Kasutaja:HelenaDess/liivakast

Marsha P. Johnson (August 24, 1945 – Juuli 6, 1992) oli gei liberalist ja drag queen. Ta oli väga tuntud gei õiguste eestkõneleja ning üks põhilisi eestvedajaid 1969 aasta Stonewalli ülestõusmisel.(Kasino, 2012) Johnson oli vabastamisrühma Gay Liberation Front looja ning gei ja trans eeskosteorganisatsiooni S.T.A.R. asutaja koos oma sõbra Sylvia Rieveraga. (Giffeny ja Hird, 2012) Johnson oli samuti modelliks Andy Warhol’ile ja esines laval koos drag esinejate grupiga Hot Peaches.(Kasino, 2012) Johnson oli tuntud aastakümneid Greenwich'i küla tänavatel külalislahkena, teda tunti kui "Christopheri tänava linnapea".(Giffeny ja Hird, 2012) Aastatel 1987–1992 oli Johnson AIDS-i aktivist, tegutsedes ettevõttes ACT UP. (Kasino, 2012)

Varajasem elu

Johnson sündis kui Malcolm Michaels Jr. 24 augustil, 1945, New Jersey’s. Tal oli kuus õde/venda. Marsha P. Johnsoni isa Malcolm Michaels Sr., oli General Motors’i konveieri töötaja. Johnson'i ema, Alberta Claiborne, oli majapidaja. Johnson käis lapsena Aafrika metodisti piiskopikirikus ja oli kogu oma elu vaimulik, uskudes sageli katoliiklusesse.(Chan, 2018);(Watson, 2019) Johnson hakkas esmakordselt kleite kandma viieaastaselt, kuid lõpetas ajutiselt oma maja lähedal elavate poiste ahistamise ja kiusamise tõttu. 1992. aasta intervjuus kirjeldas Johnson noorukieas seksuaalse rünnaku ohvriks langemist.(Kasino, 2012;(Chan, 2018) Peale seda kirjeldas Johnson geiks olemist, kui mingit unistust mitte kui midagi, mis oleks päriselt võimalik ning identifitseeris kui aseksuaal, kuni kolis New Yorki 17-aastaselt.(Watson, 2019) Johnsoni ema olevalt korduvalt öelnud, et homoseksuaal olla on olla madalam kui koer(Kasino, 2012), kuid Johnson ise ütles, et ta ema ei teadnudki LGBT kogukonnast. Pärast seda, kui Johnson lõpetas endise Edisoni keskkooli (nüüd Thomas A. Edisoni karjääri- ja tehnikaakadeemia) Elizabethis 1963. aastal, lahkus ta New Yorgi kodust 15 dollari ja kotitäie riietega.(Chan, 2018) Pärast 1966. aastal Greenwich'i külla kolimist töötas ta ettekandjana.(Kasino, 2018;Carter, 2010) Pärast teiste linnas elavate geidega kohtumist tundis Johnson lõpuks, et gei olemine on võimalik ja suutis kapist välja tulla.(Watson, 2019)

Töö ja esinemise identiteet

Johnson kutsus ennast esialgselt "Black Marsha"ks, kuid hiljem valis "Marsha P. Johnson"i enda drag nimeks. Johnsoni sai ta restorani Howars Johnson’s nimest. Ta ütles, et P. ta nimes tähendas “Pay it no mind”(Kasino, 2018) ja kasutas seda fraasi tihti, kui küsiti ta soo identiteedi kohta(Kasino, 2012). Kunagi ütles ta seda lauset ka kohtunikule, kes leidis, et see oli vaimukas ja vabastas Johnsoni. Johnson identifitseeris end vahetevahel geina, transvestiidi ja kuningannana (viidates oma drag queen’i staatusele). Arizona ülikooli, inimese soo ja seksuaalsuse uuringute professori Susan Strykeri sõnul võiks Johnsoni sooväljendit ehk kõige õigemini nimetada sootuks (gender non-conforming); Johnson ei identifitseerinud end kunagi terminiga transsooline, kuid Johnsoni elusoleku ajal polnud see termin ka laialdaselt kasutusel. (Chan, 2018)

