Alstrom-Rapaport, 1999; Chase jt, 2002; Alford, 2005) hulka, lähedast sugulust. Õisikleheliste heterogeenne sugukond on nüüdseks tühjendatud ja selle liikmed on paigutatud teistesse sugukondadesse, peamiselt Salicaceae ja Achariaceae hulka.

Pajuliste sugukond on nüüdseks piiritletud laiemas mõttes homogeene rühm, millesse liigitatakse 55 perekonda ja ligi 1000 liiki, kuid need arvud on erinevates allikates oluliselt erinevad.

Pajulised klassifitseeriti malpiigialaadsete seltsi (Chase jt 2002) hiljuti ja neid loetakse kosmopoliitseks rühmaks millesse liigitatakse ligi 53 perekonda ± 2 415 liigiga.

Sugukonna õisiku morfoloogia on väga varieeruv. Pajuliste the sister family on tõenäoliselt Lacistemataceae (Davis jt, 2005; Korotkova jt, 2009), ka selle perekonna liikidel on arenenud urvad.

Pajud ja paplid on lähedased sugulasperekonnad, kes on omakorda suguluses 7 teise taimeperekonnaga (Alford, 2005). Esialgsete molekulaar-fülogeneetiliste andmete alusel, mis baseeruvad ITS-il ja kaheksal plastiidi piirkonnal indikeerivad, et klaad kuhu kuuuvad perekonnad Bennettiodendron, Idesia, ja Olmediella on pajude ja paplitega suguluses. Nimetatud klaadiga on suguluses omakorda klaad, mis koosneb neljast perekonnast, Carrierea, Itoa, Macrohasseltia, ja Poliothyrsis (Alford jt, 2009).

Neid 9 perekonda nimetatakse vahel ka pajuliste sugukonna pajuliste klaadiks (ingl k “salicoid clade”) (Cronk, 2005). Paju ja pappel on teatavasti palaeotetraploid (Sterck jt, 2005) ja nende esmane kromosoomide number on n = 19 (Darlington ja Wylie, 1955) haploidse kromosoomistiku number on n = 9 või 11.

Paju kromosoomid on väikesed, pajudel on tuvastatud kaks kuni kolm erinevat kromoosoomiarvu, neist maksimaalne 2n= 190 on S. myrsinites 'il ja S. glauca ssp. callicarpaea 'l (Wilkinson 1944; Löve, Löve 1961).

Ameerika pajud

 Pikemalt artiklis Ameerika pajud.

Ameerika pajude (107 liiki) molekulaar-fülogneetilistes uuringutes kasutati 122 pajuliigi klassifikatsiooni ja levikumustrite hindamiseks molekulaarseid piirkondi ITS, matK ja rbcL 213 näidise alusel. Uuringusse kaasati kõik Ameerikas elavad 107 pajuliiki, pluss Põhja-Ameerikasse introdutseeritud 14 liiki. Näidised omandati G. Arguse isiklikust kollektsioonist, Marie Victorin Herbarium 'ist (MT), Montreali Botaanikaaia elavatest näidistest, Texase ülikooli herbaariumist (TEX), Arizona Ülikooli herbaariumist (ARIZ) ja Missouri Botaanikaaia herbaariumist (MO). Enamike näidiste identiteedi tuvastuse kinnitas G. Argus, ülejäänute identiteet kinnitati Arguse klassifikatsiooni alusel (2014). Uurimuse tarbeks laeti GenBank'ist alla südajalehise remmelga (Salix cardiophylla) jt järjestused.

Herbaariumi eksemplaride või värskete lehtede genoomne DNA eraldati kasutades CTAB meetodit. Uuringus kasutati kolme molekulaarset regiooni ITS, matK (osaliselt) ja rbcL (osaliselt).

Reastatud järjestuste analüüside tulemusel teevad uurijad mitmeid ettepanekuid paju perekonna molekulaar-fülogneetilise klassifikatsiooni tarbeks, soovivad lahti öelda Argus'e Ameerika taksonite jaotusest viieks alamperekonnaks (Longifoliae, Protitea, Salix, Chamaetia ja Vetrix) ja toetuda ka Cheni jt molekulaar-fülogeneetilistele uuringutele ning liigitada paju kaheks klaadiks.

Austraalia pajud

Remmelgad

• S. humboldtiana' ‘Pyramidalis’
• S. matsudana ‘Tortuosa’'
• S. x chrysocoma
• S. babylonica
  • S. babylonica hübriidid
• S. alba var. vitellina
• S. nigra
• S. matsudana x alba
• S. fragilis
• S. alba
• S. x rubens = S. alba x fragilis.

Pajud

• S. viminalis
• S. purpurea
• S. cinerea
  • cinerea ssp cinerea
  • cinerea ssp oleifolia
• S. x reichardtii = S. cinerea x caprea
• S. x calodendron = cinerea x caprea x viminalis
• S. glaucophylloides
• S. aegyptiaca (sün. medemii).

Eesti pajud

Paljud tundra- ja mägipajud Eestis ei kasva, nagu ka külmakartlikumad liigid, näiteks Aasiast pärit erakordselt kaunite leinaokstega baabüloni remmelgas, kellele meie talv on liiga karm.

Eestimaal leidub aga pajusid, keda naabritel pole: rabe remmelgas ei suuda kasvada Lõuna-Soomest põhja pool, looduslikult ei kasva seal ka hõberemmelgas, punapaju ja vitspaju. Mustikpaju ei lähe Eestist lääne poole, kuid edela suunas leidub teda kohati Poolas, Tšehhis, Austrias.

Eestis kohtuvad väljaspool oma põhilevilaid härmpaju läänest-edelast ja halapaju idast-kagust. Läänest pärit hanepaju (koos liivpajuga) ei tule saartest kaugemale itta, arvatavati seetõttu et siin on sobilikel kasvukohtadel juba vastas lähisugulane hundipaju. Kahevärviline paju ei küüni lõunas Lätist kaugemale, see-eest põhja pool näeme veel üpris kaugel raag- ja raudremmelgaid, mustjat, tuhkur, kõrv-, verkjat ja ka lapi paju. Põhja pool lisandub helekarvane viltja pajus (Salix lanata).

Eestis kasvav looduslikult 20 ja sissetooduna 10 liiki pajusid, rohkelt on ka nende hübriide, näiteks Salix aurita x S. corpea x S. cinerea (korvpaju, raagremmelga ja tuhkurpaju hübriid) pärismaistena kasvavad järgmised paju perekonna liigid:

• halapaju (Salix acutifolia)
• hõberemmelgas (Salix alba) (remmelgas)
• härmpaju (Salix daphnoides)
• kahevärviline paju (Salix phylicifolia) (paju)
• mustjas paju (Salix myrsinifolia) (paju)
• pikalehine paju (Salix dasyclados)
• punapaju (Salix purpurea)
• raagremmelgas (Salix caprea) (remmelgas)
• rabe remmelgas (Salix fragilis)
• raudremmelgas (Salix pentandra) (remmelgas)
• tuhkur paju (Salix cinerea) (paju)
• vesipaju (Salix triandra)
• vitspaju (Salix viminalis)
• hanepaju (Salix repens)
• hundipaju (Salix rosmarinifolia) (paju)
• kõrvpaju (Salix aurita) (paju)
• lapi paju (Salix lapponum)
• mustikpaju (Salix myrtilloides)
• verkjas paju (Salix starkeana)

Hübriidid

Hübriidid tekitavad segadust ja pajuliikide piiritlemisel on kaks äärmust: osa süstemaatikuid kaldub pidama vahepealsete tunnustega liike hübriidideks, isegi kolme või neljakordseteks (mis on küll väga vähe tõenäoline), teised lubavad liigi piires erakordselt suurt tunnuste varieeruvust, kuni eri liikide tunnuste kattumiseni. Viimasel ajal on pajude süstemaatikas rakendatud ka molekulaarseid meetodeid.

