Kasutaja:EeroBot/ETBL/Leila Pärtelpoeg

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Leila Pärtelpoeg (snd Brake, aastani 1951 Pelmas, sündinud 17. septembril 1927 Tallinnas) on Eesti sisearhitekt ja pedagoog.[1]

Elulugu[muuda | muuda lähteteksti]

Leila Pärtelpoeg on inseneri tütar ja Ilmar P.[1]

abikaasa. Lõpetas 1946 Tallinna 8. Keskkooli, õppis 1946–48 TPI-s arhitektuuri, lõpetas 1954 ERKI. Täiendas end Venemaal, Soomes, Saksamaal ja Taanis. Oli 1954–61 NSVL Kaub-palati Eesti filiaali reklaami- ja projekteerimisbüroo ning 1961–78 ENSV Kaub-ministeeriumi projekteerimisbüroo sisearhitekt, ühtlasi aastast 1961 (vaheaegadega) ERKI (EKA) ruumi- ja mööblikujunduse õppejõud (aastast 1973 dotsent).[1]

Teadustöö[muuda | muuda lähteteksti]

Uurinud mööbli- ja sisustusajalugu. Kavandas 1950.–60. aastail Tallinna restorane ja kohvikuid ning modernistlikke ruume (TA/TLÜ rmtk, 1963), 1970. a-ist kujundanud ja restaureerinud peamiselt ajaloolisi ruume ( Riigikogu istungisaal, 1997, koos M. Kalmu, Ü. Saare, M. ja K. Kurismaaga; mitmed mõisahooned jm). Loonud Ruhnu küla säilitamise kontseptsiooni (1979–89), kujundanud Ruhnu Muuseumi, samuti K. Pätsi mälestustoa Kloostrimetsa talus. ENSV teeneline arhitekt (1984).[1]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 Eesti Teaduse Biograafiline Leksikon, 3. köide

Teoseid[muuda | muuda lähteteksti]

  • Mööbel. Tallinn, 1995
  • Härra Vene maailm … // Viljandi Muuseumi aastaraamat. Viljandi, 2000
  • Pööningul. Tallinn, 2005.

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • EE 14, 393
  • Eesti kunsti ja arhitektuuri biograafiline leksikon. Tallinn, 1996, 409
  • Gans, T. Interjööri aastapreemiad. // SV (1985) 1. XI
  • Arhitektuurikroonika 1990. Tallinn, 1993.
Livre.png Käesolevas artiklis on kasutatud "Eesti teaduse biograafilise leksikoni" materjale.