Johnson on oma drag esteetika kohta öelnud, et see ei olnud tõsine (nagu show-drag), kuna ta ei suutnud osta endale uhkeid kostüüme.(Kasino, 2018) Marsha magas tihti Manhattanis lillepoe ees laudade all, seetõttu anti talle ka üle jäänud lilli ning teda võis tihti näha lilled juustes.(Kasino, 2018) Johnson oli pikka kasvu ja kõhn ning seljas kandis lendlevaid mantleid ja säravaid kleite, punaseid kontsi ja erksaid parukaid, mis tihti tõmbasid tähelepanu.(Chan, 2018) Marshale meeldis riietuda nii, et ta hägustaks jooni mehelikkuse ja naiselikkuse vahel. (Watson, 2019)

Stonewalli ülestõus ja teised meeleavaldused

Johnson on öelnud, et peale seda, kui Stonewall Inn hakkas lubama naisi ja drag queene sisse (algselt oli see baar vaid gei meestele), oli ta üks esimesi, kes sinna läks.(Johnson ja Wicker, 1987) 1969 aasta 28. juuni varahommikul toimuski Stonewalli ülestõus. Esimesed kaks ööd rahutustest olid kõige intensiivsemad ning tõid kaasa suuri kokkupõrkeid politseiga, mis omakorda panid aluse mitmetele spontaansetele meeleavaldustele Greenwich'is. (Carter, 2010) Johnson on koos Zazu Nova ja Jackie Hormonaga välja toodud paljude Stonewalli veteranide poolt, keda David Carter intervjueeris oma raamatus „Stonewall: The Gets of the Revolution of the Gay Revolution of the Masters of the Gay Revolution”, kui „kolm isikut, kes teadaolevalt olid esirinnas" politsei tagasilöögi ülestõusu ajal. (Feinberg, 1996: 131) Marsha P. Johnson aga 1987 aastal eitas väidet öeldes, et tema oli jõudnud Stonewalli juurde alles kella 2 paiku, kui meeleavaldused olid juba alanud ning Stonewalli maja juba põles. (Johnson ja Wicker, 1987) Meeleavaldused väidetavalt algasid 1:20 too hommik peale seda, kui Stromé DeLarverie võitles tagasi politsei vastu, kes üritas teda arreteerida. (Carter, 2010)

Carter on kirjutanud, et Robin Souza raporteeris, et teisedki Stonewalli veteranid ja gei aktivistid, nagu Morty Manforf ja Marty Robinson, on öelnud talle, et esimesel ööl, Johnson,,viskas pitsiklaasi peegi pihta põlevas baaris samal ajal karjudes: mul on mu inimõigused”. Souza ütles ka hiljem GAA’le, et see shotiklaas oli see, mida ülemaailmselt kuulda oli.(Carter, 2010) See tuntud pitsiklaasi intsident on olnud tugevalt vaidluse all olev teema.(Kasino, 2012) Carteri raamatus on ka välja toodud, et Johnson viskas politseiniku tellisega, kuid seda fakti pole ära tõestatud. Johnson ise on öelnud, et ta ei olnud meeleavalduse alguses Stonewallis ning kui rahutused puhkesid ja Johnson sellest kuulis, läks ta kutsuma Sylvia Riverat, kes magas kesklinna pargis. (Kasino, 2012) Kuid mitmed meeleavaldajad kinnitasid, et teisel õhtul ronis Johnson laternapostidest üles ja kukkutas koti koos tellisega sealt alla auto peale, purustades esiklaasi.(Carter, 2010)

Peale Stonewalli meeleavaldust, Johnson liitus Gay Liberation Font'iga ja osales esimesel Pride paraadil, Chrisopher Streetil, Stonewall’i esimesel aastapäeval juuni 1970. Üks Johnsoni tähelepanuväärsemaid tegevusi leidis aset 1970. aasta augustis, kui tema ja teised GLF-i liikmed korraldasid New Yorgi ülikoolis Weinsteini saalis istumise protesti pärast seda, kui administraatorid katkestasid tantsupeo, kui nad said teada, et seda toetas gei organisatsioon. (Kasino, 2012) Lühidalt peale seda, Johnson ja ta lähedane sõber Sylvia Rivera asutasid S.T.A.R. (Street Transvestite Action Revolutionaries) organisatsiooni. Neid kahte võis tihti näha geide vabastamise marssidel ja muude radikaalsete poliitiliste toimingute ajal.((Kasino, 2018)) 1973. aastal Johnsonil ja Riveral keelati osaleda gei pride paraadidel gei ja lesbide kommitee poolt, kes korraldasid neid üritusi, öeldes, et “nad ei luba drag queene” enda paraadile, sest “nad annavad neile halva nime.”(Kasino, 2018) Nende vastus sellele oli, aga marssida väljakutsuvalt paraadi eesosas. 70-ndate aastate alguses New Yorgi raekojas toimunud geiõiguste ralli ajal, küsis reporter Johnsonilt, miks grupp meeleavaldust teeb, selle peale hüüdis Johnson mikrofoni: "Kullake, ma tahan oma geiõigusi nüüd! ((Kasino, 2018),Davies, 1973)

