Kasutaja:KertuSumre/liivakast

Allikas: Vikipeedia


Kristus[muuda | muuda lähteteksti]

Kristus (kreeka keeles Χριστός 'võitu, võitud isik') on judaismis oodatava Messia kreekapärane nimetus, mida kasutasid messia tähistamiseks 1. sajandil kõik kreeka keelt kõnelevad juudid. Kirikupärimuses on Kristus ristiusu rajaja.

Kristluses on Kristus sõna, mis käib Jeesuse kohta, rõhutades tema jumalikku missiooni. Esimesena tunnistas Jeesuse Kristuseks Siimon Peetrus.[1] Kristlus saigi alguse Jeesuse samastamisest messiaga. Sageli tajutakse sõna "Kristus" Jeesuse nime osana või rööpnimena. Esimesed kristlased piirdusid usuga Kristuse olemasolusse ja ristisurma.

Kristus judaismis[muuda | muuda lähteteksti]

Juudid ootavad Heebrea Piiblis kuulutatud Päästjat (messiat), kelles oleks ühendatud preester, kuningas ja prohvet. Kõige esimesteks kristlasteks olid juudid, kuid neil oli keeruline veenda kaasjuute selles, et Jeesus ongi oodatud Kristus. Mitte- kristlikel juutidel oli raske uskuda, et mõnitamist, vägivalda ja tavalise kurjategija kombel ristilöömist kannatanud Jeesus saaks olla nende messias. Juutide messias oodati olevat võimas liider, kes nõuaks austust nii sõpradelt kui vaenlastelt ning juhiks juudid maailma, mis on üle olevast ebaõiglasest. Juutide meelest nimetada Jeesust Kristuseks on vale ning lausa blasfeemiline. Enne kristluse tulekut ei olnud juuti, kes oleks uskunud, et saabuv messias kannatab ja sureb maailma pattude eest, et siis uuesti naasta. [2]

Kristus kristluses[muuda | muuda lähteteksti]

Erinevalt juutidest, usuvad kristlased, et Jeesuse läbielatu on täpselt see, mis pidi juhtuma. Nad usuvad, et Heebrea Piibel kuulutas prohvetlikult kannatava messia tulekut. Kuigi seal ei räägita konkreetselt kannatavast messiast, tõlgendavad kristlased näiteks psalmides mainitud õiglast meest, kes kannatab Jumala vaenlaste tõttu ning kes mõistetakse õigeks Jumala poolt, Kristusena. Algselt võisid need psalmid olla kirjutatud juutide poolt, kes kannatasid raskeid aegu ja iket ning leidsid kergendust kirjutades kurjadest inimestest ning väljendades lootust Jumala sekkumisele ja abile. Kristlased ei näinud psalmides mitte kunagiste juutide ängistuse väljendust, vaid prohvetliku ettekuulutuse täitumist õiglasest kannatajast. [2]

Jeesus kui Kristus Matteuse evangeeliumis[muuda | muuda lähteteksti]

Matteus nimetab evangeeliumi alguses Jeesuse Kristuseks. Oma evangeeliumis rõhutab ta läbivalt Jeesuse juudiks olemisele ning tõenditele temast kui messiast. Selleks, et kinnitada Jeesuse juudiks olemist, algab evangeelium Jeesuse põlvnemisega, mida ei ole kirjas mitte üheski teises evangeeliumis. See sugupuu viib tagasi kuni juutide isa Aabrahami endani. Probleemiks on aga see, et kirjeldatud sugupuu on Maarja abikaasa Joosepi oma ning Matteuse kohaselt ei ole Joosep Jeesuse isa. Matteus tahab aga näidata, et Jeesusel on juudi juured nagu on nõue messiale, Taaveti pojale.

Ka Jeesuse sünnilugu kinnitab tugevalt tema juudi juuri. Kõik sündmused täituvad Heebrea Piibli järgi: Jeesuse sünd neitsist Petlemmas, nende põgenemine Egiptusesse, Heroodese käsk tappa lapsed ning nende kolimine Naatsaretti.

