Kasutaja:EeroBot/ETBL/Karl Rebane

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Karl Rebane (11. aprill 1926, Pärnu4. november 2007, Tallinn) oli Eesti füüsik, teadusorganisaator, teenistujate p, Ljubov R-e abikaasa, Inna, Aleksander R-e isa, Jaan, Toomas, Jüri R-e vend ja Helju R-e onu.[1]

Elulugu[muuda | muuda lähteteksti]

Teenis 1943–46 Eesti Laskurkorpuses ja võttis osa II maailmasõjast. Lõpetas 1947 Tallinna 2. Keskkooli, 1952 LÜ füüsikaosk ja 1955 samas aspirantuuri; füüsika-matemaatikakandidaat (1955, LÜ), väitekiri "Электронные состояния в неупорядоченной конденсированной фазе (одномерная модель)", füüs-mat-dr (1964, Valgevene TA Füüsika Instituut), väitekiri "Метод моментов и колебательная структура спектров примесных кристаллов", Eesti TA korrespondentliige (1961), Eesti TA akad (1967), professor (1967). Töötanud TÜ-s: 1955–58 teor füüsika vanemõpetaja ja dotsent, 1958–60 eksperimentaalfüüsika kateedri organiseerija ja juhataja, 1961–1968 teor füüsika ja tahke keha füüsika lektor, 1976–93 koostöös FI-ga laseroptika ühiskateedri organiseerija ja juhataja, aastast 1994 TÜ emeriitprof; Eesti TA-s: 1956–64 FAI vanemteadur ja teadusala asedir, 1964–68 füüsika, matemaatika ja tehnikateaduste osakonna akadeemiline sekretär, 1968–73 TA asepresident, 1973–90 TA president; FI-s: 1973–76 FI organiseerija ja direktor (ühisk korras), 1990–1992 samas laborijuh ja peateadur, 1993- vanemteadur, grantide ja lepinguliste projektide hoidja, 1993–96 Kosmoseuuringute Keskuse ja Eesti Biokeskuse peateadur. Väljaspool Eestit: NSVL TA ühendatud optikakomisjoni esimees, koordineeris järgmisi nõukogusid: spektroskoopia, luminestsents, laserid ja mittelineaarne optika, holograafia) 1977–1990; Rahvusv optikakomisjoni asepresident 1988–91. Euroopa Füüsikaühingu nõukogu liige ja täitevkomitee liige 1978–90.[1]

Teadustöö[muuda | muuda lähteteksti]

Uurimisvaldkonnad: teor füüsika rakendatult optikas ja tahke keha füüsikas, olulises osas koostöös eksperimendiga, täpsemalt elektronolekud korrastamata tahkisevõredes; optilised katted; lisanditsentrite sekundaarne kiirgus (valguse hajumine, kuum luminestsents, luminestsents), foononivabad jooned kui Mössbaueri γ-resonantsjoone optiline analoog; spektrite püsisälkamine ja selle rakendusi (filtrid, optiline andmesäilitus ja -töötlemine, aegruumiline holograafia, neuronivõrkude optiline modelleerimine); ühe lisandimolekuli spektroskoopia. Samuti tööd filosoofiat füüsikaga siduvate küsimuste kohta: entroopiaprobleemid keskkonnahoius, maaväliste tsivilisatsioonide otsinguis, põhjuslikkus ja vaba tahe füüsikas, kõrgtehn terrorism. – Lugenud TÜ-s 12 loengukursust (kvantmehaanika, termodünaamika, stat füüsika edasijõudnutele, valguse elektromagnetiline teooria jt. Lugenud lühikursusi Zürichi (1992), Helsingi (1994), Uppsala (1999) ja Jyväskylä (2000) ülikoolis. Ajakirjade Оптика и спектроскопия (Peterburi) ja Физика твердого тела (Peterburi) toim-kolleegiumide liige. ENSV riiklik preemia (kollektiivis) 1965, NSVL TA P. N. Lebedevi nim kuldmedal 1981, Eesti TA medal 1986, sots töö kangelane (1986), Tööpunalipu orden ja Lenini orden; Alexander von Humboldti preemia uurimistööks Saksamaal 1993; Eesti Vabariigi teaduspreemia täppisteadustes (kollektiivis) 1996; Vene Föderatsiooni Sõpruse orden 2000; Eesti Vabariigi teaduspreemia pikaajalise tulemusliku teadus- ja arendustöö eest 2001; Norra kuninga II järgu rüütliorden 2002; Cariplo preemia uurimistööks Itaalias 2003; EV Valgetähe III klassi teenetemärk 2006. Vene TA (end NSVL TA) liige (1976 – k-liige, 1987 – liige, optika alal); Euroopa Akadeemia (London), Euroopa Tead ja Kunstide Akadeemia (Salzburg) (1992) ja New Yorgi TA liige; A. F. Joffe nim Füüsika-Tehnika Instituut (Vene TA (Peterburi) auliige; Ülemaailmse Teadlaste Föderatsiooni jt seltside liige. Eesti Ajakirjanike Liidu ja Rahvusv Ajakirjanike Föderatsiooni liige. Üle 300 teadustrükise, 5 monograafiat, NSVL tunnistus avastusest (kuum luminestsents, koos V. Hižnjakovi ja P. Saariga, 1968), 10 NSVL patenti (autorit-st) optilise andmesalvestuse, γ-kiirguse võimendamise ja γ-laserite alal. EV patent nukleotiidide järjestuse optiliseks mõõtmiseks DNH molekulis. Juhendanud 15 füüsika-matemaatikakandidaati ja ühte Ph.D. (füüsika) väitekirja.[1]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 Eesti Teaduse Biograafiline Leksikon, 3. köide

