Kasutaja:Makruss/holokaust ja revisjonism
Holokausti revisionism on katsed vähendada holokausti ohvrite arvu miinimumini.
Holokaustis hukkunud juutide arvu kohta on esitatud erinevaid andmeid (8 miljonist kuni 250 000 tuhat - 1947 aastal avaldatud Rahvusvahelise Punase Risti aruande põhjal). Mustlasi hukkus arvatavasti 220 000 kuni 800 000. Kokku on pakutud holokausti tõttu hukkunute arvuks kuni 11 miljonit inimest (pakutud on ka arvu 26 miljonit).
Holokausti ohvrite arvu täpsustamine on põhjustanud mitmesugust poleemikat. On esitatud ka fantastilisi väiteid, et holokausti pole üldse toimunud. Mitmed riigid nagu Austria, Austraalia, Kanada, Tsehhi ja Saksamaa on kuulutanud Holokaustis kahtlemise kuriteoks (kahtluse toimumise kohta ja hukkunute üldarvus kahtlemise).
Põhiseisukohad[muuda | muuda lähteteksti]
Põhiseisukohad revisjonismis algavad väitega, et Weimari Vabariigis saavutasid juudis toetudes kommunistidele ja Rotchildide pankade ringkäendusele positsiooni Saksamaal kus enamus arstidest ja paljud mõjukad riigiametnikud olid juudid - sellest lähtuvalt oli tõusuteel Natsionaalsotsialism mida asus juhtima Hitler. Kui Hitler tõusis võimule 1933 aastal võttis ta vastu seadused mis keelasid sakslastel abielluda mitte aarialastega (üldjuhul juutidega kuid sinna alla käisid veel mitu rahvusrühma ja rassi), rikastel juutidel ei tohtinud olla majaabilisteks nooremaid kui 45 aastaseid naisterahvaid (seoses paljude kriminaalasjadega kus majaabilisi alandati ja eriti noori kasutati massiliselt ära seksuaalselt) ning määrati kvoodid kui palju tohtis olla arstide juristide ja ametnike seas juute (juutide osas rahvastikust jäi 10-20 % piirimaile kuid antud ametides oli kesmiselt suhe alates 60% ja paiguti rohkemgi). Kui Hitler keeldus neid seadusi tühistamast siis rahvusvahelised juudi organisatsioonid kuulutasid Saksamaale sõja ja majandusblokaadi 1933 aastal. Lähtuvalt sellest hakkasid mõned juudid boikoteerima Saksamaa majandus ja poliitilist süsteemi. Selle tagajärjel saatis Saksamaa vastuhakanud isikud interneerimis laagritesse kus nad pandi tööle. Alanud sõjakäigus oli mõnedes laagrites olukord suhtelsielt halb ning 1942/43 puhkes mitmes laagris tüüfuse epideemia. Säilinud on Himmleri käskkiri milles kästakse SSil vajadusel tuua ära arste rindelt, et epideemia kontrolli alla saada(Faurisson, Zündel). Sellesse perioodi loetakse enamusest minimaalsest hukkunute arvust - orienteeruvalt 150-200 tuhat. Teine laine hukkunutest toimus 1945 aastal kui liitlaste intensiivsete pommitamiste tulemusena põrmustati praktiliselt kõik ühendusteed ning laagrite varustamine praktiliselt lakkas. Selle tulemusena jäi nälga ja hukkus uuesti puhkenud tüüfuse epideemias veel vähemalt 100 000 kuni 150 000 kinnipeetut.
Revisjonistide põhilisteks argumentideks on, et vaatamata tohututele dokumentide massidele mis saadi peale sõda kätte ei suudetud leida ühtegi dokumenti mis oleks näidanud Saksa liidrite otsest käsku juutide ja teiste rahvaste hävitamiseks. Suures koguses oli aga materjali mis näitasid, et Reichile ebasoovitavad isikud tuleb ümber asustada ida aladele ning saata töölaagritesse (Irving). Samuti ei märkinud oma teostes poole sõnagagi Holokausti sellised liidrid nagu DeGaulle, W.Curchill ja F.D.Roosevelt rääkimata Stalinst. Samuti viidatakse Rahvusvahelise Punase Risti poolt aastal 1947 avaldatud aruandele Saksa laagrite olukorrast. Selles aruandes anti hukkunute (mitte süstemaatiliselt hävitatud) isikute üldarvuks vähemalt 250 000 kuid mitte rohkem kui 350 000.