Osa looduslikke hübriide on viljakad, just hübriidide tõttu on pajude perekonna liike üpris keerukas eristada ja piiritleda.

Esimesed pajude ristamise kontrollkatsed tegi Nils Heribert-Nilsson sada aastat tagasi (1906–1911). Selgus, et esimeses põlvkonnas võivad ristandid olla ühe vanemaga väliselt väga sarnased, nii et nende hübriidne päritolu jääb kindlaks tegemata.

Kõik meie pajud on võimelised andma värdasid, kuid ristumine ei ole ühtviisi edukas ükskõik milliste liikide vahel. Kõige püsivamate tunnustega ja kõige vähem hübridiseeruv on raudremmelgas, arvatakse et kõige hilisema õitsejana ei ole tal eriti ristumise võimalust.

Mustikpaju hübriidide kohta on samuti vähe teateid. Tunnustelt kõige plastilisem on vesipaju, seetõttu on ka värdade kahtlusi tema puhul väga palju. Kõige rohkem on Eestist värdasid leitud kõrv- ja tuhkru paju määramisel. Omavahel annavad hübriide hõbe- ja rabe remmelgas, aga teiste liikidega eriti mitte. Rohkem värdasid leidub pajuistandike läheduses, kus on tekitatud suurem liigirikkus ja kus jagub vaba pinda seemneliseks uuenemiseks.

Enamik hübriide sureb juba idandina, kuid sirgub ka elujõulisi viljakaid järglasi, kellest mõningad võivad püsima jääda.

Kahtlustatakse, et pikalehine paju on raagremmelga, tuhkru paju ja vitspaju hübriid, mis on Eestis paljunenud ja levib vegetatiivselt: siiani on leitud peamiselt emasurbadega põõsaid.

Ristumise õnnestumisel, on oma osa ka kromosoomikomplektide arvul. Enamik meie pajusid on diploidid (2n = 38), tuhkur paju ja raudpaju on [[tetraploidsus|tetraploidid (2n = 76), mustjas ja vesipaju on oktoploidid (2n = 114). Kõrvpaju ja rabe remmelgas võivad olla nii di- kui ka tetraploidid. Hõbe- ja rabeda remmelga laialt levinud hübriidid aga tetra- või oktoploidid.

Pajude liigitus alamperekondade lõikes

Pajude liigitus ei ole lõplik, selles mängivad oma osa taimesüstemaatika piirangud aga ka uute pajuliikide avastamine ja kirjeldamine.

Alamperekonda Salix kuulub 128 pajuliiki, kelledest enamik (109) kasvab Vanas Maailmas ja on paigutatud 7 sektsiooni: Tetraspermae, Urbanianae (= alamperekond Pleuradenia), Wilsonia, Pentandrae, Triandrae, Octandrae ja Salix (vahel jagatud kaheks Subalbae ja Salix). Uues Maailmas kasvab 19 pajuliiki; mis on liigitatud 5 sektsiooni Longifoliae (= alamperekond Longifoliae), Humboldtianae, Floridanae, Maccallianae ja Salicaster.

• Salix subg. Salix

• Salix subg. Chamaetia
  • Salix arctica × Salix herbacea
  • Salix arctica × Salix polaris
  • Salix arctophila × Salix glauca var. cordifolia
  • Salix athabascensis × Salix pedicellaris
  • Salix brachycarpa var. psammophila × Salix pyrifolia
  • Salix glauca var. cordifolia × Salix pedicellaris
  • Salix niphoclada × Salix setchelliana
  • Salix ×argusii
  • Salix ×dutillyi
  • Salix ×waghornei
• Sektsioon: Salix sect. Chamaetia
  • Salix nivalis
  • Salix reticulata
  • Salix vestita
• Sektsioon: Salix sect. Diplodictyae
  • Salix arctica
  • Salix cascadensis
  • Salix petrophila
  • Salix sphenophylla
• Sektsioon: Salix sect. Glaucae
  • Salix brachycarpa
  • Salix glauca
  • Salix niphoclada
  • Salix ×brachypurpurea
• Sektsioon: Salix sect. Herbella
  • Salix herbacea
  • Salix polaris
  • Salix rotundifolia
  • Salix ×peasei
• Sektsioon: Salix sect. Myrtilloides
  • Salix athabascensis
  • Salix chlorolepis
  • Salix chlorolepis × Salix pedicellaris
  • Salix pedicellaris
  • Salix raupii
  • Salix ×gaspeensis
  • Salix ×hebecarpa
• Sektsioon: Salix sect. Myrtosalix
  • Salix arctophila
  • Salix chamissonis
  • Salix fuscescens
  • Salix phlebophylla
  • Salix polaris × Salix rotundifolia
  • Salix uva-ursi
• Sektsioon: Salix sect. Ovalifoliae
  • Salix jejuna
  • Salix ovalifolia
  • Salix stolonifera
• Sektsioon: Salix sect. Setchellianae
  • Salix setchelliana.

Arguse pajuliikide süstemaatika

(George W. Argus, 1999)