Matteuse rõhutust sellest, kuidas Jeesus täidab kõik Heebrea Piiblis ennustatu, leiab kogu evangeeliumi lõikes. Üheteistkümnel erineval korral kasutab Matteus fraasi, mida õpetlased on nimetanud “täitumisvormeliks”. Iga juhtumi juures tsiteerib ta lõiku Heebrea Piiblist ning näitab, et Jeesus on kauaoodatud juutide messias ehk Kristus. Need täitumisvormelid on eriomased ainult Matteuse evangeeliumile. [2][3]

Kristuse tähendus kristlikus müstitsismis[muuda | muuda lähteteksti]

Laiemas tähenduses viitab see baasteadvusele, millest kõik vormimaailmas on tehtud. Eesmärgiks on säilitada ühtsus(tunne) Looja ja loodu vahel. See on eriti oluline vaba tahet omavate olendite puhul, kellel on valikuvõimalus langeda eraldatuse illusiooni, luues läbi selle illusiooni, et nad on eraldatud oma allikast. Kristus-teadvus kindlustab, et kuitahes sügavale eraldatusteadvusse keegi ka ei laskuks, on tal alati võimalus tagasi pöörduda ühtsusse Loojaga. Sest Kristus-teadvus on kogu loodu sees. Ei ole võimalik leida kohta, kust Kristus(-teadvus) sind ei võiks leida.

Kitsamas mõttes tähistab see olendit, kes on saanud üle eraldatuse illusioonist ning on saavutanud Kristus-teadvuse. Kristus-teadvusel on olemas erinevad tasandid.[4]

Kui olend omandab Kristus-teadvuse, siis võib öelda, et ta on Kristus. (When a being has attained the Christ consciousness, that being is said to have put on Christhood.)

Kristus gnostitsismis[muuda | muuda lähteteksti]

Gnostikud ei uskunud Jeesusesse Kristusesse kui inimesse. Nad uskusid, et Kristus oli jumalik olevus, kes tõi teadmise (“gnosis”) ülevalt. Jumalik saadik ei saanud olla inimene, tal ei saanud olla inimlikku keha, ta ei saanud olla sündinud ega saanud ka surra.

Ühtede gnostikute kohaselt ei olnud Kristus inimene, vaid ainult paistis nõnda. Ta lasi ainult paista, et ta tundis nälga ja janu ning et ta veritses ja suri. Tegelikult oli ta vaimne olend.

Teine ja levinum gnostikute arvamus oli, et kuigi Jeesus oli päris inimene, ei olnud ta sama kui taevane Kristus. Jeesus oli lihtsalt õiglane mees, kes valiti välja taevase Kristuse poolt ning kes asustas tema keha. Kui Jeesus ristiti, laskus Kristus tuvina taevast ja asus temasse, andes Jeesusele võimed teha imetegusid ning õpetada gnoosist, mis oli vajalik lunastuse saamiseks. Enne Jeesuse surma lahkus Kristus temast, jättes Jeesuse kannatama ja surema.[2]

Krišna ja Kristus[muuda | muuda lähteteksti]

Mõned krišnaiitlikud autorid oletavad seost Krišna ja Kristuse nime vahel.[5]

Kristoloogia[muuda | muuda lähteteksti]

Kristoloogia uurib Kristuse olemuse küsimusi. [6]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Eduard Schweizer (1991). A Theological Introduction to the New Testament. Nashville: Abindon Press.
  2. 2,0 2,1 2,2 2,3 Bart D. Ehrman (2000). The New Testament. A Historical Introduction to the Early Christian Writings. New York, Oxford: Oxford University Press.
  3. Uus Testament.
  4. "Kristus".
  5. "Christ and Krishna".
  6. E. A. Livingstone (2000). The Concise Oxford Dictionary of the Christian Church. Oxford University Press.