Peale TeistMaailmasõda on püüdnud paljud teadlased ja ajaloolased taastada mis siis ikkagi tegelikult toimus konsentratsiooni laagrites. Vastused üllatasid alguses isegi neid. Vähenes hukkunute arv (paljudes riikides isegi õpikutes olnud 6 miljonit hukatud juuti) ning nagu selgus keemik Germar Rudolfi ning USA hukkamisspetsilisti Fred Leuchteri ettekannetest, et näidatud gaasikambrites ei olnud üldse võimalik kedagi gaasiga hukata - puudus hermeetilisus, ventilatsioon hilisemaks tuulutamiseks ja selgus isegi, et Auswitsis puudusid gaasikambrid sõja ajal üldse. Koonduslaager-muusemi direktori Pipperi sõnul ehitati gaasikambrid 1947 aastal turistidele näitamiseks. Gaasi Zyclon-B siiski seal kasutati kuid ainult täide tapmiseks ehk desinfiktsiooniks. Keemik G.Rudolf tõestas proovidega, et kui desinfektsiooni ruumides olid säilinud Zyclon gaasile iseloomulik seinte sinakas värv ja isegi gaasi jäljed seintes siis gaasikambrites kus olevat juute ja teisi isikuid hukatud need puudusid.
Ajaloolaste Faurissoni, Zündeli ja Irvingu uurimused näitasid, et põhiline osa Holokausti ideest ja toimumise kohast ning meetoditest tulenevad Ameerika juudi päritolu autori Raul Hillbergi sulest kes saabus Euroopasse alles 1945 aastal. Enamus tema 6 köitelisest Holokausti uurimisest kubiseb faktivigadest ning otsestest alusetutest valedest ja väljamõelistest(Jürgen Graf). Sealt edasi on praktiliselt kogu Holokausti kirjandus tuginenud selle autori raamatule. Peale selle ajaloolaste ja ka kriminalistide uuringute tulemusena (Faurisson,Irving,Leuchter jt) ning puhtale matemaatikale tuginedes selgus, et sellistes tingimustes ja selliste vahenditega oleks olnud võimatu hukata ja hävitada nii palju isikuid kui Hillberg väitis ehk 4 miljoni juudi gaasitamine ja laipade põletamien oleks võtnud aega mitu aastat rohkem kui natsidel selleks aega oli. Arvestati laiba põletamise keskmist aega (tänapäevastes krematoorimites) siis krematooriumite suurust ja üldist läbilaske võimet pluss inimkeha põlemise kiirust avatud transees koos ja ilma keemiliste põlemise kiirenditega. Samuti oleks olnud tehniliselt võimatu gaasitada selline hulk isikuid selliste tingimuste juures - tunnistajate väidetel gaasitati ruumis kus mahtus ainult 100 inimest korraga kuni 300 ja enamgi inimest. Selliseid fakti vigu ja tehnilisi vasturääkivusi avastati praktiliselt kõikides väidetavatest hävituslaagritest.
Revisjonistid[muuda | muuda lähteteksti]
Alljärgnevalt on toodud mõningate ajaloolaste (Irving,Faurisson) teadlaste (Rudolf) ning hukkamisekspertide (Leuchter) nimekiri kes on esitanud põhiseisukohti Holokausti revisjonismi asjus.
Bibliograafia[muuda | muuda lähteteksti]
- Nürnbergi Rahvusvahelise Tribunali materjalid - dokument number "008-USSR" 1. oktoober 1946.a.
- 11. juuni 1992.a. - artikkel Saksamaa suurimast juudi nädalalehest, "Allgemeine Jüdische Wochenzeitung"