• Salix subg. Salix
  • Salix sect. Floridanae Dorn
    • Salix floridana Chapman
  • Salix sect. Humboldtianae Andersson
    • 'Salix amygdaloides Andersson
    • Salix bonplandiana Kunth
    • Salix caroliniana Michx.
    • Salix gooddingii C. R. Ball
    • Salix humboldtiana' Willd.
    • Salix laevigata Bebb
    • Salix nigra Marshall
  • Salix sect. Subalbae Koidz.
    • Salix babylonica L.
    • Salix ´pendulina Wenderoth (S. babylonica ´ S. fragilis)
  • Salix sect. Salix
    • Salix alba L.
    • Salix alba var. vitellina (L.) Stokes (basionüüm: Salix vitellina L.);
    • Salix alba var. caerulea (Sm.) Sm. Engl. (basionüüm: Salix caerulea Sm. Engl.)
    • Salix fragilis L.,
    • Salix ´sepulcralis (Salix alba L. ´ S. babylonica L.)
    • Salix ´sepulcralis nothovar. chrysocoma (Dode) Meikle (basionüüm: S. chrysocoma Dode)
    • Salix alba var. vitellina ´ S. babylonica).
  • Salix sect. Salicaster Dumort.
    • Salix lucida Muhl.
    • Salix lucida subsp. caudata (Nutt.) E. Murray (basionüüm: Salix pentandra L. [var.] caudata Nutt.
    • Salix lucida subsp. lasiandra (Benth.) E. Murray, (basionüüm: Salix lasiandra Benth.)
    • Salix lucida subsp. lucida
    • Salix pentandra' L.
    • Salix serissima (L. H. Bailey) (basionüüm: Salix lucida Muhl. var. serissima L. H. Bailey
  • Salix sect. Maccallianae Argus
    • Salix maccalliana Rowlee
• Salix subg. Longifoliae (Andersson) Argus
  • Salix sect. Longifoliae (Andersson) Andersson
    • Salix exigua Nutt.
    • Salix interior Rowlee
    • Salix fluviatilis Nutt.
    • Salix melanopsis Nutt.
    • Salix microphylla' Schldl. & Cham.
    • Salix sessilifolia Nutt.
    • Salix taxifolia Kunth
• Salix subg. Chamaetia (Dumort.) Nasarov
  • Salix sect. Chamaetia Dumort.
    • Salix nivalis Hook.
    • Salix reticulata L.
    • Salix reticulata subsp. glabellicarpa Argus
    • Salix reticulata subsp. reticulata
    • Salix vestita Pursh
  • Salix sect. Setchellianae Argus
    • Salix setchelliana C. R. Ball
  • Salix sect. Herbella Ser. (S. sect. Retusae)
    • Salix herbacea L.
    • Salix nummularia Andersson in DC.
  • Salix sect. Myrtosalix A. Kerner
    • Salix arctophila Cockerell ex A. Heller
    • Salix chamissonis' Andersson in DC.
    • Salix fuscescens Andersson
    • Salix phlebophylla Andersson in DC.
    • Salix polaris Wahlenb.
    • Salix rotundifolia Trautv.
    • Salix rotundifolia subsp. dodgeana (Rydb.) Argus (basionüüm: Salix dodgeana Rydb.)
    • Salix rotundifolia subsp. rotundifolia
    • Salix uva-ursi Pursh
  • Salix sect. Ovalifoliae (Rydb.) C. K. Schneider
    • Salix jejuna Fernald
    • Salix ovalifolia Trautv.
    • Salix ovalifolia var. arctolitoralis (Hultén) Argus (basionüüm: Salix arctolitoralis Hultén)
    • Salix ovalifolia var. cyclophylla (Rydb.) C. R. Ball (basionüüm: Salix cyclophylla Rydb.)
    • Salix ovalifolia var. glacialis (Andersson) Argus (basionüüm: Salix glacialis Andersson)
    • Salix ovalifolia var. ovalifolia
    • Salix stolonifera Coville
  • Salix sect. Diplodictyae C. K. Schneider
    • Salix arctica Pall.
    • Salix cascadensis Cockerell
    • Salix petrophila Rydb.
    • Salix sphenophylla A. K. Skvortsov in Tomatchev
  • Salix sect. Myrtilloides (Borrer) Andersson
    • Salix athabascensis Raup
    • Salix chlorolepis Fernald
    • Salix pedicellaris Pursh
    • Salix raupii Argus
  • Salix sect. Glaucae (Fries) Andersson
    • Salix brachycarpa Nutt.
    • Salix brachycarpa var. brachycarpa
    • Salix brachycarpa var. psammophila Raup
    • Salix glauca L.
    • Salix glauca subsp. acutifolia (Hook.) Hultén (basionüüm: Salix villosa Andersson b [var.] acutifolia Hook.
    • Salix glauca subsp. callicarpaea (Trautv.) Böcher (basionüüm: Salix callicarpaea Trautv.)
    • Salix glauca subsp. stipularis (Flod. ex Häyrén) Hiitonen (basionüüm: Salix glauca var. glauca auct.; Salix stipulifera Flod. ex Häyrén);
    • Salix glauca var. villosa Andersson
    • Salix niphoclada Rydb.
• Salix subg. Vetrix (Dumort.) Dumort.
  • Salix sect. Hastatae (Fries) A. Kerner
    • Salix arizonica Dorn
    • Salix ballii Dorn
    • Salix barclayi Andersson
    • Salix boothii Dorn
    • Salix commutata Bebb
    • Salix cordata Michx.
    • Salix eastwoodiae Cockerell ex A. Heller
    • Salix farriae C. R. Ball in Standley
    • Salix hastata L.
    • Salix monticola Bebb in Coulter
    • Salix myricoides Muhl.
    • Salix myricoides var. albovestita (C. R. Ball) Dorn (basionüüm: Salix glaucophylla Bebb var. albovestita C. R. Ball);
    • Salix myricoides var. myricoides
    • Salix myrtillifolia Andersson
    • Salix orestera C. K. Schneider
    • Salix pseudomonticola C. R. Ball in Standley
    • Salix pseudomyrsinites Andersson
    • Salix pyrifolia Andersson
    • Salix wolfii Bebb in Rothr.
  • Salix sect. Cordatae Barratt ex Hook.
    • Salix eriocephala Michx.
    • Salix eriocephala var. eriocephala
    • Salix eriocephala var. famelica (C.R. Ball) Dorn (basionüüm: S. lutea var. famelica C.R. Ball)
    • Salix ligulifolia (C. R. Ball) C. R. Ball in E. D. Smith (basionüüm: Salix lutea Nutt. var. ligulifolia C. R. Ball
    • Salix lutea Nutt.
    • Salix monochroma C. R. Ball
    • Salix prolixa Andersson
    • Salix turnorii Raup
  • Salix sect. Cinerella Ser. (S. sect. Vetrix)
    • Salix atrocinerea Brotero
    • Salix aurita L.
    • Salix caprea L.
    • Salix cinerea L.
    • Salix discolor Muhl.
    • Salix hookeriana Barratt ex Hook.
    • Salix humilis Marshall
    • Salix humilis' var. humilis
    • Salix humilis var. tristis (Aiton) Griggs
    • Salix paradoxa Kunth in Humboldt and Bonpland
    • Salix scouleriana Barratt ex Hook.
  • Salix sect. Fulvae Barratt
    • Salix bebbiana Sarg.
  • Salix sect. Phylicifoliae (Fries) Andersson
    • Salix drummondiana Barratt ex Hook.
    • Salix pedunculata Fernald
    • Salix pellita Andersson
    • Salix planifolia Pursh
    • Salix pulchra Cham.
    • Salix tyrrellii Raup
  • Salix sect. Arbuscella Ser.
    • Salix arbusculoides Andersson
  • Salix sect. Candidae C. K. Schneider
    • Salix candida Flüggé ex Willd.
    • Salix wiegandii Fernald, Rhodora (hübriid S. calcicola ´ S. candida.)
  • Salix sect. Lanatae (Andersson) Koehne
    • Salix calcicola Fernald & Wiegand, Rhodora
    • Salix richardsonii Hook.
    • Salix tweedyi (Bebb ex Rose) C. R. Ball in J. M. Coulter (basionüüm: Salix barrattiana Hook. var. tweedyi Bebb ex Rose)
• Salix sect. Villosae (Andersson) Rouy
  • • Salix alaxensis (Andersson) Coville (basionüüm: Salix speciosa Hook. & Arn. b [var.] alaxensis Andersson in DC.)
    • Salix alaxensis var. alaxensis
    • Salix alaxensis var. longistylis (Rydb.) C. K. Schneider, J. Arnold (basionüüm: Salix longistylis Rydb.)
    • Salix barrattiana Hook.
    • Salix silicicola
  • Salix sect. Viminella Ser.
    • Salix viminalis L.
  • Salix sect. Canae A. Kerner
    • Salix elaeagnos Scop.
  • Salix sect. Argyrocarpae Fernald
    • Salix argyrocarpa Andersson
  • Salix sect. Geyerianae Argus
    • Salix cana Mart. & Gal.
    • Salix geyeriana Andersson
    • Salix lemmonii Bebb in S. Watson
    • Salix petiolaris Sm.
  • Salix sect. Mexicanae C. K. Schneider
    • Salix irrorata Andersson
    • Salix lasiolepis Benth.
    • Salix lasiolepis var. lasiolepis
    • Salix lasiolepis var. bigelovii (Torr.) Bebb in S. Watson (basionüüm: Salix bigelovii Torr.)
    • Salix mexicana Seemen
    • Salix riskindii' M. C. Johnston
  • Salix sect. Brewerianae C. K. Schneider
    • Salix breweri Bebb in S. Watson
  • Salix sect. Griseae (Borrer) Barratt ex Hook.
    • Salix sericea Marshall
  • Salix sect. Sitchenses (Bebb) C. K. Schneider
    • Salix delnortensis C. K. Schneider
    • Salix jepsonii C. K. Schneider
    • Salix sitchensis Sanson ex Bong.
  • Salix sect. Helix Dumort.
    • Salix purpurea L.

Eluiga

Pajud on tundlikud varju ja kaastaimede suhtes. Neid murravad inimene, tuul, liiga võivad teha üleujutused ja loomade poolt ärasöömine (või kobraste poolt nende langetamine). Pajuisnedite eluiga on võrreldes teiste puuliikidega lühike (40–60 aastat), väheste remmelgate eluiga ületab 150 aastat. Takistuste puudumisel võivad mitmete liikide isendid elada ka 200–300 aasta vanuseks (DeBell, 1990; Weisgerber, 1999).

Vananev paju, kes murdub või kooldub maapinna ligi, võib soodsate olude korral uuesti juured alla võtta ja end kasvatama asuda.