1980-ndatel jätkas Johnson oma tänava aktivismi kui lugupeetud organisaator ja marssal ACT UP-ga. 1992. aastal, kui George Segali Stonewalli mälestusmärk koliti Ohios Christopher Streeti juurde tunnustamaks geide vabastamise liikumisi, kommenteeris Johnson: "Mitu inimest on surnud sellepärast, et need kaks väikest kuju pannakse parki geide tunnustamiseks Mitu aastat võtab aega inimestel näha, et me oleme kõik vennad ja õed ning inimolendid? Ma mõtlen, mitu aastat võtab aega, et inimesed näeksid, et me kõik oleme sellel rotia rallil koos." (Kasino, 2018)

Surm

Lühidalt peale 1992 aasta pride paraadi, leiti Johnsoni surnukeha Hudsoni jõest. (Chan, 2018) Esialgselt määras politsei selle kui enesetapuna (Feinberg, 1996: 131), kuid Johnsoni sõbrad ja teised kogukonna liikmed kinnitasid, et Johnson ei olnus suitsiitsete kalduvustega ja märkisid, et Johnsoni peal oli suur haav. (Kasino, 2012). Sylvia Rivera sõnul uskus nende sõber Bob Kohler, et Johnson tegi enesetapu tema haavatava seisundi tõttu, millele Rivera ise vastu rääkis, väites, et tema ja Johnson on "teinud lubaduse" "Jordani jõe (aka Hudsoni jõge) ületada koos ". (Rivera, 1995) Randy Wicker ütles hiljem, et Johnson võis hallutsineerida ja jõkke kõndida või et ta ahistajate eest põgenemiseks hüppas jõkke, kuid väitis, et ta poleks kunagi enesetappu teinud. (Kasino, 2018) Mitmed inimesed väitsid, et nad olid näinud gruppi pätte, kes olid ka inimesi röövinud, Johnsonit ahistamas.(Kasino, 2012) Wickeri sõnul, tunnistaja nägi naabruskonna elaniku Johnsoniha kaklemas 4 juulil, 1992. Kakluse ajale ta kasutas homofoobsied halvustusi ning hiljem uhkustas baaris sellega et ta tappis drag queeni nimega Marsha. Tunnistajal ei õnnestunud seda teavet politseile edastada. Teised kohalikud elanikud väitsid hiljem, et õiguskaitse polnud Johnsoni surma uurimisest huvitatud, väites, et juhtum oli seotud mustanahalise gei mehega ja tol ajal sooviti sellega end vähe seostada. (Kasino, 2018) Johnson tuhastati ja tema tuha valasid ta sõbrad pärast kiriku matust jõkke. Politsei lubas seitsmenda avenüü sulgeda, kuni tema tuhk jõeni viidi.(Kasino, 2018) 2016. aastal püüdis ka vägivallavastase projekti projektijuht Victoria Cruz, Johnsoni juhtumit taasavad ning tal õnnestus pääseda ligi varem avaldamata dokumentidele ja tunnistajate ütlustele. Ta otsis uusi intervjuusid tunnistajate, sõprade, muude aktivistide ja politseinikega, kes olid juhtumi kallal töötanud või Johnsoni tõenäolise mõrva ajal relvajõudude juures olnud. (Desta, 2017) Osa tema tööst, Johnsoni surmale õigluse leidmiseks, filmis üles David France 2017. aasta dokumentaalfilmi "Marsha P. Johnsoni elu ja surm" jaoks.