Teoseid[muuda | muuda lähteteksti]

  • Элементарная теория колебательной структуры спектров примесных центров кристаллов. M, 1968 (tõlge inglise keelde: Impurity spectra of solids: Elementary theory of vibrational structure", New York-London, 1970
  • Energia, entroopia, elukeskkond, Tallinn, 1980
  • Энергия, энтропия, среда обитания. Tallinn, 1984
  • Basic principles and methods of persistent spectral hole-burning (kaasautor L. A. Rebane). // Persistent Spectral hole-Burning: Scie. and Applic. Topics in Current Physics, (1988) 44
  • Zero-phonon lines in the spectroscopy and photochemistry of impurity-doped solid matter. // Zero-Phonon Lines and Spectral Hole Burning in Spectroscopy and Photochemistry. Springer-Verlag, 1988
  • Persistent spectral hole burning: time-and-space domain holography (kaasautor A. Rebane). // Molecular Electronics. From Basic Principles to Preliminary Applic. New York, Basel, Hong-Kong, 1996
  • Энергия, энтропия, экономика, экология, окружающая среда. // Исследование земли из космоса (1998) 5
  • Energy, entropy, economics, ecology, environment. // Earth observation and remote sensing 16 (2001) 5
  • Purely electronic zero-phonon line as the foundation stone for high resolution matrix spectroscopy, single impurity molecule spectroscopy, persistent spectral hole burning. // J. Lumin., 100 (2002)
  • Terrorism kui kiiresti süvenev globaalne probleem. // Akadeemia (2002) 1
  • Coherence length of photons from a single quantum system (kaasautor). // Phys. Rev. A 67 (2003) 4
  • On the possibility of optical measurement of trains by persistent spectral hole nurning in an apaque sample. // Phys. Solid. St. 48 (2006) 9
  • Valitud nooli mahukast kimbust. Akadeemik Karl Rebase jutud. // Eesti TA. Aastatest akadeemias. Tallinn, 2008.

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Tartu Riikliku Ülikooli õppe-teaduskoosseisu biobibliograafia nimestik 1944–1980. Trt, 1987, 278
  • EE 8, 67
  • EE 14, 418
  • Eesti TA 1980–85, 346–347
  • Eesti TA 1938–1998, 104–105
  • APUT, 160–161
  • In memoriam: Karl Rebane 11. aprill 1926 – 4. november 2007. // Postimees (2007), 8. XI.
Livre.png Käesolevas artiklis on kasutatud "Eesti teaduse biograafilise leksikoni" materjale.