Eesti tähelepanuväärsemad remmelgad

Kõige kõrgem ja kõige jämedam hõberemmelgas, mõõtmed vastavalt 29 m, 1999; rinnakõrguselt 7,83 m, 2006), on kasvanud (hävis 2011 tules) Harjumaal Raasiku raudteejaama juures.

Eesti jämedaim remmelgas on Mäe-Soome remmelgas (Võrumaa, Antsla vald, Soome küla, Mäe-Soome talu), Hendrik Relve mõõtmised annavad tema tüve rinnaümbermõõduks 2007. aastal 7,22 meetrit.

Tähelepanuväärseks on arvatud ka Koeru hooldekodu juures kasvav remmelgas, kelle tüve ümbermõõt maapinna ligidal oli 1998. aastal 6,93 m.

Madalamalt kui 1,3 m mõõdetavate pajude hulgas on Hendrik Relve arvates Euroopas jämedaim paju Rasina remmelgas, kes kasvab Tartumaal Rasina apostliku õigeusu kiriku juures. Rasina remmelga ümbermõõduks 2001. aastal 0,3 m kõrgusel oli 10,92 m.

Eesti suurimad pajustikud

Meie suurimad ja liigirikkamad pajustikud on vee läheduses: Emajõe, Võrtsjärve, Peipsi ja Lõuna-Eesti jõgede kallastel ning luhtadel.

Pajulembesed putukad (osaline)

Pajude 'fauna' on märkimisväärne, pajulehed on toitainerikkad ja neis on märkimsiväärses koguses valku, neist toituvad ja saavad eluks vajaliku paljud putukaliigid. Suur hulk pajudelt leitud putukaid ei tee aga vahet paju eri liikidel, vaid söövad neid kõiki.

Varakevadel märkame neid, kes urbadel end nektariga kosutavad, hiljem tuleb hoopis teist laadi seltskond: pungaõgijad, lehenärijad ja leherullijad, pahkade kasvatajad, okste õõnestajad ja tüves uuristajad.

Lehenärijad ja leherullijad

Lehetäilised; mardikalised (Coleoptera): Chrysomela lapponica, Chrysomela collaris, Galerucella lineola, Lochmaea caprea, Cryptocephalus octopunctatus, Clytra quadripunctata, Cryptorhynchus lapathi, Oberea oculata.

Liblikalised, kes toituvad pajudel Nemophora metallica, Cabera pusaria, Chloroclysta siterata, Eulithis spp, Crocallis elinguaria, hiidvaksik (Geometra papilionaria), Trichiura crataegi, Lasiocampa quercus, Phyllodesma ilicifolia, Gastropacha quercifolia, Lymantria dispar, Dysgonia algira, Agrochola macilenta, Lithophane ornitopus, Notodonta ziczac, Pheosia gnoma, Phalera bucephala, Notodonta torva, Pheosia tremula, Cerura vinula, Antheraea polyphemus, Smerinthus ocellatus, Laothoe populi jpt.

Pungaõgijad

Pajuurbadest toituvad paljud kahetiivalised, pidevkehalised, ööliblikad, mardikalised, nagu Egle sp., Pontopristia sp., Pontopristia sp. vastsed ja Tortricidae, Noctuidae, Gelechiidae, ja Geometridae röövikud.

Päeval visiteerivad pajuurbadel kollased lapsuliblikad, kirjud koerliblikad ja teised valmikuna talvitunud päevaliblikad, aga ka kiletiivaliste hulka kuuluvad kimalased, erakmesilased ja teised nektaritoidulised putukad.

Öösiti võib pajuõitelt leida hämarikuliblikaid.

Pahkade kasvatajad

Enne pajuurbade õitsele puhkemist, muneb sellesse pahksääsk. Tema vastse elutegevuse tõttu kasvab pajuurb pikaks, venib välja, kuid ei puhke õitsele, ja lõpuks kuivab. Temaga võistlevad urbade pärast urvakärbse (Egle muscaria) ja urvakärsakate vastsed, aga ka paljude liblikate, nagu mähkur Epiblema nisella, mähiskoi Gelechia muscosellea või vaarika-kollaöölase (Xanthia icteritia) röövikud, nemad hakkavad hiljem lehti sööma.

Pajudel tekitavad pahkasid veel 12 mm pikkune pahkvaablane Pontania viminalis, pahksääsed Iteomyia caprae, Pontania pedunculi ja paljud teised liigid ka lestalised, nagu pahklest Eriophyes tetanothrix.

Okste õõnestajad

Paksenenud oksa või võrset lahti lõigates võib sellest leida mitut liiki putukate vastseid. Oksas või võrses uuristavad liblikaliste hulka kuuluvate, kuid väliselt rohkem kiletiivalisi meenutavate klaastiiblaste vastsed, nendest tuntuimad on sipelg-klaastiib (Sesia formicaeformis) ja paju- klaastiib (S. flaviventris). Röövikute kõrval võib pajuokstest leida ka väike-haavasiku (Saperda populnea) tõuke.

Remmelgate tüvedes elab pajumailase (Cossus cossus) röövik, kes toitub puidust. Oma elutegevuse jäägid laseb röövik närimisel tekkinud õõnsusesse, kust see tasapisi välja voolab. Suhkrurikas vedelik seguneb pajumahlaga ning läheb käärima. Seda käärivat vedelikku tulevad nautima teised putukad: liblikad, mardikad ja herilased jäädes ka 'putukapurju'. Pole haruldane, et selle putukate 'salaviinaäri' on avastanud ka tihased, kes siin orineteerumishäiretega putukaid püüavad.

Juurestiku järajad

Juuresiku (Lamia textor) vastne uuristab noorte pajude juurekaelas ja juurtes. Vanade pajude puitu närib muskussiku (Aromia moschata) vastne. Pajuokste säsis elab veel silmiksiku (Oberea oculata) vastne.

Elupaigana

Pajumailane elab paljudes jämeda tüvega lehtpuudes, eelistades siiski paju ja tamme. Pajudel elavad ka pajulainelane (Stilpnotia salicis), seltsingutena leinaliblika (Vanessa antiopa) röövikud, mitmete surulaste, öölaste, näiteks keldriöölase (Scoliopteryx libatrix), tutlaste ja vaksiklaste röövikud.

Lehtede sees elavad röövikud. Nende hulgas on ovaalse kujuga kaevandeid moodustavad kireskoilased Phyllonorycter pastorella ja Phyllonorycter salicicolella, nemad oma elu jooksul lehest ei välju ja nukkuvadki seal. Tupekoilase Coleophora lusciniaepennella röövik kaevandab noores eas, hiljem väljub kaevandist. Ebamäärase kujuga kaevandeid tekitavad pajulehtedele veel kaevandikärblased, näiteks Phytomyza tridentata. Mardikaliste hulka kuuluva lehehundlase (Trachys minuta) väikesi, 3–3,5 mm pikkusi valmikuid võib lehtedelt leida suve esimesel poolel.

Pajulembesed loomad (osaline)

Lambad ja kitsed pügavad paju meeleldi ja rõõmustavad tõenäoliselt talveks varutud pajuvihtade üle. Talvel pügavad pajusid põdrad, metskitsed, jänesed ja koprad.

Ümarussid

• Heterodera salixophia
• Meloidogyne arenaria
• Meloidogyne javanica
• Meloidogyne incognita
• Meloidogyne hapla jmt.

Pajulembesed seened (osaline)

Arvatakse, et mükoriisaseened edendavad pajude kasvu, kuid osad roosteseened püüavad seda takistada.

Paju-uuringud

Paju-uuringute läbiviimsie osas kokkulepped puuduvad, Skvortsovi arvates tuelks püüda jälgida nende looduslikku elukulgu selleks aga tuleb minna looduses kasvavate pajude juurde. Leidnud rohkete pajudega paiga, tuleks kõik pajuisendid tuvastada.

Veel üks võimlaus on need märgistada ja neilt pistoksaga paljundamisks materjal kaasa lõigata ning siis kasvama panna ja neid uurida. Kui see ei ole võimalik, siis tuleks võimalikult palju pajude kohta koostatud herbaariumimaterjale läbi töötada.

Herbaariumi materjalid

Kultuurilugu

Nimi

Perekonna teaduslik nimetus Salix tuleneb keldi keelest ja tähendab sal + lis = vee lähedal.

Põhja-Eestis kannavad põõsataolised pajud rahvapäraselt nime 'paju', Lõuna-Eestis 'pai'. Puutaolised pajud kannavad Põhja-Eestis nimetust 'remmelgas', Lõuna-Eestis on nende nimeks 'raag', Viljandi- ja Pärnumaal 'raid' ning Saaremaal 'lember'.

Sümboolika

Paju arvatakse sümboliseerivat kooskõla ja harmooniat.

Vana-Kreeka mütoloogias oli paju algselt puujumala kehastus, hiljem jumal Artemise atribuut, mis sümboliseeris lapse sündi.

Kristluses on paju evangeeliumide sümboliks.

Paju on läänemaailmas traditsiooniline leinasümbol, kuid seostatakse ka hüljatud armastajatega.

Leinapaju aga tähendab leina ja kurbust, vanasti usuti, et kui leinaja või mahajäetu kannab pajuoksa, siis võtab paju valu enda kanda ja inimene võib hingelist kergendust saada.

Hiinlastele sümboliseerib paju, esindades yin-poolt, kevadet, naiselikkust, sarmi, graatsiat, pehmust, Kuud ja lahkumist.

Astroloogia

Paju on seostatud Kuuga ja arvatakse mõju avaldavat Kalade tähtkujus sündinuile.

Druiidide puuhoroskoobi järgi on nn pajuinimene sündinud harilikult 1.–10. märtsil või 3.–12. septembril.

Kuukalendri järgi eelneb pajukuule, mis kestab 15. aprillist kuni 12. maini, lepakuu ja järgneb viirpuukuu.

Uuspaganluses on pajukuu seostatav tervendamisega.

Ravimtaimena

Antiikmeditsiinis

Vana-Egiptuses olevat kasutatud pajuõisi põletikuvastase vahendina ja lehti söögigisu suurendamiseks.

Ravimtaimena tunti paju juba antiikajal.

Hippokrates Kosilt (umbes 460 – umbes 370 eKr) oli Vana-Kreeka arst, kes olevat märganud, et pajulehtede närimine alandas valu ja määras taimelehti sünnituse ajal naistele.

Tõenäoliselt enne kreeklasi kasutasid paju palavikku alandava ja valu vaigistava vahendina Põhja-Ameerikas mitmed indiaanihõimud.

Vana-Kreekla arst Dioskorides (umbes 40–90 pKr) kirjeldas paju lehtede, viljade, koore ja mahla kootavaid omadusi. Rasestumise vältimiseks pidavat tema sõnul paulehtede sissevõtmisest koos pipra ja veiniga.

Varauusajal

Itaalia arst ja botaanik Pietro Andrea Mattioli (1501–1577) lisaks rasestumisvastasele toimele ka sugutungi alandava toime, pidades paju tõhusaks vahendiks soolatüügaste, konnasilmade ja kõrvavalu korral.

Saksa loodusteadlane, arst ja botaanik Adam Lonitzer (1528–1586) kirjeldas paju ravitoimet kootava ja verd mõjutavana, mis ühtlasi toimib podagra korral.

Osiander (pole teada, kas Andreas, saksa reformist ja astronoom, Lucas, teoloog, või hoopis keegi muu) pidas paju rahvapäraseks vahendiks palaviku ja lamatiste vastu.

Nicholas Culpeper (1616–1654) kirjutas oma 1652. aastal ilmunud taimekäsiraamatus, et äädikaga segatud pajutuhk on hea vahend soolatüügaste, konnasilmade ja liigliha korral.

Saksa arst ja makrobiootik Christoph Wilhelm Hufeland (1762–1836) kirjelda pajukoore kui kootava toimega vahendi kasutamist kiinapuukoore asendajana.

Palaviku alandamiseks hakati pajukoort tarvitama juba 19. sajandi alguses. 1838. aastal eraldas Rafael Piria sellest salitsüülhappe, mida aga tugeva kõrvaltoime tõttu palavikku alandava vahendina kasutada ei saanud.

Aasia meditsiinis

Hiina meditsiinis kasutatakse babüloni remmelgat (Salix babylonica), Matsuda remmelgat (Salix matsudana Koidz.) ja Salix babylonica '​t, kuid peamiselt siiski hõberemmelgat. Hiina meditsiinis ja India ajurveedas peetakse teda maitselt tugevaks ja mõruks, omadustelt jahedaks ja kuivaks.

Aasia meditsiinis on taim arvatud mõjutavat kusepõie, neerude ja südame meridiaani.

Pikki oksi on kasutatud reumatismi ja gonörroa korral.

Rahvameditsiinis

Erinevate rahvaste meditsiinis teatakse paju kui palavikku alandava, haavu parandava ning reuma- ja podagravastase vahendina. Lisaks leevendab paju põletiku tekitatud valu ja toimib kõhulahtisuse vastu.

Eesti rahvameditsiini andmebaasis HERBA seostatakse paju ja remmelgaga märksõnu haav, haiguste profülaktika, juuste hooldamine, koeranael, kõhuhaigused, kõhulahtisus, käsn, köha, muljumine, nikastus, rinnahaigus, roos, sammaspoolik, seedehäired, tiisikus, tuulerõuged, ussihaigus, ussihammustus, verine kõhulahtisus.

Pajukoor olevat käiku läinud ka rästikuhammustuse korral. Ka kaasaegne teadusmeditsiin usub, et pajus leiduvad tanniinid seovad maomürgis leiduvaid polüpeptiide.

Vigala Sassi taimeravi

Aleksander Heintalu taimeravis tarvitatakse hõberemmelgat ja ka teiste remmelgate ja pajude (Salix alba L., S. purpurea L., S. viminalis L., Salix sp-es) noori lehti ja koort nii teena kui salvina haavandilise põletiku; eesnäärmepõletiku; infarkti; isutuse; kivitõve (uraadid); kõhulahtisuse; köha; liigesepõletike; reuma; liigse kiima; mao ja maksa alatalitusega põletiku; migreeni; nahahaiguste; neerude liiga kiire tegevuse; neuroosi; närvilisuse; närvipõletiku; palaviku; peavalu; verepaisuga põrnapõletiku; skleroosi; spasmide; ummete; veenisisese põletiku (jalgadel); verise kopsupõletiku; seedekulgla (maos) vähkkasvaja korral.

Lastele ei sobi!

Teadusmeditsiin

Koor

 Pikemalt artiklis Pajukoor.

Koort kogutakse eri liiki pajudelt (vt pajuliikide loend) sealhulgas Eestis kasvavatelt puna ja härmapajult ning rabedalt remmelgalt (Salix purpurea L., S. daphnoides Vill., S. fragilis L.).

Droogi kogutakse kevadel, 2-5 aasta vanustelt okstelt, puu mahlade 'tulvava' liikumise ajal, mil koor on lahti. Droog on 25- 30 cm pikkused torukesed või pooltorukesed, mis võetud pajuokstelt ringlõigete ja neid ühendava pikilõigete abil.

Koor kuivatatakse hea tuuletõmbusega ruumis või temperatuuril 20 C umbes 10 päeva.

Euroopa farmakopöa järgi koosneb droog pajukoor (Salicis cortex) noorte okste peenestatud või peenestamata ja kuivatatud koorest või selle aasta peenestamata ja kuivatatud võrsetükikestest, kelle salitsülaatide derivaatide sisaldus on vähemat 1,5%.

Kvaliteetne Euroopa farmakopöa droog sisaldab kuni 3% võrseid (läbimõõduga üle 10 mm), kuni 2% muid võõrlisandeid, kuni 11% niiskust ning tuhastamisel ei tohi üldtuhasisaldus ületada 10%.

Keemiline koostis

Pajukoore keemiline koostis on varieeruv olenedes nii paju liigist, vanusest, kasvukoha mullastikust ja kliimast. Koor sisaldab [[fenoolglükosiide (alates 1,5%-st), sealhulgas salitsiin (1-12%), salikortiin (0,01-9%), 2'-atsetüülkortiin, temulatsiin (harva üle 1%), populiin, salireposiid (punapajus 0,1-1,2%), purpureiin, pitseiin, vimaliin ja triandiin, salitsiin, salikortiin, salireposiidi atsetüleeritud derivaadid, salitsüülhappe estrid ja salitsüülalkohol.

Veel on droogis flavonoide, D- ja L-naringeniin-5-glükosiidi, isosalipurposiidi (0,2–1,5%) , tanniine (8–20%, kondenseerunud tanniinid ja gallotanniinid) ja polüfenoole (5%).

Noorte võrsete koor ja puit sisaldavad samu toimeaineid mis okste koor, aga madalamas kontsentratsioonis.

Salitsülaadid

Salitsülaadid esinevad looduslikult lisaks pajudele ka mitmetes teistes taimedes nagu lamav talihali (Gaultheria procumbens L.), kobar-lursslill (Cimicifuga racemosa L. Nutt.), paplite koores (Populus spp.) suhkrukase (Betula lenta L.) koores ja ka mõnedes puuviljades, vürtsides ja mujal toidus. Suurima sisaldusega on apelsinid, vaarikad, aprikoosid, kirsid, konserveeritud tomatid, kaneel, karri, pune, paprika, tüümian ja mesi.

Kommertstoodetes asendatatakse teiste paju perekonna liikide nagu must remmelgas (Salix nigra Marsh.), härmpaju (Salix daphnoides Vill.), punapaju (Salix purpurea L.), rabe remmelgas (Salix fragilis L.) salitsülaadid hõberemmelga omadega.

Salitsülaatide sisaldus tundub olevat kõrgeim rabeda remmelga (1-10%), ja punapaju koores (3-9%), hanepaju (Salix repens L.) (5-12%) ja hundipaju (Salix rosmarinifolia L.) (7-10%) lehtedes ja madalaim hõberemmelga koores (1,5-11%).

Salitsülaatide sisaldus ja saadavus liikide lõikes on varieeruv ja oleneb kasvukoha mulla- ning ilmastikutingimsutest, töötlemisprotsessidest ja preparaatidest. Salitsülaadid salitsiin ja salikortiin metaboliseeritakse soolestiku bakterite poolt saligeniiniks. Salitsiin hüdrolüüsub seedelkulglas ja annab D-glükoosi salitsüülakloholi.

Saligeniin mis imendub vereringesse ja metaboliseeritakse maksas salitsüülhappeks.

Salitsüülhape

 Pikemalt artiklis Salitsüülhape.

Lisaks keemiliseks elemendiks fenoolseks ühendiks olemisele on salitsülhappel paljude taimede elus oluline roll, ta käitub endogeense signaalmolekulina vahendades patogeenide rünnaku korral taimerakkudes nii lokaalseid kui süsteemseid taimeimmuunsuse vastuseid .

Salitsüülhape osaleb ka taime stressi vastusel abiootilisele stressile nagu veestress (Borsani jt, 2001), kuumastress (Larkindale ja Knight, 2002; Larkindale jt, 2005), põuastress (Munné-Bosch ja Peñuelas, 2003; Chini jt., 2004), külmastress (Janda jt, 1999; Kang ja Saltveit 2002), raskemetallide mürgistus (Metwally jt, 2003; Yang jt, 2003; Freeman jt, 2005) aga ka biootilisele stressile.

Salitsüülhape reguleerib taimes füsioloogilisi ja biokeemilisi protsesse kogu taime eluea vältel. Salitsüülhape on eluks hädavajalik taimehormoon, see reguleerib seemnete idanemist, vegetatiivset kasvu, fotosünteesi, hingamist, termogeneesi, õite ja seemnete moodustumist ning vananemist jpm.

Salitsüülhape on tõenäoliselt ka süsteemse omandatud resistentsuse signaalmolekul.

Toime loomadele

Loomkatsete ja in vitro laboriuuringute tulemused indikeerivad pajukoore põletikuvastast toimet, mida seostatakse temas leiduvate salitsülaatidega.

Pajukoores leiduvate ainete farmakoloogiline toimemehhanism pole päris selge.

Pajukoore tugevaim põletikuvastane toimeaine on tõenäoliselt salitsiin. Saligeniin, mis on salitsiini aglükoon, muutub organismis salitsüülhappeks. Sellel baseerub pajukoore kasutamine palaviku-, reuma- ja valuvastase vahendina ja sellest tuleneb tema tugev mao limaskesta ärritav toime.

Saligeniini, salitsiini ja salitsüülhappe toimeid uuriti rottidel farmkokineetiliste ja farmakoloogiliste uuringute raames. Salitsüülhape imendus kiirelt peale sodium salicylate ja saligeniini manustamist plasmasse, kuid mitte peale salitsiini manustamist. Salitsiin, manustatuna rottidele 5 mmol/kg kohta, ei põhjustanud maos koldeid, kuid sodium salicylate ja saligeniin põhjustasid, doosist sõltuvalt, maos raskeid haavandeid. Uuringu põhjal arvtakse, et salitsiin on eelravim, mis soolestiku bakterite poolt muudetakse palavikkualandavaiks ühendeiks (Akao 2002).

Potentsiaalsed kasutusvaldkonnad veterinaarias: põletikuvastane, palavikkualandav, osteoartriit, anküloseeriv spondüliit, müosiit. AHPA, klass 1. ohutus on tõestatud kassidel: oletusega, et hõberemmelgas sisaldab 0,5% kuni 1% salitsiini, 1:2 ekstrakt sisaldab seega 500 mg paju 1 ml, 1% on 5000 mikrogrammi või 5 mg. 1 ml doosiga saaks kass 5 mg salitsiini, mis oleks 10% normaalsest aspiriindoosist (50 mg). Risk toksiliste koguste manustamiseni on madal (Fougere 2005), kuid ei saa mainimata jätta üksikuid isendeid, kellel võib esineda ülitundlikkus salitsülaatide suhtes.

Koostoimed teiste ravimitega

Pajukoore salitsülaatide sisalduse tõttu võib koostoime teiste manustatud ravimitega toimida nii inhibeerivalt kui tugevdavalt.

Pajukoor võib koos:

• antikoagulantidega (verd vedeldavad ravimid) tugevdada nende toimet ja suurendada verejooksu riski;
• beeta-blokaatoritega atenolool (Tenormin), metoprolool (Lopressor, Toprol-XL), propranolool (Inderal, Inderal LA) inhibeerida nimetatud ravimite mõju;
• diureetikumidega vähendada nende toimet;
• mittesteroidsete põletikuvastaste ravimitega, sh ibuprofeen (Advil, Motrin) ja naprokseen (Aleve) võib suureneda risk maoverejooksu tekkeks.
• metotreksaadi ja epilesiavastase ravimiga fenütoiiniga (Dilantin) suurendada viimaste taset toksiliste kogusteni.

FDA

Välispidise vahendina (nahale määrimiseks) tüügaste, gallus,bunions, konnasilmadele ja akne korral.

Euroopa Ravimiameti heaks kiidetud näidustused

Euroopa Ravimiamet jagab pajukoore inimkasutuse näidustused kaheks: teaduslikult tõestatuteks ja traditsioonilisel kasutusel põhinevateks.

Teaduslikult tõestatud

Lühiajalise seljavalu korral sümptomaatiliseks raviks.

Traditsiooniline kasutus

Kergema liigesevalu, palavikuga külmetushaiguste ja peavalu korral sümptomaatiliseks raviks.

"ESCOP monographs"

Euroopa droogikäsiraamatu "ESCOP monographs"'i (1999) järgi on pajukoore näidustused selja alaosa valude vähendamine, osteoartriidi ja reumaatiliste vaevuste sümptomaatiline ravi.

Pajupreparaadid

Pajupreparaatide ühekordne seespidine annus on võrdväärne 60–120 mg salitsiiniga, mis vastab 6–12 g kuivatatud droogile. Päevaseks annuseks soovitatakse alkoholiga valmistatud kuivekstrakti, vesitõmmist, tinktuuri või vedelekstrakti koguses, mis vastab 120–40 mg salitsiinile.

Droogipulbrit annustatakse palaviku korral 1–2 g mitu korda päevas ja antireumaatilise vahendina 8–10 g söögi ajal koos toidu ja joogiga.

Vedelekstrakti (1:1, 25% alkohol) võetakse 1–3 ml kolm korda päevas . Kuivekstrakti manustatakse arvestatuna salitsiinile 20–40 mg kolm korda päevas.

Pajukoore vesitõmmise valmistamiseks võetakse 2–3 g pulbristatud droogi (teelusikatäis droogi kaalub umbes 1,5 g), kallatakse see üle külma veega ja lastakse aeglasel tulel keema tõusta. Seejörel jäetakse segu 5 minutiks tõmbama ning kurnatakse. Juuakse tassitäis 2–5 korda päevas .

Pajukoore tinktuuri valmistamiseks võetakse 1 liitri 35–40% etanooli (viina) kohta 200 g peenestatud droogi ja jäetakse 10–14 päevaks toatemperatuuril pimedasse kohta seisma, seejuures kord või paar päevas loksutades; lõpuks kurnatakse. Kooretinktuuri võetakse reuma korral pool teelusikatäit veega lahjendatuna kolm korda päevas .

Pajukoor teesegudes. Pajukoort kasutatakse teesegudes, nii näiteks võib lastele mõeldud gripitee sisaldada 30% pajukoort, 40% pärnaõisi, 10% angervaksaõisi, 10% teekummeliõisikuid ja 10% pomerantsikoort.

'Tiigrisilm'

Tiigrisilma kreem hemorroididele, mis on mõeldud pärakuümbruse hoolduseks sisaldab pajukooreekstrakti ja teisi ravimtaimi: jänesekõrva, hobukastanit, arnikat, nõgest ja naistepuna. Tarvitus: päraku ümbrust tuleb kreemiga määrida ja kergelt masseerida.

Eksperimentaalsed uuringud

sünteetilise aspiriini võidukäiguga on pajukoore tervendavad toimed jäänud tähelepanuta. Herbalistid tänapäeval kalduvad aspiriini uuringute tulemusi üldistama ja lainedama neid ka pajukoorele. alltoodud uuringute andmed viitavad kas pajukoorele või salitsiinile. Toime:

1. Südame-veresoonkond : ei;
2. kopsud: ei;
3. neerud, elektrolüütide tasakaal : ei;
4. seedetrakt/maks: ei;
5. neuro-psühhiaatriline: valuvaigistav. Salitsiinil on valuvaigistav toime. Kogustes puudub üksmeel arvtakse, et toime saavutamiseks kulub 35 gr pajukoort 3 korda päevas kuid uuemate uuringute alusel on terapeutilised doosid väiksemad. In vitro ja loomkatsete andmed: ei; inimkatsete andmed: ja - randomiseeritud topelt-pmedas uuringus 54 migreeni põdeva patsiendiga saavutasid märkimisväärseid ravitulemusi need kellele manustati salitsiini.
6. endokriinsüsteem: ei;
7. hematoloogiline : antikoagulantne ja antitrombootline. Osad herbalistid soovitavad pajukoort loodusliku alternatiivina aspiriinile ennetamaks müokardiinfarkti ja insulti. Kuid näib, et pajus leiduvad salitsülaadid ei sekku koagulatsiooni. In vitro: vastuspidiselt aspiriinile, salitsülaadid ei avaldanud toimet trombotsüütide adhesioonile ja trombotsüütide võimele vabastada adenosiindifosfaati; loomkatsete andmed: ei; inimkatsed: vastupidiselt aspiriinile ei pikenda sodium salicylate täiskasvanutel veritsusaega ega takista trombotsüütide koondumist.
8. reumatoloogiline: artriit (vt immuunsuse modifitseerimine; põletikuvastane);
9. reproduktiivsus: ei;
10. immuunsusele: põletikuvastane. In vitro: vastuspidiselt aspiriinile ei takistanud salitsiin fütohemaglutiini indutseeritud lümfotsüütide transformatsiooni; loomkatsete andmed: ei; inimkatsed: salitsiinil, mille sisaldus on küll madal, on põletikuvastased toimed: 4 gr aspiriini toime saavutamiseks oleks vaja juua 25-35 liitrit pajukooreteed päevas. Hiljutised standardiseeritud pajukoore ekstraktide avaldamata uuringud indikeerivad, et nimetatud preparaadil on märkimisväärsed terapeutilised toimed reumaatilise valuga patsientidele;
11. seenevastane (antifungaalne). In vitro andmetel on kuivatatud pajukoore vesiekstraktil antifungaalne toime järgmistele seentele: Botrytis cincerea ja Penicillium digitatum, toimet ei täheldatud seente Aspergillus fumigatus, Aspergillus niger, Rhizopus nigricans, Trichophyton mentagrophytes ja Candida albicans vastu.

Muud kasutusalad

Hiljutised tõendid indikeerivad, et Eufrati jõe ääres elanud inimesed kasutasid paju juba 10 000 aastat tagasi söögi valmistamisel, sooja saamiseks ning eluasemete (ingl k dwellings) püstitamisel (Stettler 2009). Ojibwa indiaanlased kasutasid juba 8000 aastat eKr papleid ja paju toidu valmistamisel, kütte, peavarju ja ravimina (Hageneder 2005). Gordoni (2001) sõnul kasutasid inimesed Uri III dünastia ajal Mesopotaamis, Tigrise ja Eufrati vahel, paju juba 2100-2000 eKr, valmistades neist korve, paate, ehitusmaterjale, atru, tööriistade käepidemeid, wattles, veel kasutati paju söögi valmistamisel ja loomasöödana.

Hohokami hõimu liikmed Mehhikos (tänapäeval Arizona, USA) kasutasid 800.a paju pinnase stabiliseerimisel ja niisutuskanalite ääres.

Euroopas sai pajude kasvatamine hoo sisse 1800. aastatel, kuni selle ajani rahuldas nõudlus pakkumise.

Tööstusrevolutsioon ja Esimene Maailmasõda kasvatasid aga nõudlust paju järele, tema kerge kaal ja vastupidavus korvideks punutuna lubas neid kasutada toidu ja ravimite transpordil (Kuzovkina jt 2008).

Inimesed on paju on kasutatud pajukasvandustes, korvide punumisel toormaterjalina, biofiltratsioonil, biomassi tootmisel, vineeri, korvmööbli valmistamisel, pajuvile ja mänguasjade valmistamisel, hekitaimedena, kalapüügi vahendite, nööride, ajamaterjalina, vitsana, pajupilli valmistamiseks, vihtadena ja botaanikaaedade taimeeksponaatide ning igaveste herbaariumimaterjalidena jpt.

Jämedamast pajust (raagremmelgas) spiraalselt koort lõigates on tehtud karjapasunaid, pajudest on punutud korve, ka mõrdu ja vähinattasid. Paju kõlbas ka tünnivitsaks. Väikesest hundipajust on vastupidavaid luudasid, aga ka laste korvikesi valmistatud.

Vetruvad haokood kõlbasid vanasti tee täiteks, nende peale on toetatud ka Saaremaale elektrit viiv merekaabel.

Loogapuuks kõlbasid hõbe- ja raudremmelgas ning vesipaju ehk loogapaju, aga ka rabe remmelgas. Ree-ehituses vajati paju ja rabeda remmelga tüvest tehti pakktaru. Pajukoore ribad olid universaalseks sidumismaterjaliks, mis kõlbasid nii aiaväravale kui ka vikati kinnitamiseks löe otsa, neid punuti ka viiskudeks.

Pajud töötavad väikestes kohalikes biopuhastites, tarvitades suurema osa lämmastikust, neid on võrreldud eukalüptidega, kes soos kasvades aitavad kasvukohta kuivendada.

Kultuurne paljundamine

Hundipaju ja raudremmelgas, aga ka raagremmelgas, tuhkur ja lapi paju eelistavad looduslikku sugulise paljunemise meetoteid, paljunedes seemnetega, ega taha oma järglaste saamise viisi inimkäele usaldada.

Osadele pajudele aga piisab elunemiseks ka raieründest alles jäänud kännuvõsust. Paljundada saab neid nii pistokste (vits-, vesi-, härm-, pikalehine, halapaju ja rabe remmelgas) vaiade (hõbepaju) kui ka võrsikutega.

Kui kahevärvilise paju urvaoksad kauaks vaasi jäävad, tulevad neile juured alla.

Energiapaju

 Pikemalt artiklis Energiapaju.

Eestis pakub Salixenergi Europa AB energiapaju sortide pistoksi müügiks Polli Aiandusuuringute Keskus.

Energiapaju on üks rahapuu võimalikke kandidaate, kuid temasse investeerimise väljavaated pole selged, arvatakse et Eesti metsakasvatajad võivad ehku peale kasvatada paju Euroopa riikide, kus metsapuud juba vähemuses, mitmete suuremate projektide tarbeks aga ka biopuhastina, kuivõrd energiavõsa peetakse tõhusaks reoveepuhastiks.

Näiteks Rootsis pumbatakse energiapaju võsadele suviti vähesaasunud olmereovett, milles leiduvad toitained, näiteks lämmastik ja fosfor , on taimedele hästi omastatavad ja aitavad seeläbi ära hoida keskkonna bakterioloogilist saastumist.

Energiapaju sordid

• Salix dasyclados 'Doris' on Vene päritolu klooni ja Poola klooni ristand;
• Salix scwheriini x S. viminalis) x S. viminalis) S. burjatica 'Karin' on Salix scwheriini hübriidi ja vene klooni ristand;
• Salix schweriini x S.viminalis 'Tora' pärineb Siberi korvipaju ja sordi 'Orm' ristamisest;
• Salix dasyclados 'Gudrun' on saadud Vene sordi 'Helga' ja Rootsi klooni 'LångaVeka Röd' ristamisest;
• (Salix schweriini x S. viminalis) x S. viminalis 'Tordis' on

sordi 'Tora' ja sordi 'Ulv' ristand;

• Salix schwerinii x S. Viminalis) x S.viminalis 'Torhild' on sortide 'Tora' ja 'Orm' ristand;
• Salix viminalis x (Salix schwerinii x S.viminalis) 'Sven' on sortide 'Jorunn' ja 'Björn' ristand;
• Salix viminalis x (Salix schwerinii x S.viminalis) 'Olaf' sortide 'Bowles Hybrid' ja 'Björn' ristand;
• Salix triandria x S. Viminalis 'IngerVene päritolu klooni ja sordi 'Jorr' ristand.

Pajutõrje

Paju paljunemisstrateegiad on väga mitmekülgsed, nii võib jõekaldal murdunud pajuoksast ka uus puu ehk põõsas kasvada.

Pajutõrje all peetakse silmas paju kui invasiivse võõrliigi (tulnukpaju) leviku piiramist bioloogiliste ja vähem bioloogiliste meetoditega. Tulnukpajusid on Austraalias istutatud jõekallaste kaitseks aga ka silmailuks ja varjuks.

Pajutõrjeks tuleks veenduda, et emastaimi oleks minimaalselt ja need asuksid sobivast seemneallikast vähemalt 3000 m kaugusel, ja soovitavalt hoida isastaimed vastuvõtlikest emaspajudest 2000 m kaugusel.

Austraalias on peamiseks pajupopulatsiooni kontrolli meetodiks glüfosaati sisaldavate ainete süstimine tüvesse. (Cremer 1999)

Luules

Pajusid mainivad oma loomingus Herodotus, Virgil, Lucan, Shakespeare, Lord Byron jmt.

Maalikunstis

Prantsuse maalikunstnik Claude Monet olevat maalinud 10 maali millel kujutatud halapaju.

Ajaloost

• 4000 eKr kasutasid assüürlased pajulehtede ekstrakti lihasvalude korral aga ka palavikku alandava vahendina (Jack, 1997; Vane ja Botting, 2003);
• 3500 eKr kirjeldasid sumerlased pajulehtede tarvitamist antipüreetilise rohuna (Jack, 1997; Vane ja Botting, 1998);
• 1300 eKr kasutasid egiptlased pajulehti liigesepõletiku ja haavadega seotud põletiku valu leevendamiseks ja antipüreetilise vahendina (Jack, 1997; Vane ja Botting, 1998; Nunn, 1996);
• 605 eKr kasutasid babüloonlased paju palaviku, valu ja põletiku korral (Chevallier, 1996);
• 500 eKr hiina ravitsejate mitmeotstarbeline ravivahend (Riddle, 1999);
• 400 eKr Hippokrates, Vana-Kreeka arst kirjutas välja paju sünnitavatele naistele valu viaigistava vahendina ja palaviku korral (Riddle, 1999);
• 0100 pKr kirjeldas Dioskorides paju lehtede, viljade, koore ja mahla kootavaid omadusi. Koos pipra ja veiniga sisse võetud pajulehed vältivat tema andmetel rasestumist; põletiku alandajana (De Materia Medica Libri Quinque) (Wells, 2003);
• 1763 kirjeldas Oxfordshire'i vaimulik Edward Stone pajukooreekstrakti palavikku alandavat ja valuvaigistavat toimet (Stone, 1763);
• 1828 ekstrahheeris ja eraldas Müncheni ülikooli farmakoloogiaprofessor Johann Buchner pajukoorest salitsiini (Vane ja Botting, 1992);
• 1829 parendas Prantsuse farmatseut Henri Leroux salitsiini puhastusprotsessi ja eraldas esmakordselt salitsiini kristallilise vormi (Rainsford, 1984);
• 1830 näitasid Gay-Lussac ja Magendie, et salitsiin ei ole lämmastikuühend (Vane and Botting, 1992);
• 1838 lahendas Itaalia keemik Raffaele Piria salitsiini keemilise struktuuri ja sünteesis salitsiinist salitsüülhappe (Piria, 1838)
• 1852 valmistas Gerland H. esimesena salitsüülhapet (Gerland, 1852);
• 1876 katsetas Šoti arst Thomas MacLagan paju pulberekstrakti esmalt enda peal enne kui manustas seda akuutse reumatsimiga patsiendile (Vane ja Botting, 1992);
• 1893 sünteesis Felix Hoffman aspiriini (Sneader, 2000);

Umbes 1648. aastal tegi Madalmaade arst, füüsik ja keemik Jan Baptist van Helmont pajusid kasvatades katse: ta olevat istutanud 90 kg mulda sisaldavasse potti 2 kg raskuse pajuoksa ning kastnud seda järgmised viis aastat üksnes vihmaveega. Viie aasta möödudes olevat sellest pajuoksast kasvanud 76 kg raskune põõsas. Samal ajal olevat mulla kaal kahanenud umbes 60 grammi võrra.

Vaata ka

• Pajuliikide loend

Viited